4. artikkel. NELJAS KÄSK
„Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab“ (2 Ms 20:12).
„Jeesus … oli neile allaheitlik“ (Lk 2:53).
Jeesus ise on meenutanud selle “Jumala käsu” kehtivust (vrd Mk 7:8-13). Apostel õpetab: „Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige. „Austa oma isa ja ema“, see on esimene käsusõna tõotusega, „et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal““ (Ef 6:1-3; vrd 5 Ms 5:16).
2197. Neljanda käsuga algab dekaloogi teine tahvel. See viitab armastuse korrale, mille kohaselt Jumal tahtis, et me peale Tema austaksime oma vanemaid, kellele me võlgneme elu ja kes on meile vahendanud usu. Me oleme kohustatud austama ja lugu pidama ka kõikidest, keda Jumal meie hüveks on varustanud oma autoriteediga. /1897/
2198. See käsk on sõnastatud positiivselt, ta viitab kohustustele, mida tuleb täita. Ta juhatab järgnevate käskude juurde, kus nõutakse elu, abielu, kaasinimeste maise vara ja inimliku sõna väärtuse austamist. Ta kujutab endast Kiriku sotsiaaldoktriini alust. /2419/
2199. Neljas käsk on ühemõtteliselt suunatud laste poole ja hõlmab nende suhteid isa ja emaga, sest need on põhjapanevaima iseloomuga kõikidest suhetest. Ta hõlmab ka sugulussuhteid teiste perekonna liikmetega. Ta nõuab, et osutataks austust, armastust ja tänu vanavanematele ja teistele esivanematele. Viimaks hõlmab ta ka õpilaste kohustusi õpetaja, tööliste kohustusi tööandja, alluvate kohustusi ülemate, kodanike kohustusi isamaa ja nende vastu, kes seda haldavad ja valitsevad.
Laiemas mõttes hõlmab see käsk ka vanemate, eeskostjate, õpetajate, ülemate, ametnike ning valitsejate, seega kõigi nende kohustusi, kes teostavad võimu teiste inimeste ja kogukondade üle.
2200. Neljanda käsu järgimisega seondub tasu: „Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab“ (2 Ms 20:12; vrd 5 Ms 5:10). Selle käsu täitmine toob vaimulike viljade kõrval kaasa ka ilmalikke, nimelt rahu ja hea käekäigu. Selle käsu eiramine seevastu toob kaasa raskeid tagajärgi nii inimlikele kogukondadele kui üksikisikutele. /2304/
I. PEREKOND JUMALA KAVAS
Perekonna loomus
2201. Abieluühendus rajaneb abikaasade vastastikusel kokkuleppel. Abielu ja perekonna eesmärk on abikaasade hüve ja laste sigitamine ning kasvatamine. Abikaasade armastus ja laste sigitamine rajavad perekonna liikmete vahel isiklikud suhted ja põhjapaneva vastutuse. /1625/
2202. Mees ja naine, kes on omavahel abielus, moodustavad koos oma lastega perekonna. See ühendus on esmane mistahes ühiskondliku võimu tunnustuse ees; ta on ette antud. Temas tuleb näha loomulikku suhtlemisalust, millest lähtuvalt tuleb austada mitmesuguseid sugulusastmeid. /1882/
2203. Luues mehe ja naise, rajas Jumal perekonna ning andis sellele põhiolemuse. Perekonna liikmetel on võrdne väärikus. Perekonnas on selle liikmetel erisugused vastutused, õigused ning kohustused nende endi ning ühiskonna ühiseks hüveks. /369/
Kristlik perekond /1655-1658/
2204. „Kristlik perekond on kirikliku kogukonna eriline väljendus ja teostus. Seepärast võib ja peab teda ka “kodukirikuks” nimetatama“ (FC 21; vrd LG 11). Ta on usu, lootuse ja armastuse ühendus, nagu sellele viitab Uus Testament (vrd Ef 5:21-6:4; Kl 3:18-21; 1 Pt 3:1-7), tal on Kirikus ainulaadne tähendus. /533/
2205. Kristlik perekond on isikute osadus, Isa ja Poja Pühas Vaimus teokssaava osaduse kujund ja märk. Laste saamises ja kasvatamises peegeldub Isa loomistöö. Perekond on kutsutud osalema Kristuse palves ja ohvris. Igapäevane palve ja Jumala Sõna lugemine kinnitavad teda armastuses. Kristlik perekond kutsutud evangeliseerima ja misjontööd tegema. /1702/
2206. Perekondlikud suhted kujundavad erilist tunnete, kalduvuste ja püüdluste ühtsust, eelkõige siis, kui liikmed üksteist austavad. Perekond on eriliselt priviligeeritud kogukond, mis on kutsutud teoks tegema „abikaasade südamete ühtsust, ühist nõupidamist ning hoolsat koostööf laste kasvatamisel“ (vrd GS 52,1).
