Kallid vennad ja õed, häid Ülestõusmispühi!
Täna kajab kõikjal maailmas Kiriku sõnum: „Jeesus Kristus on üles tõusnud! – Tõesti, Ta on üles tõusnud!“
See hea uudis on süttinud öösel nagu uus tuleleek: öösel, mil maailm seisab juba silmitsi märkimisväärsete katsumustega ja nüüd on sellele lisandunud veel pandeemia paine, mis paneb rängale proovile kogu meie suure inimpere. Sellel ööl on taas kostnud Kiriku hääl: „Kristus, minu lootus, on üles tõusnud!“ (Ülestõusmispühade sekvents).
See on üks teine „nakkus“, mis levib südamest südamesse – sest seda head uudist ootab iga inimsüda. See on lootuse nakkus: „Kristus, minu lootus, on üles tõusnud!“ Tegemist ei ole maagilise vormeliga, mis hajutaks kõik probleemid. Ei, Kristuse ülestõusmine ei ole see. See on hoopis armastuse võit kurja juure üle, võit mis ei „hüppa üle“ kannatusest ja surmast, vaid ületab need, rajades tee läbi kuristiku ja muutes sellega kurjuse heaks: Jumala väe eriline tunnismärk.
Ülestõusnud Issand on Ristilöödud Issand, mitte keegi teine. Tema auline keha kannab kustutamatuid haavu: haavu, millest on saanud lootuse aknad. Me pöörame Temale oma pilgu, et Ta tervendaks kannatava inimkonna haavad.
Minu mõte pöördub täna eelkõige nende poole, kes otseselt kannatavad koroonaviiruse tõttu: haigete poole, nende poole, kes on surnud, ja perekondade poole, kes leinavad oma kalleid lahkunuid, kellega nad mõnikord ei saanud isegi hüvasti jätta. Võtku Issand oma kuningriiki siitilmast lahkunud ja andku lohutust ja lootust neile, kes kannatavad, eriti vanainimestele ja neile, kes on üksi. Ärgu lasku Ta puudust tunda oma abist ja lohutusest neil, kes on eriti haavatavas olukorras nagu hooldekodude töötajad või need, kes elavad kasarmutes või vanglates. Paljude inimeste jaoks on see Ülestõusmispüha aeg üksinduses, mis on veedetud läbi leina ning paljude pandeemiast põhjustatud murede ja hädade nagu füüsilised kannatused ja majandusraskused.
See haigus ei ole meid lahutanud mitte üksnes meie lähedastest, vaid võtnud meilt ka võimaluse võtta isiklikult vastu lohutust mis tulvab sakramentidest, eriti Armulauast ja meeleparandussakramendist. Paljudes maades ei ole olnud võimalik nendeni jõuda, kuid Issand ei ole meid üksi jätnud! Olles ühendatud palves, oleme veendunud, et Ta on tõstnud meie kohale oma käe (vrd Ps 138:5) korrates kindlalt: ärge kartke, „ma olen üles tõusnud ja alati koos teiega“ (vrd Rooma Missaal)!
Jeesus, meie ülestõusmine, anna jõudu ja lootust arstidele ja õdedele, kes annavad kõikjal tunnistust armastusest ja hoolitsusest ligimese vastu kuni oma jõuvarude äärmise kurnatuseni ja vahel ka oma tervist ohvriks tuues. Kuulugu meie südamlik tänutunne ka neile, kes töötavad pühendunult selle nimel, et garanteerida ühiskonna toimetulekuks hädavajalikud teenused, korrakaitsejõududele ja sõjaväele, mis paljudes maades on aidanud leevendada rahva kannatusi ja probleeme.
Neil nädalatel on miljonite inimeste elu järsult muutunud. Paljude jaoks on kojujäämine olnud võimaluseks oma elu üle järele mõelda, pidurdada elu meeletu tempo selleks, et olla koos oma lähedastega ning sellest rõõmu tunda. Aga paljude jaoks on see olnud ebakindla tuleviku pärast muretsemise aeg, tundes hirmu töö kaotamise ja teiste selle kriisiga kaasnevate tagajärgede ees. Julgustan kõiki poliitilisi liidreid aktiivselt töötama inimeste ühise hüvangu jaoks, tagades vajalikud vahendid selleks, et võimaldada kõigil elada inimväärset elu ja kui asjaolud seda vähegi võimaldavad, aidata inimestel tagasi pöörduda normaalse igapäevaelu juurde.
