Siinjuures esitame eestikeelse kokkuvõtte paavst Franciscuse viimasest entsüklikast Fratelli tutti (Vennad kõik). Kuid siiski soovitame võimalusel lugeda entsüklika tervikteksti mõnes teises keeles, näiteks kes oskab inglise keelt, mis annab kindlasti veel parema ja põhjalikuma ülevaate viimasest paavsti magisteeriumi sisust. Link Vatikani kodulehele, entsüklika täistekstile SIIT.
I PEATÜKK
TUMEDAD PILVED SULETUD MAAILMA KOHAL
Esimeses peatükis kirjeldatakse meile tumedaid pilvi suletud maailma kohal; need pilved ulatuvad kõikidesse maailma osadesse, takistades ülemaailmse vendluse arengut (FT 9); need on asjaolud, mis jätavad paljud inimesed haavatuna tee äärde, kõrvaleheidetuna ja tagasilükatuna. Pilved uputavad inimkonna segadusse, isolatsiooni ja meeleheitesse.
Unistused ühendatud Euroopast ja integreeritud Ladina-Ameerikast näivad purunevat (FT 10). Lühinägelik natsionalism edeneb, isekus kasvab ja meie sotsiaalne meel on kadunud (FT 11). Majandus- ja finantssektor on valinud sellised väljendid nagu „maailmale avanemine“. Surutakse peale kultuuri, mis ühendab maailma, kuid lõhestab inimesi ja rahvaid. Üleilmastunud ühiskond muudab meid rohkem naabrite sarnaseks, kuid ei tee meid vendadeks ja õdedeks. Oleme rohkem üksi kui kunagi varem (FT 12).
Ajalooline teadvus on vajunud varju; inimvabadus väidab, et võib luua kõike nullist; meid kutsutakse üles tarbima piirideta ja võtma omaks tühi individualism, mis ignoreerib ja halvustab ajalugu (FT 13).
Kultuurilise koloniseerimise uued vormid laiendavad oma ulatust veelgi kaugemale; põlisrahvad kaotavad oma iidsed traditsioonid ja lõpuks röövitakse nende hing, kaotades lisaks vaimsele identiteedile ka moraalne terviklikkus (FT 14).
Selle üha tihedamalt suletud maailma tumedate varjude all manipuleeritakse ja tühjendatakse tähendusest väärtuslikke sõnu nagu demokraatia, vabadus, õiglus ja ühtsus (FT 14). Me näeme inimesi, kes külvavad meeleheidet ja heidutust, liialdamist, äärmuslust ja polariseerumist - need on strateegiad domineerimiseks ja inimeste üle kontrolli saavutamiseks. Süsteem eitab teiste õigust eksisteerida või arvamust omada. Poliitikast on tehtud turundus (FT 15).
Mõni meie inimpere osa ohverdatakse hõlpsasti teiste pärast, keda peetakse muretu eksistentsi vääriliseks. Isikuid, keda ei peeta enam produktiivseks ega kasulikuks, eiratakse ja nad arvatakse välja selle väljaviskamiskultuuri poolt (FT 18), mis valitseb meie suletud maailma tumedate pilvede all.
Õiguste ebavõrdsus (FT 22) ja orjanduse uued vormid (FT 24) eksisteerivad jätkuvalt. Meil on praegu on käimas „kolmanda maailmasõja võitlus tükkhaaval“ (FT 25). Meil pole enam ühist silmaringi, mis meid ühendaks (FT 26). Tekivad uued hirmud ja konfliktid ning ehitatakse uusi müüre, et takistada meil kohtuda teistega (FT 27). Toimub moraalne allakäik ning nõrgenevad vaimsed väärtused ja vastutus; kasvab pettumus, eraldatus ja meeleheide (FT 29).
Me oleme illusiooni ohvrid, et oleme kõikvõimsad, kuid ei suuda mõista, et oleme kõik ühes paadis (FT 30). Inimväärikuse puudumine ilmneb selgelt riigipiiridel, kus loendamatud tuhanded põgenikud üritavad põgeneda sõja, tagakiusamise ja loodusõnnetuste eest. Samal ajal kui nad otsivad võimalusi endale ja oma perele, teevad mõned poliitilised režiimid kõik endast oleneva, et takistada migrantide saabumist (FT 37), pidamata neid vennaliku armastuse väärilisteks (FT 39).
Kõigi nende probleemidega silmitsi olles on kiusatus end isoleerida ja enda huvideringi tõmbuda, kuid see ei saa kunagi olla viis lootuse taastamiseks ja uuenemise saavutamiseks. Tee, mida peame järgima, on teistele lähemal olemine; see on kohtumiskultuur (FT 30).
COVID-19 pandeemia on taaselustanud tunde, et oleme globaalne kogukond (FT 32). Meid kutsutakse läbi mõtlema oma elustiil, suhted, ühiskonna korraldus ja ennekõike meie olemasolu mõte (FT 33).
