6. artikkel. VAIMULIKU SEISUSE SAKRAMENT
1536. Vaimulikku seisusesse pühitsemine on sakrament, mille kaudu läkitust, mille Kristus oma apostlitele usaldas, Kirikus kuni aegade lõpuni edasi teostatakse. Seega on ta apostelliku teenimise sakrament. Ta hõlmab kolme astet: episkopaati, presbüteriaati ja diakonaati. /860/
(Apostliameti seadmise ja läkituse kohta vaata esimest osa. Siin tegeleme vaid sakramendiga, mille kaudu seda ametit edastatakse). /874-896/
I. Miks nimetatakse seda sakramenti ka ordinatsiooniks (ld sõnast ordo)?
1537. Antiikses Roomas tähistas sõna ordo ühiskondlikke seisusi, eekõige valitsejate seisust. Ordinatio tähendab vastuvõtmist ordo’sse. Kirikus on ka seisused, mida nimetatakse Pühakirjale tugineva pärimuse alusel (vrd Hb 5:6; 7:11; Ps 110:4) kreeka keeles taxeis, ladina keeles ordines. Nii räägib liturgia ordo episcoporum’ist, ordo presbyterorum’ist ning ordo diaconorum’ist. Nimega ordo tähistatakse ka teisi gruppe nagu katehumeene, neitseid, abikaasasid ja leski. /923, 1631/
1538. Vastuvõtmine ühte nendest Kiriku seisustest toimus riituse läbi, mida nimetatakse ordinatio, see on religioosse ja liturgilise akti läbi, mis võis olla pühitsemine, õnnistamine või sakrament. Tänapäeval tähistab sõna ordinatio sakramentaalset akti, mille läbi kristlane võetakse vastu piiskoppide, preestrite ja diakonite seisusesse. See on ülem lihtsast valimisest, määramisest, volitamisest või kohale määramisest kristlaste ühenduse poolt, sest ta annab pühitsetule Püha Vaimu anni, mis lubab tal teostada “püha meelevalda” (ld sacra potestas), mida saab anda vaid Kristus ise oma Kiriku kaudu. Ordinatsiooni nimetatakse ka pühitsemiseks (ld consecratio), sest ta seisneb väljavalimises ja seadmises Kiriku teenistusse, mille võtab ette Kristus ise. Käte pealepanemine piiskopi poolt ja pühitsemispalve kujutavad endast konsekratsiooni nähtavat märki. /875, 699/
II. Vaimuliku seisuse sakrament õndsusnõus
Vana Lepingu preesterlus
1539. Jumal seadis valitud rahva “preestrite kuningriigiks” ja “pühaks rahvaks” (2 Ms 19:6; vrd Js 61:6). Kuid ka Iisraeli rahva seast valis Jumal ühe kaheteistkümnest suguharust, Leevi, ja eraldas ta liturgiliseks teenistuseks (vrd 4 Ms 1:48-53). Jumal ise oli leviitide pärusosa (vrd Jos 13:33). Vana Lepingu esimesed preestrid pühitseti erilise riitusega (vrd 2 Ms 29:1-30; 3 Ms 8). Nad seati „inimeste asemel läbi käima Jumalaga, et ta tooks ande ja ohvreid pattude eest“ (Hb 5:1).
1540. See Jumala sõna kuulutamiseks (vrd Ml 2:7-9) ning palve ja ohvri läbi Jumalaga osaduse taassaavutamiseks seatud preesterkond oli aga võimetu õndsaksaamist tooma, sest ohvreid tuli pidevalt korrata ning need ei saanud lõplikku õndsust teoks teha (vrd Hb 5:3; 7:27; 10:1-4). Alles Kristuse ohver pidi selle korda saatma. /2099/
1541. Aaroni preesterluses ja leviitide teenistuses, samuti seitsmekümne “vanema” seadmises näeb Kiriku liturgia aga Uue Lepingu pühitsetud preesterkonna eelmärke. Nõnda palvetab Kirik ladina riituses piiskoppide pühitsemise prefatsioonis:
„Jumal ning meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa ... oma armusõna läbi oled sa Kirikule tema korra andnud. Algusest peale oled sa Aabrahami laste püha rahva välja valinud; sa oled seadnud eestseisjad ja preestrid ning pole oma pühamut eales teenijateta jätnud.“
1542. Preestrite pühitsemisel palvetab Kirik:
„Issand, püha Isa ... juba Vanas Lepingus arendasid sa pühades märkides ameteid ja teenistusi: sa kutsusid Moosese ja Aaroni sinu rahvast juhatama ja pühitsema. Abiks ühisel teekonnal läbi kõrbe jagasid sa seitsmekümnele vanemale osa Moosese vaimust nii, et nad suutsid sinu rahvast edukamalt juhtida. Aaroni poegadele andsid sa osa nende isa kõrgest ametist, et Vana Lepingu preestrite arv oleks piisav pühas telgis ohvrite toomiseks, mis on vaid tulevase õndsuse eelkujundid.“
1543. Diakonite pühitsemise palves tunnistab Kirik:
"Kõigeväeline Jumal ... teenimaks sinu nime rajasid sa kolmeastmelise teenimisameti ning varustasid ta pühade andidega, nagu sa juba Leevi pojad pühas telgis teenimiseks välja valisid".
