§ 4. “Looja”
279. “Alguses lõi Jumal taeva ja maa” (1 Ms 1:1). Nende pidulike sõnadega algab Pühakiri. Usutunnistus võtab need sõnad üle, tunnistades, et Jumal, kõigeväeline Isa, on „taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Looja”. Me kõneleme esmalt Loojast, siis loomisest ja viimaks pattulangemisest, millest Jeesus Kristus, Jumala Poeg meid oma tulemisega taas jalule aitas.
280. Loomine on “õndsusnõu algus”, Kristuses tipneva “õndsusloo lähe” (DCG 51). Teiselt poolt on Kristuse müsteerium loomise müsteeriumi otsustav valgustaja; see avab eesmärgi, millele suunatult Jumal “lõi alguses taeva ja maa” (1 Ms 1:1). Juba algusest peale pidas Jumal silmas Kristuse läbi teostuva uue loomise aulisust (vrd Rm 8:18-23). /288,1043/
281. Sel põhjusel algavad lugemised Ülestõusmise ööl, Kristuses uue loomise pühitsemisel, loomislooga. Sama toimub Bütsantsi liturgias, kus loomislugu on Issanda pühade vigiilidel alati esimeseks lugemiseks. Varakristlike tunnistuste kohaselt järgis katehhumeenide õpetamine sama teed (vrd Eteria, Peregrinatio ad loca sancta, 46: PLS 1, 1047; p. Augustinus, De catechizandis rudibus, 3,5). /1095/
I. Loomise katehhees
282. Katehheesil loomise kohta on esmajärguline tähtsus. Puudutab see ju inimliku ning kristliku elu aluseid, kuna formuleerib kristliku usu vastused põhiküsimustele, milliseid inimkond on läbi aegade endale esitanud: “Kust me tuleme?”, “Kuhu me läheme?”, “Kust me pärineme?”, “Milleks me olemas oleme?”, ”Kust tuleb kõik olemasolev ja kuhu ta suundub?” Need kaks küsimust – pärinemisest ja eesmärgist – on lahutamatud. Nad on meie elu mõtte ja suunitluse osas otsustavad. /1730/
283. Küsimus maailma ning inimese pärinemisest on paljude teadusharude uurimisobjektiks, mis on suuresti rikastanud meie teadmisi universumi vanusest ja mõõdetest, elu tekkimisest ja inimese kujunemisest. Need avastused ergutavad meid Loojat imetlema ja Teda tänama kõikide Tema tegude eest ning mõistlikkuse ja tarkuse eest, mida Ta annab teadlastele ja uurijatele. Koos Saalomoniga võime öelda: “Tema andis mulle kindla teadmise sellest, mis on olemas, nõnda et ma tunnen maailma ehitust ja algainete mõjujõudu … sest tarkus, kõige meister, on mind õpetanud” (Trk 7:17.21). /159,341/
284. Suurt huvi nende uuringutega tegelemiseks kannustavad tagant teist laadi küsimused, mis väljuvad loodusteaduste raamidest. Tegemist pole lihtsalt küsimusega, millal ja kuidas tekkis materiaalselt kosmos ning millal ilmus sinna inimene. Probleemiks on pigem selle saamise mõte: kas määravaks oli juhus, pime saatus, nimetu hädavajalikkus või hoopis intelligentne ja hea kõrgem olend, keda me nimetame Jumalaks. Ja kui see maailm pärineb Jumala headusest ja tarkusest, miks siis on olemas kurjus? Kust see tuleb? Kes on tema olemasolu eest vastutav? Kas temast on võimalik vabaneda?