II. Perekond ja ühiskond
2207. Perekond on ühiskonnaelu algrakk. Sel moel on ta loomupärane kogukond, milles mees ja naine on kutsutud teineteisele armastuses anduma ja elu edasi andma. Autoriteet, püsivus ning ühiselu perekonnas tagavad ühiskonnas vabaduse, kindluse ja vendluse alused. Perekond on kogukond, milles võib lapsest peale õppida kõlbeliste väärtuste hindamist, Jumala austamist ja vabaduse õiget kasutamist. Elu perekonnas on sissejuhatuseks ühiskondlikku ellu. /1880, 372, 1603/
2208. Perekond peab elama nõnda, et tema liikmed õpiksid hoolima noortest ja vanadest, haigetest, invaliididest ja vaestest ning neid abistama. On arvukalt perekondi, kes ei ole ajutiselt võimelised sedalaadi abi osutama. Siis on teiste isikute ja perekondade, subsidiaarselt ka terve ühiskonna kohustus nende inimeste vajaduste eest hoolt kanda. „Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast
maailma poolt määrimata“ (Jk 1:27).
2209. Perekonda tuleb sobivate sotsiaalsete vahenditega toetada ning kaitsta. Seal, kus perekonnad ei ole võimelised oma ülesandeid täitma, on teised ühiskondlikud ühendused kohustatud perekonna institutsiooni aitama ning toetama. Vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele peavad suuremad ühendused hoiduma perekonna õiguste usurpeerimisest või nende ellu sekkumisest.
2210. Kuna perekond on ühiskonna eluks ja heaoluks nii oluline (vrd GS 47,1), on ühiskonnal erilised kohustused perekonda ja abielu toetada ning tugevdada. Riigivõim peab oma eriliseks kohuseks pidama „perekonna ja abielu tõelise loomuse tunnustamist, kaitsmist ja edendamist, avaliku kõlbluse kaitsmist ning koduse heaolu soodustamist“ (GS 52,2).
2211. Poliitilisel võimul on kohustus perekonda au sees hoida, aidata ning talle võimaldada eelkõige:
- õigust luua perekonda, omada lapsi ning kasvatada neid vastavalt oma moraalsetele ja usulistele veendumustele;
- abielusideme püsivuse ning perekonna institutsiooni kaitset;
- vabadust oma usku tunnistada, seda edastada ning kasutada vajalike vahendite ja institutsioonide abi laste kasvatamiseks selles usus;
- õigust eraomandile, vabadust iseseisvalt või töövõtjana töötada, omada eluaset ning õigust välja rännata;
- kooskõlas iga maa seadustega õigust meditsiinilisele abile, vanadustoetusele ja lasterahale;
- avaliku korra ja tervise kaitset, eriti uimastite, pornograafia ning alkoholismi vastu;
- õigust moodustada pereühinguid ja sel moel olla esindatud riiklikes institutsioonides (vrd FC 46).
2212. Neljas käsk valgustab ka teisi ühiskonnasiseseid suhteid. Oma vendades-õdedes näeme me oma vanemate lapsi, onu ja tädi lastes meie esivanemate järeltulijaid; oma kaaskodanikes meie kodumaa poegi ja tütreid; kõigis ristitutes meie Ema, Kiriku lapsi; igas inimeses Tema poega või tütart, kes tahab, et Teda nimetataks “meie Isaks”. Seeläbi saavad meie suhted kaasinimesega personaalse iseloomu. Kaasinimene ei ole lihtsalt “indiviid” massi seas, vaid “keegi”, kes oma teadaolevast päritolust tulenevalt on ära teeninud erilise tähelepanu ja lugupidamise. /225, 1931/
2213. Inimkogukonnad koosnevad isikutest. Head valitsemist nende üle ei saa taandada ainult õiguste tagamisele ja kohustuste täitmisele ning kokkulepetest kinnipidamisele. Õiglased suhted tööandjate ja töötajate, valitsejate ja kodanike vahel eeldavad loomulikku heasoovlikkust, mis on omane õiglust, inimestevahelist vendlust ja inimväärikust austavatele inimestele.
