Kõigeväeline

§ 3. “Kõigeväeline”

268. Jumala tunnustest nimetab usutunnistus ainult kõigeväelisust; sellest tunnistamine on meie elus oluliselt tähtis. Me usume, et see hõlmab kõike, sest Jumal, kes on kõik loonud, juhib kõike ning suudab kõike. Me usume ka, et see on armastav, sest Jumal on meie Isa (vrd 1 Ms 1:1; Jh 1:3); et see on saladuslik, sest seda suudab haarata vaid usk, kui selle „vägi saab nõtruses täielikuks” (2 Kr 12:8; vrd Mt 6:9). /222/

“Ta viib täide kõik, mis talle meeldib”

269. Pühad Kirjad tunnistavad korduvalt, et Jumala vägi hõlmab kõike. Nad nimetavad Teda “vägede Issand, Iisraeli Vägev“ (Js 1:24), “vägev Issand, vägev sõjas” (Ps 24:8). Jumal on kõigeväeline “taevas ja maa peal” (Ps 135:6), sest Tema on nad loonud. Tema jaoks pole seetõttu “midagi võimatut” (vrd Jr 32:17; Lk 1:37) ja Ta valitseb oma tööd omaenese tahtmist mööda (vrd Jr 27:5). Ta on kõiksuse Issand, mille korra Ta on kindlaks määranud ning mis Talle täielikult allub ja kuuletub. Ta on ajaloo Issand, Ta juhib südameid ja sündmusi oma tahtmist mööda (vrd Est 4:17b; Õp 21:1; Tb 13:2): “Sest sinul on alati suur jõud, ja kes suudaks vastu panna sinu vägevale käsivarrele?” (Trk 11:21). /303/

“Sa halastad kõigile, sest see on sinu võimuses”

270. Jumal on kõigeväeline Isa. Tema isadus ning kõigeväelisus selgitavad üksteist vastastikku. Ta näitab oma kõigeväelisust sellega, et Ta meie eest hoolt kannab (vrd Mt 6:32), et Ta meid oma lastena vastu võtab (ma tahan “olla teie Isa ja teie peate olema minu pojad ja tütred, ütleb Issand, kõige loodu Valitseja” – 2 Kr 6:18, Vulgata alusel). Ta näitab oma kõigeväelisust ka lõpmatu halastuse kaudu, sest oma vabast tahtest meile meie patte andestades näitab Ta kõige rohkem oma kõigeväelisust. /2777, 1441/

271. Jumalik kõigeväelisus pole mingil moel meelevaldne: “Jumalas on vägi ja olemus, tahe ja mõistus, tarkus ja õiglus samased. Seetõttu ei saa Jumala võimuses olla midagi sellist, mida ei ole olemas ühtaegu ka Tema õiglases tahtes ja Tema targas mõistuses” (Aquino p. Thomas, Summa Theologiae, I, 25, 5 ad 1).

Jumala näilise võimetuse müsteerium

272. Kurjuse ning kannatuse kogemine võib usu kõigeväelisse Isasse rängalt proovile panna. Vahel võib Jumal näida eemalolevana ning võimetuna kurja ära hoidma. Paraku on Jumal aga oma kõigeväelisust kõige salapäraseimal moel näidanud oma Poja vabatahtliku alanduse ning ülestõusmise kaudu, millega kuri võideti. Seega on ristilöödud Kristus “Jumala vägi ja Jumala tarkus, sest Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam” (1 Kr 1:24-25). Kristuse ülestõusmises ja ülendamises on Isa teostanud “oma väe võrratu suuruse meie heaks, kes me usume Tema tugevuse jõu mõjul” (Ef 1:19). /309, 412, 609, 648/

273. Üksnes usk suudab nõustuda Jumala kõigeväelisuse salapäraste teedega. See usk kiitleb oma nõtruses, et tõmmata sellega Jeesuse väge enda peale (vrd 2 Kr 12:9; Fl 4:13). Selle usu säravaimaks näiteks on Maarja. Tema uskus, et “Jumala käes … ei ole ükski asi võimatu” (Lk 1: 37) ja suutis Issandat ülistada: “Mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on Tema nimi” (Lk 1: 49). /148/

274. “Miski ei suuda seega meie usku ja lootust sel moel tugevdada kui meie südamesse vajutatud sügav veendumus, et Jumal suudab kõike. Kui inimlik mõistus on omaks võtnud teadmise kõigeväelisest Jumalast, nõustub ta kergesti ja kõhklematult kõigega, mida peale selle uskuda tuleb – ükskõik kui suur, mõistetamatu, imeline ja ülev see ka poleks ja kui palju see kõige korraldust ja kõigi asjade mõõtu ei ületaks” (Catechismus Romanus, 1, 2, 13). /1814, 1817, 2119/

LÜHITEKSTID

275. Me tunnistame koos õiglase Iiobiga: “Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu” (Ii 42:2).

276. Ustavana Pühakirja tunnistusele suunab Kirik oma palve sageli “kõigeväelise igavese Jumala” (omnipotens sempiterne Deus) poole, sest ta usub kindlalt, et Jumalale pole miski võimatu (vrd 1 Ms 18:14; Lk 1:37; Mt 19:26).

277. Jumal näitab oma kõigeväelisust selles, et Ta pöörab meid patust ning teeb armu läbi oma sõpradeks (“Jumal … kes sa oled ilmutanud oma väge eelkõige halastuses ja lepituses” – 26. pühapäeva päevapalve).

278. Kui me ei usuks, et Jumala armastus on kõikvõimas, kuidas me võiksime uskuda, et Isa on meid loonud, et Poeg on meid lunastanud ja Püha Vaim meid kõiki pühitseda suudab?

 
Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search