285. Juba algusest peale vastandusid kristliku usu vastustele maailma algpõhjuste kohta teisiti kõlavad vastused. Vanades religioonides ning kultuurides leidub arvukalt maailma algusest kõnelevaid müüte. Teatud filosoofid väitsid, et kõik on jumal – maailm olevat jumal või maailma saamine olevat ühtaegu jumala saamine (panteism). Teised ütlesid, et maailm olevat jumala paratamatu väljavool: ta voolavat temast välja ning suubuvat taas temasse. Kolmandad kinnitasid, et on olemas kaks igavikulist printsiipi: headus ja kurjus, valgus ja pimedus, mis pidevalt omavahel võitlevad (dualism, manilus). Teatud arusaamade kohaselt olevat maailm (vähemalt selle materiaalne osa) kuri, lagunemisprodukt, mida tuleb eitada või mis tuleb hüljata (gnosis). Teised möönavad, et maailm on küll Jumalast loodud, kuid kellameistri moodi, kes on küll teinud kella, kuid jätnud siis selle tema enda hoolde (deism). Mitmed ei tunnista maailma pärinemist kõrgeimast väest, vaid näevad temas vaid igavikuliselt olemasoleva mateeria mängu (materialism). Kõik need lahendusviisid annavad tunnitust sellest, et alati ning kõikjal on inimesed tõstatanud küsimusi lätetest. Sedalaadi otsing on inimesele eriomane. /295,28/
286. Inimmõistus on juba kindlasti võimeline vastama küsimusele maailma lätetest. Loojast Jumala olemasolu on Tema tegude kaudu täie kindlusega tunnetatav tänu inimmõistuse valgusele (vrd DS 3026), kuigi seda tunnetust hägustavad ja moonutavad sageli eksimused. Seetõttu kinnitab ja valgustab mõistust usk, et mõistus antud tõest õigesti aru saaks: “Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav” (Hb 11:3). /32,37/
287. Tõde loomise kohta on inimelu terviklikkusele sedavõrd oluline, et Jumal oma headuses soovis oma rahvale ilmutada kõike, mis tema õndsuseks vajalikuks osutus. Peale igale inimesele mõistuse abil kättesaadava loomuliku tunnetuse Loojast (vrd Ap 17:24-29; Rm 1:19-20) ilmutas Jumal oma rahvale Iisraelile järk-järgult loomise müsteeriumi. Tema, kes Ta kutsus patriarhid, juhtis oma valitud rahva Iisraeli Egiptusest välja, lõi ta ja vormis teda (vrd Js 43:1), ilmutab end sellena, kellele kuuluvad kõik maailma rahvad ning kogu maailm, sellena, kes ainuisikuliselt on loonud “taeva ja maa” (Ps 115:15; 124:8; 134:3). /107/
288. Ilmutus loomisest on seega lahutamatu ainsa Jumala poolt oma rahvaga sõlmitud Lepingu ilmutamisest ja teokstegemisest. Ilmutus loomisest on esimeseks sammuks Lepingu suunas, esimeseks universaalseks tunnistuseks kõigeväelise Jumala armastusest (vrd 1 Ms 15:15; Jr 33:19-26). Tõde loomisest väljendub üha suurema selgusega ka prohvetite läkitustes (vrd Js 44:24), psalmide palvetes (vrd Ps 104) ning liturgias ja õpetussõnades (vrd Õp 8:22-31). /280,2569/
289. Kõigi Pühakirja ütluste seas on erilaadne koht 1 Moosese raamatu kolmel esimesel peatükil. Kirjanduslikust vaatepunktist võib nendel tekstidel olla erinevaid allikaid. Inspireeritud autorid paigutasid nad Kirja algusesse. Pühalikus kõnepruugis esitavad nad tõde loomise kohta, mille läte ja siht on Jumal, Tema korda ja headust, inimese kutsumust ning lõpuks pattulangemise draamat ja lunastuslootust. Loetuna Kristuse valguses, Pühakirja ühtsuses ning Kiriku elavas Pärimuses, jäävad need ütlused katehheesi põhialuseks, et selgitada “alguse”: loomise, pattulangemise ja lunastamistõotuse müsteeriumi. /390,111/
II. Loomine - pühima Kolmainsuse ühine tegu
290. ”Alguses lõi Jumal taeva ja maa” (1 Ms 1:1). Neis Pühakirja algussõnades antakse tunnistust kolme tõe kohta: igavikuline Jumal kutsus olemisse kõik enesest väljaspool oleva; üksnes Tema on Looja (tegusõna “looma“ – heebrea keeles bara – subjektiks on alati Jumal); kõik olemasolev – “taevas ja maa” – sõltub Jumalast, kes annab olemise. /326/