III. Perekonnaliikmete kohustused
Laste kohustused
2214. Jumala isadus on inimliku isaduse allikas (vrd Ef 3:14), sellel rajaneb vanemate auväärsus. Alaealiste või täiskasvanud laste austus isa ja ema vastu (vrd Õp 1:8; Tob. 4:3-4) toitub neid ühendavast sidemeist sündinud loomulikust tundest. Seda austust nõuab Jumala käsk (vrd 2 Ms 20:12). /1858/
2215. Lastepoolne vanemate austamine (lapsearmastus, ld pietas filialis) lähtub tänulikkusest nende vastu, kes on neile elu kinkinud ning oma armastuse ja tööga on neile võimaldanud kasvada vanuses, tarkuses ning armus. „Austa oma isa kõigest südamest ja ära unusta oma ema sünnitusvalusid!Pea meeles, et oled neist sündinud – ja kuidas sa tasud neile, mis nemad on sinule teinud?“ (Srk 7:27-28).
2216. Lapsearmastus näitab ennast tõelises allaheitlikkuses ja sõnakuulekuses. „Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust! … Need juhtigu sind, kui sa kõnnid, valvaku sind, kui sa magad, ja kõnelgu sinuga, kui sa ärkad!“(Õp 6:20-22). „Tark poeg kuulab isa õpetust, aga pilkaja ei kuula sõitlustki“(Õp 13:1). /532/
2217. Kuni lapsed elavad vanemate juures, peavad nad kuuletuma igale vanemate korraldusele, mis teenib nende eneste või perekonna heaolu. „Lapsed, olge oma vanemaile kuulekad kõigis asjus, sest see on Issandale meelepärane“ (Kl 3:20; vrd Ef 6:1). Lastel tuleb kuuletuda ka oma kasvatajate ja hooldajate mõistlikele korraldustele, kelle hoolde vanemad nad on usaldanud. Kui aga laps on südametunnistuses veendunud, et teatavale käsule on kõlblusetu kuuletuda, ei pea ta seda järgima.
Ka suuremaks saades peavad lapsed oma vanemaid austama, nende soovidele vastu tulema, nende nõuannet otsima ning nende õigustatud manitsusi kuulda võtma. Kohustus vanematele kuuletuda lõpeb laste täiskasvanuks saamisega, kuid lugupidamist võlgnevad nad neile alati. Selle allikas on jumalakartuses, mis on üks Püha Vaimu andidest. /1831/
2218. Neljas käsk meenutab täiskasvanud lastele nende kohustusi vanemate vastu. Vanaduses, haiguses, üksilduses peavad nad neid nii hästi kui võimalik materiaalselt ja moraalselt toetama. Jeesus meenutab seda tänukohustust (vrd Mk 7:10-12):
„Issand tahab, et lapsed austaksid isa, ja on kinnitanud ema meelevalla poegade üle. Kes isast lugu peab, lepitab oma patte, ja ema austaja on varanduse talletajaga sarnane. Kes isast lugu peab, tunneb rõõmu oma lastest, ja päeval, mil ta palvetab, võetakse teda kuulda.Kes isa austab, sellel on pikk iga ja kes Issanda sõna kuuleb, laseb ema puhata“ (Srk 3:2-6).
„Laps, aita oma isa tema vanas eas ja ära kurvasta teda, niikaua kui ta elab!Ja isegi kui ta mõistus kahaneb, siis saa sellest aru, ja ära põlga teda, kui ise oled täies jõus!Isa hülgaja on otsekui jumalateotaja ja Issand neab seda, kes oma ema vihastab“ (Srk 3:12-13.16).
2219. Lapsearmastus soodustab kogu perekonnaelu harmooniat ning mõjustab ka suhteid vendade-õdede vahel. Vanematest lugupidamine mõjustab tervet perekonnasisest õhkkonda. „Lapselapsed on vanade kroon“ (Õp 17:6). „Kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, sallige üksteist
armastuses“ (Ef 4:2).
