Neljas peatükk. Teised Liturgilised Pühitsemised
1. artikkel. SAKRAMENTAALID
1667. „Peale selle on püha Ema, Kirik, seadnud sisse sakramentaalid. Need on pühad märgid, mille kaudu Kiriku eestpalve läbi teatavas sarnasuses sakramentidega märgistatakse ja saavutatakse teatavaid, eelkõige vaimulikke mõjusid. Nende märkide abil valmistatakse inimesi ette vastu võtma sakramentide peamist mõju, samas aga pühitsetakse nende märkide läbi ka elu erinevaid olukordi“ (SC 60; vrd CIC, can 1166).
Sakramentaalide tunnused
1668. Kirik seadis sakramentaalid sisse selleks, et õnnistada teatavaid kiriklikke ameteid, teatavaid eluseisusi, mitmesuguseid kristliku elu olukordi, kuid ka inimesele kasulike esemete tarvitamist. Vastavalt piiskoppide pastoraalsetele otsustele tohib sakramentaale kohandada ka erilistele vajadustele ning sobitada eri piirkondade kristliku rahva kultuuri ja ajalooga. Nad sisaldavad alati palvet, mida sageli saadavad teatavad märgid, näiteks käte pealepanemine, ristimärk või pühitsetud veega piserdamine, mis meenutab ristimist. /699, 2157/
1669. Sakramentaalid tulenevad kõigi ristitute üldisest preesterlusest. Iga ristitu on kutsutud olema “õnnistus” (vrd 1 Ms 12:2) ja õnnistama (vrd Lk 6:28; Rm 12:14; 1 Pt 3:9). Seetõttu tohivad ka ilmikud teatavaid õnnistusi jagada (vrd SC 79; CIC, can. 1168). Mida enam õnnistamine puudutab kiriklikku ja sakramentaalset elu, seda enam on selle teostamine jäetud pühitsetud ametikandjatele (piiskopid, preestrid ja diakonid). /784, 2626/
1670. Sakramentaalid ei anna Püha Vaimu armu samal viisil nagu sakramendid, vaid valmistavad Kiriku palve läbi ette armu vastu võtma ja sellega koos tegutsema. „Kui kristlased on õigesti ette valmistatud, saab peaaegu kõik elus toimuv neile õnnistuseks Jumala armu läbi, mis hoovab Kristuse kannatamise, surma ja ülestõusmise paasamüsteeriumist, millest ammutavad oma väe kõik sakramendid ja sakramentaalid. Seeläbi võib igasuguste materiaalsete esemete õige tarvitamise suunata inimese pühitsemise ja Jumala kiitmise eesmärgi poole“ (SC 61). /1128, 2001/
Sakramentaalide mitmesugused vormid
1671. Sakramentaalide juurde kuuluvad esmajoones (isikute, esemete, toidu või kohtade) õnnistamised. Iga õnnistamine kujutab endast Jumala ülistamist ja palvet Tema andide pälvimiseks. Kristuses õnnistab Jumal Isa kõiki kristlasi „kõige vaimuliku õnnistusega“ (Ef 1:3). Seepärast nimetab Kirik õnnistusi jagades Jeesuse nime ning teeb sealjuures tavaliselt Kristuse risti püha märgi. /1078/
1672. Teatavatel õnnistustel on püsiv iseloom, sest nende tulemuseks on pühitseda teatud isikuid Jumalale ning eraldada teatud esemeid ja paiku liturgiliseks kasutamiseks. Isikutele määratud õnnistamiste hulka – neid ei tohi ära segada sakramentaalsete pühitsustega – kuuluvad kloostri abti või abtissi õnnistamine, neitsite ja leskede konsekreerimine, ordutõotuste andmise riitus ning õnnistused teatud teenimisametite (lektorid, akolüüdid, katehheedid jt) täitmiseks Kirikus. Esemeid puudutavate õnnistamiste näiteks võib tuua kiriku või altari õnnistamise, pühade õlide, sakraalsete anumate ja rõivaste ning kellade õnnistamise. /923, 925, 903/
1673. Kui Kirik avalikult ja autoritatiivselt Jeesuse Kristuse nimel palvetab selle eest, et teatav isik või ese oleks kaitstud kurja vaenlase rünnakute eest ning saaks vabaks tema võimu alt, siis räägitakse eksortsismist. Jeesus viis selliseid palveid ise läbi (vrd Mk 1:25-26) ja Tema käest on Kirik saanud meelevalla ja ülesande eksortsisme läbi viia (vrd Mk 3:15; 6:7.13; 16:17). Lihtsas vormis eksortsism viiakse läbi ristimisel. Pidulikku, niinimetatud suurt eksortsismi tohib läbi viia üksnes preester ja ainult piiskopi loal. Sel puhul tuleb targalt toimida ning rangelt kinni pidada Kiriku poolt püstitatud reeglitest. Eksortsism teenib eesmärki, et deemoneid välja ajada või deemonite mõju alt vabastada, ning seda vaimuliku autoriteedi väel, mille Jeesus oma Kirikule usaldas. Midagi hoopis muud on haigused, eelkõige psüühilist laadi, neid ravida on arstide asi. Järelikult on oluline enne eksortsismi läbiviimist saavutada kindlus, et tegemist on tõepoolest kurja vaenlase kohalolekuga ja mitte haigusega (vrd CIC, can 1172). /395, 550, 1237/