291. “Alguses oli Sõna … ja Sõna oli Jumal … Kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud” (Jh 1:1-3). Uus Testament ilmutab, et Jumal lõi kõik igavikulise Sõna, oma armastatud Poja läbi. “Sest Tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal … kõik on loodud Tema läbi ja Tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos Temas” (Kl 1:16-17). Kiriku usk tunnistab ka Püha Vaimu loovat tegutsemist: Tema on see, “kes elu annab” (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus), ”Looja Vaim” (Veni, Creator Spiritus: LH, hümn), “kõige hea allikas” (Bütsantsi liturgia, Nelipüha vespri troopar). /241,331,703/
292. Vanas Testamendis viidatakse Poja ja Vaimu lahutamatule ühtsusele loomisel (vrd Ps 33:6; 104:30; 1 Ms 1:2-3). Uues Lepingus see tõik ilmutatakse ning Kiriku usureegel ütleb selle lõpuks selgelt välja: “On vaid üks Jumal ning Looja … Tema on Isa, Tema on Jumal, Looja, Algataja, Kujundaja, kes iseenese läbi, see tähendab oma Sõna ja Tarkuse läbi … on kõik teinud” (Irenaeus, Adversus haereses, 2,30,9), on seda teinud “Poja ning Vaimu läbi”, kes on justkui “Tema käed” (ibid, 4,20,1). Loomine on pühima Kolmainsuse ühine tegu. /699,257/
III. “Maailm on loodud Jumala auks”
293. Pühakiri ja Pärimus õpetavad ja ülistavad pidevalt põhitõde: “Maailm on loodud Jumala auks” (Vatikani I Kirikukogu: DS 3023). Püha Bonaventura tõdeb, et Jumal ei loonud “mitte selleks, et oma auhiilgust suurendada, vaid selleks, et oma auhiilgust ilmutada ning vahendada” (In libros Sententiarum, 2,1,2,2,1). Jumalal pole loomiseks muud ajendit peale armastuse ja headuse: “Loodud olendid väljusid armastuse võtmega avatud [Jumala] käest” (Aquino püha Thomas, In libros Sententiarum, 2, prol.). Ning Vatikani I Kirikukogu selgitab: /337,344,1361/
“Seesama ainus tõeline Jumal lõi oma headusest ja “kõigeväelisusest” aegade algusest peale täiesti vaba otsustuse alusel eimillestki üheaegselt kahte liiki loodud, vaimsed ning kehalised – mitte selleks, et oma õndsust rohkendada, vaid selleks, et oma täiuslikkust ilmutada hüvede kaudu, mida Ta loodutele jagab” (DS 3002). /759/
294. Jumala au seisneb oma headuse näitamises ning vahendamises. Selleks on maailm loodud. Ta on “meid ette määranud lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda, tema armu auhiilguse kiituseks” (Ef 1:5-6). Selline oli Jumala heasoovlik plaan. “Sest elav inimene on Jumalale auks; inimese elu on aga Jumala vaatlemine. Kui juba üksnes Jumala ilmutus loomise kaudu kõigele maa peal elavale elu annab, kuipalju enam annab Isa ilmutamine Sõna kaudu elu neile, kes Jumalat vaatlevad” (p. Irenaeus, Adversus haereses, IV,20,7). Loomise viimaseks eesmärgiks on see, et Jumal, kõiksuse Looja, „oleks viimselt kõik kõiges” (1 Kr 15:28), teostades ühtaegu oma auhiilgust ja meie õndsust” (AG 2).
IV. Loomise müsteerium
Jumal loob tarkuses ning armastuses
295. Meie usume, et Jumal on maailma loonud oma tarkuse kohaselt (vrd Trk 9:9). See ei ole mingi hädavajaduse, pimeda saatuse või juhuslikkuse tagajärg, vaid me usume, et see lähtub Jumala vaba tahtega tehtud otsustusest, millega Ta tahtis loodud olenditel võimaldada osasaamist Tema olemisest, Tema tarkusest ja headusest: ”Sest sina oled loonud kõik, kõik olev on loodud sinu tahtmise läbi!” (Ilm 4:11). „Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti“ (Ps 104:24). „Hea on Issand kõigile ja tema halastus on üle kõigi tema tegude“ (Ps 145:9). /216,1951/
Jumal lõi “eimillestki”
296. Me usume, et Jumal ei vaja loomiseks midagi juba varem olemas olnut ega mingisugust abi (vrd Vatikani I Kirikukogu: DS 3022). Loodu pole ka hädavajalikul viisil jumalikust substantsist välja voolanud (Vatikani I Kirikukogu: DS 3023-3024). Jumal loob vabaduses “eimillestki” (DS 800; 3025).
