3.1.2. inimühiskond

Teine peatükk. INIMÜHISKOND

 1877.   Inimühiskonna kutsumuseks on Jumala näo ilmutamine ning ümberkujunemine Isa ainusündinud Poja sarnaseks., Kuna iga inimene on kutsutud osalema jumalikus õndsuses, puudutab see kutsumus igaüht isiklikult, kuid samuti inimühiskonda tervikuna. /355/

1. artikkel. INIMISIK JA ÜHISKOND

 

I. Inimese kustumuse ühiskondlik iseloom

1878.   Kõik inimesed on kutsutud taotlema üht ja sama lõppeesmärki – Jumalat ennast. On olemas teatud sarnasus jumalike isikute vahelise osaduse ja selle vennalikkuse vahel, mida inimestel tuleb omavahel luua tões ja armastuses (vrd GS 24,3). Ligimese armastamine on Jumala armastamisest lahutamatu. /1702/

1879.   Inimisik vajab ühiskondlikku elu. See pole tema jaoks mingi väline lisandus, vaid tema loomusest tulenev nõue. Suhtlemise läbi teistega, vastastikuse teenimise ja dialoogi läbi oma vendade ja õdedega arendab inimene oma võimeid ja vastab oma kutsumusele (vrd GS 25,1). /1936/

1880.   Kogukond on grupp isikuid, kes on omavahel orgaaniliselt seotud neist igaüht ületava ühtsuse põhimõtte alusel. Kogukond, nähtav ja samas vaimne ühendus, kestab ajas: ta pärib oma mineviku ja valmistab ette oma tulevikku. Iga inimene saab temas “pärijaks”, ta pärib “talendid”, mis rikastavad tema identiteeti ja mille vilju ta peab rohkendama (vrd Lk 19:13.15). Seepärast on iga inimene kohustatud andma oma panuse selle kogukonna hüvesse, millesse ta kuulub ning osutama austust ühise hüve eest hoolitsevatele võimudele. /771/        

1881.   Iga kogukonda määratleb tema eesmärk ja ta juhindub talle eriomastest reeglitest, kuid „esmalt on ja peabki olema kõikide sotsiaalsete institutsioonide alus, subjekt ja eesmärk inimene, “ (GS 25,1). /1929/

1882.   Mõned kogukonnad, nagu perekond ja riik, vastavad vahetumal viisil inimloomusele ja on talle hädavajalikud. Et võimaldada võimalikult paljudele inimestele osavõttu ühiskondlikust elust, tuleb inimesi innustada asutama „nii kohaliku kui rahvusvahelise tegevusulatusega majanduslikke ja sotsiaalseid, kultuurilisi ja meelelahutuslikke, spordi- ja ametialaseid ning poliitilisi“ (MM 60) ühendusi ja institutsioone. Selline sotsialiseerumine väljendab inimeste loomulikku püüdlust ühineda, et saavutada eesmärke, mis ületavad üksikisikute võimalused. See arendab isikute võimeid, eriti algatusvõimet ja vastutustunnet ning aitab neid neile kuuluvate õiguste kindlustamisel (vrd GS 25,2; CA 12). /1913/

1883.   Sotsialiseerumine toob kaasa ka hädaohtusid. Riigi liiga kaugeleulatuv sekkumine võib ähvardada isiklikku vabadust ja algatust. Kiriku õpetus on välja töötanud subsidiaarsuse põhimõtte, mille kohaselt „kõrgema astme kogukond ei tohi sekkuda madalama astme kogukonna sisemistesse asjadesse sel viisil, et ta temalt kompetentsi röövib, vaid peab teda pigem vajaduse korral toetama ja aitama tema tegevuse koordineerimisel teiste ühiskondlike gruppide tegevusega ühise hüve heaks“ (CA 48; vrd Pius XI apostellik ringkiri Quadragesimo anno). /2431/

