I osa. Meie teekond mäetippude poole
2025. aasta august pakkus meie üheksaliikmelisele Eesti palverändurite grupile unustamatu kogemuse „Lootuse palverännaku“ raames. Esimene etapp algas pika, ligi ööpäeva kestnud bussi- ja rongisõiduga Poola mägikuurorti Szczyrki – maaglilisse linna Sileesia Beskiidides, mida õigusega kutsutakse Beskiidide talvepealinnaks.
Žylica jõe orus, kahe võimsa mäe – Skrzyczne (1257 m üle merepinna) ja Klimczok (1117 m) – jalamil asuv Szczyrk võttis meid vastu kohalike erakordse lahkuse ja soojusega. Kui olime end sisse seadnud hubases külalistemajas, tundsime kohe pererahva hoolivust ja tähelepanelikkust – see oli suurepärane algus meie mägiseiklusele. Meid ootasid ees neli päeva, mis jäid kauaks meelde.
Teise päeva tippsündmuseks sai esimene tõus Klimczoki mäele, ühele tuntumaist tippudest Sileesia Beskiidides. Teel tippu külastasime Püha Neitsi Maarja – mägede kaitsjanna – sanktuaariumi, mis andis meie matkale erilise vaimuliku tähenduse. Paljude jaoks oli see elu esimene mäkketõus ning iga samm kõrguse poole oli täis tähendust ja põnevust.
Kolmandal päeval soovisime pärast pingelist tõusu veidi vaheldust. Jalutasime linnas, et paremini tunnetada Szczyrki võlu ja ilu, ning veetsime seejärel mõnusa pärastlõuna kohalikus veekeskuses – see oli vääriline tasu mägimatkade eest. See 500–600 meetri kõrgusel asuv linn lummas meid oma kordumatu õhkkonna ja mägise koloriidiga.
Tõeliseks katsumuseks ja ühtlasi võiduks sai aga neljas päev. Tõusime Skrzycznele – piirkonna kõrgeimale tipule – ning tegime seejärel ligikaudu 25-kilomeetrise päevamatka mööda mägede ja küngaste harju, mis Szczyrki ümbritsevad. See mägiste radade maraton pani proovile igaühe vastupidavuse ja vaimse tugevuse.
Füüsilistest pingutustest hoolimata püsis meil alati meeles teekonna vaimne külg. Iga päev mägedes algas ja lõppes palvega: osalesime Pühal Missal linna eri kirikutes, sealhulgas ajaloolises püha Jaakobuse kirikus. Palved ja mõtisklused majesteetlike mägede taustal lõid erilise ühtsuse looduse ja Jumalaga, valmistades meid ette järgmiseks etapiks.
Meie viibimine Szczyrkis langes kokku Beskiidi kultuurifestivaliga, mis andis võimaluse tutvuda kohalike traditsioonidega. Suure huviga jälgisime folkloorirühmade etteasteid, mis ilmekalt näitasid Poola piirkondliku kultuuri rikkust ja mitmekesisust.
Pärast aktiivseid päevi mägedes valdas meid õhtuti eriline rahu. Maitsesime Poola roogasid ja kohalikku jäätist, kogudes jõudu palverännaku jätkamiseks. Need soojad kohtumised ühise laua taga tugevdasid sõprussidemeid ning lõid mõistmise ja ühtsuse õhkkonna.
Olles vallutanud mäed ja kogenud Poola rahva külalislahkust, oli meie üheksaliikmeline Eesti rühm valmis jätkama palverännakut Bielsko-Białast Częstochowani – meie vaimse teekonna peaeesmärgini.
II osa. Tee Jasna Góra südamesse
Pärast nelja unustamatut päeva Szczyrki mägedes ootas meid ees sõit Bielsko-Białasse – meie peamise palverännaku lähtepunkti. Vara hommikul pühitses Bielsko-Żywieci piiskop Roman Valurika Neitsi Maarja kirikus pidulikku Missat, mis andis sümboolse avalöögi meie teekonnale Püha Neitsi Maarja pühamusse Częstochowas. Sel hetkel tajusime selgelt: ees ei oota üksnes füüsiline rännak, vaid sügav vaimne tee ühe Poola austatuima pühapaiga poole.