“Juhul kui Jumal oleks maailma loonud juba varem olemas olnud ainest, mis oleks selles siis erakordset? Kui inimesest käsitöölisele antakse materjal, teeb ta sellest kõike, mida soovib. Jumala vägi seevastu ilmneb just selles, et ta lähtub eimillestki, et teha kõike, mida soovib” (p. Theophilus Antiookiast, Ad Autolycum, 2,4: PG 6, 1052). /285/
297. Usku “eimillestki” loomisesse kinnitab Pühakiri kui tõotus- ja lootusküllast tõde. Nõnda julgustab Makkabite teises raamatus ema oma poegi martüüriumiks järgmiste sõnadega:
“Mina ei tea, kuidas te olete minu üska ilmunud, ei ole ju mina teile hinge ja elu kinkinud, ega ole mina ka teist igaühe algaineid kokkuliitnud. Sellepärast siis maailma Looja, kes on kujundanud inimese sünni ja on kavandanud kõigi olendite tekkimise, võib armulikult anda teile jälle hinge ja elu, nii kindlasti nagu te nüüd iseendast ei hooli tema Seaduse pärast. … Ma palun sind, mu laps, vaata taevast ja maad ja silmitse kõike, mis seal on! Ja mõtle, et Jumal on selle teinud olematust, ja et inimsugugi on sündinud selsamal viisil” (2 Mak 7:22-23.28). /338/
298. Kuna Jumal suudab luua eimillestki, suudab Ta ka Püha Vaimu läbi kinkida patustele hingeelu, luues neile puhta südame (vrd Ps 51:12), ja surnutele ihuliku elu neid surnuist üles äratades, sest Ta on see, “kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid” (Rm 4:17). Ja kuna Ta on võimeline sõna abil pimedusest valgusel särada laskma (vrd 1 Ms 1:3), siis võib Ta kinkida usu valguse ka neile, kes Teda ei tunne (vrd 2 Kr 4:6). /1375,992/
Jumal loob korrastatud ning hea maailma
299. Kuna Jumal loob tarkuses, on kogu loodu korrastatud: “… Sina oled kõik korraldanud mõõdu, arvu ja kaalu järgi” (Trk 11:21). Loodu loodi igavikulises Sõnas ja igavikulise Sõna kaudu, kes on “nähtamatu Jumala kuju” (Kl 1:15). Ta on ette määratud ja kingitud inimesele, kes on loodud Jumala näo järgi (vrd 1 Ms 1:26) ning kutsutud isiklikule suhtlemisele Jumalaga. Seda, mida Jumal meile oma loodu kaudu öelda soovib (vrd Ps 19:2-5), suudab meie jumaliku mõistuse valguses osalev mõistus küll taibata, kuid ainult suure vaevaga ning alandliku meelega Looja ning Tema loodu suhtes (vrd Ii 42:3). Kuna loodu lähtub jumalikust headusest, osaleb ta headuses („Ja Jumal nägi, et kõik mis Ta tegi, oli hea, … väga hea“ – vrd 1 Ms 1:4.10.12.18.21.23). Jumal tahtis loodut inimesele kinkida talle määratud ja tema kätte usaldatud pärandina. Kirikul on korduvalt tulnud kaitsta tõde, et loodu, kaasa arvatud materiaalne maailm, on hea (vrd DS 286; 455-463; 800; 1333; 3002). /339,41,1147,358,2415/
Jumal on ülem loodust ning temas olemasolev
300. Jumal on kogu loodust lõpmatult suurem (vrd Srk 43:28). “Sinu aukuulsus ulatub üle taevaste” (Ps 8:2), “tema suurus on uurimatu” (Ps 145:3). Kuid kuna Ta on ülev ja sõltumatu vaba Looja, kõige olemasoleva esmane põhjus, on Ta kohalolev ka oma loodu sügavaimas sisemuses: “Tema sees meie elame ja liigume ja oleme” (Ap 17:28). Püha Augustinuse järgi on Jumal “sügavamal mu sisimast ja kõrgemal mu ülimast” (Confessiones (Pihtimused), III,6,11). /42,223/
Jumal hoiab ja kannab loodut
301. Pärast loomist ei jäta Jumal loodut lihtsalt tema enda hooleks. Ta ei anna loodule mitte ainult olemist ning elu, vaid ka hoiab teda igal hetkel olemises, annab talle võimaluse tegutsemiseks ning juhatab ta sihile. Sellise täieliku Loojast sõltuvuse tunnetamine ja tunnistamine annab tarkuse ja vabaduse, rõõmu ja usalduse. /396,1951/
“Sest sina armastad kõike, mis olemas on, ega põlga midagi, mida sa oled teinud, sest sina ei olegi loonud midagi, mida sa ise vihkaksid. Sest kuidas saaks midagi püsida, kui sina ei tahaks, või kuidas säiliks see, keda sina ei ole kutsunud? Sina aga säästad kõiki, sellepärast et nad on sinu omad, Issand, hingede armastaja” (Trk 11:25-27).