1884.   Jumal ei tahtnud kõikide võimutäiuste teostamist ainult endale hoida. Igale loodule usaldab Ta ülesanded, mida see on võimeline kooskõlas oma loomulike võimetega täitma. Sellist valitsemisviisi tuleb jäljendada ka ühiskondlikus elus. Jumala tegutsemine maailma valitsemisel, mis annab tunnistust inimese vabaduse suurest austamisest, peab inspireerima nende tarkust, kes valitsevad inimühiskondi. Nad peavad tegutsema nagu Jumala Ettehoolduse teenrid. /307, 302/

1885.   Subdidiaarsuse põhimõte on vastuolus igasuguste kollektivismi vormidega. Ta seab piirid ka riigi sekkumisele. Ta taotleb üksikisikute ja kogukondade vaheliste suhete harmooniat. Ta püüdleb ka rahvusvahelisel tasemel tõelise korra sisseseadmisele.

II. Meeleparandus ja ühiskond

1886.   Ühiskond on hädavajalik inimese kutsumuse teostamiseks. Et seda eesmärki saavutada, tuleb austada tõelist väärtuste hierarhiat, milles „aineline ja tungidega seotu on allutatud sisemisele ja vaimsele“ (CA 36): /1779/

„Inimühiskond … on eelkõige vaimne väärtus. Vaimsesse valdkonda kuuluvad eelkõige nõuded, et inimesed annavad tõe valguses üksteisele oma teadmisi, kaitsevad oma õigusi ja täidavad oma kohustusi, saavad innustust püüelda vaimsete hüvede poole, tunnevat ühist rõõmu iga ilusa asja üle, sõltumata selle iseloomust, tahavad alati anda teistele seda, mis neis on parimat ning tahavad ise omandada neid vaimseid väärtusi, mis on teistel. Need väärtused peavad juhtima kõiki teadust, majanduselu, ühiskondlikke institutsioone, riigi arengut ja ülesehitust, seadusandlust ning teisi ilmaliku inimühiskonna ehitust ja arengut puudutavaid valdkondi ja mõjuma innustavalt nende arengule “ (PT 35). /2500/

1887.   Vahendite ja eesmärkide äravahetamine (vrd CA 41), mis annab lõppeesmärgi väärtuse sellele, mis on ainult lõppeesmärgi saavutamise vahendiks või käsitleb isikuid pelgalt vahenditena eesmärgi saavutamisel, viib ebaõiglaste struktuuride tekkimisele, mis „raskendavad või teevad tegelikult võimatuks jumaliku Seadusandja käskudega kooskõlas oleva kristliku elu elamise“ (Pius XII, kõne 1. juunil 1941). /909, 1869/

1888.   Seepärast tuleb apelleerida isikute vaimsetele ja kõlbelistele võimetele ning püsivale nõudele oma südames pöörduda, et saavutada sellised ühiskondlikud muutused, mis tõepoolest teeniksid kõikide isikute huve. Südamepöördumisele osutatud esmane tähtsus ei kõrvalda kohustust tervendada institutsioone ja elutingimusi, mis kallutavad inimesi patule, vaid vastupidi, see kinnitab kohustust seada need kooskõlla kõlblusnormidega, et nad teeniksid hüve ega oleks sellele takistuseks (vrd LG 36). /787, 1430/

1889.   Armu abita ei suudaks inimesed „tähele panna sageli kitsast rada arglikkuse, mis alistub kurjale, ja vägivalla vahel, mis sellega võitlusse astudes kurja tegelikult suurendab“ (CA 25). See on armastuse, Jumala ja ligimesearmastuse tee. Armastus on suurim ühiselu käsk. Armastus austab teist inimest ja tema õigusi, nõuab õigluse teostamist, ja ainult tema suudab meid selleks võimeliseks muuta. Ta inspireerib meid eluks, mis seisneb eneseohverdamises: „Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles“ (Lk 17:33). /1825/

LÜHITEKSTID

 

1890.   On olemas teatud sarnasus jumalike isikute vahelise osaduse ja selle vennalikkuse vahel, mis inimestel tuleb omavahel luua.