Juba esimestest tundidest alates ümbritses meid hämmastav ühtsuse ja rahvusvahelisuse õhkkond. Palverännakul osales neli gruppi Bielsko-Żywieci piiskopkonnast, kuhu omakorda veel kuulus meie Eesti rühm ja rändurid Ungarist. Teekonna jooksul liitus meiega veel palverändureid teistest piiskopkonna linnadest ning peagi kasvas meie rongkäik muljetavaldavaks – 1800 jalgsirändurit ja 120 jalgratturit. See oli tõeline usujõgi, mis voolas läbi Lõuna-Poola teede.
Meid ootas ees 170 kilomeetrit kuue päevaga – katsumus nii kehale kui ka vaimule. Teekond viis meid läbi imeliste linnade ja külade, kus saime igal sammul uusi elamusi ja kohtasime sõbralikke inimesi. Kuum ilm lisas teekonnale raskust, kuid muutis iga jaheda vee lonksu ja lühikese puhkuse varjus eriti väärtuslikuks.
Üks liigutavamaid kogemusi oli kohalike elanike lahkus ja südamlikkus. Peatuspaikades võeti meid vastu naeratuste, toidu, joogi ja siira soojusega. Nende hoolivus oli nii suur, et üks meie ränduritest ütles muigega: „Selle palverännaku kõige raskem katsumus on süüa ära kõik, mida meile pakutakse!“ See lustakas märkus väljendas tabavalt meie tänu niisuguse külalislahkuse eest.
Eriti sügavalt puudutas meid korraldajate tähelepanelikkus Eesti rühma vastu. Isa Damian ja tema abilised hoolitsesid selle eest, et tunneksime end külaliste asemel kogukonna täisväärtusliku osana. Igal Missal loeti Evangeelium ka eesti keeles, osa palveid kõlas meie emakeeles ning rännakujuhid meenutasid sageli Katoliku Kiriku olukorda Eestis. See lõi erilise vaimse sideme ja ühtekuuluvustunde.
Meie rühma kaitsepühakuks oli Jumala sulane Eduard Profittlich – silmapaistev preester, kes peagi õndsaks kuulutatakse. Tundsime tema vaimset kohalolu kogu teekonna vältel, meenutades katoliikluse rikkalikku ajalugu Eestis ja neid, kes on meie usuteed sillutanud.
Rongkäiku saatsid laul ja muusika. Eri keeltes kõlanud meloodiad aitasid ületada väsimust ja liitsid palverändurid ühtseks, usust ja lootusest kantud vennaskonnaks.
Esmaspäeval, 11. augustil, jõudsime lõpuks sihtpunkti ja astusime Częstochowasse. Nagu kõiki rühmi, tervitati ka meid eraldi: esmalt piiskop Roman koos kuuria esindajatega ning seejärel kloostri müüride ees isa Damian. Need tervitussõnad ei olnud pelgalt formaalsus, vaid siiras tunnustus meie pingutuse ja vaimse pühendumise eest.
Hetk kummarduse ja palvega Jumalaema imettegeva ikooni ees sai kogu rännaku tipuks. Kõik läbitud kilomeetrid, väsimus ja kuumad päevad leidsid oma tähenduse selles kohtumises Częstochowa Jumalaemaga. Kloostri vaikuses leidis igaüks oma tänusõnad ja palved.
Püha rännak lõppes piduliku Missaga, kus piiskop Roman rõhutas taas eri rahvaste, sealhulgas eestlaste, osaluse tähtsust. Ta meenutas, et usk ei tunne piire ning vaimne ühtsus seob rahvaid tugevamini kui ükski poliitiline liit.
Lahkudes kutsusid piiskop Roman ja isa Damian meid südamlikult osa võtma ka järgmisel aastal toimuvast palverännakust. See ei kõlanud viisakusavaldusena, vaid siira üleskutsena jätkata seda elavat traditsiooni ja ühist vaimset teekonda.
Tagasitee Tallinna möödus vaikse rõõmu tähe all. Me ei toonud kaasa ainult väsimust pikast teekonnast, vaid ka vaimset rikkust, uusi sõprussidemeid ja sügavat tänutunnet võimaluse eest kogeda Poola katoliikluse elavat usku. „Lootuse palverännak“ oli oma nime vääriline – naasime koju südametega, mis olid täis uut lootust ja usku.