V. Jumal teostab oma kava: jumalik ettehooldus
302. Loodul on talle eriomane headus ning täiuslikkus. Kuid loodu ei lähtunud Looja kätest veel täiesti valmina. Ta on loodud sellisena, et ta on alles teel (in statu viae) ükskord saavutatava lõpliku täiuslikkuse poole, mille saavutamise on Jumal tema jaoks ette näinud. Neid korraldusi, mille kaudu Jumal oma loodut selle lõppeesmärgi poole juhib, nimetame me “jumalikuks ettehoolduseks”.
“Jumal kaitseb ja juhib kogu oma loodut, „ulatudes võimsasti maailma äärest ääreni ja valitseb kõike hästi“ (Trk 8:1). “Kõik on alasti ja paljastatud Tema silma ees” (Hb 4:13), ka see, mis toimub loodu vaba tahte alusel” (Vatikani I Kirikukogu: DS 3003).
303. Pühakirja tunnistus on ühemõtteline: jumalik ettenägevus ja ettehooldus on konkreetne ning vahetu ja tegeleb kõigega, alates kõige tühisematest pisiasjadest kuni maailmaajalooliste sündmusteni. Pühad raamatud kinnitavad otsustavalt Jumala absoluutset suveräänsust sündmuste kulgemises: “Meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis iganes talle meeldib” (Ps 115:3). Ning Kristus on see, “kes avab, ja ükski ei lukusta, ning lukustab, ja ükski ei ava” (Ilm 3:7). “Inimsüdames on palju kavatsusi,aga Issanda nõu saab teoks” (Õp 19:21). /269/
304. Pühakirja peamine autor, Püha Vaim, kirjutab nõnda sageli tegusid Jumala arvele, mainimata teisejärgulisi põhjuseid. See ei ole primitiivne kõnepruuk, vaid sügavamõtteline viis meenutamaks Jumala eesõigust ning täielikku meelevalda ajaloo ja maailma üle (vrd Js 10:5-15; 45:5-7; 5 Ms 32:39; Srk 11:14), et sel moel kasvatada eneseusaldust. Psalmide palved on sellise usalduse suur kool (vrd nt Ps 22; 32; 35; 103; 138). /2586/
305. Jeesus nõuab lapsemeelset andumust ettehooldusele, mis on taevasel Isal, kes oma laste pisimategi vajaduste eest hoolitseb: „Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?“ või „Mis me joome?“ või „Millega me riietume?“ Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Mt 6:31-33; vrd Mt 10:29-31). /2115/
Ettehooldus ja teisesed põhjused
306. Jumal on oma otsustustes suveräänne, kuid nende täideviimiseks kasutab Ta loodud olendite kaastööd. See ei ole kõigeväelise Jumala nõtruse, vaid Tema suuruse ning headuse tunnus. Jumal ei anna oma olenditele mitte ainult olemist, vaid ka isetegemise väärikust, võimet olla üksteisele algpõhjuseks ja lätteks ning osaleda sel moel Tema otsustuste täidesaatmises. /1884,1951/
307. Inimestele annab Jumal isegi võimaluse osaleda vabatahtlikult Tema ettehoolduses, usaldades neile vastutuse “alistada maa” ning seda valitseda (vrd 1 Ms 1:26-28). Sel moel võimaldab Jumal inimestel olla mõistlik ja vaba põhjus loomistöö täiustamisel ning selle harmooniliseks muutmisel iseenda ja kaasinimeste hüveks. Inimesed on sageli ebateadlikult Jumala kaastöölised, kuid nad on võimelised ka teadlikult oma tegude, palvete, ent ka oma kannatuste kaudu jumalikke kavatsusi edendama ning saama selle läbi täielikult Jumala ning Tema riigi (vrd Kl 4:11) “kaastöölisteks” (1 Kr 3:9; 1 Ts 3:2). /106,373,1954,2427,2738,618,1505/