1891.   Et areneda kooskõlas oma loomusega, vajab inimene ühiskondlikku elu. Mõned kogukonnad nagu perekond ja riik, vastavad vahetumal viisil inimloomusele.

1892.   Inimene kui isik peab olema kõigi ühiskondlike institutsioonide alus, kandja ning eesmärk (vrd GS 25).

1893.   Inimesi tuleb innustada laialdaselt osalema ühendustes ja valimistel põhinevates institutsioonides.

1894.   Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt ei tohi riik ega ükski teine kõrgema astme kogukond asendada isikute ja väiksemate kogukondade initsiatiivi ja vastutust.

1895.   Ühiskond peab soodustama vooruste praktiseerimist, mitte aga olema sellele takistuseks. Ta peab selleks juhinduma tõelisest väärtuste hierarhiast.

1896.   Seal, kus patt rikub sotsiaalse kliima, tuleb apelleerida südame pöördumisele ja Jumala armule. Armastus innustab läbi viima tõelisi reforme. Ühiskondlike probleemide lahendust ei saa leida väljaspool Evangeeliumit (CA 15).

2. artikkel. OSALEMINE ÜHISKONDLIKUS ELUS

I. Võim

1897. „Inimühiskond ei saa olla ei hästi korraldatud ega viljakas vajalike hüvede tootmisel, kui seal ei leidu kedagi, kes õiguspärase võimuga hoiaks alal korda ning kannaks piisavalt hoolt ühise hüve eest“ (PT 46). /2234/

“Võimu” all mõistetakse isikute või institutsioonide volitusi, mille alusel nad annavad inimestele seadusi ning käske ja võivad neilt oodata kuulekust.

1898. Iga inimühiskond vajab võimu, mis seda juhib (vrd Leo XIII, ringkiri Immortale Dei, ringkiri Diuturnum illud). Selle aluseks on inimloomus. Ta on vajalik ühiskonna ühtsuseks. Tema ülesandeks on tagada võimaluste piires ühiskonna heaolu.

1899. Võim, mida nõuab kõlbeline kord, lähtub Jumalast: „Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse“ (Rm 13:1-2). /2235/

1900. Kuulekuse kohustus nõuab kõigilt võimu tunnustamist ja talle kuuluva austuse osutamist, võimu teostavate isikute austamist ning neile nende teenete kohaselt tänulikkuse ja heatahtlikkuse osutamist. /2238/

Pühal paavsti Rooma Clemensi sulest pärineb Kiriku vanim palve riigivõimu kandjate eest (vrd 1 Tm 2:1-2):

„Valitsejaile ja juhtijaile maa peal sina, valitseja, oled andnud kuningluse võimu oma suurepärase ja kirjeldamatu tugevuse tõttu, et kui teame sinu poolt neile antud kirkust ja au, alistuksime neile, mitte kuidagi pannes vastu tahtele, – neile anna, Issand, tervist, rahu, üksmeelt, kindlust, et nad toimetaksid sinu poolt neile antud juhiametit laidetamatult. Sest sina, taevane valitseja, ajastute kuningas, annad inimesepoegadele kirkust ja au ja võimu nende üle, kes olemas maa peal. Sina, Issand, juhi nende meelt ilusat ja sinu ees meelepärast mööda, et nad, toimetades rahus ja lahkuses jumalakartlikult sinu poolt neile antud võimu, leiaksid sinu heldena“ (P. Clemens Roomast, Epistula ad Corinthios, 61,1-2: tõlge: Apostlikud isad, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2002, lk 45). /2240/

1901. Sellal kui võim kui selline tuleneb Jumalast seatud korrast, peab „valitsemise vorm ning valitsejate valik jääma sõltuma kodanike vabast tahtest“ (GS 74,3).