2220. Kristlased on erilist tänu võlgu nendele, kellele nad võlgnevad usu anni, ristimise armu ning elu Kirikus. See tänu võib puudutada vanemaid, teisi pereliikmeid, vanavanemaid, hingehoidjaid, katehheete, õpetajaid või sõpru. „Mäletades sinu siirast usku, mis esmalt elas sinu vanaemas Loises ja sinu emas Eunikes ja nüüd – selles olen ma veendunud – elab ka sinus“ (2 Tm 1:5).
Vanemate kohustused
2221. Abielulise armastuse viljakus ei piirdu sellega, et sigitada lapsi, see peab hõlmama ka kõlbelist kasvatust ja vaimulikku harimist. Vanemate kasvatuslik ülesanne „on niivõrd otsustava tähtsusega, et seal, kus ta puudub, ei ole ta millegagi asendatav“ (GE 3). Vanematel on esmane ja võõrandamatu õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi (vrd FC 36). /1653/
2222. Vanemad peavad lastes nägema Jumala lapsi ja neid austama kui inimisiksusi. Nad kasvatavad oma lapsi täitma Jumala seadust, näidates ka ennast kuulekatena taevase Isa tahtele. /494/
2223. Vanemad on esmaselt vastutavad laste kasvatamise eest. Nad kannavad seda vastutust eelkõige seeläbi, et loovad kodu, kus valitseb õrnus, andestus, vastastikune austus, ustavus ning omakasupüüdmatu teenistusvalmidus. Kodu on vooruste kasvatamise peamine keskkond. Siin peavad lapsed õppima ohvrivalmidust, tervet otsustusvõimet ja enesevalitsemist, mis on tõelise vabaduse eeldusteks. Vanemad peavad lastele õpetama „materiaalset ja tundelist allutama seesmisele ja vaimsele“ (CA 36). Vanematel lasub suur vastutus anda lastele head eeskuju. Kui nad suudavad neile oma vigu tunnistada, on nad võimelised neid paremini juhendama ja korrale kutsuma. /1804/
„Kes oma poega armastab, karistab teda alati, et ta lõpuks saaks temast rõõmu tunda.Kes oma poega karistab, saab temast kasu ja võib tuttavate keskel temast uhkusega rääkida“ (Srk 30:1-2). „Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!“ (Ef 6:4).
2224. Kodu on loomulik keskkond, kus last tuleb harjutada solidaarsuse ja ühise vastutusega. Vanemad peavad lapsi kasvatama, et nad hoiduksid vääradest järeleandmistest ja väärikuse kaotamisest, mis ohustavad inimühiskonda. /1939/
2225. Abielusakramendi läbi on vanemad saanud kohustuse ja eesõiguse oma lapsi evangeliseerida. “Esmaste ususaadikutena” (LG 11) peavad nad lapsi võimalikult varakult usule juhatama ja neid juba alates varasest noorusest kiriklikku ellu kaasama. Perekonna elulaad võib kujundada võimet armastuseks, mis jääb terveks eluks elava usu eelduseks ja toeks. /1656/
2226. Vanemad peavad laste kasvatamist usus alustama juba varajases nooruses. See algab sellest, et perekonna liikmed aitavad Evangeeliumile vastava elu läbi üksteisel usus kasvada. Perekondlik katehhees on esmane kõikide teiste usuõpetuse vormide seas, ta eelneb neile ning saadab ja rikastab neid. Vanematel on kohustus õpetada lapsi palvetama ning võimaldama neil avastada oma kutsumus Jumala lastena (vrd LG 11). Kogudus on kristlikele perekondadele euharistilise osaduse ning liturgilise elu süda. Ta on peamine paik laste ja vanemate katehheesiks. /2179/
2227. Lapsed aitavad omakorda vanematel pühaduses kasvada (vrd GS 48,4). Kui tegemist on solvangute, tüli, ebaõigluse ja tähelepanu puudumisega, peavad kõik üksteisele suurmeelselt ning väsimatult andestama, nagu seda eeldab vastastikune armastus ning nõuab Kristuse armastus (vrd Mt 18, 21-22; Lk. 17, 4). /2013/
2228. Vanemate lugupidamine ja armastus laste vastu väljendub esimestel eluaastatel hoolitsuses ja tähelepanus, mille nad pühendavad laste kasvatamisele ning nende kehaliste ja vaimsete vajaduste rahuldamisele. Kui lapsed suuremaks kasvavad, juhendavad vanemad neid samasuguse lugupidamise ja pühendumusega mõistust ja vabadust õigesti kasutama.