308. Seega ei saa usust Loojasse kuidagi lahutada tõde, et Jumal on tegev oma loodu kõigis tegemistes. Ta on esmane põhjus, kes tegutseb teiseste põhjuste sees ning nende kaudu. “Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt” (Fl 2:13; vrd 1 Kr 12:6). See tõdemus ei mõjuta mingil määral loodud olendite väärikust, vaid hoopis tõstab seda. Looduna eimillestki Jumala väe, tarkuse ning headuse läbi, ei suuda loodu oma algallikast lahutatuna midagi korda saata, sest “loodu langeb ilma oma Loojata tühjusse” (GS 36,3). Seda enam ei suuda ta aga ilma armu abita oma viimset eesmärki saavutada (vrd Mt 19:26; Jh 15:5; Fl 4:13). /970/
Ettehooldus ja kurjuse probleem
309. Kui Jumal, kõigeväeline Isa, korrastatud ning hea maailma Looja, kogu oma loodu eest hoolt kannab, miks siis on olemas kuri? Ükski ennatlik vastus sellele ühtaegu tungivale ja vältimatule, kuid ka valulisele ja saladuslikule küsimusele ei rahulda. Vastuse sellele küsimusele annab alles kristlik usk tervikuna: loodu headus, pattulangemise draama, Jumala kannatlik armastus, mis inimesele vastu tuleb. Ta teeb seda oma lepingute, oma ainusündinud Poja lunastava inimesekssaamise ning Püha Vaimu anni kaudu, Ta teeb seda Kiriku kogunemise ning sakramentide väe kaudu, lõpuks teeb Ta seda õndsale elule kutsumise kaudu. Kõik vabad loodud on juba algusest peale kutsutud seda kutset vastu võtma. Kuid loodu võib ka – ja see on hirmutav müsteerium – sellest ennetavalt keelduda. Kristlikus läkituses pole elementi, mis poleks samas ka vastuseks kurjuse probleemile. /164,385,2850/
310. Miks aga ei loonud Jumal nii täiuslikku maailma, et kurjale poleks seal kohta?Oma lõpmatu väe abil suudaks Jumal alati midagi paremat luua (vrd Aquino p. Thomas, Summa theologiae, I,25,6). Kuid oma lõpmatus tarkuses ja headuses soovis Jumal vaba otsustuse alusel luua maailma, mis on “teel” lõpliku täiuslikkuse poole. Jumala kava kohaselt toob see liikumine kaasa teatavate olemisvormide ilmumise ning teiste kadumise: koos täiuslike vormidega tekivad ka vähem täiuslikud, looduse ülesehitamisega kaasneb ka looduse lagunemine. Kuni loodu pole saavutanud oma täiust, kaasneb seega füüsilisele headusele kafüüsiline kurjus (vrd Aquino p. Thomas, Summa contra gentiles, III,71). /412,1042-1050,342/
311. Mõistuslike ja vabade olenditena peavad inglid ja inimesed oma lõppeesmärgile püüdlema vaba valiku alusel ning seda eelistama armastuse pärast. Seetõttu võivad nad ka teelt eksida. Tõepoolest, nad on pattu teinud. Sel moel tuli maailma moraalne kurjus, mis on võrreldamatult hullem füüsilisest kurjusest. Jumal pole mingil moel, ei otseselt ega kaudselt, moraalse kurjuse põhjuseks (vrd p. Augustinus, De libero arbitrio, 1,1,1: PL 32, 1221-1223; Aquino p. Thomas, Summa theologiae, I-II,79,1), kuid austades oma loodud olendite vabadust, lubab Ta seda ning oskab sellest salapärasel viisil head tuletada: /396,1849/
“Kõigeväeline Jumal … ei taluks oma lõpmatus headuses oma loodus mingisugust kurja, kui Ta poleks sedavõrd kõigeväeline ja hea, et ei suudaks ka kurjast head tuletada” (p. Augustinus, Enchridion de fide, spe et caritate, 11,3).