Kristuse ainukordne preesterlus
1544. Kõik preesterlust puudutavad ettekuulutused Vanas Lepingus leidsid oma täitumise Jeesuses Kristuses, kes on „vahemees Jumala ning inimeste vahel“ (1 Tm 2:5). Melkisedekit, kes on “kõige kõrgema Jumala preester” (1 Ms 14:18), esitletakse kristlikus pärimuses Kristuse preesterlikkuse “eelkäijana”, kes on ainus „ülempreester Melkisedeki korra järgi“ (Hb 5:10; 6:20). Kristus on „püha, veatu, laitmatu“ (Hb 7:26) ning „üheainsa ohvriga on ta teinud pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks“ (Hb 10:4), nimelt oma ainukordse ohvri läbi ristil. /874/
1545. Kristuse lunastusohver on ainukordne ning teostati kõikideks aegadeks. Sellegipoolest kaasajastub see Kiriku euharistlikus ohvris. Sama kehtib Kristuse ainukordse preesterluse kohta: see kaasajastub teeniva preesterluse kaudu, rikkumata sealjuures Kristuse preesterluse ainukordsust. „Ja seepärast on vaid Kristus tõeline preester, kõik teised on aga tema teenrid“ (p. Thomas Aquinost, In ad Hebraeos, 7,4). /1367, 662/
Kristuse preesterlikkuses osalemise kaks viisi
1546. Kristus, ülempreester ja ainus vahendaja, lõi oma Kiriku „kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale“ (Ilm 1:6; vrd Ilm. 5:9-10). Seega on preesterlik terve kristlaste kogukond kui selline. Kristlased teostavad preesterlikkust, mis tuleneb ristimisest, osaledes Kristuse kui Preestri, Prohveti ja Kuninga läkituses, igaüks vastavalt oma kutsumusele. Ristimise ning kinnitamise sakramentide kaudu pühitsetakse kristlased “pühaks preesterkonnaks” (LG 10). /1268/
1547. Ametitkandev või hierarhiline preesterkond, mis koosneb piiskoppidest ja preestritest, ning kõigi kristlaste ühine preesterlus osalevad, „igaüks temale omasel viisil Kristuse preesterluses“ ja on „üksteisest sõltuvad“, kuid siiski „olemuse poolest“ erinevad (LG 110). Kuidas? Kui kristlaste üldine preesterlus teostub ristimisarmu edendamises, elamises vastavalt Pühale Vaimule usus, lootuses ja armastuses, siis teenib ametitkandev preesterkond seda üldist preesterkonda. See aitab edendada kõigi kristlaste ristimisarmu ja on vahend, mille abil Kristus oma Kirikut pidevalt ehitab ja juhib. Seepärast antakse seda preesterlust erilise sakramendi, pühitsemise sakramendi kaudu. /1142, 1120/
Kristuse kui Pea isikus
1548. Pühitsetud preestri kiriklikus teenimises on kohalolev Kristus ise oma Ihu Peana ja oma karja Karjasena, lunastusohvri ülempreestrina ning Tõe Õpetajana. Kirik väljendab seda öeldes, et preester tegutseb pühitsemise sakramendi väel in persona Christi capitis – “Kristuse kui pea isikus” (vrd LG 10; 28; SC 33; CD 1; PO 2; 6).
„On seega üks ja seesama preester, Jeesus Kristus, kelle püha isikut esindab Tema seatud teener. Preestriks pühitsetult on too viimane saanud sarnaseks Ülempreestriga ja omab meelevalda tegutseda Kristuse enda väel ja isikus (virtute ac persona ipsius Christi)“ (Pius XII, ringkiri Mediator Dei). /875, 792/
„Kristus on igasuguse preesterluse allikas, sest (Vana) Seaduse preester oli Tema eelkuju. Uue Lepingu preester tegutseb aga Kristuse isikus“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, III,22,4).
1549. Pühitsusliku teenimisameti, eelkõige piiskoppide ja preestrite kaudu saab nähtavaks Kristuse kui Kiriku Pea kohalolu kristlaste osaduskonnas (vrd LG 21). Püha Antiookia piiskopi Ignatiuse kauni väljenduse kohaselt on piiskop typos tou Patros, Isa võrdkuju (Epistula ad Trallianos, 3,1; vrd Epistula ad Magnesios, 6,1). /1142/
1150. Sedalaadi Kristuse kohalolekut pühitsetud ametikandjas ei tule mõista selliselt, nagu oleks ametikandja isik kindlustatud kõigi inimlike nõrkuste nagu valitsemishimu, eksimuste ja isegi patu eest. Püha Vaimu vägi ei toeta võrdsel määral kõiki ametikandja tegusid. Kui sakramentide puhul on tagatud, et isegi jagaja patusus ei saa takistada neis peituva armu vilja mõjulepääsu, siis on ka palju teisi tegevusvaldkondi, millele ametikandja inimlik omapära selliseid jälgi jätab, mis alati pole Evangeeliumile ustavuse märkideks ning mis järelikult võivad kahjustada Kiriku apostellikku viljakust. /896, 1128, 1584/
1551. Selline preesterlus on teenimine. „See amet, mille Issand oma rahva karjastele usaldas, on tõeline teenimine“ (LG 24). See on olemas täielikult Kristuse ja inimeste jaoks, sõltub täielikult Kristusest ja tema ainsast preesterlusest ning on seatud inimeste ja Kiriku osaduskonna hüveks. Vaimuliku seisuse sakrament vahendab “püha meelevalda”, mis pole midagi muud kui Kristuse vägi. Selle meelevalla teostamine peab seega järgima Kristuse eeskuju, kes armastusest sai ise viimaseks ja kõikide teenijaks (vrd Mk 10:43-45; 1 Pt 5:3). „Issand on selgesõnaliselt öelnud, et Tema karja eest hoolitsemine on armastuse tõend Tema vastu“ (vrd Jh 21:15-17). /876, 1538, 608/
“Terve Kiriku nimel”
1552. Ametipreesterkonna ülesandeks pole mitte üksnes esindada Kristust kui Kiriku Pead kristlaste koguduse ees. Ta tegutseb ka kogu Kiriku nimel, kui ta toob Jumala ette terve Kiriku palved (vrd SC 33), eelkõige aga siis, kui ta toob Jumalale euharistilist ohvrit (vrd LG 10).
