7. artikkel. ABIELUSAKRAMENT
1601. „Abieluliidu, mille läbi mees ja naine rajavad kooselu terveks eluks ja mis oma loomuse poolest on suunatud abikaasade heaolule ning järeltulijate sigitamisele ja kasvatamisele ja mis on sõlmitud ristitud täiskasvanute vahel, tõstis Issand Jeesus Kristus sakramendi väärikusse“ (CIC, can. 1055 § 1).
I. Abielu Jumala plaanis
1602. Pühakiri algab kirjeldusega mehe ja naise loomisest Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks (vrd 1 Ms 1:26-27) ja lõpeb visiooniga “Talle pulmadest” (Ilm 19:7.9). Esimesest kuni viimase leheküljeni kõneleb Pühakiri abielust ja tema “müsteeriumist”, tema sisseseadmisest ja tähendusest, mille Jumal talle on andnud, tema algusest ja eesmärgist, tema erinevatest teostustest terve õndsusloo vältel, temaga seotud raskustest, mis lähtuvad patust ning tema uuendamisest “Issandas” (1 Kr 7:39), Kristuse ja Kiriku vahel sõlmitud Uues Lepingus (vrd Ef 5:31-32). /369, 796/
Abielu loomiskorras
1603. „Sügav kooselu ja abielulise armastuse ühendus, mille on sisse seadnud ja oma seadustega korraldanud Looja, sõlmitakse abieluleppe ehk tagasivõtmatu isikliku nõusoleku läbi. ... Jumal ise on abielu rajaja“ (GS 48,1). Kutsumus abieluks on juba mehe ja naise loomuses, nii nagu nad Looja kätest lähtusid. Abielu ei ole puhtinimlik institutsioon, isegi kui ta on sajandite vältel erinevates kultuurides, ühiskondlikes struktuurides ning vaimsetes hoiakutes allunud arvukatele muutustele. Need erinevused ei tohi viia abielu püsivate ühisjoonte unustamiseni. Kuigi selle institutsiooni väärikus ei ilmne kõikjal ühesuguse selgusega (vrd GS 47,2), eksisteerib siiski kõikides kultuurides teatav arusaamine abielulise ühenduse tähendusest, kuna „nii üksikisiku õnn kui inimliku ning kristliku ühiskonna heaolu on sügavalt seotud abielu- ja perekonnaühenduse hea käekäiguga“ (GS 47,1). /371, 2331, 2210/
1604. Jumal, kes on inimese loonud armastusest, on ta ka kutsunud armastama, mis on iga inimese kaasasündinud põhiline kutsumus. Inimene on ju loodud Jumala näo järgi (vrd 1 Ms 1:27), kes on ise armastus (vrd 1 Jh 4:8.16). Kuna Jumal lõi nad meheks ja naiseks, saab nende vastastikune armastus pildiks murdumatust, absoluutsest armastusest, millega Jumal inimest armastab. See on Looja silmis hea, isegi väga hea (vrd 1 Ms 1:31). Abieluline armastus omab Jumala õnnistust ning on määratud selleks, et see oleks viljakas ja teostuks ühises vastutuses loodu alalhoidmise eest: „Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele““ (1 Ms 1:28). /355/
1605. Pühakiri ütleb, et mees ja naine on loodud teineteise jaoks: „Inimesele ei ole hea üksi olla“ (1 Ms 2:18). Naine on mehele “liha tema lihast” (1 Ms 2:23), see tähendab: ta on tema kaaslane, temaga võrdne ja väga lähedane. Jumal annab ta mehele abiliseks (vrd 1 Ms 2:18.20) ning seeläbi esindab ta Jumalat, kelles on meie abi (vrd Ps 121:2). „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nad on üks liha“ (1 Ms 2:24). Jeesus näitab, et see tähendab mõlemale lahutamatut eluaegset koosolemist, kui Ta meenutab, et see oli Jumala plaan “alguses”: „Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha“ (Mt 19:6). /372, 1614/
Abielu patu võimu all
1606. Iga inimene kogeb enda ümber ja eneses kurjust. See kogemus puudutab ka mehe ja naise suhteid. Nende ühendust on kõikidel aegadel ohustanud mõtete lahknemine, valitsemishimu, truudusetus, armukadedus ja konfliktid, mis võivad viia vihkamise ning lahkuminekuni. See korratus võib ilmneda suurema või väiksema teravusega seda võib sõltuvalt kultuuridest, ajastutest ja üksikisikutest ka suuremal või vähemal määral võita, kuid ta näib olevat siiski üldise iseloomuga.