2229. Esmaste vastutajatena laste kasvatamise eest on vanematel õigus valida kooli, mis vastab nende veendumustele. See on üks põhiõigustest. Vanemad on kohustatud võimaluse piires valima sellise kooli, mis toetab neid kui kristlikke kasvatajaid nende ülesandes kõige paremini (vrd GE 6). Ametiasutused on kohustatud tagama vanematele seda õigust ning kandma hoolt selle eest, et seda on võimalik tegelikult ka teostada.
2230. Kui lastest saavad täiskasvanud, on neil kohustus ja õigus valida oma elukutse ja eluseisus. Nad peavad neid uusi vastutusi arutama usaldavas suhtes vanematega ning vanematelt meelsasti nende arvamusi ja nõuandeid küsima ning vastu võtma. Vanematel tuleb arvestada sellega, et nad ei avaldaks lastele survet ei elukutse ega partneri valimisel. See enda tagasihoidmise kohustus ei keela neil aga lapsi targa nõuandega toetada, eriti juhul, kui lapsed kavatsevad perekonda luua. /1625/
2231. Mõned inimesed jäävad vallaliseks, et hoolitseda oma vanemate või õdede-vendade eest, pühendada ennast tõhusamalt mõnele elukutsele või mõnel teisel lugupidamist väärival põhjusel. Ka nemad võivad inimkonna hüveks palju ära teha. /1658/
IV. Perekond ja Jumalariik
2232. Perekondlikud sidemed on küll tähtsad, kuid mitte täiusliku iseloomuga. Nii nagu laps küpseb inimlikult ja vaimselt ning saab iseseisvaks, areneb ja kinnistub üha selgemalt ka tema Jumalast lähtuv eriline kutsumus. Vanemad peavad seda kutsumust austama ning julgustama lapsi seda järgima. Tuleb teadvustada, et kristlase esmane kutsumus on Kristuse järgimine (vrd Mt 16:25). „Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt“ (Mt 10:37). /1618/
2233. Olla Jeesuse jünger, tähendab vastu võtta kutse kuuluda Jumala perekonda ja elada samal moel kui Tema: „Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema“ (Mt 12:49). Kui Issand mõnda lastest kutsub end järgima kas neitsilikkuses taevariigi pärast, Jumalale pühitsetud elus või preesterlikus teenistuses, siis peavad vanemad rõõmsalt ja tänulikult selle vastu võtma ja seda austusväärseks pidama. /542, 1547/
V. Võim ühiskonnas
2234. Jumala neljas käsk käsib meil austada ka kõiki neid, kelle Jumal on seadnud meie hüveks ühiskonnas avalikku ametit kandma. Ta selgitab nii ametikandjate kui ka nende kohustusi, kelle hüveks nad on seatud. /1897/
Tsiviilvõimu kohustused
2235. Ametikandjad peavad oma ametit käsitlema kui teenimist. „Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija“ (Mt 20:26). Kõlbeliselt määratletakse võimu teostamist tema jumaliku päritolu, mõistuspärase loomuse ja erilise objekti alusel. Keegi ei tohi käskida või seada seda, mis on vastuolus inimväärikuse ning loomuseadusega. /1899/
2236. Võimu teostamine on suunatud sellele, et muuta nähtavaks õiglane väärtuste hierarhia ja kergendada kõigil nende vabaduse vastutustundlikku kasutamist. Ülemused peavad jagavat õiglust (ld iustitia distributiva) arukalt kasutama, arvestama igaühe vajadusi ja panust ning taotlema vastastikust üksmeelt ja rahu. Nad peavad hoolt kandma selle eest, et nende rakendatud meetmed ja korraldused ei viiks kiusatusse seeläbi, et isiklikud huvid satuvad vastuollu ühise hüvega (vrd CA 25). /2411/
2237. Poliitilise võimu kandjad on kohustatud austama isiku põhiõigusi, sealjuures igaühe, eriliselt perekonna ning puudust kannatajate õigusi.
Kodanikuõigusi tohib ja tuleb lubada vastavalt ühise hüve nõuetele. Avalikud võimud ei tohi neid ilma õigustatud ja hädavajaliku põhjuseta kehtetuks tunnistada. Poliitiliste õiguste teostamine peab edendama rahvuse ja inimkonna heaolu.