1553. „Kogu Kiriku nimel“ ei tähenda seda, nagu oleksid preestrid koguduse poolt volitatud. Kiriku palve ja ohver on lahutamatud Kristuse, Tema Pea, palvest ja ohvrist. Alati on tegemist kultusega, mille Kristus toob oma Kirikus ja Kiriku läbi. Terve Kirik kui Kristuse Ihu palvetab ja ohverdab ennast „Kristuse läbi ja Kristusega ja Kristuses“ Püha Vaimu ühtsuses Jumal Isale. Kogu Kristuse Ihu – Pea ning Tema liikmed – palvetab ja ohverdab ennast. Seepärast ei nimetata neid, kel on selles teenimisametis eriline osa, mitte ainult Kristuse, vaid ka Kiriku teenriteks. Ametipreesterkond saab esindada Kirikut seetõttu, et ta esindab Kristust. /795/
III Vaimuliku seisuse sakramendi kolm astet
1554. „Nii teostavad Jumala poolt erinevates seisustes sisseseatud kiriklikku teenistust need, keda juba iidsetest aegadest nimetatakse piiskoppideks, preestriteks ja diakoniteks“ (LG 28). Katoliku usu õpetus, mis leiab oma väljenduse liturgias, Õpetusameti õpetuses ning Kiriku püsivas praktikas, tunneb Kristuse preesterluses osalemise kahte astet: episkopaati ja presbüteriaati. Diakonaadi ülesandeks on neid abistada ja teenida. Seepärast tähendab mõiste sacerdos kaasaegses kõnepruugis piiskoppe ja preestreid, kuid mitte diakoneid. Sellegipoolest õpetab katoliku usu õpetus, et need kolm astet – preesterlus (episkopaat ja presbüteriaat) ning teenimisamet (diakonaat) – antakse üle “pühitsemiseks” nimetatud sakramentaalse akti, see tähendab vaimuliku seisuse sakramendi vahendusel. /1536, 1538/
„Nõndasamuti austagu kõik diakoneid nagu Jeesust Kristust, nagu piiskoppigi, kes on Isa jäljendiks, presbütereid aga nagu Jumala nõukogu ja nagu apostlite ühendust. Ilma selleta ei ole Kirikut“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Trallianos, 3,1).
Piiskopiks pühitsemine – vaimuliku seisuse sakramendi täius
1555. „Nende erinevate teenistuste seas, mida Kirikus algaegadest peale teostati, on pärimuse tunnistuse kohaselt esmase tähtsusega amet neil, kes algusesse ulatuva järjepidevuse kaudu piiskopi ametisse seatutena hooldavad apostellikust külvist välja kasvanud võsusid“ (LG 20). /861/
1556. Et nad saaksid täita oma kõrget kutsumust, „kinkis Kristus apostitele erilise Püha Vaimu anni, mis (nende) peale tuli ja nad ise andsid oma abilistele käte pealepanemise läbi edasi selle vaimuliku anni, mis piiskopiks pühitsemise kaudu on meieni jõudnud“ (LG 21). /862/
1557. Vatikani II Kirikukogu õpetab, et „piiskopiks pühitsemise kaudu antakse edasi vaimuliku seisuse sakramendi täius, mida nii Kiriku liturgilises pärimuses kui pühade isade ütlustes nimetatakse ülempreesterluseks, püha teenistuse ülimaks [summa] vormiks“ (samas).
