5. artikkel. HAIGETE SALVIMISE SAKRAMENT
1499. „Haigete püha salvimise ja preestrite palve läbi annab terve Kirik haiged kannatava ning ülendatud Kristuse hoolde, et Ta neid turgutaks ja päästaks. Peale selle manitseb ta neid ennast vabatahtlikult Kristuse surmaga ühendama ja sel moel Jumala rahva heaolu edendama“ (LG 11).
I. Selle sakramendi alused õndsusloos
Haiguse koht inimese elus
1500. Haigus ja kannatused on alati kuulunud inimese elu raskeimate katsumuste hulka. Haiguses kogeb inimene oma abitust, piire ja lõplikkust. Iga haigus võib seonduda surma eelaimdusega. /1006/
1501. Haigus võib tekitada hirmu, endassetõmbumist, vahel isegi ahastust ning mässu Jumala vastu. Ta võib inimest aga ka küpsemaks muuta, avada tema pilk sellele, mis on tema elus ebaoluline ning seega aidata pöörduda olulise poole. Väga sageli juhib haigus Jumalat otsima ja Tema juurde naasma.
Haige Jumala ees
1502. Vana Testamendi inimene elab haigust läbi Jumala palge ees. Ta kurdab Jumalale oma haigust (vrd Ps 38) ning anub Temalt, elu ja surma Issandalt, tervendamist (vrd Ps 6:3; Js 38). Haigusest saab pöördumise tee (vrd Ps 38:5; 39:9.12) ning Jumala andestamisest saab alguse tervenemine (vrd Ps 32:5; 107:20; Mk 2:5-12). Iisraeli rahvas kogeb, et haigus on salapärasel viisil seotud patu ja kurjaga ning et ustavus Jumalale ja Tema käsule toob tagasi tervise: „... sest mina olen Issand, sinu ravija“ (2 Ms 15:26). Prohvet Jesaja näeb ette, et kannatusel võib olla ka väärtus ligimeste pattude lunastamisel (vrd Js 53:11). Ta kuulutab, et Jumal juhatab Siioni ajastusse, mil iga eksimus andestatakse ja iga haigus tervendatakse (vrd Js 33:24). /164, 376/
Kristus kui arst
1503. Kristuse kaastunne haigete vastu ja Tema igat liiki haigete tervendamised (vrd Mt 4:24) on ilmsed märgid sellest, et „Jumal on tulnud hoolisema oma rahva eest!“ (Lk 7:16) ja et Jumala kuningriik on üpris lähedal. Jeesusel ei olnud mitte ainult tervendamisvägi, vaid ka pattude andeks andmise vägi (vrd Mk 2:5-12). Ta tuli selleks, et terveks teha kogu inimene – hing ja ihu. Ta on arst, keda haiged vajavad (vrd Mk 2:17). Tema kaastunne kõikide kannatajate vastu läheb nii kaugele, et Ta end nendega samastab: „Ma olin haige ja te tulite mind vaatama“ (Mt 25:36). Tema eriline armastus haigete vastu pani kristlasi läbi sajandite eriliselt kõigi nende eest hoolt kandma, kes kehaliselt või hingeliselt kannatavad. See kannustas neid katkematutele püüdlustele nende vaevusi kergendama. /549, 1421, 2288/
1504. Sageli nõuab Jeesus haigetelt, et need usuksid (vrd Mk 5:34.36; 9:23). Ta kasutab tervendamiseks märke: sülge ning käte pealepanemist (vrd Mk 7:3-36; 8:22-25), muda ja pesemist (vrd Jh 9:6-7). Haiged üritavad Teda puudutada (vrd Mk 1:41; 3:10; 6:56): „... sest temast läks vägi välja ja parandas kõik“ (Lk 6:19). Sakramentides jätkab Kristus “puudutamist”, et meid tervendada. /695, 1116/
1505. Vapustatud sellisest hädaliste hulgast, ei lase Jeesus end mitte ainult haigetest puudutada, vaid teeb nende vaevused ka omadeks: „Ta on võtnud ära meie haigused ja kandnud meie tõved“ (Mt 8:17; vrd Js 53:4). Ta ei tervendanud aga kõiki haigeid. Tema tervendamised olid Jumala kuningriigi tulemise märgiks, mis kuulutas palju sügavamat tervendamist: võitu patu ja surma üle Tema paasa läbi. Ristil võttis Kristus enda peale kogu kurjuse koorma (vrd Js 53:4-6). Ta on see, kes „kannab ära maailma patu“ (Jh 1:29), patu, mille üheks tagajärjeks on haigus. Oma kannatuse ning ristisurma läbi andis Kristus kannatustele uue mõtte: nad võivad meid Temaga sarnaseks teha ning meid Tema lunastava kannatusega ühendada. /440, 307/
„Tehke terveks haigeid ...”