1607. Usk ütleb meile, et see korratus, mille olemasolu me valuga teatavaks võtame, ei pärine mehe ja naise loomuses, ega ka mitte nende suhte loomusest, vaid patust. Suhete katkestamine Jumalaga ehk algpatt toob esmase tagajärjena kaasa mehe ja naise vahelise algse osaduse katkemise. Pärast seda hägustavad nende suhteid vastastikused süüdistused (vrd 1 Ms 3:12); nende algne, Looja poolt eriliselt kingitud armastus (vrd 1 Ms 2:22) väärastub valitsemishimuks ja himuruseks (vrd 1 Ms 5:36b), mehe ja naise kaunis kutsumus olla viljakas, paljuneda ja alistada maa (vrd 1 Ms 1:28) muutub raskemaks sünnitusvalude ja palehigis vaevalise leivateenimise tõttu (vrd 1 Ms 3:16-19). /1849, 400/
1608. Kuid ometi püsib loodud kord edasi, kuigi raskelt rikutuna. Ravimaks patu poolt põhjustatud haavu, vajavad mees ja naine armu abi, mida Jumal oma lõpmatus halastuses pole neile eales keelanud (vrd 1 Ms 3:21). Ilma selle abita ei õnnestu mehel ja naisel iialgi teostada seda ühiselu ühtsust, milleks Jumal nad “alguses” lõi. /55/
Abielu käsu koolis
1609. Jumal oma halastuses ei jätnud patust inimest tema enda hooleks. Karistused, mida patt endaga kaasa toob, sünnitusvalud, “palehigis” töö (1 Ms 3:19) on samas ka ravimid, mis panevad piiri patu tagajärgedele. Pärast pattulangemist aitab abielu ületada endassesulgumist, egoismi ja püüdlust lõbuhimu rahuldamisele ning aitab avada ennast teiste inimeste jaoks, olema valmis nende abistamiseks ja eneseohverduseks. /410/
1610. Kõlbeline teadvus abielu ühtsusest ja lahutamatusest arenes Vana Testamendi käskude kooli mõju all. Patriarhide ja kuningate polügaamiat ei lükata veel ühemõtteliselt tagasi. Ometi sihib Moosesele antud käsk sellele, et kaitsta naist mehe omavoli eest, isegi kui Issanda ütluse kohaselt kannab see mehe “südame paadumuse” jälgi, mistõttu Mooses lubas naist ära ajada (vrd Mt 19:8; 5 Ms 24:1). /1963, 2387/
1611. Prohvetid nägid Jumala Uut Lepingut Iisraeliga välistava ja ustava abielulise armastuse (vrd Ho 1-3; Js 54; 62; Jr 2-3; 31; Hs 16; 23) kujul ning juhtisid sel moel valitud rahva teadvuse ka abielu ainulaadsuse ja lahutamatuse sügavamale mõistmisele (vrd Ml 2:13-17). Ruthi ja Tobia raamatud pakuvad liigutavat tunnistust abielu kõrgest hindamisest, ustavusest ja õrnast kooselust abikaasade vahel. Pärimus nägi Ülemlaulus alati suure inimliku armastuse kaudu väljendatud ainulaadset puhast peegeldust Jumala armastusest, mis on „tugev nagu surm“ ja mida ei suuda „kustutada suured veevood“ (Ül 8:6-7). /2380, 219, 2361/
Abielu Issandas
1612. Abieluliit Jumala ning Tema Iisraeli rahva vahel valmistas ette uut, igavest liitu, milles Jumala Poeg sidus oma inimesekssaamise ja oma elu andmise kaudu end teatavas mõttes kogu Tema poolt päästetud inimkonnaga (vrd GS 22) ning valmistas selle kaudu ette “Talle pulma” (Ilm 19:7.9). /521/
1613. Oma avaliku elu alguses teostas Jeesus – Ema palvel – Kaana pulmas oma esimese tunnustähe (vrd Jh 2:1-11). Kirik annab Jeesuse osalemisele Kaana pulmas suure tähtsuse. Ta näeb selles kinnitust sellele, et abielu on midagi head, ja ettekuulutust, et abielu saab edaspidi Kristuse kohaloleku mõjusaks märgiks.
1614. Oma jutlustamistegevuses õpetas Jeesus ühemõtteliselt mehe ja naise ühenduse esialgset mõtet, nagu Looja seda algusest peale kavandas. Moosese antud luba oma naise hülgamiseks oli vastutulek südame paadumusele (Mt 19:8); mehe ja naise ühendus on aga lahutamatu, sest selle on sidunud Jumal ise: „Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu“ (Mt 19:6). /2336, 2382/
1615. Sedalaadi abieluliidu lahutamatu iseloomu ühemõtteline kinnitamine on tekitanud nõutust ning selle nõude täitmist peetakse võimatuks. Jeesus pole aga abikaasade peale pannud talumatut koormat (vrd Mt 11:29-30), mis oleks veelgi rängem kui Moosese seadus. Taastades patu läbi rikutud algse loomiskorra, andis Ta ise ka väe ning armu elada abielu Jumalariigi uue meelsuse kohaselt. Kui abikaasad järgivad Kristust, salgavad iseennast ning võtavad oma risti enese peale, mõistavad nad ka abielu algset mõtet (vrd Mt 19:11) ja suudavad seda Kristuse väe abil ka elada. See arm kristlikus abielus on kogu kristliku elu allika, Kristuse risti vili. /2364, 1642/
1616. Apostel Paulus selgitab seda, öeldes: „Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud Kirikut ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda“ (Ef 5:25-26). Ning ta lisab: „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks saavad üheks. See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja Kirikust“ (Ef 5:31-32).
