Kallid vennad piiskopid,

Täpselt nagu mu eelkäija Benedictus XVI tegi koos Summorum Pontificum’iga, soovin ma lisada Motu proprio Traditionis custodes'ile kirja, selgitamaks motiive, mis mu otsuse ajendasid. Pöördun teie poole usalduse ja siirusega selle jagatud „kogu Kiriku eest hoolimise nimel, mis aitab ülimalt kaasa Universaalse Kiriku hüvangule“, nagu Vatikani II Kirikukogu meile meelde tuletab. [1]

Enamik inimesi mõistab motiive, mis ajendasid Püha Johannes Paulust II ja Benedictust XVI lubama Püha Pius V välja kuulutatud ja Püha Johannes XXIII poolt 1962. aastal toimetatud Rooma missaali kasutada Armulaua ohverdamiseks. Volitus, mille andis Jumalateenistuse Kongregatsioon 1984. aastal [2] ja mille Püha Johannes Paulus II kinnitas Motu Proprio Ecclesia Dei’s 1988. aastal [3], oli ajendatud ennekõike soovist soodustada skisma paranemist Mons. Lefebvre liikumisega. Kirikliku kavatsusega taastada Kiriku ühtsus paluti piiskoppidel seega heldelt vastu võtta nende ustavate „õiglased püüdlused“, kes taotlesid selle missaali kasutamist. 

Armsad vennad ja õed, tere päevast!


Läinud päevadel lõpetasin apostelliku reisi Lätisse, Leedusse ja Eestisse, nende kolme Balti riikideks kutsutava riigi sajanda iseseisvusaastapäeva puhul. Sajast aastast pool on nad elanud okupatsioonide ikke all – kõigepealt natsistliku ja seejärel nõukogude. Need on palju kannatanud rahvad ja seepärast on Issand neid eriliselt vaadanud. Tänan kolme vabariigi presidente ja riigiametnikke suurepärase vastuvõtu eest. Tänan piiskoppe, ja kõiki, kes on selle kirikliku sündmuse toimumisele kaasa aidanud.

„...õhtu jõudes..“ (Mk.4:35) Nii algab kirjakoht, mida me kuulasime. Juba nädalaid tundub, et on saabunud õhtu. Pilkane pimedus on laskunud meie väljakutele, tänavatele ja linnadele, see võimutseb meie eludes täites kõike kõrvulukustava vaikuse ja kõleda tühjusega halvates kõik oma teel. Seda on tunda õhus, seda on märgata žestides, sellest räägivad pilgud. Me oleme hämmingus ja hirmul. Nagu jüngrid Evangeeliumis, oleme ootamatult tabatud raevukast tormist. Me leiame end samast paadist, me kõik oleme haavatavad ja segaduses, aga samas ka olulised ja vajalikud, me kõik peame sõudma koos, me kõik vajame lohutust selles olukorras. Selles paadis...me oleme kõik. Nii nagu need jüngrid, kes rääkides ühehäälselt ütlevad ahastuses: “Me hukkume“ (Mk 4:38), nii oleme ka meie mõistnud, et me ei saa minna edasi igaüks omal jõul vaid ainult üheskoos. 

Kallid vennad ja õed, häid Ülestõusmispühi!

Täna kajab kõikjal maailmas Kiriku sõnum: „Jeesus Kristus on üles tõusnud! – Tõesti, Ta on üles tõusnud!“

See hea uudis on süttinud öösel nagu uus tuleleek: öösel, mil maailm seisab juba silmitsi märkimisväärsete katsumustega ja nüüd on sellele lisandunud veel pandeemia paine, mis paneb rängale proovile kogu meie suure inimpere. Sellel ööl on taas kostnud Kiriku hääl: „Kristus, minu lootus, on üles tõusnud!“ (Ülestõusmispühade sekvents).

Kui kuulata esimest lugemist selle kohta, kuidas Egiptuse orjusest vabanenud juudi rahvas oli jõudnud Siinai mäe juurde (2Ms 19:1), ei saa jätta mõtlemata teist kui rahvast. Ei saa jätta mõtlemata kogu Eesti rahvast ja kõigist Baltimaadest! Kuidas saaks mitte mõelda Laulvast Revolutsioonist või kaks miljonit inimest ühendanud inimketist siitsamast kuni Vilniuseni? Te teate, mida tähendab võidelda vabaduse eest, ja saate ennast samastada selle rahvaga. Nõnda kuulakemgi hoolega, mida Jumal ütleb Moosesele, et siis täpselt aru saada, mida Ta ütleb meile kui rahvale.

Alamkategooriaid

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search