1506. Kristus kutsub oma jüngreid üles enda järel käima ning oma risti enese peale võtma (vrd Mt 10:38). Tema järgi käies saavutasid nad uue vaate haigustele ja haigetele. Jeesus kaasab nad omaenese vaesesse ja teenimisele pühendatud ellu. Ta lubab neil osa saada oma kaastunde ja tervendamise teenistusest. „Nii nad läksid välja ja jutlustasid, et parandataks meelt, ja ajasid välja palju kurje vaime ja võidsid paljusid haigeid õliga ja tegid nad terveks“ (Mk 6:12-13). /859/
1507. Ülestõusnud Issand kordab seda õnnistamist: „Minu nimel ... haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks“ (Mk 16:17-18) ning kinnitab seda märkide läbi, mis toimivad Kirikus, kui see Tema nime hüüab (vrd Ap 9:34; 14:3). Need märgid tõendavad erilisel viisil seda, et Jeesus on tõepoolest Jumal “kes päästab” (Mt 1:21; Ap 4:12). /430/
1508. Püha Vaim kingib üksikutele inimestele erilise tervendamise karisma (vrd 1 Kr 12:9.28.30) näitamaks, kui vägev on Ülestõusnu arm. Kuid isegi intensiivseimad palved ei saavuta kõikide haiguste ravimist. Nõnda peab püha Paulus Issandalt kuulma: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks!“ (2 Kr 12:9). Kannatustel võib olla järgmine mõte: „...oma ihus
ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab Kiriku heaks“ (Kl 1:24). /798, 618/
1509. „Tehke terveks haigeid!“ (Mt 10:8). Kirik sai selle ülesande Issandalt ja püüab seda täita nii hoolitsuse läbi, millega ta haigeid ümbritseb, kui ka eestpalve läbi, milles ta nendega ühineb. Kirik usub Kristuse, ihu ja hinge arsti elustavasse kohalolusse. See kohalolu toimib erilisel viisil sakramentide ja erakordsel viisil Euharistia, leiva läbi, mis annab igavese elu (vrd Jh 6:54-58). Püha Paulus märgib, et Euharistia on seotud ka ihuliku tervisega (1 Kr 11:30). /1405/
1510. Apostellik Kirik tunneb ka eraldi riitust haigete jaoks. Püha Jaakobus räägib sellest: „Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu koguduse vanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks“ (Jk 5:14-15). Pärimus tunnistab selles riituses ühte seitsmest sakramendist (vrd DS 216; 1324-1325; 1695-1696;1715-1717). /1117/
Sakrament haigetele
1511. Kirik usub ja tunnistab, et seitsme sakramendi seas on üks, mis on eriliselt määratud kinnitama haiguse all kannatajaid – see on haigete salvimine.
„Püha haigete salvimine seati meie Issanda Jeesuse Kristuse poolt sisse kui tõeline Uue Testamendi sakrament. Sellel viitab Markus (vrd Mk 6:13), ent apostel ning Issanda vend Jaakobus soovitab ja kuulutab seda kristlastele“ (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1695).
1512. Nii Ida kui Lääne liturgilistes pärimustes tunnistatakse juba iidsetest aegadest haigete salvimist pühitsetud õliga. Sajandite jooksul hakati haigete salvimist üha enam jagama vaid surijatele, nõnda, et seda tähistati nimetusega „viimne salvimine”. Vaatamata sedalaadi arengule ei loobunud Kirik eales Issandalt palumast, et haige taas terveks saaks, kui see tema õndsusele kasuks tuleb (vrd DS 1696).
1513. Apostellik konstitutsioon Sacram unctionem infirmorum (välja antud 30. novembril 1972) määras Vatikani II Kirikukogu otsustele toetudes, et nüüdsest kehtivad Rooma riituses järgnevad põhimõtted:
„Haigete salvimise sakramenti jagatakse kõigile, kelle tervislik seisund on tõsine. Haige laupa ning käsi salvitakse korrapäraselt pühitsetud oliivõliga või vastavalt olukorrale ka mõne korrakohaselt pühitsetud taimeõliga ning selle juures lausutakse järgmised sõnad: „Selle püha salvimise kaudu aidaku sind Issand oma õnnistavas halastuses Püha Vaimu armuga. … Ning pattudest vabastades päästku sind ja kergendagu sinu kannatusi,“ (vrd CIC, can. 847 §1).
