§ 7. “Pattulangemine”
385. Jumal on lõpmatult hea ja kõik Tema teod on head. Ent keegi ei pääse elus kannatuse ja loomuses peituva kurja kogemisest – mis näib olevat antud koos loodu piiratusega – ning eelkõige ei saa keegi kõrvale hoida kõlbeliselt kurja probleemist. Kust pärineb kuri? “Ma otsisin, kust pärineb halb ja väljapääsu ei olnud,” tõdeb püha Augustinus (Confessiones (Pihtimused), VII,7,11). Tema valulised otsingud lõpevad alles pöördumisega elava Jumala poole. “Vägivalla saladus” (2 Ts 2:7) avaneb nimelt ainult “jumalakartuse saladuse” (1 Tm 3:16) kaudu. Kristuses teoks saanud jumaliku armastuse ilmutus näitab ühtaegu nii patu suurust kui ka armastuse üliküllust (vrd Rm 5:20). Kui me esitame endale küsimuse kurja juurtest, tuleb meil seega pöörata oma usupilk sellele, kes on ainsana kurja ära võitnud (vrd Lk 11:21-22; Jh 16:11; 1. Jh 3:8). /309, 457, 1848, 539/
I. Kus patt on suurenenud, seal on arm saanud ülirohkeks
Patu tegelikkus
386. Patt on inimkonna ajaloos kohalolev. Seda tumedat tegelikkust pole võimalik ei eirata ega teiste nimedega nimetada. Mõistmaks, mis on patt, tuleb kõigepealt tunnistada inimese sügavat seotust Jumalaga. Kui seda seotust ei tunnistata, ei paljastu patu tõeline kuritegelik olemus Jumala äratõukamise ja Talle vastuhakkamisena, ehkki see jätkab inimese elu ja ajaloo rõhumist. /1847/
387. Mida kujutab endast patt, eriti pärispatt, seda saame mõista vaid jumaliku ilmutuse valguses. See kingib meile Jumala tunnetamise, milleta pole võimalik pattu selgelt tajuda. Ilma selleta tekib kiusatus selgitada pattu kasvuraskuse või psüühilise nõtrusena, vigasusena või väära ühiskondliku korra paratamatu kaasnähtena. Ainult teadmine sellest, mistarvis Jumal inimese lõi, võimaldab hoomata tõde, et patt kujutab endast Jumala poolt mõistusega olenditele antud vabaduse kuritarvitamist, sest vabadus anti selleks, et Jumalat ning ligimest armastada. /1848, 1739/
Pärispatt – olemuslik usutõde
388. Ilmutuse edenedes saab selgemaks ka patu tegelikkus. Ehkki Vana Lepingu jumalarahvas suutis Genesise (1. Moosese) raamatus jutustatud pattulangemise loo alusel inimliku olemasolu kurba seisundit mingil moel tajuda, ei suutnud ta selle loo viimsest mõttest siiski aru saada – see selgub alles Kristuse surma ja ülestõusmise valguses (vrd Rm 5:12-21). Kristus tuleb ära tunda armu allikana, et tunda ära Aadam patu allikana. Püha Vaim, kelle ülestõusnud Kristus meile läkitab, tuli selleks, et tuua “maailmale selgust patu kohta” (Jh 16:8) ning ilmutada Teda, kes maailma patust lunastab. /431, 208, 359, 729/
389. Õpetus pärispatust (või algpatust) on teatavas mõttes Rõõmusõnumi “pahupooleks”, mis teavitab sellest, et Kristus on kõigi inimeste Päästja, et kõik vajavad lunastust ning et tänu Kristusele lunastust ka kõigile pakutakse. Kirik, kel on “Kristuse meelt” (vrd 1 Kr 2:16), on ka täielikult teadlik sellest, et pole võimalik puudutada ilmutust pärispatust, riivamata samaaegselt Kristuse müsteeriumi. /422/
Jutustus pattulangemisest
390. Jutustus pattulangemisest (vrd 1 Ms 3) kasutab piltlikku kõnepruuki, ent kirjeldab algsündmust, tõsiasja, mis leidis aset inimsoo koidikul (vrdGS 13,1).Ilmutus annab meile usukindluse selles, et terve inimsugu on märgistatud meie esivanemate vabatahtlikult tehtud algpatu läbi (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1513, Pius XII, ringkiri Humani generis: DS 3897; Paulus VI, kõne 11. juulil 1966). /289/
II. Inglite langemine
391. Sõnakuulmatuse valikuks kallutas meie esivanemaid võrgutav jumalavastane hääl (vrd 1 Ms 3:1-5). See hääl lasi neil kadedusest surmakütkeisse langeda (vrd Trk 2:24). Nii Pühakiri kui ka Kiriku Pärimus näevad selles olendis langenud inglit, keda nimetatakse Saatanaks või kuradiks (vrd Jh 8:44; Ilm 12:9). Kirik õpetab, et algselt oli ta Jumala loodud hea ingel. Diabolus enim et alii daemones a Deo quidem natura creati sunt boni, sed ipsi per se facti sunt mali – “Jumal lõi küll kuradi ja teised deemonid loomult heaks, kuid nad said iseenese süül kurjaks” (Lateraani IV Kirikukogu 1215: DS 800). /2538/