1617. Kogu kristlik elu kannab Kristuse ja Kiriku vahelise mõrsjaliku armastuse tunnusmärki. Juba ristimine, Jumala rahva hulka astumine, on mõrsjalik müsteerium; see on nii-öelda “vees pesemine” (vrd Ef 5:26), mis eelneb pulmasöömaajale, Euharistiale. Kristlik abielu saab mõjusaks märgiks, Kristuse ja Kiriku vahelise liidu sakramentaalseks märgiks. Kuna ta märgib ning jagab seda armu, on abielu kahe ristitu vahel tõeline Uue Lepingu sakrament (vrd DS 1800; CIC, can. 1055 § 2)
Neitsilikkus taevariigi pärast
1618. Kristus on kogu kristliku elu kese. Side Temaga omab eesõigust kõikide teiste, nii perekondlike kui ühiskondlike sidemete ees (vrd Lk 14:26; Mk 10:28-31). Kiriku algusest peale on leidunud mehi ja naisi, kes on loobunud abielu suurest hüvest, et järgneda Talle kõikjale, kuhu Ta läheb (vrd Ilm 14:4), hoolitseda Issanda asjade eest, püüda olla Talle meelepärane (vrd 1 Kr 7:32) ning minna vastu tulevasele Peigmehele (vrd Mk 12:25; 1 Kr 7:31). Kristus ise on mõnesid kutsunud järgima Teda eluviisis, mida Ta ise on eeskujuna elanud: /2232, 1579/
„On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!“ (Mt 19:12).
1619. Neitsilikkus taevariigi pärast on ristimise armu edasiarendus, võimas märk Kristusega seotuse prioriteedist ja Tema taastulemise igatsevast ootamisest, märk, mis meenutab ka seda, et abielu kuulub sellesse mööduvasse maailma (vrd Mk 12:35; 1 Kr 7:31). /922-924/
1620. Mõlemad, nii abielusakrament kui ka neitsilikkus Jumalariigi pärast, pärinevad Issandalt endalt. Tema annab neile mõtte ja kingib hädavajaliku armu elada nendes selliselt, nagu see vastab Tema tahtele (vrd Mt 19:3-12). Taevariigi pärast valitud neitsilikkuse kõrgelt hindamine (vrd LG 42; PC 12; OT 10) ja kristlik arusaam abielust pole teineteisest lahutatavad, vaid täiendavad teineteist. /2349/
“Abielu põlastamine tähendab samaaegselt neitsilikkuse au madaldamist; selle ülistamine tähendab neitsilikkusele kuuluva imetluse ja austuse tugevdamist ... See, mis näib hea vaid halvaga võrreldes, ei saa olla tõeliselt hea, kuid see, mis on veelgi parem kui vaieldamatud hüved, on kõige silmapaistvam varandus” (p. Johannes Chrysostomos, De virginitate, 10,1: PG 48,540A; vrd FC 16).
II. Laulatuse pühitsemine
1621. Kõikide sakramentide kokkukuuluvuse tõttu Kristuse paasamüsteeriumiga (vrd SC 61) toimub katoliiklastest kristlaste laulatamine ladina riituses tavaliselt püha Missa ajal. Euharistias saab teoks Uue Lepingu mälestamine, milles Kristus end Kiriku, oma armastatud mõrsjaga, igaveseks sidus ning end tema eest ohverdas (vrd LG 6). Seega on sobilik, et pruutpaar kinnitaks oma jah-sõna vastastikuse andumuse kohta sellega, et nad ühendavad ennast Kiriku eest toodava Kristuse ohvriga, milleks on Euharistia, ning et nad, võttes vastu Euharistiat ja ühinedes sellesama Kristuse Ihu ja sellesama Kristuse Verega, oleksid vaid üks ihu Kristuses (vrd 1 Kr 10:17). /1323, 1368/
1622. „Sakramentaalse pühitsemise aktina peab laulatuse liturgiline vorm olema ... kehtiv, väärikas ja tulemuslik“ (PC 67). Seepärast on sobilik, et pruutpaar meeleparanduse sakramendi vastuvõtmise läbi ennast laulatuseks ette valmistaks. /1422/
- 1623. Ladina Kirikus valitseb üldine arusaam, et pruutpaar ise on abielusakramendis teineteisele Kristuse sakramentaalse armu vahendajaks seeläbi, et nad Kiriku ees oma abiellumistahet tunnistavad. Idaliturgiates nimetatakse seda sakramenti “kroonimiseks” ja seda jagab preester või piiskop, kes peale pruutpaari vastastikuse nõusoleku vastuvõtmist abieluliidu märgina kroonib pruudi ja peigmehe (vrd CCEOC, can. 817), kuid vaimuliku õnnistus on hädavajalik ka sakramendi kehtivuseks (sealsamas, can. 828).