Rahvavagadus
1674. Katehheesis ei tule tähelepanu pöörata mitte ainult sakramentaalsele liturgiale ja sakramentaalidele, vaid ka kristlaste vagadusvormidele ja rahvapärastele religioossuse väljendustele. Kristliku rahva religioosne meel on kõikidel aegadel avaldunud mitmesugustes vagadusvormides, mis on ümbritsenud Kiriku liturgilist elu – reliikviate austamine, pühapaikade külastamine, palverännakud ja protsessioonid, Ristitee palvused, religioossed tantsud, Roosipärg ja medaljonid (vrd Nikaia II Kirikukogu: DS 601, 603; Tridenti Kirikukogu: DS 1822). /2688, 2669, 2678/
1675. Need väljendusvormid avardavad Kiriku liturgilist elu, kuid ei asenda seda. Nad peaksid „liturgilisi aegu arvesse võttes olema korraldatud selliselt, et nad oleksid püha liturgiaga kooskõlas, sellest teatavas mõttes välja voolaksid ning juhiksid rahvast liturgia juurde, kuna see on oma loomuselt neist kaugelt üle“ (SC 13).
1676. On vaja pastoraalset eristamisvõimet, et toetada ja edendada rahvavagadust, ning vajaduse korral, puhastada ja parandada religioosset meelt, mis on selliste palvuste aluseks, et need arendaksid üha sügavamalt Kristuse müsteeriumi tundmist. Nende vormide praktiseerimine allub piiskoppide hoolele ja otsusele ning Kiriku üldistele normidele (vrd CT 54). /426/
“Rahvavagadus on oma olemuselt nende väärtuste kogumi tuum, mis kristliku elutarkuse vaimus vastab eksistentsi suurtele küsimustele. Katoliiklik rahvatarkus omab eksistentsiaalse sünteesi võimet; sel moel liidab ta loominguliselt kokku jumaliku ja inimliku, Kristuse ja Maarja, vaimu ja ihu, ühiskonna ja institutsioonid, isiku ja kogukonna, usu ja isamaa, mõistuse ja tunded. See elutarkus on kristlik humanism, põhimõtteline vennalikkus, mis rõhutab iga isiku kui Jumala lapse väärikust, rajab alused kõikehaaravale vennalikkusele, õpetab kohtuma loodusega ning tööd mõistma, annab põhjuse rõõmuks ja heaks tujuks ka väga raske elu korral. See elutarkus on rahva jaoks eristamise alus, evangeelne instinkt, mis võimaldab tal spontaanselt mõista, millal Kirikus teenitakse Evangeeliumi ja millal kaotatakse selle sisu ja summutatakse muude huvidega” (Puebla dokument 448; vrd EN 48).
LÜHITEKSTID
1677. Sakramentaalideks nimetatakse Kiriku poolt seatud pühasid märke, mis on määratud selleks, et inimesi ette valmistada sakramentide vilja vastuvõtmiseks ja et pühitseda mitmesuguseid eluolukordi
1678. Sakramentaalide seas on oluline osa õnnistamistel. Nad on ühtaegu nii Jumala ülistamine Tema tegude ja andide eest kui Kiriku palve inimeste pärast, et nad Jumala ande Evangeeliumi vaimus tarvitada võiksid.
1679. Kristlik elu ei toitu ainult liturgiast, vaid ka erinevates kultuurides juurdunud rahvavagaduse mitmekesistest vormidest. Kirik hoolitseb selle eest, et valgustada rahvavagadust usu valgusega; ta soosib neid vorme, milles peitub Evangeeliumile vastav tunnetus, väljendub inimlik elutarkus ning mis rikastavad kristlikku elu.
2. artikkel. KRISTLIK MATUS
1680. Kõikide sakramentide, eriti kristliku sisenemise sakramentide sihiks on Jumala lapse viimane paasa, mis lubab tal surma läbi astuda taevariigi ellu. Siis täitub see, mida ta usus ja lootuses tunnistas: „Ootan surnute ülestõusmist ja igavest elu tulevasel ajastul“ (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus). /1525/
I. Kristlase viimane paasa
1681. Surma kristlik mõte saab ilmseks Kristuse surma ja ülestõusmise paasamüsteeriumi valguses, millel rajaneb meie lootus. Kristlane, kes sureb Jeesuses Kristuses, lahkub „ihust … et viibida Issanda juures“ (vrd 2 Kr 5:8). /1010-1014/
1682. Surmaga ja sakramentaalse elu lõpuga algab kristlase jaoks ristimises alustatud uuestisünni täiusele jõudmine – lõplik “Poja kujuga sarnastumine” Püha Vaimuga salvimise väel – ning osalemine taevasel pidusöögil, mida ettehaaravalt maitsti Euharistias. See kehtib ka juhul, kui osutub vajalikuks edasine puhastumine, et tohtida selga tõmmata pulmarüü.