392. Pühakiri kõneleb langenud inglite patust (vrd 2 Pt 2:4). Nende pattulangemine seisneb loodud vaimude vabas otsustuses Jumalast ja Tema Riigist põhjalikult ja pöördumatult keelduda. Selle mässu kajastust kuuleme sõnades, mida kiusaja meie esivanematele ütles: “Te saate Jumala sarnaseks” (1 Ms 3:5). „Kurat teeb pattu algusest peale” (1 Jh 3:8), ta on “vale isa” (Jh 8:44). /1850, 2482/
393. Põhjus, miks inglite patt pole eales andestatav, peitub selle pöördumatus iseloomus, mitte aga lõpmatu jumaliku armu võimetuses seda andestada. “Nende jaoks pole pärast äralangemist patukahetsust, nagu pole seda pärast surma inimese jaoks” (p. Johannes Damaskusest, De fide orthodoxa, 2,4: PG 94,877C). /1033-1037, 1022/
394. Pühakiri tunnistab hukatuslikust mõjust, mis on olendil, keda Jeesus nimetab “mõrtsukaks algusest peale” ning kes püüdis isegi Jeesust Isalt saadud ülesandest kõrvale kallutada (vrd Mt 4:1-11). “Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et Ta tühistaks kuradi teod” (1 Jh 3:8). Neist tegudest oli kõige hukatuslikumate tagajärgedega valelik võrgutus, mis tegi inimese Jumala vastu sõnakuulmatuks. /538-540, 550, 2846-2849/
395. Saatana vägi pole aga lõpmatu. Ta on vaid loodu, küll vägev, kuna ta on puhas vaim, kuid ometi ainult loodu: ta ei suuda Jumala Riigi ülesehitamist takistada. Vihates Jumalat, tegutseb Saatan maailmas Jumala poolt Jeesuses Kristuses rajatud Riigi vastu ja tema tegevusel on rängad vaimsed ning kaudselt isegi füüsilised tagajärjed nii igale inimesele kui ka tervele ühiskonnale. Ometi lubab jumalik ettehooldus, mis juhib jõuliselt ja leebelt inimese ning maailma ajalugu, tal tegutseda. See, et Jumal kuradi tegemisi lubab, on suur saladus, “me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks ” (Rm 8:28). /309, 1673, 412, 2850-2854/
III. Pärispatt
Vabaduse katsumus
396. Jumal lõi inimese oma näo järgi ning võttis ta endale sõbraks. Vaimse olendina võib inimene selles sõpruses elada vaid Jumalale vabatahtliku allumise korral. See väljendub inimesele seatud keelus süüa hea ja kurja tundmise puust, “sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema” (1 Ms 2:17). “Hea ja kurja tundmise puu” meenutab piltlikult ületamatut piiri, mida inimene kui loodu peab vabatahtlikult tunnistama ja usaldavalt austama. Inimene sõltub Loojast, ta on allutatud loomisel sätestatud seadustele ja vabaduse kasutamist korraldavatele kõlbelistele normidele. /1730, 311, 301/
Inimese esimene patt
397. Kuradi kiusatuna lasi inimene oma südames surra usaldusel Looja vastu (vrd 1 Ms 3:1-11), kuritarvitas oma vabadust ega kuuletunud enam Jumala käsule. Selles seisnes inimese esimene patt (vrd Rm 5:19). Selle tõsiasja tagajärjena seisneb igasugune patt sõnakuulmatuses Jumala vastu ja usu puudumises Tema headusesse. /1707, 2541, 1850, 215/
398. Seda pattu tehes eelistas inimene iseennast Jumalale ning põlgas seega Jumalat. Ta otsustas vastanduda Jumalale, oma looduks olemise tõsiasjale ja selle nõuetele ning seega ka iseenda heaolule. Loonud inimese pühaduse seisundisse, oli Jumal talle määranud Tema auhiilguses kirgastatuna täielikult “jumalikustuda”. Kuradi eksitatuna tahtis inimene saada “Jumala sarnaseks” (1 Ms 3:5), ent “ilma Jumalata, üle Jumala ja vastuolus Jumalaga” (Maximus Usutunnistaja, Ambiguorum liber: PG 91,1156C). /2084, 2113/
399. Pühakiri näitab selle esimese sõnakuulmatuse hukatuslikke tagajärgi. Aadam ja Eeva kaotavad otsemaid algse pühaduse armu (vrd Rm 3:23). Nad kardavad Jumalat (vrd 1 Ms 3:9-10) ja on teinud jumalanimelise väärpildi, nähes Temas kedagi, kes kadedalt oma õigustest kinni hoiab (vrd 1 Ms 3:5).