1624. Erinevad liturgiad sisaldavad rikkalikult õnnistamis- ja epikleesipalveid, mis paluvad Jumalalt noorpaarile, eriti pruudile, armu ja õnnistust. Selle sakramendi epikleesi läbi võtab pruutpaar vastu Püha Vaimu kui Kristuse ja Kiriku vahelise armastusosaduse (vrd Ef 5:32). Püha Vaim on nende liidu pitser, nende armastuse igipulbitsev allikas ja vägi, milles uueneb nende ustavus. /736/
III. Abielunõusolek
1625. Abieluliit sõlmitakse mehe ja naise vahel, kes on ristitud ja vabad abielu sõlmima ning oma nõusolekut vabatahtlikult väljendavad. “Vaba olemine” tähendab:
- vabadust igasugusest sunnist;
- loomuõigusliku või kirikuõigusliku takistuse puudumist. /1734/
1626. Kirik käsitleb pruutpaari nõusolekut abieluliidu sõlmimise vältimatu elemendina. „Abielu saab teoks“ selle vastastikuse teadaandmisega (CIC, can. 1057, §1). Juhul kui nõusolek puudub, abielu ei teostu. /2201/
1627. Nõusolek seisneb „personaalses vabatahtlikus aktis, mille läbi abieluinimesed end teineteisele vastastikku kingivad ning selle kingituse vastu võtavad“ (GS 48,1; vrd CIC, can. 1057 §2). „Mina võtan sinu endale naiseks“; „Mina võtan sinu endale meheks“ (OcM 45). See nõusolek, mis pruutpaari teineteisega seob, viiakse lõpule selle kaudu, et „mõlemad saavad üheks lihaks“ (vrd 1 Ms 2:24; Mk 10:8; Ef 5:31). /1735/
1628. Nõusolek peab olema mõlema lepinguosalise tahtest lähtuv akt, vaba sunnist või rängast hirmust, mida väljastpoolt sisendatakse (vrd CIC, can. 1103). Ükski inimlik võim ei saa seda nõusolekut asendada (vrd CIC, can. 1057 §1). Juhul kui selline vabadus puudub, on abielu kehtetu.
1629. Sel põhjusel (ja muudel abielu kehtetuks muutvatel põhjustel (vrd VIC, can. 1095-1107)) võib Kirik peale asjaolude uurimist kompetentse kirikukohtu poolt välja kuulutada otsuse “abielu kehtetuse” kohta, see tähendab kinnitada, et sellist abielu kunagi ei eksisteerinud. Sel juhul on mõlemad osapooled vabad ja võivad astuda abieluliitu, arvestades eelmisest liidust tulenevate loomulike kohustustega (vrd CIC, can. 1071).
1630. Laulatusel osalev preester või diakon võtab Kiriku nimel pruutpaari nõusoleku vastu ning annab Kiriku õnnistuse. Kiriku ametikandja ja tunnistajate kohalviibimine väljendab nähtaval viisil seda, et abielu on kirikliku elu vorm.
1631. Sel põhjusel nõuab Kirik tavaliselt oma liikmetelt, et nad sõlmiksid abielu kiriklikus vormis (vrd Tridenti kirikukogu: DS 1813-1816; CIC, can. 1108). Selleks nõudeks on mitu põhjust:
- sakramentaalne laulatus on liturgiline akt, mistõttu on sobiv, et seda pühitsetakse Kiriku avaliku liturgia sees. /1069/
- laulatus viib kindlasse kiriklikku seisusesse ja loob Kirikus õigusi ja kohustusi nii abikaasade vahel kui ka laste vastu. /1537/
- kuna abielu on kiriklik eluseisus, peab abielu sõlmimise suhtes valitsema kindlus – seepärast on tunnistajate kohalolek kohustuslik.
- nõusoleku avalik iseloom kaitseb kord antud jah-sõna ja aitab sellele ustavaks jääda. /2365/
1632. Et pruutpaari antud jah-sõna oleks vaba ja vastutustundlik akt ning abieluliit omaks seeläbi kindlat ja püsivat inimlikku ja kristlikku põhja, on ülimalt oluline abieluks ettevalmistamine.
Vanemate ja perekonna antud eeskuju ja kasvatus jäävad parimaks ettevalmistuseks. /2206/
Hingehoidja ja kristlik kogudus kui “Jumala perekond” mängivad abielu ning perekonna inimlike ja kristlike väärtuste edastamisel asendamatut osa (vrd CIC, can. 1063) ja seda enam seetõttu, et meie ajal on paljudel noortel inimestel perekondade purunemise kogemus ning sel moel pole ettevalmistus enam vajalikul määral tagatud.
“Kõige parem on teavitada noorukeid abielulise armastuse väärikuse, eesmärgi ja teokstegemise osas õigeaegselt ja sobival viisil perekonna enda raames, et nad karskuse distsipliiniga harjutatuna vastavas vanuses pärast väärikalt elatud kihlusaega võiksid abiellu astuda” (GS 49,3). /2350/
Segaabielud ja kultuste erinevused
1633. Segaabielud (katoliiklaste ja ristitud mittekatoliiklaste vahel), mida paljudes maades sageli ette tuleb, vajavad nii mõlema abielupoole kui hingehoidjate erilist tähelepanu. Veelgi suurem ettevaatus on hädavajalik kultuse erinevuste puhul (katoliiklaste ja mitteristitute vahel).