Kogeme teistega tihedas suhtluses olemise illusiooni. Vahemaid lühendatakse, kuni meil pole enam õigust privaatsusele. Digitaalses maailmas on austus teiste vastu lagunemas ja isegi kui me teisi tagasi lükkame, ignoreerime või neist eemale hoiame, võime häbematult vaadata nende elu iga detaili (FT 42).
Varjust tulevad nähtavale vihkamise ja hävitamise digitaalsed kampaaniad (FT 43). Sotsiaalne agressioon laieneb häbematult (FT 44), kusjuures valed ja manipulatsioonid vohavad. Fanatismi hävitavaid vorme propageeritakse, isegi religioossete isikute ja katoliku meedia poolt (FT 46).
Vaatamata neile tumedatele pilvedele peame olema teadlikud paljudest uutest lootuseteedest, sest Jumal külvab meie inimperekonda jätkuvalt rikkalikke headuse seemneid (FT 54).
Paavst tuletab meile meelde, et armastust, õiglust ja solidaarsust ei saavutata korraga ja lõplikult; neid tuleb päev päevalt ehitada (FT 11).
Püha Isa kutsub meid lootusele. Kõik mehed ja naised kogevad janu, pürgimust, igatsust täisväärtusliku elu järele, soovi saavutada suuri asju, asju, mis täidavad meie südant ja tõstavad meie vaimu kõrgete reaalsuste juurde nagu tõde, headus ja ilu, õiglus ja armastus. Lootus võib vaadata kaugemale isiklikust mugavusest, turvalisusest ja kompromissidest, mis piiravad meie silmaringi, ja avab meid suurtele ideaalidele (FT 55).
II PEATÜKK
VÕÕRAS TEEL
Paavst pakub meile tähendamissõna heast samaarlasest kui valguskiirt pimeduses (FT 56). Tähendamissõna viib meid tagasi varasema küsimuse juurde: „Kus su vend on?“ (1Ms 4:9). Jumal ei jäta meie ükskõiksuse õigustuseks ruumi apellatsioonile determinismi või fatalismi poole. Selle asemel julgustab ta meid looma teistsugust kultuuri, milles lahendame oma konfliktid ja hoolime üksteisest (FT 57), sest meil kõigil on üks Looja, kes on kõigi õiguste kaitsja.
Oleme liigutatud ja kutsutud avardama oma südant, et välismaalane omaks võtta. See on kutse vennalikule armastusele, mis ulatub Piibli vanimast tekstist Uue Testamendini (FT 61). Armastus ei hooli, kas haavatud vend või õde on pärit ühest või teisest kohast. Armastus purustab kette ja ehitab sildu; see võimaldab meil luua ühe suurepärase pere, kus kõik saaksime end koduselt tunda. Armastusest õhkub kaastunnet ja väärikust (FT 62).
Tähendamissõna räägib „hüljatud“ rändurist, kes lebab vigastatuna teel. Ainult üks inimene peatus, astus mehele ligi ja hoolitses tema eest isiklikult; ta kulutas oma raha tema vajaduste rahuldamiseks; ta pühendas talle oma aega (FT 63).
Haigel ühiskonnal on kiusatus teisi ignoreerida, mujale vaadata ja mööda minna, nagu poleks tegelikkusest teadlik. See ei taha, et tundmus häiriks; see keeldub raiskamast aega teiste probleemidele. See on üles ehitatud ükskõiksusele valu suhtes (FT 64).
Paavst Franciscus kutsub meid taasavastama oma kutsumuse oma rahva ja kogu maailma kodanikuna. Ta kutsub meid olema uue sotsiaalse sideme loojad ja teadma, et iga inimese olemasolu on sügavalt seotud teiste omaga: elu pole lihtsalt aeg, mis möödub; elu on interaktsioonide aeg (FT 66). Meid kutsutakse üles taastama oma vigastatud maailm, moodustama kogukond meestest ja naistest, kes samastuvad teiste haavatavusega, kes jätavad maha tõrjumisühiskonna ja kes tegutsevad hoopis ligimestena, kukkunuid üles tõstes ja rehabiliteerides ühise heaolu nimel (FT 67).
Otsus teel haavatuna lamajad kaasata või välja jätta võib olla iga majandusliku, poliitilise, sotsiaalse ja religioosse projekti hindamise kriteerium (FT 69).
Hea samaarlase lugu korratakse pidevalt. Me näeme seda selgelt, kui sotsiaalne ja poliitiline inertsus muudab meie maailma paljudes osades kõledaks kõrvalteeks, samuti kui siseriiklikud ja rahvusvahelised vaidlused ja võimaluste vargus jätab tee äärde hulga marginaliseerunud inimesi. Täna võime uuesti alustada: Paavst Franciscus kutsub meid üles aktiivselt osalema oma probleemsete ühiskondade tervendamises ja uuendamises. Peame edendama seda, mis on hea, ja andma end selle teenistusse (FT 77). Me võime alustada altpoolt ja tegutseda igal üksikjuhul kõige konkreetsemal ja kohalikul tasandil (FT 78).