400. Algsele õiglusele rajanev harmoonia, milles elasid esimesed inimesed, on hävinud, vaimsete hingevõimete valitsemine keha üle on murtud (vrd 1 Ms 3:7), mehe ja naise vahelised suhted on pingestunud (vrd 1 Ms 3:11-13), nende suhteid märgistab himurus ja võimutahe. Ka harmoonia looduga on hävinud: nähtav loodu on muutunud inimesele võõraks ja vaenulikuks (vrd 1 Ms 3:17.19). Inimese tõttu on kogu loodu “allutatud kaduvusele” (Rm 8:20). Lõpuks saab teoks see, mida sõnakuulmatuse tagajärjena ühemõtteliselt ennustati: “Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama” (1 Ms 3:19). Inimkonna ajaloos hakkab valitsema surm (vrd 1 Ms 6:5-12; Rm 1:18-32). /1607, 2514, 602, 1008/
401. Esimesele patule järgneb tõeline pattude vohamine maailmas: Kain mõrvab oma venna Aabeli (vrd 1 Ms 4:3-15), patu tagajärjel on kõik inimesed üdini rikutud (vrd 1 Ms 6:5.12; Rm 1:18-22). Ka Iisraeli ajaloos esineb patt sageli – see ilmneb eelkõige truudusetusena Lepingu-Jumala vastu ja Moosese käskudest üleastumisena. Isegi pärast lunastamist Kristuse läbi patustavad ka kristlased mitmel moel (vrd 1 Kr 1-6; Ilm 2-3). Pühakiri ning Kiriku Pärimus meenutavad ikka ja jälle, et patt on olemas ning inimkonna ajaloos üleüldiselt levinud. /1739/
“See, mis saab meile teatavaks jumaliku ilmutuse alusel, langeb kokku kogemusega. Sest oma südamesse vaadates teadvustab inimene, et ta kaldub kurja poole ning on mässitud mitmesugusesse halba, mis ei saa pärineda healt Loojalt. Sageli tõrgub ta Jumalat oma alglätteks tunnistamast. Sellega murrab ta õige suunatuse oma lõppeesmärgile ning lõhub samas kogu korrastatuse iseenda, ligimeste ja kõigi loodud asjade suhtes” (GS 13,1).
Aadama patu tagajärjed inimkonna jaoks
402. Kõik inimesed on haaratud Aadama patust. Püha Paulus ütleb: “Ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud [inimesed] saanud patuseks” (Rm 5:19). “Üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud” (Rm 5:12). Patu ja surma universaalsusele vastandab apostel Kristuses teoks saanud lunastuse universaalsuse: ”Nõnda siis, nagu ühe üleastumise läbi tuli kõigile inimestele surmamõistmine, nii on ka selle ühe [Kristuse] õigusteo läbi kõigile inimestele saanud õigekssaamine eluks” (Rm 5:18). /430, 605/
403. Koos püha Paulusega on Kirik alati õpetanud, et inimestel lasuv mõõtmatu viletsus ning tema kalduvus kurjale ja surmale pole mõistetav lahus Aadama patust ning tõsiasjast, et ta on meile edastanud patu, millest oleme juba sündides nakatatud ja mis kujutab endast “hinge surma” (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1512). Selle usutõe kindluse tõttu ristib Kirik isegi väikseid lapsi, kel pole isiklikku pattu (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1514). /2606, 1250/
404. Mil moel on Aadama patt saanud kõigi tema järeltulijate patuks? Terve inimsugu on Aadamas sicut unum corpus unius hominis – “nagu ühe inimese üksainus ihu” (p. Aquino Thomas, Quaestiones disputate de malo, 4,1). Selle “inimsoo ühtsuse“ tõttu on kõik inimesed haaratud Aadama patust, nagu nad on kaasatud ka Kristuse õiglusesse. Pärispatu edasikandumine on aga saladus, mida me ei suuda täielikult mõista. Kuid me teame ilmutuse kaudu, et Aadam ei saanud algset pühadust ja õiglust mitte ainult endale, vaid inimloomusele kui tervikule. Kui Aadam ja Eeva kiusajale järele andsid, panid nad toime küll isikliku patu, kuid see patt haarab tervet inimloomust, midanemad patu tagajärjel langemisjärgses seisundis edasi annavad (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1511-1512). See on patt, mida sigitamise kaudu tervele inimkonnale edasi antakse, mis tähendab algsest pühadusest ja õiglusest ilmajäetud inimloomuse edasiandmist. Seetõttu on pärispatt “patt” ülekantud tähenduses: ta on “päritud”, mitte isiklikult toimepandud patt, ta on seisund, mitte tegu. /360, 50/