Erinevad valitsemisse vormid on kõlbeliselt lubatavad tingimusel, et nad aitavad kaasa neid vastuvõtnud ühiskonna õiguspärasele heaolule. Valitsused, mille olemus on vastuolus loomuliku kõlblusseadusega, avaliku korra ja isiku põhiõigustega, ei suuda teostada nende rahvaste üldist heaolu, kellele nad peale sunniti. /2242/

1902. Võimul ei ole moraalset õiguspärasust iseenese läbi. Ta ei tohi käituda suvaliselt, vaid peab tegutsema ühiseks hüveks nagu „moraalne võim, mis tugineb vabadusele ja on teadlik saadud kohustusega seotud vastutuse raskusest“ (GS 74,2) /1930/

„Inimlik seadus omab seaduse olemust sedavõrd, kuivõrd ta on kooskõlas terve mõistusega; seeläbi saab ilmseks, et ta lähtub igavikulisest seadusest. Kuid sedavõrd, kuivõrd ta mõistusest kõrvale kaldub, nimetatakse teda ebaõiglaseks seaduseks; ja nõnda ei ole tal seaduse olemust, vaid ta on pigem teatud vägivalla vorm“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, I-II, 93,3, ad 2). /1951/

1903. Võimu teostatakse õiguspäraselt vaid juhul, kui ta taotleb vastava ühiskonna ühist hüve ja kasutab selle saavutamiseks moraalselt lubatud vahendeid. Juhul kui võimud annavad välja ebaõiglasi või kõlbluskorraga vastuolus olevaid seadusi, ei saa need südametunnistust kohustada. „Sel juhul lakkab võim tegutsemast võimuna ja tema asemele astub kohutav õigusetus“ (PT 51). /2242/

1904. On parem, „kui iga võim tasakaalustatakse teiste võimude ja kompetentsivaldkondade poolt, mis teda õigetes piirides hoiavad. See on “õigusriigi” põhimõte, milles valitseb seadus, mitte inimlik suva“ (CA 44).

II. Ühine hüve

 

1905. Inimese ühiskondlikule loomusele vastavalt on igaühe hüve lahutamatult seotud ühise hüvega. Viimane on määratletav vaid inimisikust lähtuvalt. /801, 1881/

„Ärge iseendasse tõmbudes eralduge nagu juba õigeks mõistetud, vaid (teistega) kokku tulnuna koos uurige seda, mis üldiselt kasulik“ (Barnabase kiri, 4,10: tõlge: Apostlikud isad, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2002, lk 71).

1906. Ühine hüve on „nende ühiskondliku elu tingimuste kogum, mis võimaldab nii inimrühmadel kui ka üksikutel inimestel täielikumalt ja kergemalt saavutada oma täiuslikkus“ (GS 26,1; vrd GS 74,1). Ühine hüve puudutab kõikide elu. Igaühelt nõuab see tarkust, eriti aga nendelt, kellele on usaldatud võimu teostamine. See rajaneb kolmel olemuslikul elemendil:

 

1907. Esiteks eeldab see isiku kui sellise austamist. Ühise hüve nimel on avalikud võimud kohustatud austama inimese võõrandamatuid põhiõigusi. Ühiskond peab igale oma liikmele võimaldama tema kutsumuse teostamist. Eriliselt seisneb ühine hüve selles, et võimaldatakse isiklike loomulike vabaduste teostamist, mis on hädavajalikud inimese kutsumuse arendamisel nagu „õigus tegutseda oma südametunnistuse õige normi alusel, õigus eraelu kaitsele ja õigus tõelisele vabadusele, seda ka religiooni valdkonnas“ (GS 26,2) /1929, 2106/

1908. Teiseks nõuab ühine hüve sotsiaalset heaolu ja ühiskonna arengut. Areng on kõikide sotsiaalsete ülesannete süntees. Kindlasti kuulub võimule õigus ühise hüve nimel vahekohtunikuna otsustada mitmesuguste erihuvide vahel. Tal tuleb aga võimaldada igaühele ligipääs kõigele sellele, mis on vajalik tõeliselt inimlikuks eluks nagu toit, rõivastus, eluase, tervishoid, töö, kasvatus ja haridus, tõene informatsioon ja õigus rajada perekonda (vrd GS 26,2). /2441/