Raskused on kasvuvõimalused, mitte ettekäänded morniks loobumiseks. Meid kutsutakse ühinema perekonnana, mis on tugevam kui selle üksikute liikmete summa. Sest tervik on suurem kui osa, kuid on ka suurem kui osade summa (FT 78). Lepitamine annab meile uue elu ja vabastab meid kõiki hirmust (FT 78).
Lõpuks muudab Jeesus küsimuse kuju, küsides, mida tähendab olla teiste jaoks „ligimene“. Ta kutsub meid olema kõigi ligimene, ka nende, kes kaugel (FT 81). Meid kutsutakse üles praktiseerima universaalset armastust, mis on võimeline ületama ajaloolisi eelarvamusi, kultuurilisi tõkkeid ja väiklasi huvisid (FT 82).
On oluline, et katehhees ja jutlustamine räägiksid otsesemalt ja selgemini eksistentsi sotsiaalsest tähendusest, vaimsuse vennalikust mõõtmest, veendumusest iga inimese võõrandamatus väärikuses ja meie põhjustest kõigi vendade ja õdede armastamiseks ja aktsepteerimiseks (FT 86). Ainult sel moel suudame eostada ja sünnitada avatud maailma, pühkides kõik meie tihedalt suletud maailma tumedad pilved minema.
III PEATÜKK
AVATUD MAAILMA KAVANDAMINE JA TEKITAMINE
Jumal on armastus ja kuna me oleme selle armastuse osa ja jagame seda, oleme üles kutsutud universaalseks vendluseks, milleks on avatus. Ei ole „teisi“, „neid“; on ainult „meie“. Inimesed saavad elada, areneda ja rahuldust leida ainult siis, kui end siiralt teistele annavad; nad ei saa tunda iseennast täielikult tunda, kohtumata teiste inimestega. Keegi ei saa kogeda elamise väärtust ilma reaalsete nägudeta, mida armastada (FT 87).
Elu eksisteerib seal, kus valitseb side, osadus ja vendlus. Elu on tugevam kui surm, kui see on üles ehitatud tõelistele suhetele ja truudussidemetele (FT 87). Iga terve ja autentne suhe avab meid teistele; me ei saa taandada oma elu endale ega suhetele väikese rühmaga (FT 89).
Külalislahkus on üks konkreetne viis end avada ja teistega kohtuda (FT 90). Inimese elu vaimset suurust mõõdetakse armastusega, mis on kriteerium inimese elu väärtuse kohta selge otsuse langetamiseks. Suurim oht seisneb suutmatuses armastada (FT 92). Armastus on midagi enamat kui lihtsalt heatahtlikud teod; nende allikaks on ühendus, mis on suunatud teistele, pidades neid väärtuslikeks, väärilisteks, meeldivateks ja ilusateks, sõltumata nende füüsilisest või moraalsest välisilmest. Ainult selline üksteisega suhtlemise viis teeb võimalikuks sotsiaalse sõpruse, mis ei välista kedagi, ja vendluse, mis on kõigile avatud (FT 94). Siin näeme kutsumuse seemneid kogukonna moodustamiseks, mis koosneb vendadest ja õdedest, kes üksteist aktsepteerivad ja üksteisest hoolivad (FT 96).
See universaalne avatus on pigem eksistentsiaalne kui geograafiline; see on seotud meie igapäevaste jõupingutustega laiendada oma sõpraderingi, jõuda äärealade poole, hõlmates neid, keda ma tavaliselt ei pea oma huvideringi osaks, kuigi nad on mulle lähedal. Igast abivajavast vennast või õest saab eksistentsiaalne võõramaalane, kui ühiskond, kus elan, tema hülgab või teda ignoreerib (FT 97). On inimesi, keda koheldakse kui „varjatud pagulasi“, puuetega inimesi, kes tunnevad, et nad eksisteerivad ilma kuulumiseta ja osalemiseta. Nad võivad olla kõigi õigustega kodanikud, kuid ometi koheldakse neid oma kodumaal nagu võõramaalasi (FT 98).
Armastus, mis on võimeline piire ületama, on „sotsiaalse sõpruse“ alus, üldise avatuse võimalikkuse tingimus (FT 99). Tulevik pole ühevärviline: meie inimpere peab õppima koos elama harmoonias ja rahus, ilma et peaksime kõik täpselt ühesugused olema (FT 100).
Need, kes moodustavad sotsiaalseid rühmi, mis välistavad igasuguse välise kohaloleku, mis häirib nende identiteeti ja elustiili, välistavad seeläbi ka ligimesteks saamise võimaluse; nad saavad olla vaid „kaaslased“, partnerid konkreetsete huvide saavutamisel (FT 102).
Vendlus ei sünni ainult individuaalsete vabaduste austamise õhkkonnast ega isegi teatavast administratiivselt tagatud võrdsusest (FT 103). Samuti ei saavutata seda abstraktse kuulutusega, et „kõik mehed ja naised on võrdsed“. Selle asemel on see vendluse teadliku ja hoolika kasvatamise tulemus (FT 104).