1558. „Piiskopiks pühitsemisel antakse aga koos pühitsemisametiga üle ka õpetamise ning juhtimise amet. (...) Käte pealepanemise ja pühitsemissõnade kaudu edastatakse Püha Vaimu arm ning vermitakse püha pitser sel moel, et piiskopid erilisel ja nähtaval viisil võtavad üle Kristuse enda, Õpetaja, Karjase ja Preestri ameti ning tegutsevad Tema isikus (in ejus persona agant)“ (samas). „Seetõttu on piiskopid neile jagatud Püha Vaimu läbi saanud tõelisteks ning ehtsateks usu õpetajateks, preestriteks ning karjasteks“ (CD 2). /895, 1121/
1559. „Piiskoppide kogu liikmeks saadakse sakramentaalse pühitsuse väel ning hierarhilise ühenduse läbi kolleegiumi pea ning liikmetega“ (LG 22). Seda, et episkopaadi iseloom ja loomus on kollegiaalsed, näitab muuhulgas Kiriku iidne tava, et uue piiskopi pühitsemises osalevad mitu piiskoppi (vrd LG 22). Piiskopi korrakohaseks pühitsemiseks on tänapäeval ilmtingimata vaja Rooma piiskopi erilist otsust, kuna tema on kõrgeim nähtav side üheainsa Kiriku osaduses osalevate osakirikute vahel ning nende vabaduse tagaja. /877, 882/
1560. Kristuse asemikuna on igal piiskopil karjase meelevald talle usaldatud karja üle; samal ajal hoolitseb ta aga ka kollegiaalselt üheskoos kõigi oma vendadega episkopaadis kõigi osakirikute eest: „Aga kui iga üksik piiskop on vastutav vaid karja eest, kes on eriliselt tema hoolde usaldatud, kelle üle ta on karjane selle sõna täpses tähenduses, siis samal ajal on ta apostlite õigusjärglasena jumaliku seadmise kohaselt koos teistega kaasvastutav ka Kiriku misjoniülesannete eest“ (Pius XII, apostellik ringkiri Fidei donum). /833, 886/
1561. Eelnev selgitab, miks piiskopi pühitsetaval Missal on eriline tähendus. Selles väljendab ennast altari ümber kogunenud Kirik selle juhtimisel, kes esindab nähtavalt Kristust, Head Karjast ja Kiriku Pead (vrd SC 41; LG 26).
Preestrite, piiskoppide kaastööliste pühitsemine
1562. „”Kristus, kelle Isa on pühitsenud ning läkitanud maailma” (Jh 10:36), tegi oma oma apostlite kaudu nende järetulijad, nimelt piiskopid, osalisteks oma pühitsuses ja läkituses, et need omakorda oma teenistusülesanded Kirikus mitmel astmel ja mitmetele ametikandjatele õigusjärgselt edasi annaksid“ (LG 28). „Nende teenistus on alluval ja sõltuval astmel üle antud preestritele; preesterliku seisuse liikmetena tuleb neil olla piiskopliku seisuse kaastöölisteks, täites apostellikku läkitust, mille Kristus neile andis. “ (PO 2).
1563. „Kuivõrd preestrite amet on seotud piiskoppide seisusega, osalevad nad meelevallas, millega Kristus ise oma Ihu üles ehitab, pühitseb ning juhib. Seepärast eeldab preestrite preesterlus küll kristliku sisenemise sakramente, kuid antakse üle erilise sakramendi kaudu. Püha Vaimuga võidmise läbi märgistab see sakrament preestri erilise pitseriga ja annab talle sel moel Kristuse kui Preestri kuju, et ta saaks tegutseda Kristuse kui Pea isikus“ (PO 2). /1121/
1564. „Vaatamata sellele, et nad ei oma preesterliku pühitsuse kõrgeimat astet ning sõltuvad oma meelevalla teostamisel piiskoppidest, on preestrid ometi piiskoppidega preesterliku väärikuse läbi seotud. Kristuse, igavikulise ülempreestri eeskujul (vrd Hb 5:1-10; 7:24; 9:11-28) pühitsetakse nad vaimuliku seisuse sakramendi kaudu Uue Lepingu tõeliste preestritena Evangeeliumi kuulutama, kristlasi karjatama ning jumalateenistust pühitsema“ (LG 28). /611/
1565. Vaimuliku seisuse sakramendi väel osalevad preestrid tervet maailma hõlmavas läkituses, mille Kristus oma apostlitele usaldas. „Vaimu and, mille preestrid pühitsemisel said, ei varusta neid mingiks piiratud ja piiritletud läkituseks, vaid „kõikehõlmavaks ja universaalseks õndsusläkituseks „kuni ilmamaa otsani“ (Ap 1:8)“ (PO 10) ning muudab nad „alati varmateks kõikjal Evangeeliumi kuulutama“ (OT 20). /849/
1566. „Oma püha ametit teostavad nad eriti jumalateenistuses või euharistilises kokkutulemises, kus nad tegutsevad Kristuse isikus (in persona Christi) ning kuulutavad Tema müsteeriumi, ühendavad kristlaste palved nende Pea ohvriga ning teevad kuni Issanda taastulemiseni Missaohvris kohalolevaks ainsa Uue Lepingu ohvri, nimelt püha ohvri, mille tõi Kristus, kes end üksainus kord ja igavesti laitmatu ohvrina Isale ohverdas“ (LG 28). Sellest ainsast ohvrist ammutab kogu nende preesterlik teenistus oma väe (vrd PO 2). /1369, 611/
1567. „Piiskopiseisuse hoolitsevate kaastöölistena ning selle abiliste ja tööriistadena on preestrid kutsutud teenima Jumala rahvast, ning koos oma piiskopiga moodustavad nad tervikliku preesterkonna (presbyterium), kellele aga on antud erinevad ülesanded. Üksikute koguduste kristlaste ees teevad nad teatavas mõttes kohalolevaks piiskopi, kellega nad on usalduslikult ja südamlikult seotud, kelle ülesannetes nad osalevad ning kelle mured nad enese kanda võtavad, andes end päev-päevalt tema teenistusse“ (LG 28). Preestrid tohivad oma teenistust teostada ainult ühtsuses piiskopiga ning sõltuvuses temast. Kuulekuse tõotus, mille nad pühitsemisel piiskopile andsid, ja piiskopi rahusuudlus pühitsemisliturgia lõpus on selle märgiks, et piiskop näeb neis kaastöölisi, poegi, vendi ja sõpru ning et nemad talle omalt poolt armastuse ja kuulekuse võlgnevad. /1462, 2179/
1568. „Kõik preestrid, kes kaasatakse pühitsemise kaudu preestriseisusesse, on üksteisega seotud südamliku sakramentaalse vendlusega, eriti oma diötseesis, kuhu nad piiskopi juhtimisel teenima on määratud ning kus nad ühtse presbüteeriumi moodustavad“ (PO 3). Presbüteeriumi ühtsus väljendub liturgilises tavas, et uue preestri pühitsemisel panevad peale piiskopi talle käed peale ka preestrid. /1537/
Diakonite pühitsemine “teenimiseks”
1569. „Hierarhia alamal astmel seisvad diakonid, kellele ei panda käsi peale ”mitte preesterluseks, vaid teenimiseks”“ (LG 29, vrd CD 15). Diakonite pühitsemisel paneb käed peale ainult piiskop, mis viitab sellele et diakon on piiskopiga eriliselt seotud just tema “diakoonia” ülesande kaudu (vrd Hippolytus, Traditio apostolica, 8).