1909. Ühiseks hüveks on vajalik rahu, see tähendab õiglase korra püsivus ja kindlus. See eeldab niisiis, et võim kindlustab õiglaste vahendite abil ühiskonna ning tema liikmete julgeoleku. Sellel rajaneb ka õigus isiklikuks ja kollektiivseks enesekaitseks. /2304, 2310/

1910. Iga inimühiskond omab ühist hüve, mille kaudu ta ennast kui sellist tunnetab. Kõige täiuslikumalt teostub see poliitilises koosluses. Riigi ülesandeks on kodanikuühiskonna, tema kodanike ja vaherühmade ühise hüve kaitsmine ja edendamine. /2244/

1911. Inimeste vastastikune sõltuvus kasvab ning ulatub pikkamööda üle kogu maailma. Inimpere ühtsus, mis hõlmab ühesuguse loomuliku väärikusega inimesi, eeldab üleilmset ühist hüve. See nõuab rahvaid ühendavat organisatsiooni, mis on võimeline „inimeste kõige erinevamaid vajadusi võimaluse piires rahuldama ja seda nii sotsiaalse elu valdkondades, näiteks toit, tervis, kasvatus ja töö, kui ka eriolukordades, mis siin ja seal tekkida võivad“ (GS 84,2), näiteks põgenike aitamine ja kodutute ning nende perekondade toetamine. /2438/

1912. Ühine hüve on alati suunatud isikute arengule, sest „asjade kord tuleb allutada isikute korrale ja mitte vastupidi“ (vrd GS 26,3). See kord põhineb tõel, ehitatakse üles õigluses ning on hingestatud armastusest. /1881/

III. Vastutus ja kaastöö

 

1913. Kaastöö on isiku vabatahtlik ja suuremeelne tegutsemine ühiskondlikus hüvede vahetuses. Kõikidel tuleb osaleda ühise hüve edendamises vastavalt oma kohale ja rollile. See kohustus on inimisiku väärikusega lahutamatult seotud.

1914. Sedalaadi kaastöö seisneb kõigepealt selles, et inimene tegutseb valdkondades, mille eest ta võtab endale isikliku vastutuse. Hoolitsedes kasvatuse eest oma perekonnas ja südametunnistusega oma tööd tehes osaleb ta kaasinimeste ja terve ühiskonna heaolu edendamises (vrd CA 43). /1734/

1915. Kodanikel tuleb võimaluse piires aktiivselt avalikus elus osaleda. Selles osalemise viis võib olla erinevatel maadel ja erinevates kultuurides erinev. „Kiitust väärivad need rahvuslikud korraldused, mis lubavad võimalikult suurel hulgal kodanikel osaleda poliitikas tõelise vabadusega“„ (GS 31,3). /2239/

1916. Nagu iga eetiline kohustus, eeldab kõikide koostöö ühise hüve edendamiseks ühiskonna liikmete pidevalt uuenevat pöördumist. Kavalad pettused, mille läbi mõned seadussätete ja ühiskondlike kohustuste täitmisest kõrvale hiilivad, tuleb õigluse nõuetega vastuolus olevatena otsustavalt hukka mõista. Peab hoolitsema nende institutsioonide arengu eest, mis parandavad inimeste elutingimusi (vrd GS 30,1). /1888, 2409/

1917. Neil, kes teostavad võimu, tuleb kindlustada väärtusi, mis tekitavad grupi liikmetes usaldust ja ergutavad neid end kaasinimeste teenimisele pühendama. Kaastöö algab kasvatusest ja haritusest. „Võime õigustatult arvata, et inimkonna tulevik on nende kätes, kes on piisavalt tugevad, et anda tulevastele põlvedele põhjus elada ja loota.“ (GS 31,3) /1818/

LÜHITEKSTID

 

1918.   Ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud“ (Rm 13:1).