Sotsiaalne sõprus ja universaalne vendlus nõuavad tingimata iga inimese väärtuse tunnistamist alati ja kõikjal (FT 106); iga inimene on väärtuslik ja tal on õigus elada väärikalt ja saavutada terviklik areng. Seda põhiõigust ei saa ükski riik eitada (FT 110).
Nende ideaalide saavutamiseks kutsub Paavst Franciscus tegema seda, mis on kasulik nii meile endale kui ka kogu inimperele, ning seeläbi liikuma edasi autentsele ja terviklikule kasvule (FT 113). Ta kutsub meid üles solidaarsusele, mõtlema ja tegutsema kogukonna mõistes. Solidaarsus tähendab kõigi elude esikohale seadmist kaupade omandamise ees väheste poolt. See tähendab vaesuse ja ebavõrdsuse struktuuriliste põhjustega võitlemist; see tähendab töö-, maa- ja eluasemepuuduse kõrvaldamist; see tähendab võitlust sotsiaalsete ja tööõiguste eitamise vastu (FT 116). Kõik muud õigused, mis on seotud isikute terviklikuks eneseteostuseks vajalike kaupadega, sealhulgas eraomandi või mis tahes muu omandi õigused, ei tohiks mingil juhul neid õigusi takistada, vaid peaksid aktiivselt hõlbustama nende elluviimist (FT120).
Keegi ei saa jääda tõrjutuks (FT 121). Areng peab tagama inimõigused - isiklikud ja sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised, sealhulgas rahvuste ja rahvaste õigused (FT 122). Äritegevus peaks alati olema selgelt suunatud teiste arengule ja vaesuse kaotamisele (FT 123).
Rahu saab meil olema alles siis, kui suudame pakkuda maad, eluaset ja tööd kõigile. Tõeline ja kestev rahu on võimalik ainult globaalse solidaarsuseetika ja kogu inimkonna teenistuses tehtava koostöö alusel (FT 127).
IV PEATÜKK
KOGU MAAILMALE AVATUD SÜDA
Kogeme sotsiaalset sõprust, otsime seda, mis on moraalselt hea, ja praktiseerime sotsiaalset eetikat, kuna teame, et kuulume ülemaaimsesse perekonda. Meid on kutsutud kohtumiseks, solidaarsuseks ja tasuta tegemiseks.
Veendumus, et kõik inimesed on vennad ja õed, sunnib meid nägema asju uues valguses ja arendama uusi vastuseid (FT128). Kui meie ligimene juhtub olema sisserändaja, tekivad keerulised väljakutsed. Kuni tarbetu rände vältimiseks pole tehtud olulisi edusamme – ja see tähendab päritoluriikides väärikaks eluks ja terviklikuks arenguks vajalike tingimuste loomist — oleme kohustatud austama kõigi üksikisikute õigust leida koht, mis vastab nende põhivajadustele ja kus nad leiavad isikliku eneseteostuse (FT 129). Peame tegema kõik endast oleneva, et saabujaid tervitada, kaitsta, edendada ja integreerida. Selleks peaksime muu hulgas suurendama ja lihtsustama viisade väljastamist, võtma vastu toetusprogramme, avama humanitaarkoridore, pakkuma majutust, tagama isikliku turvalisuse, tagama juurdepääsu põhiteenustele ja tagama konsulaarabi (FT 130). Meist erinevate isikute saabumine saab kingituseks, kui võtame nad vastu avatud südamega ja lubame neil olla iseendale truud (FT 134).
Tasuta tegemine on võime teha asju lihtsalt seetõttu, et need on iseenesest head, muretsemata isikliku kasu või hüvitise pärast (FT 139). Ainult sotsiaalsel ja poliitilisel kultuuril, mis on läbi imbunud tasuta tegemise vastuvõtmise vaimust, on tulevik (FT 141).
Globaalse ja kohaliku vahel peab olema terve pinge. Piiratuse ja banaalsuse vältimiseks peame pöörama tähelepanu globaalsele. Ometi peame jälgima ka kohalikku, mis hoiab meil jalad maas (FT 142). On võimatu olla tervel moel „kohalik“, olemata siiralt avatud ülemaailmsele, tundmata väljakutset mujal toimuvast, avatuseta teiste kultuuride poolt rikastamisele.
Iga terve kultuur on avatud ja vastutulelik (FT 146). Tänu järjestikustele sünteesidele, mis on loodud avatud ja vabade kultuuride vahel (FT 148), maailm kasvab ja täidetakse uue iluga.
Inimesed on piiratud olendid, kuid on iseenesest piiramatud (FT 150).
V PEATÜKK
PAREMAT LIIKI POLIITIKA
Paremat liiki poliitika otsib ühist ja üldist head; see on poliitika inimeste jaoks ja koos inimestega. Teisisõnu, see on rahvapoliitika, sotsiaalse heategevuse praktiseerimine ja inimväärikuse tagamine. Seda saavad läbi viia mehed ja naised, kes poliitilise armastusega integreerivad majanduse üldrahvalikku sotsiaalsesse, kultuurilisse ja poliitilisse projekti.