1570. Diakonid osalevad Kristuse läkituses ja armus erilisel viisil (vrd LG 41; AA 16). Pühitsemise sakrament vermib neile kustutamatu sakramentaalse pitseri (character), mis teeb nad sarnaseks Kristusega, kes on saanud kõikide jaoks “diakoniks”, see tähendab teenriks (vrd Mk 10:45; Lk 22:27; p. Polycarpus, Epistula ad Philippenses, 5,2). Diakonite ülesandeks on muuhulgas piiskopi ja preestrite abistamine pühade sakramentide, eriti Euharistia pühitsemisel, Püha Armulaua jagamine, abistamine abielu sõlmimisel ning pruutpaari õnnistamine, Evangeeliumi kuulutamine ja jutlustamine, matuste juhtimine ning pühendumine mitmesugustele halastusteenistustele (vrd LG 29; SC 35, 4; AG 16) /1121/
1571. Alates Vatikani II Kirikukogust taastati Ladina Kirikus „diakonaat kui omaette püsiv hierarhia aste“ (LG 29), mida Idakirikud on alati alal hoidnud. See püsidiakonaat, mida saab anda ka abielumeestele, rikastab oluliselt Kiriku läkitust. On sobiv ja kasulik, et mehed, kes Kirikus – olgu siis pastoraalses või liturgilises elus, olgu sotsiaalses või halastustegevuses – tõeliselt ja diakoonselt teenivad, „apostliku pärimuse kaudu edasiantud käte pealepanemise riituse läbi väge saavad ning end altariga tihedamalt seovad, et nad sakramendi läbi saadud diakoniarmu abil oma teenistust mõjusamalt täita saaksid“ (AG 16). /1579/
Vaimuliku seisuse sakramendi pühitsemine
1572. Kuna see on osakiriku elule oluline, peab piiskopi, preestrite ning diakonite pühitsemine toimuma võimalikult paljude kristlaste osavõtul. Pühitsemiseks tuleb eelistada pühapäeva ning see peaks toimuma katedraalis ja asjaoludele vastava pidulikkusega. Kolme pühitsusastet, piiskoplikku, preesterlikku ja diakonlikku, jagatakse sarnasel viisil. Pühitsemine toimub euharistilise liturgia sees.
1573. Vaimuliku seisuse sakramendi olemuslik riitus seisneb kõikide astmete puhul selles, et piiskop paneb käed pühitsetava pea peale ning erilise pühitsemispalve läbi palub Jumalalt Püha Vaimu väljavalamist ja erilist teenimise armu sellele astmele, millesse kandidaat pühitsetakse (vrd Pius XII, ap. konst. Sacramentum Ordinis: DS 3858). /699, 1585/
1574. Nagu kõikide sakramentide puhul, ümbritsevad ka pühitsemist kõrvalriitused. Need on erinevates liturgilistes traditsioonides väga erinevad, kuid neile on ühine see, et nad väljendavad sakramentaalse armu mitmesuguseid aspekte. Nii tunnistavad nad ladina riituse avariitustes – esitlemises ja ordineeritava valikus, piiskopi avakõnes, ordineeritava küsitlemises ja Kõikide pühakute litaanias seda, et kandidaadi valik on toimunud vastavalt Kiriku tavale. See on ettevalmistus pühitsemise aktile. Edasised riitused väljendavad sümboolselt teostavat müsteeriumi ning viivad selle lõpule. Piiskopid ja preestrid saavad salvitud püha kriisamiga, mis on Püha Vaimuga erilise salvimise märgiks ja mis muudab nende teenimise viljakaks. Piiskopile antakse evangeeliumiraamat, sõrmus, mitra ning sau märgistamaks tema apostellikku läkitust Jumala sõna kuulutamiseks, tema ustavust Kirikule, Kristuse Mõrsjale, ja tema kohustust olla Issanda karjale karjaseks. Preestrile antakse pateen ning karikas „püha rahva andide tarvis“, mille ta Jumalale ohvriks toob. Diakonile, kes on saanud läkituse Kristuse Evangeeliumi kuulutamiseks, antakse üle evangeeliumiraamat. /1294, 796/