1634. Asjaolu, et abielupooled kuuluvad erinevatesse konfessioonidesse, ei kujuta endast ületamatut tõket abielule, juhul kui neil õnnestub jagada seda, mida kumbki oma osaduskonnalt on saanud, ning teineteiselt õppida, kuidas elada ustavuses Kristusele. Kuid probleeme, mida segaabielud endaga kaasa toovad, ei tohi alahinnata. Nad tulenevad asjaolust, et lõhe kristlaste vahel pole veel ületatud. Abielupaari ähvardab oht, et nad kristlaste vahelise üksmeele puudumise traagikat tunnetavad isegi perekonnas. Kultuslikud erinevused võivad neid probleeme veelgi raskendada. Erinevad arusaamad usust ja isegi abielust ning erinevad religioossed meelehoiakud võivad abielus viia pingeteni, eelkõige laste kasvatamise osas. Siis võib tekkida ka usulise ükskõiksuse oht. /817/
1635. Ladina Kirikus kehtiva õiguse kohaselt on segaabielu lubatavuseks vaja kirikliku autoriteedi ühemõttelist luba (vrd CIC, can. 1124). Kultuste erinevuse puhul on abielu kehtivuseks hädavajalik ühemõtteline dispensatsioon (vabastus) takistusest (vrd CIC, can. 1086). Luba või dispensatsioon eeldab, et mõlemad abielupooled tunnevad abielu eesmärke ja olemuslikke omadusi, ning et katoliiklik abielupool kinnitab oma kohustusi, mis on ühemõtteliselt teada ka mittekatoliiklikule abielupoolele, et säilitab oma usu ning kindlustab laste katoliku Kirikus ristimise ja kasvatamise.
1636. Tänu oikumeenilisele dialoogile on paljudes paikkondades organiseeritud ühine segaabielude hingehoiuteenistus, mille ülesandeks on julgustada paare oma erilises olukorras elama usu valguses, samuti aidata leevendada ja ületada pingeid, mis tekivad abikaasade omavaheliste kohustuste ja kummagi kirikliku koguduse ees olevate kohustuste vahel. See hingehoid peab innustama edendama kõike seda, mis on partnerite usus ühist ning õpetama austama seda, mis neid lahutab. /821/
1637. Abieludes, kus on kultuslik erinevus, lasub katoliiklikul osapoolel eriline ülesanne: „sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi“ (1 Kr 7:14). Kristlikule abielupartnerile ja Kirikule on suureks rõõmuks, kui see “pühitsus” viib teise partneri vabatahtlikule pöördumisele kristlikku usku (1 Kr 7:16). Siiras abieluline armastus, lihtne ja kannatlik abieluliste vooruste praktiseerimine ning järjekindel palve võivad mittekristlasest abikaasat ette valmistada selleks, et vastu võtta pöördumise armu.
IV. Abielusakramendi mõjud
1638. „Kehtivast abielust tekib abikaasade vahel side, mis on loomult eluaegne ja välistav. Peale selle kinnitatakse abikaasasid kristlikus abielus erilise sakramendi kaudu ja justkui pühitsetakse nad nende seisuse kohustustesse ja väärikusse“ (CIC, can. 1134).
Abieluside
1639. Tõotus, mille läbi pruutpaar ennast üksteisele kingib ning vastastikku vastu võtab, kinnitatakse Jumala enese poolt (vrd Mk 10:9). Nende liidust tekib „jumaliku tahte alusel kindel institutsioon, mis on seda ka ühiskonna ees “ (GS 48, 1). Abikaasadevaheline liit lülitatakse Jumala ja inimeste vahelisse liitu: „Tõeline abieluline armastus võetakse jumalikku armastusse“ (GS 48, 2).
1640. Abieluliit on seega seatud Jumala enese poolt, nii et kahe ristitu vahel sõlmitud ja teoks tehtud abielu pole eales lahutatav. See side, mis tuleneb pruutpaari vabast inimlikust aktist ja selle abielu teoks tegemisest, on edaspidi tagasivõtmatu tegelikkus ja kujutab endast Jumala ustavuse läbi tagatud liitu. Kiriku võimuses ei ole sellele jumaliku tarkuse korraldusele vastu rääkida (vrd CIC, can. 1141). /2365/
Abielusakramendi arm
1641. „Kristlikel abikaasadel ... on sel moel oma seisusele ja elukorraldusele vastavalt eriline and Jumala rahva seas“ (LG 11). See abielule omane eriline sakramentaalne arm on määratud selleks, et täiustada abikaasade armastust ja tugevdada nende lahutamatut ühtsust. Selle armu väel „aitavad abikaasad teineteist abielulise kooselu ning järeltulijate vastuvõtmise ning kasvatamise läbi pühaduse saavutamisel” (LG 1; vrd LG 41).