405. Kuigi “kõigile omane” (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1513), pole pärispatus Aadama järeltulijatel isiklikku süüd. See kujutab endast küll ilmajäetust algsest pühadusest ja õiglusest, kuid inimlik loomus pole läbinisti rikutud, tema loomulikud jõud on vaid viga saanud, allutatud mõistuse nõtrusele, kannatusele ja surma valitsemisele ning kalduvad patule. Seda kalduvust kurjale nimetatakse „himuks“ (ld concupiscentia). Ristimine annab elu Kristuse armu läbi ning suunab inimese taas Jumala poole, kuid inimloomusesse jäävad püsima patu tagajärjed nõrgestatud ning kurjale kalduva loomuse kujul, mis kohustavad inimesest vaimulikule võitlusele. /2515, 1264/
406. Kiriku õpetust pärispatu edasikandumisest selgitati eelkõige V sajandil, eriti püha Augustinuse antipeligiaanlike mõtete ärgitusel ja XVI sajandil vastusena reformatsioonile. Pelagius esindas arvamust, et inimene suudab üksnes oma vaba tahte jõul, Jumala armu abita elada kõlbeliselt head elu. Seega taandas ta Aadama patu üksnes halvale eeskujule. Esimesed reformaatorid õpetasid seevastu, et inimene on pärispatu tõttu üdini rikutud ning tema vabadus hävinud. Nad samastasid iga inimese päritud patu tema kalduvusega kurjale, see tähendab “himuga” (concupiscentia), mis olevat ületamatu. Kirik formuleeris ilmutatud õpetuse pärispatu kohta eelkõige teisel Orange´i sinodil (vrd DS 371-372) ja Tridenti Kirikukogul (vrd DS 1510-1516).
Karm võitlus
407. Õpetus pärispatust – seoses õpetusega lunastusest Kristuse läbi – annab meile selge pildi sellest, milline on inimese ja tema maailmas tegutsemise olukord. Esivanemate patu läbi saavutas kurat inimeste üle teatava meelevalla, kuigi inimene jääb vabaks. Pärispatt annab meid “selle, kellel on võimus surma üle – see tähendab kuradi” kätte (Hb 2:14; Tridenti Kirikukogu: DS 1511). Mittearvestamine tõsiasjaga, et inimese loomus on haavatud ja kaldub kurjale, viib hukatuslike tagajärgedeni nii kasvatuse valdkonnas, poliitikas, ühiskondlikus tegevuses (vrd CA 25) kui ka kõlbluses. /2015, 2852, 1888/
408. Pärispatu ning kõikide isiklike pattude tagajärjed viivad maailma tervikuna patuseisundisse, mida võib koos evangelist Johannesega nimetada “maailma patuks” (Jh 1:29). Selle väljendiga tähistatakse kogu seda negatiivset mõju, mida inimeste pattudest lähtuvad ühiskondlikud olukorrad ja struktuurid inimestele avaldavad (vrd 1 Pt 5:8). /1896/
409. Dramaatiline olukord, kus “terve maailm on kurja käes” (1 Jh 5:19; vrd 1 Pt 5:8) teeb inimese elust võitluse: /2516/
“Läbi terve inimkonna ajaloo toimub ränk võitlus pimeduse vägede vastu, võitlus, mis algas juba maailma alguses ning kestab Issanda sõna kohaselt viimse päevani. Sellesse sõtta kaasatuna peab inimene pidevalt vaeva nägema, et kinni hoida heast ning ilma ränga pingutuse ning Jumala armu abita ei suuda ta iseendas ühtsusele jõuda” (GS 37,2).
