Juubeliaasta palverännak on toimunud Peetruse trooni juurde ja siinjuures paari palveränduri tunnistused toimunust.
Esimene tunnistus.
Olin varem käinud palverännakul Viru-Nigulas. Ja nüüd lausa Rooma! Tegemist polnud turismireisiga, vaid sellise veidi salapärase seestpoolt minekuga. Mulle meeldis, et me elasime tagasihoidlikele palveränduritele kohastes majutuspaikades. Ühes kohas olid isegi eeslid. Avastasin võluva iidse muinasjutulinna nimega Vetralla, millest varem polnud kuulnudki. Vanasti matkasid palverändurid ju jalgsi, meie igapäevased bussisõidud maalilise vaate ja üheskoos loetud roosipärgadega olid selle kõrval köömes. Avanes toredaid võimalusi väikesteks, aga südamlikeks vestlusteks inimestega, keda varem vaid nägupidi teadsin. Ja kui palju veel naerda sai! Nii palju tarku, vaimukaid ja toredaid kaaslasi! Mõtlesin, et see reis tugevdas usku headusesse. Et väga vaimukat nalja saab teha ka heasüdamlikult. See ju vana tõde, et tugev inimene naerab enda, nõrk teiste üle.