1642. Selle armu allikas on Kristus. Nagu „Jumal kunagi armastuse ja ustavuse lepingus oma rahvale vastu tuli, nii tuleb nüüd inimeste Lunastaja ning Kiriku Peigmees abielu sakramendi läbi vastu kristlikele abikaasadele“ (GS 48, 2). Ta jääb nende juurde ja annab neile jõudu võtta oma rist ning Talle järgneda, pärast kukkumist üles tõusta, teineteisele andestada, teineteise koormaid kanda (vrd Gl 6:2), teineteisele alistuda „Kristuse kartuses“ (Ef 5:21) ning õrnas, viljakas ja üleloomulikus armastuses teise poole vastu. Nende armastuse ja perekonnaelu rõõmudes annab Ta neile juba praegu Talle pulmade eelmaigu: /1615, 796/
„Kuidas suudaksin ma kirjeldada õnne, mis on abielul, mille Kirik on ühendanud, mille euharistiline ohver on tugevaks teinud ja õnnistusega kinnitanud, mille inglid on välja kuulutanud ja Isa on tunnustanud? ... Milline paarisrakend: kaks kristlast ühes lootuses, ühes igatsuses, ühes eluvormis, ühes teenistuses. Mõlemad on ühe ja sama Isa lapsed ja mõlemad teenivad ühiselt! Nende vahel pole mingit lahknevust vaimus, ei mingit lihas, vaid tõeliselt kaks ühes lihas. Seal aga, kus liha on üks, seal on ka vaim üks“ (Tertullianus, Ad uxorem, 2, 9; vrd FC 13).
V. Abielu väärtused ja nõuded
1643. „Kristlikus armastuses on midagi täielikku, mis hõlmab isiku kõiki mõõtmeid. See hõlmab ihu ja vaistu impulsse, tunde jõudu ja tundmuslikkust, vaimu ja tahte püüdlust; ta on suunatud sügavalt isiklikule ühtsusele, mis ei vii inimlikku üksolemist mitte ainult selleni, et olla üks ihu, vaid et saada ka üheks südameks ja üheks vaimuks; ta nõuab lõpliku vastastikuse andumuse lahutamatust ja ustavust ning on avatud viljakusele. Ühesõnaga, tegemist on loomuliku abielulise armastuse normaalsete tunnustega, ent uue tähendussisuga, kuna sakrament neid mitte ainult ei selita ega kinnita, vaid tõstab nii kõrgele, et nad muutuvad eriomaselt kristlike väärtuste väljenduseks“ (FC 13). /2361/
Lahutamatu abielu ühtsus
1644. Abikaasade armastus nõuab loomu poolest ühtsust ning nende isikliku üksolemise lahutamatust, mis hõlmab terve nende elu: „nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha“ (Mt 19:6; vrd Gl 2:24). Nad on „kutsutud oma ühtsuses pidevalt kasvama selle ustavuse kaudu, millega nad iga päev abielutõotuses antud täielikus vastastikuses andumuses püsivad“ (FC 19). See inimlik üksolemine saab kinnituse ja selituse ning viiakse täiusele abielusakramendis antud osaduses Jeesuse Kristusega. See süveneb ühises usuelus ja üheskoos vastuvõetud Euharistias.
1645. „Kui vastastikuse tingimusteta armastuse läbi tunnustatakse tõepoolest nii mehe kui naise võrdset isiklikku väärikust, siis saab ilmseks ka Issanda kinnitatud abielu ühtsus“ (GS 49, 2). Polügaamia on vastuolus abikaasade võrdse väärikusega, samuti abielulise armastusega, kuivõrd see on ainukordne ja välistav. /369/
Ustavus abielulises armastuses /2364-2365/
1646. Abieluline armastus nõuab loomu poolest abikaasadelt rikkumatut ustavust. See lähtub vastastikusest andumusest, milles mõlemad abikaasad end teineteisele kingivad. Armastus tahab olla lõplik, ta ei saa olla kehtiv vaid “seniks kuni”. „See siiras ühendus, kahe isiku vastastikune kingitus teineteisele, samuti laste heaolu nõuab abikaasade tingimusteta ustavust ning toetab nende lahutamatut ühtsust“ (GS 48, 1).
1647. Sügavam põhjus peitub Jumala ustavuses oma lepingule ning Kristuse ustavuses oma Kirikule. Abielusakramendi kaudu saavad abikaasad võimelisteks selles ustavuses elama ja seda tunnistama. Sakramendi kaudu saab abielu lahutamatus uue, sügavama mõtte.
1648. End eluks ajaks ühe inimesega sidumine võib näida raske ja võimatu. Seda olulisem on kuulutada Rõõmusõnumit, et Jumal armastab meid lõpliku, pöördumatu armastusega, et abikaasad osalevad selles armastuses, et see neid kannab ja toetab ning et oma ustavuse kaudu saavad nad olla Jumala ustava armastuse tunnistajad. Abikaasad, kes Jumala abiga annavad sellest armastusest tunnistust sageli väga rasketes tingimustes, on ära teeninud kirikliku osaduskonna tänu ja toetuse (vrd FC 20).