Rahvaste ja rahvuste sotsiaalse sõpruse praktikal põhineva ülemaailmse vendluse kogukonna väljaarendamine nõuab paremat liiki poliitikat, poliitikat, mis tõepoolest teenib üldist hüve (FT 154). Selline poliitika erineb populismist, mis tekib siis, kui juhid kasutavad üldrahvaliku kultuuri ideoloogilise lipu all poliitiliselt ära oma isiklikuks kasuks või võimu haaramiseks (FT 159). Tõeliselt „üldrahvalik“ on pakkuda kõigile võimalust üles kasvatada seemneid, mille Jumal on neisse istutanud (FT 162).
Vaeste aitamine tähendab lubamist neil töö kaudu väärikat elu elada. Ei ole hullemat vaesust kui see, mis võtab ära töö ja tööväärikuse (FT 162). Armastust väljendatakse isiklikus kohtumises, sealhulgas kauge või unustatud venna või õega. Vaja on suuremat vendlusvaimu, aga ka tõhusamat ülemaailmset organisatsiooni, et aidata lahendada probleeme, mis kimbutavad kannatavaid ja surevaid hüljatud inimesi vaestes riikides (FT 165).
Haridus ja kasvatus, teistest hoolimine, kõikehaarav eluvaade ja vaimne kasv: kõik need on kvaliteetsete inimsuhete jaoks hädavajalikud (FT 167). Vajame poliitikat, mis asetaks inimväärikuse taas keskpunkti ja sellele sambale saaksime rajada meile vajalikud alternatiivsed sotsiaalsed struktuurid (FT 168).
Peame propageerima üldrahvalikke liikumisi, mis elavdavad valitsemisstruktuure selle moraalse energia vooluga, mis tuleneb tõrjutute kaasamisest ühise saatuse ülesehitamisse. Peame minema kaugemale sotsiaalpoliitika ideest, mis on mõeldud vaestele, kuid mitte kunagi koos vaestega (FT 169).
On vaja reformida ÜROd, samuti majandusinstitutsioone ja rahvusvahelist rahandust, et rahvuste perekonna kontseptsioon saaks tõeliseks. Õiguslikkus on ülemaailmse vendluseideaali saavutamise oluline tingimus (FT 173).
Poliitika ei tohi alluda majandusele, samuti ei tohiks majandus alluda tehnokraatia efektiivsuspõhise paradigma diktaadile (FT 177). Tõeline riigioskus ilmneb siis, kui rasketel aegadel peame kinni kõrgetest põhimõtetest ja mõtleme pikaajalisele ühisele hüvele (FT 178).
Paavst Franciscus kutsub meid üles ühiskondlikule ja poliitilisele korrale, mille hingeks on sotsiaalne armastus. Ta kutsub meid üles rehabiliteerima poliitikat kui ühte armastuse kõrgeimat vormi, kuivõrd see taotleb ühist hüve (FT 180). Selline poliitiline armastus sünnib sotsiaalsest teadlikkusest, mis taotleb kõigi inimeste hüve (FT 182). „Sotsiaalne armastus“ võimaldab liikuda edasi armastusetsivilisatsiooni poole, kuhu me kõik saame tunda end kutsutuna. See on jõud, mis on võimeline inspireerima uusi lähenemisviise tänapäeva maailma probleemidele, uuendama põhjalikult struktuure, ühiskondlikke organisatsioone ja õigussüsteeme (FT 183).
Armastus vajab tõe valgust, mõistuse valgust ja usu valgust (FT 185).
Poliitikutel palutakse arvestada üksikisikute ja rahvaste vajadustega (FT 188). Poliitikud on tegijad ja ehitajad, kellel on ambitsioonikad eesmärgid; neil peaks olema avar, realistlik ja pragmaatiline pilk, mis vaatab väljapoole nende endi piire (FT 188). Neid kutsutakse üles tooma ohvreid, mis soodustavad kohtumist, ja otsima lähenemist vähemalt mõnes küsimuses (FT 190).
Poliitika peab tegema ruumi ka teiste õrnale armastusele, armastusele, mis läheneb ja saab reaalseks. Õrnus on südamest lähtuv liikumine; see on kõige tugevamate, julgemate meeste ja naiste valitud tee (FT 194).
Poliitikud peaksid endalt küsima: „Kui palju armastust ma panin oma töösse?“ „Mida ma tegin meie rahva edenemiseks?“ „Millise jälje ma ühiskonnaellu jätsin?“ „Milliseid tõelisi sidemeid ma lõin?“ „Millised positiivsed jõud ma vallandasin?“ „Kui palju ma sotsiaalset rahu külvasin?“ „Mida head ma saavutasin selles ametis, mis mulle usaldati?“ (FT 197).