Kodanike kohustused
2238. Need, kes alluvad võimule, peavad ülemustes nägema Jumala teenijaid, kes on nad seadnud oma ande haldama (vrd Rm 13:1-2). „Alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale, olgu kuningale kui kõige ülemale. Elage otsekui vabad, ent ärge kasutage oma vabadust kurjuse katteks, vaid olge nagu Jumala sulased“(1 Pt 2:13.16). Lojaalne kaastöö hõlmab kodanike õigust ja vahel isegi kohustust vajalikul viisil kritiseerida seda, mis kahjustab inimväärikust või ühist hüve. /1900/
2239. Kodanike kohuseks on koostöös ametiasutustega aidata tõe, õigluse, ühtekuuluvuse ja vabaduse vaimus kaasa ühisele hüvele. Kodumaa-armastus ning isamaa hüvangu teenimine on tänulikkusest tulenevad kohustused ning vastavad armastuse korrale. Kuulekus õiguspärastele võimudele ning valmidus tegutseda ühiseks hüveks nõuavad kodanikelt oma ülesannete täitmist poliitilise ühiskonna elus. /1915, 2310/
2240. Kuulekus võimu vastu ning kaasvastutus ühise hüve eest teevad maksude tasumise, hääleõiguse kasutamise ning kodumaa kaitsmise kõlbeliseks kohuseks. /2265/
„Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au“ (Rm 13:7).
Kristlased „elavad igaüks oma kodumaal, kuid otsekui võõrad… Nad kuuletuvad kehtivaile seadustele, ja ületavad omaenda eluga seadusi… Säärasesse olukorda on neid seadnud Jumal, mida neil ei ole lubatud tagasi lükata“ (Kiri Diognetosele, V,5.10; VI,10). /2265/
Paulus nõuab meilt, et palvetaksime ning tänaksime valitsejate ja kõigi nende eest, kes võimu teostavad, „et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses“ (1 Tm 2:2). /1900/
2241. Heaolus elavad rahvad on kohustatud nii palju kui võimalik, vastu võtma muulasi, kes otsivad kindlustunnet ja elamisvõimalust, mida nad oma päritolumaal ei leia. Avalik võim peab hoolt kandma loomuseaduse austamise eest, mis usaldab külalise nende kaitse alla, kes ta vastu võtavad.
Poliitiline võim tohib, pidades silmas ühist hüve, mille eest ta vastutab, allutada sisserändeseadusi mitmesugustele seaduslikele piirangutele ning nõuda, et sisserändajad täidaksid oma kohustusi selle maa vastu, kus nad on külalisteks. Sisserändaja on kohustatud tänumeeles austama sisserännumaa materiaalset ja vaimset pärandit, kuuletuma selle seadustele ja aitama kanda selle koormaid. /2237/
2242. Kodanik on oma südametunnistuse alusel kohustatud riigivõimu ettekirjutused täitmata jätma, kui need on vastuolus kõlbelise korra, inimese põhiõiguste või Evangeeliumi ettekirjutustega. Riigivõimule kuulekusest keeldumine juhul, kui selle nõudmised on vastuolus õige südametunnistusega, leiab oma õigustuse Jumala teenimise ning poliitilise ühiskonna teenimise eristamises. „Andke keisrile, mis keisrile kuulub ja Jumalale, mis Jumalale kuulub!“ (Mt 22:21). „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5:29). /1903, 2313, 450/
„Seal, kus oma volitusi ületav avalik võim riigi kodanikke rõhub, ei tohi kodanikud tõrkuda tegemast seda, mida ühine hüve objektiivselt nõuab. Kodanikel on aga õigus enda ning kaaskodanike õigusi sellise kuritarvitamise eest kaitsta, kuid seda loomuseaduse ja Evangeeliumi seaduse piirides“ (GS, 74). /1901/
2243. Relvastatud vastuhakk poliitilise võimu rõhumise vastu on õigustatud ainult siis, kui samaaegselt on täidetud järgmised tingimused: (1) põhiõigusi rikutakse kindla teadlikkusega, rängalt ja pikaajaliselt; (2) kõik muud abivahendid on ammendatud; (3) see ei tekita veelgi suuremat korralagedust; (4) on olemas põhjendatud väljavaade edule; (5) mõistlikul viisil pole näha paremaid lahendusi.