1649. On aga olukordi, kus abieluline kooselu mitmesugustel põhjustel praktiliselt võimatuks muutub. Neil juhtudel lubab Kirik, et abikaasad ihuliselt lahutavad ning enam koos ei ela. Lahus elavate abikaasade abielu jääb aga Jumala ees edasi kehtima; nad pole vabad uut abielu sõlmima. Sedalaadi raskes olukorras oleks võimaluse korral leppimine parimaks lahenduseks. Kristlik kogudus peab neid inimesi aitama, et nad oma elus selle olukorra kristlikult lahendaksid, ustavuses oma lahutamatuks jäävale abieluliidule (vrd FC 83; CIC, can. 1151-1155). /2383/
1650. Paljudes maades elab tänapäeval arvukalt katoliiklasi, kes lasevad end tsiviilõiguse alusel lahutada ning sõlmivad uue tsiviilabielu. Kirik tunneb end seotuna Kristuse sõnaga: „Kes iganes lahutab oma naisest ja võtab teise, rikub tollega abielu, ja kui naine on lahutanud oma mehest ja läheb teisele, rikub ta abielu“ (Mk 10:11-12). Seepärast ei saa Kirik juhul, kui abielu oli kehtiv, uut sidet kehtivaks tunnistada. Kui lahutatud astuvad uude tsiviilabiellu, on nad olukorras, mis on objektiivselt vastuolus Jumala seadusega. Seepärast ei tohi nad seni, kuni olukord kestab, Armulauda vastu võtta. Samal põhjusel ei saa nad ka täita teatavaid kiriklikke ülesandeid. Lepitust meeleparanduse sakramendi läbi tohib lubada vaid neile, kes kahetsevad, et nad on haavanud lepingu märki ning Kristuse ustavust ning kohustuvad elama täielikus ihulises karskuses. /2384/
1651. Neid kristlasi, kes elavad tsiviilabielus, kuid sageli usu säilitavad ja lapsi kristlikult kasvatada tahavad, tuleb preestril ja tervel kogudusel ümbritseda tähelepaneliku hoolega, et nad ei tunneks end Kirikust lahutatuna ja ristitutena saaksid osaleda tema elus:
„Neid tuleb manitseda kuulama Jumala sõna, osalema pühal Missaohvril, korrapäraselt palvetama, toetama kogudust ligimesearmastuse ning õigluse edendamise tegevuses, kasvatama lapsi kristlikus usus, viljelema meeleparanduse vaimu ja tegema patukahetsustegusid, et sel viisil päevast päeva Jumala armu enda peale alla kutsuda“ (FC 84). /2384/
Valmisolek viljakuseks /2366-2379/
1652. „Oma loomuse enda poolest on abielu kui institutsioon ja abieluline armastus suunatud järeltulijate sigitamisele ja kasvatamisele ning leiab selles oma krooni“ (GS 48, 1). /372/
„Lapsed on kindlasti abielu hinnalisim and ja toovad ise vanematele palju head. Seesama Jumal, kes on öelnud: „Inimesel ei ole hea üksi olla“ (1 Ms 2:18) ning kes tegi „loomise algul … inimese meheks ja naiseks“ (Mt 19:4), tahtis talle anda erilise osaluse oma loovas tegevuses, õnnistas meest ja naist ning lausus: „Olge viljakad ja teid saagu palju“ (1 Ms 1:28). Seepärast on abielulise armastuse tõeline austamine ja kogu sellest järelduv perekonnaelu loomus teisi abielu eesmärke vähendamata suunatud sellele, et abikaasad oleksid otsustavalt valmis koostööks Looja ja Lunastaja armastusega, kes nende läbi omaenese perekonda pidevalt rohkendab ja rikastab“ (GS 50, 1).
1653. Abielulise armastuse viljakus hõlmab ka kõlbelise, vaimuliku ja üleloomuliku elu vilju, mida vanemad kasvatuse kaudu oma lastele edastavad. Vanemad on oma laste esmased ning olulisimad kasvatajad (vrd GE 3). Selles mõttes on abielu ja perekonna põhiline ülesanne olla elu teenistuses (vrd FC 28). /2221/
1654. Abikaasad, kellele Jumal pole andnud laste õnnistust, saavad sellegi poolest elada inimlikult ja kristlikult mõtestatud abielu. Nende abielu võib olla viljakas ligimesearmastuses, abivalmiduses ja ohvrivaimus ning nende omaduste kiirgamises.