 

1919.   Iga inimlik ühiskond vajab oma säilimiseks ja arenguks võimu.

1920.   „Poliitiline kooslus ja avalik võim põhinevad inimloomusel ning kuuluvad seega Jumala kujundatud korda“ (GS 74,3).

1921.   Võimu teostatakse õiguspäraselt, kui ta edendab ühiskonna ühist hüve. Selle saavutamiseks peab ta rakendama kõlbeliselt vastuvõetavaid vahendeid.

1922.   Erinevad valitsemisvormid on õiguspärased sedavõrd, kuivõrd nad aitavad kaasa ühisele hüvele.

1923.   Poliitilist võimu tuleb teostada kõlbelise korra piirides ning ta peab tagama tingimused vabaduse kasutamiseks.

1924.   Ühine hüve on „nende ühiskondliku elu tingimuste kogum, mis võimaldab nii inimrühmadel kui ka üksikutel inimestel täielikumalt ja kergemalt saavutada oma täiuslikkus“ (GS 26,1).

1925.   Ühise hüve juurde kuuluvad kolm olemuslikku elementi: isiku põhiõiguste austamine ning edendamine; ühiskonna vaimsete ja ajalike hüvede õitseng ja areng; ühiskonna ning tema liikmete rahu ja julgeolek.

1926.      Inimese väärikuse juurde kuulub hoolitsus ühise hüve eest. Igaüks peab püüdma luua ja edendada institutsioone, mis parandavad inimeste elutingimusi.

1927. Riigi ülesandeks on kaitsta ja edendada tsiviilühiskonna ühist hüve. Terve inimkonna ühine hüve nõuab rahvusvahelist ühiskondlikku organisatsiooni.

 

3. artikkel. SOTSIAALNE ÕIGLUS

 

1928. Ühiskond tagab sotsiaalse õigluse siis, kui ta tagab tingimused, et inimkooslused ja üksikisikud võivad saavutada seda, milleks neil nende loomuse ja kutsumuse kohaselt on õigus. Sotsiaalne õiglus on seotud ühise hüve ja võimu teostamisega. /2832/

I. Inimisiku austamine

 

1929. Sotsiaalset õiglust on võimalik üles ehitada vaid siis, kui austatakse inimese transtsendentset väärikust. Isiksus on ühiskonna lõppeesmärk: ühiskond on allutatud isiksusele. /1881/

Mängus on „inimisiku väärikus, mille kaitsmise ja arendamise Looja on meie kätte usaldanud ning mille vastutavad võlglased selle sõna ranges mõttes on kõik mehed ja naised igas ajaloolises olukorras“ (SRS 47).

1930. Inimisiku austamise juurde kuulub ka õiguste austamine, mis lähtuvad inimese väärikusest Jumala looduna. Need õigused on ühiskonna suhtes esmased ja ühiskond peab neid tunnistama. Nad kujutavad endast igasuguse võimu kõlbelise õiguspärasuse alust. Ühiskond, kes neid õigusi jalge alla tallab või keeldub neid oma positiivses seadusandluses tunnustamast, seab kahtluse alla omaenese õiguspärasuse (vrd PT 65). Kui võim ei austa isikut, võib ta tugineda ainult jõule või vägivallale, et sundida oma alluvaid kuuletuma. Kirikul tuleb tuletada hea tahtega inimestele meelde nende õigusi ja eristada neid kuritarvitustest või väärnõudmistest. /1700, 1902/

1931. Austamaks inimisikut, tuleb kinni pidada põhimõttest, et „kõigil eranditult tuleb kaasinimeses näha teist mina, pöörates tähelepanu eelkõige tema elu hoidmisele ja sellele, et tal oleksid vajalikud vahendid väärikalt elamiseks“ (GS 27,1). Ühelgi seadusandlusel ei õnnestu eales iseenesest kõrvaldada hirme ja eelarvamusi, kõrkust ja isekaid hoiakuid, mis takistavad tõeliselt vennaliku ühiskonna rajamist. Sellistest hoiakutest saab jagu kristlik armastus, mis näeb igas inimeses “ligimest”, venda või õde. /2212, 1825/