Praegu ei ole aeg ükskõiksuse jaoks, sest kogu maailm kannatab ja peab olema pandeemiaga silmitsi seistes ühtne. Andku Ülestõusnud Jeesus lootust vaestele, neile, kes elavad ääremail, pagulastele ja kodututele. Ärgu jäägu üksi need meie kõige nõrgemad õed ja vennad, kes asustavad kõikjal maailmas linnu ja äärealasid. Ärgem laskem neil puudust tunda esmatarbekaupadest, mida praegustes oludes, mil paljud kohad on suletud, on raskem leida kui muidu, nagu ka ravimitest ja eelkõige piisavast arstiabist. Praeguseid asjaolusid arvesse võttes võiks leevendada ka rahvusvahelisi sanktsioone, kuna need pärsivad osade riikide võimalusi pakkuda oma kodanikele piisavalt toetust, ja anda kõikidele riikidele võimalus praegu tegeleda vaid kõige hädavajalikumate probleemide lahendamisega, seejuures vähendades, või isegi kustutades, vaesemate riikide eelarvet koormava võla.
Praegu ei ole aeg enesekesksuse jaoks, sest meie ees seisev katsumus ühendab meid kõiki inimeste vahel vahet tegemata. Maailma paljude koronaviiruse poolt mõjutatud piirkondade hulgast pööran erilise tähelepanuga oma pilgu Euroopale. Pärast teist maailmasõda suutis see maailmajagu taas tuhast tõusta tänu konkreetsele solidaarsuse vaimule, mis laskis tal ületada mineviku rivaalitsemise. Pakilisem kui kunagi varem, eriti praegustes oludes, on jälgida, et selline rivaalitsemine ei koguks taas jõudu, vaid et kõik tunneksid end ühe suure perekonnana ja toetaksid üksteist. Täna seisab Euroopa Liit silmitsi seniolematu väljakutsega, millest sõltub mitte ainult tema, vaid kogu maailma tulevik. Ärgem laskem käest võimalust tõestada veelkord omavahelist solidaarsust, võttes tarvitusele ka innovatiivseid lahendusi. Alternatiiviks on vaid isiklike huvide enesekeskne järgimine ja kiusatus naasta minevikku, ohustades sellega tõsiselt tulevaste põlvkondade rahumeelset kooseksisteerimist ja arengut.
Praegu ei ole aeg eraldumiseks. Valgustagu rahu Kristus kõiki, kellel on sõjalistes konfliktides vastutus, et neil oleks julgust järgida üleskutset viivitamatu ülemaailmse relvarahu saavutamiseks kõigis maailma nurkades. See ei ole aeg relvade tootmise ja nendega kauplemise jätkamiseks, kulutades selleks tohutuid summasid, mida tuleks kasutada inimeste eest hoolitsemiseks ja elude päästmiseks. Pigem on aeg lõpetada lõpuks pikk sõda, mis on põhjustanud nii suure verevalamise kallis Süürias, konflikt Jeemenis ning vaenutegevus Iraagis ja Liibanonis. Olgu see aeg, mil iisraellased ja palestiinlased jätkavad dialoogi, et leida stabiilne ja püsiv lahendus, mis võimaldab mõlemal elada rahus. Lakaku Ukraina idapiirkondades elavate inimeste kannatused. Lõppegu Aafrika eri riikides paljude süütute inimeste vastu toime pandud terrorirünnakud.
See ei ole aeg unustamiseks. Kriis, millega me seisame silmitsi, ei tohiks meid panna unustama paljusid teisi hädaolukordi, mis põhjustavad kannatusi nii paljudele inimestele. Olgu Elu Issand lähedal kõigile Aasias ja Aafrikas elavatele inimestele, kes kogevad tõsiseid humanitaarkriise, nagu näiteks Mosambiigi põhjaosas Cabo Delgado provintsis. Las Ta soojendab paljude sõdade, põua ja nälja tõttu ümberasustatud põgenike südameid. Kaitsku Ta paljusid pagulasi ja sõjapõgenikke, kellest paljud on lapsed, kes elavad väljakannatamatutes tingimustes, eriti Liibüas ning Kreeka ja Türgi piiril Ja ma ei taha unustada Lesbose saart. Lubagu Ta Venezuelas jõuda viivitamatult konkreetsete lahendusteni, mis võimaldaksid rahvusvahelist abi anda elanikkonnale, kes kannatab raske poliitilise, sotsiaalmajandusliku ja tervisliku olukorra tõttu.
Kallid vennad ja õed,
Ükskõiksus, enesekesksus, eraldumine, unustamine ei ole tõesti sõnad, mida me tahame praegu kuulda. Me tahame need sõnad igavesti unustada! Tundub, et need valitsevad siis, kui hirm ja surm vallutavad meid, see tähendab siis, kui me ei lase Issandal Jeesusel võitu saavutada meie südames ja meie elus. Palume, et Kristus, kes on juba surma võitnud ja avanud meile tee igaveseks pääsemiseks, hajutaks kannatavast inimkonnast pimeduse ja juhataks meid oma aurikkasse valgusesse, mis ei kustu iial.
Nende mõtetega tahaksin soovida teile kõigile Häid Ülestõusmispühi!