V. Kes võib vaimuliku seisuse sakramenti jagada?
1575. Kristus ise valis välja oma apostlid ja andis neile osaluse oma läkituses ja meelevallas. Tõstetuna Isa paremale käele, ei jäta Ta karja maha, vaid hoiab seda kõigil aegadel apostlite kaudu ja juhatab seda jätkuvalt praegu tegutsevate karjaste läbi, kes kaasajal Tema tegevust jätkavad (vrd MR, Apostlite prefatsioon). Seega on Kristus see, kes annab ühtedele apostli- , teistele karjaseameti (vrd Ef 4:11). Ta tegutseb jätkuvalt piiskoppide kaudu (vrd LG 21). /857/
1576. Kuivõrd pühitsemise sakrament on apostelliku teenimise sakrament, siis kuulub piiskoppidele kui apostlite järeltulijatele täielik meelevald seda “vaimulikku andi” (LG 21), “apostellikku külvi” (LG 21) edastada. Kehtivalt pühitsetud, see tähendab apostellikus järjepidevuses püsivad piiskopid on kõigi kolme pühitsusastme kehtivad jagajad (vt DS 794 ja 802; CIC can. 1012; CCEO cann. 774, 747). /1536/
VI Kes saab vaimuliku seisuse sakramenti vastu võtta?
1577. „Püha vaimuliku seisust võtab kehtivalt vastu ainult ristitud mees (vir)“ (CIC can. 1024). Issand Jeesus valis välja mehed (viri) moodustamaks kaheteistkümne apostli kolleegiumi (vrd Mk 3:14-19; Lk 6:12-16) ning sedasama tegid apostlid oma kaastöölisi valides (vrd 1 Tm 3:1-13; 2 Tm 1:6; Tt 1:5-9), kellest pidid saama nende ametijärglased (vrd Rooma p. Clemens, Epistula ad Corinthios, 42,4; 44,3). Piiskoppide kolleegium, kellega preestrid on oma preestriseisuses ühendatud, kaasajastab ja kehastab kuni Kristuse taastulemiseni kaheteistkümne kolleegiumi. Kirik tunneb ennast selle Issanda enese tehtud valikuga seotuna. Seepärast ei ole naiste pühitsemine võimalik (vrd MD 26-27; Usudoktriini kongregatsiooni deklaratsioon Inter insigniores: AAS 69 (1977), 98-116). /551, 861, 862/
1578. Kellelgi ei ole õigust pühitsemise sakramenti saada, sest keegi ei saa seda ametit endale ise hankida. Selleks peab olema Jumala kutse (vrd Hb 5:4). Kes arvab ennast ära tundvat märke, et Jumal kutsub teda pühitsetud teenistusse, peab esitama oma soovi alandlikult Kiriku autoriteedile, kellel on vastutus ja õigus kedagi pühitsemisele lubada. Nagu iga armu, saab ka seda sakramenti vastu võtta vaid teenimatu kingitusena. /2121/
1579. Välja arvatud püsidiakonid, valitakse tavapäraselt kõik ladina Kiriku pühitsetud ametikandjad kristlike meeste seast, kes elavad tsölibaadis ning kellel on tahe tsölibaati “taevariigi pärast” (Mt 19:12) säilitada. Olles kutsutud end pühendama täielikult Issandale ning Tema tööle (vrd 1 Kr 7:32), annavad nad end täielikult Jumalale ja inimestele. Tsölibaat on uue elu märk, mille teenimiseks Kiriku teener pühitsetakse Rõõmsa südamega enda peale võetuna kuulutab tsölibaat selgelt Jumala Kuningriiki (vrd PO 16). /2121, 1618, 2233/
1580. Idakirikutes kehtib sajandeid teistsugune kord: kui piiskoppe valitakse eranditult vallaliste seast, võib abielumehi pühitseda preestriteks ja diakoniteks. Seda praksist vaadeldakse juba ammu seaduslikuna; abielus preestrid teostavad oma koguduste rüpes viljakat teenimisametit (vrd PO 16). Muuseas on preestrite tsölibiaat Idakirikutes kõrgesti austatud ning arvukad preestrid valivad selle Jumala Kuningriigi pärast vabatahtlikult. Nii Ida- kui Läänekirikute praktika kohaselt ei tohi aga abielluda see, kes on juba vastu võtnud vaimuliku seisuse sakramendi.