II. Kes võib vastu võtta ja kes jagada haigete salvimise sakramenti?
Raske haiguse puhul ...
1514. Haigete salvimine „ei ole mitte ainult nende sakrament, kelle elu on äärmises ohus. Seetõttu on õige silmapilk selle jagamiseks antud juba siis, kui kristlase elu hakkab haiguse või vanaduse tõttu ohtu sattuma“ (SC 73; vrd CIC, cann. 1004 § 1; 1005; 1007; CCEO, can 738).
1515. Kui haige, kes on salvimise vastu võtnud, taas terveks saab, võib ta uuesti raskelt haigestudes seda sakramenti veel kord vastu võtta. Ühe ja sama haiguse jooksul tohib seda sakramenti korrata juhul, kui haige seisund halveneb. Haige salvimist on sobiv vastu võtta juhul, kui ees ootab raske operatsioon. Sama kehtib eakate puhul, kelle jõud hakkab nõrkema.
“ ... ta kutsugu koguduse vanemad enese juurde”
1516. Ainult preestrid (piiskopid ja presbüterid) on haigete salvimise jagajateks (vrd Tridenti Kirikukogu DS 11697; 1719; CIC, can 1003; CCEO, can. 739, § 1). Hingehoidjad on kohustatud kristlastele selle sakramendi mõjusid selgitama. Kristlased peavad haiget julgustama preestrit kutsuma, et seda sakramenti vastu võtta. Haiged peavad end selle sakramendi vastuvõtmiseks hea seesmise hoiaku läbi ette valmistama. Nende hingehoidjad ning terve kogudus peavad neid sealjuures abistama ning eriliselt palve ja vennaliku tähelepanelikkusega ümbritsema.
Kuidas jagatakse haigete salvimist?
1517. Nagu kõik sakramendid, nii kujutab ka haigete salvimine endast koguduse avalikku liturgilist pühitsemist (vrd SC 27), leidku see siis aset kodus, haiglas või kirikus, jagatagu seda kas ühele haigele või tervele haigete grupile. On väga sobiv, et seda pühitsetaks Euharistia, Issanda paasa mälestamise sees. Juhul kui tingimused seda lubavad, võib haigete salvimise sakramendile eelneda piht ning sellele järgneda Euharistia. Kristuse paasa sakramendina peaks Euharistia olema alati maise palverännaku viimaseks sakramendiks, “teemoonaks” (viaticum) “üleminekul” igavesse ellu. /1140, 1524/
1518. Sõna ja sakrament moodustavad lahutamatu terviku. Sõnajumalateenistus, millele eelneb piht, avab haigete salvimise pühitsemise. Kristuse sõnad ja apostlite tunnistus äratavad haige ja koguduse usku, et nad paluksid Issandalt Tema Vaimu väge.
1519. Haigete salvimise sakramendi pühitsemine koosneb eelkõige järgnevatest elementidest: “kogudusevanemad ” (Jk 5:14) panevad haigetele vaikides käed peale; Kiriku usus palvetavad nad haigete eest (vrd Jk 5:15) – see on selle sakramendi epiklees. Järgneb salvimine piiskopi pühitsetud õliga. /1127/
Liturgilised tegevused viitavad armudele, mida see sakrament haigetele jagab.