VI PEATÜKK
DIALOOG JA SÕBRALIKKUS ÜHISKONNAS
Dialoog on lugupidav, püüab saavutada üksmeelt ja otsib tõde. Dialoog avab tee kohtumiskultuurile, nii et kohtumisest saab kirg, soov ja eluviis. Dialoogi pidavad inimesed tunnistavad teisi, sõbrunevad nendega ja austavad neid.
Lähenemine, rääkimine, kuulamine, vaatamine, üksteise tundmaõppimine ja mõistmine ning ühise keele leidmine: kõik need asjad on kokku võetud ühe sõnaga „dialoog“ (FT 198). Riik õitseb, kui selle paljude rikkalike kultuurikomponentide vahel toimub konstruktiivne dialoog: üldrahvalik kultuur, ülikoolikultuur, noortekultuur, kunstikultuur, tehnoloogiakultuur, majanduskultuur, perekultuur ja meediakultuur (FT 199).
Autentne sotsiaalne dialoog hõlmab võimet austada teise vaatenurka ja tunnistada, et see võib sisaldada õigustatud veendumusi ja muresid (FT 203).
Kui ühiskonnal on tulevikku, peab ta austama meie inimväärikuse tõde ja alluma sellele tõele. Ühiskond on üllas ja inimväärne ka selle eest, et ta toetab tõe otsimist ja järgib kõige põhilisemaid tõdesid (FT 207). Relativism toob alati kaasa riski, et vägivaldsed või nutikad suruvad peale mingi väidetava tõe või muu sarnase (FT 209).
Pluralistlikus ühiskonnas on dialoog parim viis mõista, mida tuleks alati kinnitada ja austada, arvestamata lühiajalist konsensust. On kindlaid püsiväärtusi, mis loovad tugeva ja kindla sotsiaalse eetika (FT 211).
Teiste väärikust tuleb austada igas olukorras, sest inimestel on olemuslik väärtus, mis on kõrgem kui materiaalsete esemete ja tingimuslike olukordade oma. See nõuab, et neid koheldaks erinevalt (FT 213).
Elu on kohtumise kunst. Paavst Franciscus on meid korduvalt kutsunud üles looma kohtumiskultuuri, mis suudaks ületada meie erimeelsused ja lahkarvamused. See tähendab tööd mitmetahulise polüeedri loomiseks, mis esindab ühiskonda, kus erinevused eksisteerivad koos, täiendades, rikastades ja vastastikku valgustades ka erimeelsuste ja reservatsioonide keskel. See tähendab ka võimaluste leidmist elu äärealadel olevate inimeste kaasamiseks (FT 215).
Sõna „kultuur“ osutab millelegi, mis on rahvas sügavalt juurdunud, selle kõige kallimale veendumusele ja eluviisile.Rääkimine „kohtumiskultuurist“ tähendab seda, et meil inimestena peaks olema kirglik soov kohtuda teistega, otsida kokkupuutepunkte, ehitada sildu, kavandada kõiki hõlmav projekt. Sellest saab püüdlus ja elustiil. Selle kultuuri teemaks on inimesed (FT 216).
Teiste tunnustamise rõõm tähendab võimet tunnistada teiste inimeste õigust olla nad ise ja olla erinev. Realistlik ja kaasav sotsiaalne leping peab olema ka „kultuuriline leping“, mis austab ja tunnustab ühiskonnas kooseksisteerivaid erinevaid maailmavaateid, kultuure ja eluviise (FT 219). Kultuurileping väldib monoliitset arusaama konkreetse koha identiteedist; sellega kaasneb mitmekesisuse austamine, pakkudes kõigile edenemise ja sotsiaalse integratsiooni võimalusi (FT 220).Selline leping nõuab ka mõistmist, et mõnestki asjast võib üldise kasu nimel loobuda (FT 221).
VII PEATÜKK
UUENENUD KOHTUMISE TEED
On vaja ravida haavu ja taastada rahu. Vajame julgust (FT 225) ja tõde. Need, kes olid ägedad vaenlased, peavad rääkima ilmsest ja selgest tõest (FT 226). Ainult sündmuste ajaloolisele tõele toetudes suudavad nad üksteise mõistmiseks ja kõigi heaolu nimel uue sünteesi poole laialdaselt ja visalt püüelda (FT 226).
Tõde on õigluse ja halastuse lahutamatu kaaslane. Kõik kolm koos on rahu loomiseks hädavajalikud (FT 227). Tee rahuni ei tähenda ühiskonna muutmist tuimalt ühtlaseks; pigem see tähendab inimeste panemist koos töötama, külg külje kõrval, püüdes saavutada eesmärke, mis on kõigile kasulikud. Ühiskonna probleemid tuleb selgelt määratleda, et leida erinevaid viise nende mõistmiseks ja lahendamiseks. Me ei tohiks kunagi teisi defineerida selle järgi, mida nad võisid minevikus öelda või teha; me peaksime hindama neid väljavaate eest, mida nad kehastavad, väljavaate eest, mis toob endaga alati kaasa uue lootuse sädeme (FT 228).