VII. Vaimuliku seisuse sakramendi mõjud
Kustumatu pitser
1581. Püha Vaimu erilise armu kaudu teeb see sakrament vastuvõtja sarnaseks Kristusega, et ta Kristuse tööriistana Tema Kirikut teeniks. Pühitsus annab talle meelevalla tegutseda Kristuse, Kiriku Pea, esindajana Tema kolmesuguses ülesandes preestrina, prohvetina ja kuningana. /1548/
1582. Nagu ristimine ja kinnitamine, nii antakse ka Kristuse ametis osalemine igaveseks. Ka pühitsemise sakrament annab kustumatu vaimuliku pitseri ning seda ei saa ei korrata ega ajaliselt piiritleda (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1767; LG 21, 28, 29; PO 2). /1121/
1583. Kehtivalt pühitsetut saab kaalukatel põhjustel pühitsemisel saadud ametikohuste täitmisest vabastada või talle nende täitmist keelata (vrd CIC, cann 290-293; 1336 § 1. § 3. § 5; 1338 § 2). Temast ei saa aga ilmikut selle sõna otseses mõttes (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1774), sest pühitsemisel vermitud pitser on kustumatu. Pühitsemisel saadud kutsumus ja läkitus märgistavad ta igaveseks.
1584. Kuna lõppkokkuvõttes on see Kristus, kes tegutseb pääste toomiseks pühitsetud teenri kaudu, siis teenri vääritus ei saa takistada Kristusel tegutsemast (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1612; Konstanzi Kirikukogu: DS 1154). Püha Augustinus räägib sellest tungivate sõnadega: /1128/
„Kõrk ametikandja kuulub kuradi kaaskonda. See ei rüveta aga Kristuse andi; mis tema kaudu välja voolab, säilitab oma puhtuse; mis teda läbib, jääb läbipaistvaks ning jõuab viljakale pinnale. ... Sakramendi vaimulik vägi on tõesti sarnane valgusega: kes peab valgustatud saama, saab selle oma puhtuses ja ka siis, kui see mustuse läbima peaks, ta ise ei määrdu“ (In evangelium Ioannis tractatus, 5, 15). /1550/
Püha Vaimu arm
1585. Selles sakramendis tegeva Püha Vaimu armu läbi saab pühitsetu sarnaseks Kristusega, Preestri, Õpetaja ja Karjasega, kelle teenijaks ta on seatud.
1586. Piiskop saab eelkõige meelekindluse armu (“Vaimu juhtimise teenistuseks” (PR, Piiskopipühitsus, 37)). See annab talle võime oma kirikut isana ja karjasena jõuliselt ning targalt juhtida ja omakasupüüdmatus armastuses kaitsta kõiki, erilisel viisil aga vaeseid, haigeid ja hädasolijaid (vrd CD 13 ja 16). See arm õhutab teda kõikidele Evangeeliumi kuulutama, oma karjale eeskujuks olema ning nende ees pühitsemise teel käima, ühendades end Euharistia pühitsemisel Kristuse kui Preestri ja Ohvriga, kartmata oma tallede eest elu ohverdada: /2448/
„Isa, kes Sa tunned südameid, anna oma teenrile, kelle Sa kutsusid piiskopiametise, et ta karjataks Sinu püha karja ja teostaks Sinu ees laitmatult üllast preestriametit, teenides Sind päeval ja ööl. Ta palugu lakkamatult, et Su pale oleks meie üle armulik, ta toogu Sulle ohvriks Sinu püha Kiriku annid. Ülla preesterluse vaimu väel kuulugu talle meelevald vastavalt Sinu käsule patte andeks anda. Ta jagagu ameteid vastavalt Sinu korrale ning sidugu lahti iga side selle meelevalla väel, mille Sa andsid apostlitele. Ta meeldigu Sulle oma leebusse ja puhta südamega, tuues Sulle meeldivat hõngust Sinu Poja Jeesuse Kristuse läbi ...“ (p. Hippolytus, Traditio apostolica, 3). /1558/
1587. Preestriks pühitsemisel antavat vaimulikku andi väljendab järgnev bütsantsi riituse palve. Piiskop lausub käsi peale pannes: /1564/
„Issand, täida Püha Vaimu andidega tema, kelle Sa oma armust preestriseisusesse tõsta tahad, et ta oleks väärikas ja laitmatu seisma Sinu altari ääres, kuulutama Sinu Kuningriigi Evangeeliumi, teostama Sinu Tõe Sõna teenistust, tooma Sulle ande ja vaimulikke ohvreid, uuendama Sinu rahvast taasünni pesemise läbi nii, et ta ise Sinu ainusündinud Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse, meie Jumala ja Õnnistegija taastulemise päeval talle vastu läheks ning saaks sinu lõpmatust armust tasu oma ameti ustava haldamise eest“ (Bütsantsi liturgia, Euchologion).
1588. Diakonitele annab vaimuliku seisuse sakrament armu ja väe teenida „koostöös piiskopi ning tema presbüteeriumiga Jumala rahvast liturgia, sõna ja armastuse diakoonias“ (LG 29).