VI. Kodune kirik
1655. Kristus tahtis ilmale tulla ning üles kasvada Joosepi ja Maarja püha perekonna rüpes. Kirik pole midagi muud kui “Jumala perekond”. Algusest peale moodustasid Kiriku tuumiku sageli need, kes “kogu oma perega” olid kristlasteks saanud (vrd Ap 18:8). Kui nad pöördusid, tahtsid nad ka seda, et “kogu pere” õndsaks saaks (vrd Ap 10:11 ja 11:14). Need kristlasteks saanud perekonnad olid kristliku elu saared uskmatute maailmas. /759/
1656. Tänapäeva maailmas, mis sageli seisab kristlusest kaugel või on sellele isegi vaenulik, on kristlikud perekonnad elava ja väljapoole kiirgava usu kolletena ülimalt tähtsad. Seepärast nimetab Vatikani II Kirikukogu perekonda iidse väljendiga Ecclesia domestica (“kodune kirik” (LG 11; vrd FC 21)). Perekonna rüpes „tuleb vanematel olla oma lastele sõna ja eeskujuga esmased ususaadikud ning arendada igale neist eriomast, erilise hoolega aga vaimulikku kutsumust“ (LG 11). /2204/
1657. Perekonnas saab „sakramentide vastuvõtmise, palve, tänu, püha elu tunnistuse, enesesalgamise ja tegusa armastuse läbi“ (LG 10) isa, ema, laste ning kõigi perekonnaliikmete ristimise läbi omandatud preesterluskauneima ja erilisima väljenduse. Perekond on sel moel kristliku elu esmane kool, mis on „rikas arenenud humaansuse poolest“ (GS 52, 1). Siin õpivad lapsed püsivust ja tööst rõõmu tundmist, vennalik-õelikku armastust, suuremeelsust ja korduvat andestamist, eelkõige aga Jumala teenimist palve ja kogu oma elu ohvriks toomise läbi. /1268, 2214-2231, 2685/
1658. Meil tuleb mõelda veel nendele inimestele, kes konkreetsete asjaolude tõttu, milles nad – sageli seda ise soovimata – elama peavad, Issandale Jeesusele Kristusele eriliselt lähedased on ja väärivad seetõttu Kiriku, eelkõige hingehoidjate, erilist armastust ja hoolitsust – nimelt arvukale hulgale abielus mitteolevatele inimestele. Paljud neist jäävad, sageli vaesuse tõttu, ilma inimlikust perekonnast. Mõned neist saavad oma olukorrast üle õndsakskiitmiste vaimus, teenides eeskujulikult Jumalat ja ligimest. Neile kõigile tuleb avada “koduste kirikute”, perekondade ning suurpere, Kiriku, väravad. „Keegi selles maailmas ei ole ilma perekonnata; Kirik on koduks ja perekonnaks kõigile, eriliselt aga neile, kes on “vaevatud ja koormatud”“ (Mt 11:28; FC 85). /2231, 2233/
LÜHITEKSTID
1659. Püha Paulus ütleb: „Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud Kirikut ja loovutanud iseenese tema eest. See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja Kirikust“ (Ef 5:25.32)
1660. Abieluliidu, milles mees ja naine moodustavad sügava ning siira elu- ja armastusliidu, on rajanud Looja ning varustanud selle talle omaste seadustega. See on loomu poolest suunatud abikaasade heaolule ning laste sigitamisele ja kasvatamisele. Ristitute abieluliidu tõstab Issand Kristus sakramendi väärikusse (vrd GS 48, 1; CIC, can. 1055 § 1).
1661. Abielusakrament on Kristuse ja tema Kiriku vahelise seotuse märk. See annab abikaasadele armu armastamaks teineteist armastusega, millega Kristus oma Kirikut armastab. Sakramendi arm täiustab sel moel abikaasade inimlikku armastust, tugevdab nende lahutamatut ühtsust ning pühitseb neid teekonnal igavesse ellu (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1799).
1662. Abielu rajaneb lepingupartnerite nõusolekul, see tähendab tahtel teineteisele jäädavalt anduda, et elada ustavas ja viljakas abieluliidus.
1663. Kuivõrd abielu asetab abikaasad Kirikus avalikku eluseisusesse, siis on sobiv, et laulatus toimuks avalikult liturgilise püha raamides preestri (või selleks volitatud kirikliku tunnistaja), laulatuse tunnistajate ja kristlastest koguduse ees.
1664. Üksmeel, lahutamatus ning valmisolek viljakuseks on abielu olemuslikud omadused. Polügaamiat ei ole võimalik abieluühtsusega kohandada. Lahutus lahutab Jumala poolt ühendatu; keeldumine viljakusest kaotab lapse kui abielu “ülima kingituse” (GS 50, 1).
1665. Lahutatud, kes abielluvad õiguspärase abikaasa eluajal uuesti, vastandavad ennast Jumala plaanile ja Jumala seadusele, nagu Kristus seda õpetas. Nad ei ole küll Kirikust lahutatud, kuid ei tohi vastu võtta püha Armulauda. Sellegi poolest peavad nad elama kristlikult, eelkõige seeläbi, et nad kasvatavad oma lapsi usus.
1666. Kristlik perekond on paik, kus lapsed saavad esmased teadmised usust. Seepärast nimetatakse seda õigusega “kodukirikuks” – see on armu- ja palveühendus, inimlike vooruste ja kristliku armastuse kool.