IV. Haigete salvimise sakramendi toime
1520. Püha Vaimu eriline and. Haigete salvimise sakramendi esmane arm on lohutus, südamerahu ja julgus, ületamaks haiguse või vanadusnõtrusega seonduvaid raskusi. See arm on and Pühalt Vaimult, kes uuendab usaldust Jumala vastu ja usku ning kinnitab haiget võitluses kurja vaenlase, kõhkluste ja surmahirmu katsumuste vastu (vrd Hb 2:15). See Issanda toetus Tema Vaimu väe läbi peab viima haige hinge tervenemiseni ning kui see on Jumala tahtmine, siis ka kehalise tervenemiseni (vrd Firenze Kirikukogu: DS 1325) ning sellele, „kes on pattu teinud, antakse tema patud andeks“ (Jk 5:15; vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1717). /733/
1521. Ühinemine Kristuse kannatustega. Selle sakramendi armu läbi saab haige väe ja anni veelgi sügavamalt ühineda Kristuse kannatustega. Teatavas mõttes teda pühitsetakse selleks, et Issanda lunastava kannatamisega ühinedes vilja kanda. Kannatamine, mis on pärispatu tagajärg, saab uue mõtte: see muutub osalemiseks Jeesuse õndsustöös. /1535, 1499/
1522. Kiriklik arm. Haiged, kes võtavad selle sakramendi vastu nii, et nad „vabatahtlikult ühinevad Kristuse kannatamise ja surmaga“, toovad seeläbi „Jumala rahvale kasu“ (LG 11). Pühitsedes haigete salvimise sakramenti, astub Kirik koos kõigi pühadega haige eest välja. Haige seevastu töötab selle sakramendi vastuvõtmise kaudu kaasa Kiriku pühitsemisele ja sellele, et tuua õndsus kõikidele inimestele, kelle heaks Kirik kannatab ning ennast Kristuse läbi Jumal Isale ohverdab. /953/
1523. Ettevalmistus viimseks teekonnaks. Kui haigete salvimise sakramenti jagatakse neile, kes kannatavad raske haiguse või nõrkuse all, siis seda enam neile, kes on seismas oma elu lõpul (in exitu vitae constituti, nagu väljendab Tridenti Kirikukogu: DS 1698). Seepärast nimetatakse seda ka “surijate sakramendiks” (sacramentum exeuntium: DS 1698). Haigete salvimine viib lõpule meie samastumise Kristuse surma ja ülestõusmise saladusega, mis algas juba ristimises. See on viimane pühadest salvimistest, mis vormivad tervet kristlikku elu. Salvimine ristimisel juhatas meid uude ellu, salvimine kinnitamisel andis meile jõudu selle elu võitlusteks, viimane salvimine aga varustab meid maise elu lõpul justkui kindla valliga viimaseks võitluseks enne Isa majja sisenemist. /1020, 1294/
V. Viaatikum – kristlase viimane sakrament
1524. Kirik pakub surijatele haigete salvimise kõrval teemoonaks ka Euharistiat. Sel Isa juurde ülemineku hetkel on Kristuse Ihu ja Vere vastuvõtmisel eriline tähendus ja tähtsus. Euharistia on igavese elu ning ülestõusmise seeme, sest Issand ütleb: „Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval“ (Jh 6:54). Kristuse surma ja ülestõusmise sakramendina on viaatikumina antud Euharistia surmast ellu, sellest maailmast Isa juurde ülemineku sakrament. /1392/
1525. Kui “kristliku sisenemise sakramendid” – ristimine, kinnitamine ja Euharistia – moodustavad ühtse terviku, siis võib ka öelda, et piht, haigete salvimine ja Euharistia teemoonana moodustavad kristliku elu lõpus kristlast “kojuminemiseks ettevalmistavad” või “maist palverännakut lõpule viivad” sakramendid. /1680, 2299/
LÜHITEKSTID
1526. “Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks” (Jk 5:14-15).
1527. Haigete salvimise sakrament annab erilist armu kristlasele, kes kannatab raske haiguse või vanaduse vaevuste all.
1528. Hetk, mil on vaja haigete salvimist vastu võtta, on saabunud hiljemalt siis, kui ollakse haiguse või ea tõttu surmaohus.
1529. Kristlane tohib haigete salvimist vastu võtta iga kord, kui ta on raskesti haige ja iga kord, kui ta seisund halveneb.
1530. Haigete salvimist võivad jagada ainult preestrid (piiskopid ja presbüterid). Nad kasutavad selleks piiskopi pühitsetud õli, kuid hädaolukorras võib õli pühitseda ka sakramenti jagav tselebrant ise.
1531. Haigete salvimise riituse olemus seisneb haige lauba ja käte (Rooma riituses) või ka teiste kehaosade salvimises (Ida riitustes). Salvimist saadab preestri liturgiline palve, milles palutakse selle sakramendi erilist armu.
1532. Haigete salvimise sakramendi erilised armud ja mõjud on järgmised:
- haige ühinemine Kristuse kannatustega nii tema enese kui terve Kiriku õndsuseks;
- lohutus, südamerahu ja julgus, et kristlikult vastu võtta ja taluda haiguse või vanaduse vaevusi;
- pattude andestamine juhul, kui haige pole seda meeleparanduse sakramendis taotleda saanud;
- tervenemine, kui see on vajalik hinge õndsuseks;
- ettevalmistamine üleminekuks igavesse ellu.