Tõeline leppimine saavutatakse ennetavalt (FT 229). Töötamine oma lahkarvamuste ületamiseks, kaotamata oma identiteeti üksikisikutena, eeldab, et kõigil on olemas põhiline kuuluvustunne (FT 230).
Riigi sotsiaalse rahu rajamisel pole lõppu; pigem on see avatud ettevõtmine, lõputu ülesanne, mis nõuab kõigi pühendumist (FT 232). Need, kes töötavad rahuliku sotsiaalse kooseksisteerimise nimel, ei tohiks kunagi unustada, et ebavõrdsus ja tervikliku inimarengu puudumine muudavad rahu võimatuks. Kui peame uuesti alustama, peab see olema alati kõige väiksematest vendadest ja õdedest (FT 235).
On neid, kes eelistavad leppimisest mitte rääkida, sest nende arvates on konfliktid, vägivald ja lagunemine osa ühiskonna normaalsest toimimisest (FT 236). Kuid andestamine ja leppimine on kristluse ja mitmel viisil ka teiste religioonide keskne teema (FT 237). Jeesus ei propageerinud kunagi vägivalda ega sallimatust. Ta mõistis avalikult hukka jõu kasutamise teiste üle võimu saamiseks (FT 238). Üleskutse andestada ei tähenda meie enda õigustest loobumist, astudes korrumpeerunud ametnike, kurjategijate või teiste inimeste vastu, kes meie väärikust alandaksid (FT 241). Konfliktide poolt jäetud ülekohtu, vaenulikkuse ja usaldamatuse kibestunud pärandist ülesaamine pole lihtne ülesanne. Seda saab teha ainult kurja ületamisega heaga (FT 243).
Autentne lepitus ei põgene konflikti eest, vaid saavutatakse konflikti sees, lahendades selle dialoogi ning avatud, ausate ja kannatlike läbirääkimiste teel (FT 244). Neilt, kes on talunud palju ebaõiglaseid ja julmi kannatusi, ei tohiks küsida teatud „sotsiaalse andestuse“ pakkumist (FT 246). Unustamine pole kunagi lahendus (FT 246), sest me ei saa kunagi minna edasi minevikku mäletamata (FT 249). Need, kes andestavad tõeliselt, ei unusta, kuid otsustavad mitte alluda samale hävitavale jõule, mis põhjustas neile nii palju kannatusi. See ei tähenda karistamatust; õiglust otsitakse korralikult ainult armastusest õigluse enda vastu ja austusest ohvrite vastu, uute kuritegude ennetamise ja üldise heaolu kaitsmise vahendina (FT 252).
Sõda on kõigi õiguste eitamine ja dramaatiline rünnak keskkonnale. Kui tahame kõigi jaoks tõelist terviklikku inimarengut, peame väsimatult töötama, et vältida sõda rahvuste ja rahvaste vahel (FT 257). Me ei saa enam mõelda sõjast kui lahendusest; varasematel sajanditel väljatöötatud ratsionaalsetele kriteeriumidele on väga raske tugineda, et rääkida „õiglase sõja“ võimalikkusest. Mitte kunagi enam sõda! (FT 258).
Kõigi tuumarelvade lõpliku kõrvaldamise eesmärgist saab nii väljakutse kui ka moraalne ja humanitaarne imperatiiv (FT262). Surmanuhtlus on moraalsest seisukohast sobimatu ja pole karistusõiguse seisukohast enam vajalik. See on lihtsalt lubamatu. Kirik on kindlalt pühendunud üleskutsele selle kaotamiseks kogu maailmas (FT 263). Eluaegne vangistus on salajane surmanuhtlus (FT 268).
VIII PEATÜKK
RELIGIOONID VENDLUSE TEENISTUSES MEIE MAAILMAS
Kuna nad austavad iga inimest kui olendit, keda kutsutakse Jumala lapseks, aitavad erinevad religioonid oluliselt kaasa vendluse loomisele ja õiguse kaitsmisele ühiskonnas. Religioonidevahelise dialoogi eesmärk on luua sõprust, rahu ja harmooniat ning jagada vaimseid ja moraalseid väärtusi ja kogemusi tõe ja armastuse vaimus (FT 271).
Me kõik jagame ülimat põhialust: avatust kõigi Isa ees. Ainult selle teadmisega, et me pole orvud, vaid lapsed, saame elada rahus üksteisega. Mõistus on iseenesest võimeline aru saama kõigi inimeste võrdsusest ja tagama stabiilsuse nende kooseksisteerimisele kodanikena, kuid see ei saa luua vendlust (FT 272).
Nähtamatu Jumala nähtavate kujutistena on inimestel transtsendentne väärikus; seetõttu on nad oma olemuselt õiguste subjektid, mida keegi ei tohi rikkuda (FT 273). Meie tunnistamine Jumalast on meie ühiskondadele kasulik. Püüd otsida siirast südamest Jumalat aitab meil üksteist tunnistada reisikaaslastena, tõeliselt vendade ja õdedena (FT 274).