1932. Mida suurem on üksikinimese abitus mingis eluvaldkonnas, seda tungivam on kohustus talle kui kaasinimesele tegusat abi osutada. „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!“ (Mt 25:40). /2449/

1933. See kohustus on siduv ka nende suhtes, kes mõtlevad või tegutsevad teisiti kui meie. Kristuse õpetus nõuab isegi süü andestamist. Ta laiendab armastuse käsu, Uue Lepingu käsu kõigile vaenlastele (vrd Mt 5:43-44). Vabastamine Evangeeliumi vaimus ei lähe kokku isiku vihkamisega, küll aga kurja vihkamisega, mida vaenlane toime paneb.

II. Inimeste võrdsus ja erinevus

1934. Kuna kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi ja varustatud samasuguse mõistusliku hingega, on neil sama loomus ja sama päritolu. Nad lunastati Kristuse ohvri läbi ja seega on nad kõik kutsutud osalema ühises jumalikus õndsuses. Järelikult on kõigil inimestel sama väärikus. /225/

1935. Inimestevaheline võrdsus hõlmab olemuslikult nende kui isikute väärikust ning sellest tulenevaid õigusi. /357/

„Igasugusest diskrimineerimisest isiku ühiskondlike ja kultuuriliste põhiõiguste osas, olgu see tingitud soost või rassist, nahavärvist, ühiskondlikust positsioonist, keelest või religioonist, tuleb üle saada ning see tuleb kõrvaldada, kuivõrd see on vastuolus Jumala plaaniga“ (GS 29,2).

1936. Maailma tulles ei oma inimene veel kõike seda, mida ta vajab oma kehaliseks ja vaimseks eluks. Tal on vaja teisi inimesi. Ilmnevad ka erinevused, mis seonduvad ea, kehaliste võimete, vaimsete ja kõlbeliste eeldustega, kaasinimestega suhtlemisel saavutatud eeliste või varanduste jagunemisega (vrd GS 29,2). “Talendid” ei jaotu võrdselt (vrd Mt 25:14-30; Lk 19:11-27). /1879/

1937. Need erinevused vastavad Jumala plaanile. Jumal tahab, et iga inimene saaks teistelt seda, mida ta vajab ning et need, kel on erilised “talendid”, kasutaksid neid nende hüveks, kellel neist on puudu. Erinevused ärgitavad ja sageli kohustavad inimesi suuremeelsusele, lahkusele ja hüvede jagamisele; nad ergutavad ka kultuure vastastikusele rikastamisele. /340, 791, 1202/

„On erinevaid voorusi ja ma ei anna kõiki igaühele; ühele annan ma ühe, teisele teise… Ühele kingin ma eelkõige armastuse, teisele õigluse, kolmandale alandlikkuse, neljandale elava usu… Inimese eluks hädavajalikud maised hüved jagasin ma erinevalt. Ma ei tahtnud, et igaühel oleks kõik, mis on talle vajalik, selleks et inimestele jääks võimalus osutada vastastikust armastust… Ma tahtsin, et ühed vajaksid teisi ja et kõik oleksid minu teenrid, kes minult saadud arme ja kingitusi teistega jagaksid“ (p. Katariina Sienast, Dialogi, 1,7).