312. Nõnda on aja jooksul sageli võimalik avastada, et Jumal oma kõigeväelises ettehoolduses suudab head välja tuua isegi oma loodud olendite põhjustatud moraalsest kurjusest. Joosep ütleb oma vendadele: “ Niisiis ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal… Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus” (1 Ms 45:8; 50:20; vrd Tb 2:12-18 /Vulgata/). Kõige hullemast moraalsest kurjast, mis eales on korda saadetud – inimeste patust tulenevast Jumala Poja ärapõlgamisest ja mõrvamisest –, on Jumal oma armu ülikülluses välja toonud suurima kõikidest varandustest: Kristuse kirgastamise ning meie lunastamise. Kuid sellest hoolimata ei muutu kuri seeläbi millekski heaks. /598-600,1994/
313. “Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks” (Rm 8:28). Sellest tunnistavad pühakud ikka ja jälle:
Püha Katariina Sienast ütleb seetõttu “neile, kes haavuvad sellest, mis nendega juhtub ning sellele vastu hakkavad”: “Kõik lähtub armastusest, kõik on seatud inimese päästmiseks. Jumal ei tee midagi väljaspool seda eesmärki” (Dialoghi, IV,138). /237/
Püha Thomas Morus lohutab veidi enne oma martüüriumi tütart: “Ilma Jumala tahtmiseta ei saa midagi juhtuda. See, mida iganes aga Tema tahab – näigu see meile kuitahes halb –, on meie jaoks siiski parim” (Kiri Alice Alington Margaret Roperile: vt Liturgia horarum, matutiini lugemine 23. juunist).
Ja Norwichi Juliana ütleb: “Jumala armu abil taipasin, et pean usust kindlalt kinni hoidma ning mitte vähema kindlusega uskuma, et kõik, olgu see mistahes, võib hea olla … Ja sa näed, et kõik, kõik saab heaks“ (Revelations of Divine Love, 32).
314. Me usume täie kindlusega, et Jumal on maailma ning ajaloo Issand. Tema ettehoolduse teed on meile aga sageli tundmatud. Alles lõpus, kui lõpeb meie osaline tunnetus ja me saame näha Jumalat “palgest palgesse” (1 Kr 13:12), võime täielikult ning terviklikult tunnetada kõiki teid, mida mööda Jumal on meid isegi läbi kurjuse ja patu draama juhtinud enda loodud sabati (vrd 1 Ms 2:2) rahusse, mille pärast on Ta loonud ka taeva ja maa. /1040,2550/
LÜHITEKSTID
315. Maailma ja inimese loomise läbi andis Jumal nii esimese ja üleüldise tunnistuse oma kõigeväelisest armastusest ja tarkusest kui ka esimese ettekuulutuse oma „armulisest nõust“, mis sai teoks uues loomises Kristuse läbi.
316. Ehkki loomine kirjutatakse eriliselt Isa arvele, on samas usutõde ka see, et Isa, Poeg ja Püha Vaim moodustavad ainsa jagamatu loomisprintsiibi.
317. Jumal lõi universumi ainuisikuliselt, vabalt, vahetult ning ilma igasuguse abita.
318. Ükski loodu ei oma lõpmatut väge, mis on vajalik selleks, et sõna otseses mõttes “luua”, see tähendab tuua esile midagi sellist, mida varem üldse olemas ei olnud ja kinkida talle olemine, teda “eimillestki” (ex nihilo) olemisse kutsuda (vrd DS 3624).
319. Jumal lõi maailma, et näidata ja vahendada oma auhiilgust. Auhiilgus, milleks Jumal lõi loodud olendid, seisneb selles, nad osaleksid Tema tõesuses, headuses ning kauniduses.
320. Jumal, kes lõi kõiksuse, hoiab seda olemises Sõna, oma Poja läbi, kes „kannab kõiksust oma väe sõnaga” (Hb 1:3) ning Looja Vaimu läbi, kes elu annab.
321. Jumalik ettehooldus seisneb seadmistes, mille kaudu Jumal kõiki olendeid tarkuse ning armastusega nende lõppeesmärgi poole juhatab.
322. Kristus kutsub meid üles lapsemeelselt meie taevase Isa ettehooldust usaldama (vrd Mt 6:26-34) ning apostel Peetrus ütleb: “Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!” (1 Pt 5:7; vrd Ps 55:23).
323. Jumalik ettehooldus tegutseb ka loodu tegevuste kaudu. Inimestele annab Jumal võimaluse vabal tahtel Tema plaanidega kaasa töötada.
324. See, et Jumal lubab füüsilist ning moraalset kurja, on müsteerium, mida Ta valgustab oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu, kes suri ja tõusis üles selleks, et kuri võita. Usk annab meile kindluse, et Jumal ei lubaks kurja, kui Ta neil teedel, mida me alles igaveses elus täiuslikult tunnetame, isegi kurjast head esile ei tooks.