Riik ja Kirik
2244. Iga institutsioon põhineb, vähemalt kaudselt, teataval käsitlusel inimesest ja tema lõppeesmärgist; sellest ammutab ta kriteeriumid oma otsustele, väärtushinnangutele ja tegutsemisviisile. Oma institutsioonide sisseseadmisel on enamik ühiskondi lähtunud põhimõttest, et inimesed on asjadest väärtuslikumad. Ainult jumalikult ilmutatud religioon on selgelt ära tundnud Jumalas, Loojas ja Lunastajas inimese algallika ja lõppeesmärgi. Kirik kutsub poliitilise võimu kandjaid oma hinnangutes ja otsustes lähtuma sellest ilmutatud tõest Jumala ja inimese kohta: /1910, 1881, 2109/
Ühiskonnad, mis seda Ilmutust ei tunne või selle Jumalast sõltumatuse nimel kõrvale heidavad, peavad neid kriteeriume ja eesmärke ise otsima või laenama need mõnest ideoloogiast. Kuna nad ei saa sallida hea ja kurja eristamise objektiivset kriteeriumi, võtavad nad avalikult või varjatult endale totalitaarse otsustamise õiguse inimese ja tema saatuse üle, nagu ajalugu seda tõestab (vrd CA 45 ja 46).
2245. Kirik, keda oma läkituse ja pädevuse poolest ei saa mingilgi määral taandada poliitiliseks ühenduseks, on märk inimese transtsendentsest olemusest ning samas selle kaitsja. Sellisena „austab ja edendab Kirik ka kodanike poliitilist vabadust ja vastutustunnet“ (GS 76,3). /912/
2246. Kiriku läkituse juurde kuulub ka „kõlbeliste hinnangute andmine poliitilistele küsimustele, kui seda nõuavad isiku põhiõigused või hingede õndsus. Kirik kasutab selleks kõiki neid vahendeid, mis on kooskõlas Evangeeliumi ja ühise hüvega, vastavalt erinevatele aegadele ja asjaoludele“ (GS 76,3). /2032, 2420/
LÜHITEKSTID
2247. „Sa pead austama oma isa ja ema“ (5 Ms 5:16; Mk 7:10).
2248. Neljanda käsu alusel tahab Jumal, et me peale Tema austaksime ka oma vanemaid ning kõiki neid, kellele Ta meie hüveks on andnud võimu.
2249. Abieluühendus rajaneb abikaasade ühendusel ning vastastikusel nõusolekul. Abielu ja perekonna eesmärk on abikaasade hüve ja laste sigitamine ning kasvatamine.
2250. „Nii üksikisiku kui ka inimliku ja kristliku kogukonna hüve on kõige tihedamalt seotud abielu- ja perekonnaühenduse hea käekäiguga“ (GS 47, 1).
2251. Lapsed võlgnevad oma vanematele austust, tänulikkust, sobilikku kuulekust ja abivalmidust. Laste aukartus vanemate ees edendab üksmeelt kogu perekonnaelus.
2252. Vanemad on esmased vastutajad laste kasvatamise eest usus, palves ja kõikides voorustes. Nad on kohustatud võimaluste piires hoolt kandma laste ihulike ja vaimsete vajaduste eest.
2253. Vanemad peavad austama ning toetama laste kutsumust. Nad peavad meeles pidama ja lastele õpetama, et iga kristlase peamine kutsumus on Kristuse järgimine.
2254. Avalik võim on kohustatud austama inimisiku põhiõigusi ning tagama eeldused nende kasutamiseks.
2255. Kodanikud on kohustatud koostööks riigivõimuga, et ehitada ühiskonda tõe, õigluse, ühtekuuluvuse ja vabaduse vaimus.
2256. Kodanik on oma südametunnistuse alusel kohustatud keelduma riigivõimu korralduste täitmisest juhul, kui need on vastuolus kõlbelise korra nõuetega. „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“(Ap 5:29).
2257. Iga ühiskond toetub oma hinnangutes ja tegevuses teatavale käsitlusele inimesest ja tema lõppeesmärgist. Ühiskonnad, mis eitavad Evangeeliumi valgustavat õpetust Jumala ja inimese kohta, muutuvad kergesti totalitaarseteks.