1938. Inimeste seas on ka ebaõiglasi erinevusi, mis puudutavadmiljoneid mehi ja naisi. Need on Evangeeliumiga otseses vastuolus. /2437/

Seesama võrdne isikuväärikus nõuab, et „jõutaks inimlikematele ja õiglasematele elutingimustele. Liiga suur majanduslik ja ühiskondlik ebavõrdsus ühtse inimpere liikmete või rahvuste vahel äratab pahameelt ning on vastuolus nii sotsiaalse õiglusega, võrdsusega, inimisiku väärikusega kui ka ühiskondliku ja rahvusvahelise rahuga“ (GS 29,3). /2317/

III. Inimlik solidaarsus

1939. Solidaarsuse põhimõte, mida võib nimetada ka “sõpruseks” või “sotsiaalseks armastuseks” on nõue, mis järeldub vahetult inimlikust ja kristlikust vennalikkusest (vrd SRS 38-40; CA 10): /2213/

„Tänapäeval laialt levinud ning suurt ja laialdast kahju toov eksitus seisneb selles, et unustatakse inimestevahelise solidaarsuse ja armastuse seadus, seadus, mille hädavajalikuna kirjutab ette ja teeb kohustuslikuks nii kõikide inimeste ühine päritolu ja nende mõistusliku loomuse võrdsus, kuulugu nad mis tahes rahvusesse, kui ka Kristuse lunastusohver, mille Jeesus patuste inimeste õndsuseks risti altaril tõi oma taevasele Isale“ (Pius XII, ringkiri Summi pontificatus). /360/

1940. Solidaarsus väljendub esmajoones varade jaotamises ning töö tasustamises. Ta hõlmab ka püüdlust õiglasema ühiskonnakorra poole, milles pinged on paremini maandatavad ja konflikte on kergem läbirääkimiste teel lahendada. /2402/

1941. Ühiskondlik-majanduslikud probleemid on lahendatavad ainult solidaarsuse mitmesuguste vormide abil: vaeste omavaheline solidaarsus, rikaste solidaarsus vaestega, tööliste omavaheline solidaarsus, tööandjate ja töövõtjate solidaarsus ettevõttes ning rahvastevaheline solidaarsus. Rahvusvaheline solidaarsus on kõlbelise korra nõue. Osaliselt oleneb sellest maailmarahu. /2317/

1942. Solidaarsuse vooruse puhul pole tegemist üksnes materiaalsete hüvedega. Usu vaimulikke hüvesid levitades soodustas Kirik ka ajalike hüvede arendamist, mille puhul ta sageli uusi teid rajas. Nii läks sajandite vältel täide Issanda sõna: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Mt 6:33). /1887, 2632/

„Juba kaks aastatuhandet elab ja püsib Kiriku hinges mõte, millest hinged ammutasid ja ammutavad veelgi kangelasliku armastuseni ulatuvat innustust, mille jõul mungad harisid maid, vabastati orje, tervendati haigeid, levitati usku, tsivilisatsiooni ja teadust kõikidel ajastutel, kõikides maades ja kõikide rahvaste seas, et luua ühiskondlikke suhteid, mis võimaldavad kõikidel inimestel ja kristlastel väärika elu elamist“ (Pius XII, kõne 1. juunil 1941).

LÜHITEKSTID

1943. Ühiskond kindlustab sotsiaalse õigluse, kui ta loob tingimused, mis võimaldavad inimkooslustel ja igal üksikinimesel saavutada seda, milleks tal on õigus.

1944. Inimisiku austamine tähendab kaasinimeses “teise mina” nägemist. See eeldab inimväärikusest lähtuvate põhiõiguste austamist.

1945. Inimeste võrdsus hõlmab isiku väärikust ning sellest lähtuvaid õigusi.

1946. Erinevused inimeste vahel kuuluvad Jumala plaani, kes tahab, et me üksteisest sõltuksime. See peab edendama ehtsat armastust.

1947. Kõikide inimeste võrdne väärikus kohustab vaeva nägema, vähendamaks või kõrvaldamaks teravaid ühiskondlikke ja majanduslikke erinevusi ning ebaõiglast võrdsusetust.

1948. Solidaarsus on eriliselt kristlik voorus, mis innustab jagama materiaalseid ja eelkõige vaimulikke varasid.

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search