Kirik, kuigi austades poliitilise elu autonoomiat, ei jää parema maailma ülesehitamisel kõrvale, samuti ei jäta see taasäratamata vaimset energiat, mis võib ühiskonna paremaks muutmisele kaasa aidata. On tõsi, et vaimulikud ei tohi tegeleda erakondade poliitikaga, mis on ilmikute pärusmaa, kuid nad ei saa ka loobuda elu enda poliitilisest mõõtmest, mis hõlmab pidevat tähelepanu ühisele hüvele ja muret inimese tervikliku arengu pärast (FT 276).
Kristlik identiteet
Kirik austab viise, kuidas Jumal teistes religioonides töötab, ja ei lükka midagi tagasi, mis nendes religioonides on tõsi ja püha. Ometi oleme meie, kristlased, väga teadlikud, et kui evangeeliumi muusika lakkab kajamast meie olemuses, kaotame kaastundest sündinud rõõmu, usaldusest sündinud õrna armastuse ja lepitusvõime, mille allikas on meie teadmises, et meile on andeks antud ja edasi saadetud. Meie jaoks on inimväärikuse ja vendluse allikaks Jeesus Kristuse evangeelium. Sellest allikast tuleneb kristliku mõtte ja Kiriku tegevuse jaoks ülimuslikkus, mis antakse suhtele, kohtumisele teise inimese püha saladusega ja universaalsele osadusele kogu inimperega kui kõigi kutsumusele (FT 277).
Kutsutud juurduma igas kohas, on Kirik olnud sajandeid kohal kogu maailmas, sest seda tähendab olla „katoliiklik“. Nii saab Kirik omaenda armu- ja patukogemuste põhjal mõista kutse ilu ülemaailmsele armastusele. Tõepoolest, kõik inimlikud asjad on meie mure. Kõikjal, kus rahvuste nõukogud meeste ja naiste õiguste ja kohustuste kehtestamiseks kokku tulevad, on meil au olla lubatud nende seas oma koht võtta. Paljude kristlaste jaoks on sellel vendluseteekonnal ka Ema, kelle nimi on Maarja. Saanud selle universaalse emaduse risti jalamil, hoolib ta lisaks Jeesusele ka „ülejäänud oma lastest“. Ülestõusnud Issanda väel soovib ta sünnitada uue maailma, maailma, kus me kõik oleme vennad ja õed, kus on ruumi kõigile neile, kelle meie ühiskonnad kõrvale heidavad, ning kus õiglus ja rahu on säravad (FT 278).
Meie, kristlased, palume, et meile tagataks vabadus nendes riikides, kus me oleme vähemus, nagu me ise propageerime seda vabadust mittekristlastele kohtades, kus nad on vähemus. Kuna olulisi asju, mida me jagame, on nii palju, on võimalik leida selge, korrastatud ja rahulik kooseksisteerimine, aktsepteerides oma erinevusi ja rõõmustades, sest ühe Jumala lastena oleme kõik vennad ja õed (FT 279).
Palume Jumalal tugevdada ühtsust Kiriku sees, ühtsust, mida rikastavad Vaimu tööga lepitatud erinevused. Tema üleskutset kuuldes tunnistame kurbusega, et globaliseerumisprotsessil puudub ikka veel kristlaste ühtsuse prohvetlik ja vaimne panus (FT 280).
Religioonide vahel on võimalik rahuteekond. Selle lähtepunkt peab olema Jumala viis asju näha, sest „Jumal ei näe oma silmadega, Jumal näeb südamega“ (FT 281).
Meil, usklikel, on väljakutse pöörduda tagasi oma allikate juurde, et keskenduda olulisele - Jumala kummardamisele ja ligimesearmastusele— et mõned meie kontekstist välja võetud õpetused ei tooks teiste põlgust, vaenu, ksenofoobiat või eitust. Tõde on see, et vägivallal pole alust meie põhilistes usulistes veendumustes, vaid ainult nende moonutustes (FT282).
Jumala siiras ja alandlik kummardamine ei kanna vilja mitte diskrimineerimises, vihkamises ja vägivallas, vaid elu pühaduse austamises, teiste väärikuse ja vabaduse austamises ning armastavas pühendumises kõigi heaolule. Usulised veendumused inimelu püha tähenduse osas võimaldavad meil tunnistada meie ühise inimkonna põhiväärtusi, väärtusi, mille nimel saame ja peame koostööd tegema, üles ehitama ja dialoogi pidama, andestama ja kasvama; see võimaldab erinevatel häältel fanaatilise vihkamiskisa asemel ühineda üleva õilsuse ja ilu meloodia loomisel (FT 283).
Usujuhtidena kutsutakse meid olema tõelised „dialoogiinimesed“, tegema rahu loomisel koostööd mitte vahendajatena, vaid autentsete rahusobitajatena. Igaüks meist on kutsutud rahu käsitööliseks, ühendades ja mitte eraldades, kustutades vaenu ja mitte sellest kinni hoides, avades dialoogiteid ja mitte ehitades uusi müüre (FT 284).
Allikas: Kokkuvõtte koostas USA piiskoppide konverents.