1589. Preesterliku teenimise armu ja läkituse suuruse tõttu tunnevad pühad õpetajad end tungivalt pöördumisele kutsututena, et olla oma elu poolest vastavuses sellega, mille teenijateks sakrament nad tegi. Nõnda hüüab püha Gregorius Nazianzist noore preestrina:
„Eelkõige peab olema ise puhas, et teisi puhastada; kõigepealt peab õppima tarkust, et õpetada; kõigepealt tuleb saada valguseks, et valgustada; kõigepealt tuleb astuda Jumala juurde, et siis teisi Tema juurde juhatada; kõigepealt tuleb ennast pühitseda, et võida teisi pühitseda, kättpidi juhatada ning mõistlikku nõu jagada“ (Orationes, 2,71: PG 35,480B). „Ma tean, kelle teenijad me oleme, millisel tasandil me viibime ja kes on see, kelle poole me liigume. Ma tunnen Jumala üllust ja inimese nõtrust, kuid ka oma tugevust“ (Orationes, 2,74: PG 35,481B). „Niisiis, kes on preester? Ta on tõe kaitsja; ta astub inglite kõrvale, ülistab koos peainglitega, laseb ohvril tõusta taevase altari poole, osaleb Kristuse preesterlikus teenistuses, uuendab loodut, taastab temas jumalanäolisuse, loob ta uuesti taevase maailma jaoks ja mis ülevaim, ta on jumalikustatud ja ta on kohustatud jumalikustama“ (Orationes, 2,73: PG 35,481A). /400/
Ja Arsi püha küree ütleb: „Preester jätkab maa peal lunastustööd ... Kui mõistetaks õigesti, mida preester endast kujutab, siis surdaks – mitte hirmust, vaid armastusest ... preesterkond on Kristuse Pühima Südame armastus“ (B. Nodet, Jean-Marie Vianney, Curé d’Ars, lk.100).
LÜHITEKSTID
1590. Püha Paulus ütleb oma õpilasele Timoteusele: „… et sa taas õhutaksid lõkkele Jumala ande, mis on sinus minu käte pealepanemise kaudu“ (2 Tm 1:6). „Kui keegi igatseb piiskopi ametit, siis ta igatseb üllast tööd“ (1 Tm 3:1). Tiitusele ütleb ta: „Ma jätsin su Kreetale maha selleks, et sa seaksid korda, mis jäi korraldamata, ning seaksid preestreid igasse linna, nagu ma tegin sulle ülesandeks “ (Tt 1:5).
1591. Terve Kirik on preesterlik rahvas. Tänu ristimisele osalevad kõik kristlased Kristuse preesterluses. Seda osalust nimetatakse “kristlaste üldiseks preesterluseks”. Selle preesterluse alusel ja selle teenimiseks on olemas teistsugune osalus Kristuse läkituses: teenistus, mis antakse üle vaimuliku seisuse sakramendi kaudu ning mille ülesandeks on teenida koguduse seas Kristuse kui Pea nimel ja Tema isikus.
1592. Ametipreesterkond on kristlaste üldisest preesterkonnast olemuslikult erinev, sest ta annab püha meelevalla kristlaste teenimiseks. Pühitsetud teenrid teenivad Jumala rahvast õpetamise teenistuse (munus docendi), jumalateenistuse (munus liturgicum) ning pastoraalse juhtimise (munus regendi) kaudu.
1593. Algusest peale anti pühitsuslikku ametit üle ja teostati kolmel astmel: piiskoppide, preestrite ja diakonite astmel. Pühitsemisel üleantavad ametid on Kiriku orgaanilisele struktuurile hädavajalikud. Ilma piiskoppide, preestrite ning diakoniteta ei saa Kirikust rääkida (vrd Ignatius Antiookiast, Epistula ad Trallianos, 3,1).
1594. Piiskop võtab vastu pühitsemise sakramendi täiuse, mis seob ta piiskoppide kolleegiumiga ning muudab ta temale usaldatud osakiriku nähtavaks peaks. Apostlite järeltulijatena ning piiskoppide kolleegiumi liikmetena osalevad piiskopid paavstile, püha Peetruse järeltulijale, alludes terve Kiriku apostellikus vastutuses ja läkituses.
1595. Preestrid on preesterlikus väärikuses piiskopiga ühendatud, kuid samas sõltuvad temast oma hingehoidlike ülesannete täitmisel. Nad on kutsutud olema piiskopi arukad kaastöölised; nad kujundavad oma piiskopi ümber “presbüteeriumi”, mis on koos temaga vastutav osakiriku eest. Piiskop usaldab neile koguduse juhtimise või muu kirikliku eriülesande.
1596. Diakonid on ametikandjad, kes on pühitsetud selleks, et täita ülesandeid Kiriku teenistuses. Nad ei saa ametipreesterlust, kuid pühitsus kannab neile üle tähtsad ülesanded sõna, liturgia, hingehoiu ning halastusteenimise vallas. Neid ülesandeid tuleb neil täita piiskopi pastoraalse autoriteedi raames.
1597. Vaimuliku seisuse sakramenti jagab piiskop käte pealepanemisega, millega kaasneb pidulik pühitsemispalve. Selles palutakse Jumalalt pühitsetavale kandidaadile tema teenistuseks vajalikku Püha Vaimu armu. Pühitsemine vermib hinge kustumatu sakramentaalse pitseri.
1598. Kirik jagab pühitsust ainult neile ristitud meestele, kelle kohta pärast põhjalikku uurimist võib eeldada, et nad sobivad vastavasse ametisse. Vastutus ja õigus lubada kedagi pühitsuse vastuvõtmisele kuulub kiriklikule autoriteedile.
1599. Ladina Kirikus jagatakse preestriseisust tavaliselt vaid sellistele kandidaatidele, kes on nõus vabatahtlikult enda peale võtma tsölibaadikohustuse ning kes annavad avalikult teada oma tahtest sellest kinni pidada armastusest Jumala Riigi vastu ning inimeste teenimiseks.
1600. Piiskoppide ülesandeks on jagada kõiki kolme pühitsusastet.