“Sa ei ole neid surma meelevalda jätnud”
410. Jumal ei jätnud inimest pattulangemise järel unarusse. Vastupidi, Jumal kutsub teda (vrd 1 Ms 3:9) ning kuulutab talle saladuslikul viisil võitu kurja üle ja tema langusest ülestõstmist. Seda Genesise kirjakohta (vrd 1 Ms 3:15) nimetatakse „protoevangeeliumiks“, kuna selles leidub esimene ettekuulutus lunastavast Messiast, võitlusest mao ja naise vahel ning selle naise järeltuleja lõplikust võidust. /55, 705, 1609, 2568/
411. Kristlik Pärimus näeb selles kirjakohas “uue Aadama” (vrd 1 Kr 15:21-22.45) ettekuulutamist, kes, “saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani” (Fl 2:8), heastas ülikülluslikult Aadama sõnakuulmatuse (vrd Rm 5:19-20). Muuseas näeb hulk kirikuisasid ja Kiriku doktoreid protoevangeeliumis ettekuulutatud naises Kristuse ema Maarjat kui “uut Eevat”. Temale tuli esimesena ning ainulaadsel moel kasuks Kristuse võit patu üle: teda hoiti kõigest pärispatu rüvedusest (vrd Pius IX, bulla Ineffabilis Deus: DS 2803) ning tänu Jumala erilise armu kaitsele ei teinud ta ka oma maises elus ühtegi pattu (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1573). /359, 615, 491/
412. Kuid miks ei takistanud Jumal esimest inimest pattu tegemast? Püha Leo Suur vastab: “Hüved, mis meile Issanda kirjeldamatu armu läbi osaks said, on väärtuslikumad kui need, mis me kuradi kadeduse läbi kaotasime” (Sermones, 73,4: PL 54, 396). Ja püha Thomas Aquinost: ”Ka pärast pattulangemist säilis võimalus loodu ülendamiseks veelgi kõrgema eesmärgi saavutamisele. Jumal lubab ju kurja vaid selleks, et sellest midagi paremat võrsuda lasta: “Kus patt on suurenenud, seal on arm saanud ülirohkeks” (Rm 5:20). Seepärast lauldakse Ülestõusmispühade ajal Paasaküünla õnnistamisel (hümnis Exsultet): “Oh õnnis süü, mis teenis ära nii suure Lunastaja!”” (Summa theologiae, III,1,3 ad 3). /310, 395, 272, 1994/
LÜHITEKSTID
413. “Sest Jumal ei ole teinud surma ega tunne rõõmu elavate hukkumisest … Aga kuradi kadeduse läbi tuli maailma surm” (Trk 1:13; 2:24)
414. Saatan ehk kurat ja teised deemonid olid kunagi inglid, ent langesid, kuna nad vabast tahtest keeldusid teenimast Jumalat ja Tema nõu. Nende otsustus Jumala vastu on lõplik. Nad püüavad inimest kaasata oma mässu Jumala vastu.
415. „Ehkki loodud Jumala poolt õigluse seisundis, kuritarvitas inimene kurja nõuandel juba ajaloo alguses oma vabadust, tõustes üles Jumala vastu ning tahtes oma eesmärki jumalaväliselt saavutada” (GS 13,1).
416. Oma patu läbi kaotas Aadam esimese inimesena algse pühaduse ja õigluse, mida ta Jumalalt ei olnud saanud mitte ainult iseenda, vaid kõikide inimeste jaoks.
417. Aadam ja Eeva pärandasid oma järeltulijatele esimese patu läbi haavatud, seega algsest pühadusest ja õiglusest ilmajäetud loomuse. Seda ilmajäetust nimetatakse “pärispatuks”.
418. Pärispatu tagajärjel on inimloomuse võimed nõrgestatud ja allutatud teadmatusele, kannatusele ja surmale ning ta kaldub patule. Seda kalduvust nimetatakse „himuks” (ld concupiscentia).
419. “Me tunnistame Tridenti Kirikukogu järgides, et pärispatt antakse koos inimliku loomusega edasi „sigitamise ja mitte lihtsalt jäljendamise kaudu“ ning et ta „asub talle omasena igas inimeses” (SPF 16).
420. Kristuse saavutatud võit patu üle tõi meile paremad hüved kui need, mille patt meilt ära võttis. “Ent kus patt on suurenenud, seal on arm saanud ülirohkeks” (Rm 5:20).
421. “Kristlaste usu kohaselt sai maailm rajatud ja hoitud Looja armastuse läbi. Ta on küll langenud patu orjusesse, kuid ristilöödud ja ülestõusnud Kristus vabastas ta kurjuse väe murdmise läbi” (GS 2,2).