1683. Kirik, kes kandis kristlast maise palverännaku ajal emana sakramentaalselt oma rüpes, saadab teda ka tema teekonna lõpul, et teda “Isa kätesse üle anda”. Ta ohverdab Isale Kristuses Tema armu lapse ning külvab täis lootust mulda ihu seemne, mis peab auhiilguses üles tõusma (vrd 1 Kr 15:42-44). Kõige täiuslikumalt pühitsetakse seda ohverdamist euharistilises ohvris; õnnistamised, mis sellele eelnevad ja järgnevad, on sakramentaalid. /1020, 627/
II. Matuse pühitsemine
1684. Matuseteenistus on Kiriku liturgiline pühitsus (vrd SC 81-82). Kiriku teenistus peab sel puhul väljendama mõjusat osadust surnuga, samuti elavdama matuseks kogunenud koguduse osalust selles pühitsuses ning kuulutama talle igavest elu.
1685. Mitmesugused matuseriitused toovad esile kristliku surma paasaloomuse ning vastavad iga piirkonna oludele, tavadele ja pärimustele, sealhulgas ka selles, mis puudutab liturgilist värvi (vrd SC 81-82).
1686. Rooma liturgia Ordo exequiarum (OEx) esitab matuse pühitsemise kolm vormi, mis vastavad kolmele paigale, kus see toimub – kodus, kirikus ja surnuaial. Nad on kohandatud ka sellele, millist kaalu perekond, kohalikud tavad, kultuur ja rahvalik vagadus matusele annavad. Matuste pühitsemine on kõikides liturgilistes pärimustes ühesugune ning hõlmab nelja põhilist momenti.
1687. Pühitsemise avab koguduse tervitamine. Surnu sugulasi tervitatakse “lohutava sõnaga” (Uue Testamendi mõttes on see Püha Vaimu vägi lootuses; vrd 1 Ts 4:18). Kogunenud palvetav kogudus ootab ka “igavese elu sõnu”. Ühe koguduseliikme surm (või surma aastapäev või ka seitsmes või neljakümnes päev surmast) on põhjuseks, et tõsta pilk selle maise maailma silmapiirist kõrgemale ja juhatama kristlasi usus tunnetama ülestõusnud Kristust.
1688. Sõnajumalateenistus. Sõnajumalateenistuse pühitsemine vajab matuste puhul eriti hoolikat ettevalmistust, kuivõrd sellest võtavad võib-olla osa nii kristlased, kes harva liturgias osalevad kui ka surnu mittekristlastest sõbrad. Eriti homiilia peab vältima “hauakõnet kui kiidukõnelist kirjandusliiki” (OEx 41) ning valgustama kristlikku surma ülestõusnud Kristuse valgusega.
1689. Euharistiline ohver. Kui matuse pühitsemine toimub kirikus, siis seisab kristliku surma paasaliku tegelikkuse keskmes Euharistia (vrd OEx 1). Selle läbi väljendab Kirik oma mõjusat osadust surnuga: ta toob Isale Pühas Vaimus Kristuse surma ning ülestõusmise ohvri ja palub, et seeläbi puhastataks ta laps tema pattudest ja nende tagajärgedest ning võetaks vastu taevase pulmasöömaaja küllusesse (vrd OEx 57). Sel moel pühitsetud Euharistia läbi õpib kristlaste kogudus, eriti aga surnu perekond, elama osaduses temaga, kes on “Issandas uinunud”; ta õpib seda, võttes vastu Kristuse Ihu, kelle elav liige on surnu edasi, ning palvetab siis koos temaga ja tema eest. /1371, 958/
1690. Surnuga hüvastijätt seisneb selles, et Kirik usaldab ta “Jumala kätte”. See on „kristliku koguduse viimne hüvastijätmine ühe oma liikmetest, enne kui tema ihu hauda kantakse“ (OEx 10). Bütsantsi pärimus väljendab seda hüvastijätusuudlusega surnule:
Selles viimses tervituses „lauldakse seepärast, et tähistada tema lahkumist elust ja meie seast, kuid ka seepärast, et tähistada osadust ja taasühinemise lootust. Surma läbi ei lahutata meid ju mingil moel üksteisest, sest me läheme kõik sedasama teed ning leiame üksteist taas samas paigas. Meid ei lahutata eales üksteisest, sest me elame Kristuses ning oleme nüüd Kristusega ühendatud; me läheme ju Tema juurde ... Tulevikus oleme me kõik koos Kristuses“ (P. Siimeon Tessaloonikast, De ordine sepulturae: PG 155,685B).