„Näita meile Isa, ja sellest piisab meile!“ – tänase evangeeliumi tsitaat, mille lausus Filippus. Nii aus ja inimlik tsitaat. Me tahame näha, mõista ja olla kindlad. Me tahame teada, kes on Jumal, mitte ainult uskuda, vaid teada. Jeesus vastab meile üllatava selgusega: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa.“ Temas, Jeesuses, saab nähtavaks, milline Jumal on – Tema hoolitsuses, Tema halastuses, Tema elus – inimestega. Jumal ei ole kauge idee. See Jumala kohalolu näitab meile väga hästi Eduard Profittlichi elu. Jumal oli tema elu keskmes. Usk ei olnud Profittlichile paljas teooria, see oli elu Kristuses – elu elatud Kristuse läheduses nii sõnades, tegudes kui ka igapäevases elus, seda nii preestrina, jesuiidina, piiskopina – elatud Kristuses ka elu kõige raskematel hetketel. Ta tuli Saksamaalt, temast sai eestlane ja ta elas inimeste keskel. Profittlichi teenistus ei tähendanud midagi importida läänest, vaid vastata siinsetele inimestele nende keele, kultuuri, ajaloo ja ka unistuste kaudu. Ja ta jäi, kui paljud põgenesid. Ta jäi ja sai paljudele valguseks.'
Ka tänase lugemise sõna kõlab nagu kaja tema elust: „Ma olen pannud sind valguseks paganatele, et sa tooksid päästet ilmamaa otsani.“ Isegi Paulus ja Barnabas seisavad silmitsi tagasilükkamisega nagu paljud inimesed, kes elavad evangeeliumi järgi. Kuid nad ei anna alla. Nad jäävad vapraks ja ei kaota julgust. Võib-olla on meie selleaastane palverännak uus tee. Mitte selline plaanitud palverännak nagu see oli esialgu, et ei toimu õndsakskuulutamist ega suurt pidutsemist, kuid ometigi oleme saanud erilise armu osaliseks. Täna, siin Tallinnas, on meil lubatud pühitseda Missat koos piiskop Philippe Jourdaniga, selle kiriku karjase, ja nii paljude inimestega, kes meid neil päevil sooja ja külalislahkusega vastu võtavad. Südamlik tänu teile, mons. Jourdan, teie solidaarsuse eest, valmisoleku eest meiega saksa keeles Missat pühitseda ja kõige eest, mida teie ja teie kirik teete Eduard Profittlichi mälestuse säilitamiseks Eestis. Teie teenistus teeb Kristuse kohalolevaks mitte valjult, vaid sügavalt. Ja me tunneme – isegi tänapäeval ütleb Jumal oma "Jah" inimestele – vaikse tunnistuse, avatud uste, ühise palve kaudu. Ja me täname ka kõiki neid, kes neil päevil meie eest palvetavad, organiseerivad seda kõike, avavad ruume ja südameid meie jaoks.
Tallinn on meie jaoks enamat kui lihtsalt reisisihtkoht. See on vaimne paik. Võib-olla, kallid õed ja vennad, on see meie teekonna sügavam tähendus, et me õpiksime Jumalat otsima mitte ainult suures – ametlikus tähistamises, pidulikus aktis –, vaid leidma Teda ka väikeses: piiskopi ustava tunnistuse kaudu; lihtsal missal võõras linnas; kohtumisel, mis jääb alati meiega.
Peapiiskop Eduard Profittlich kirjutas kord: „Mida rohkem me pöörame tähelepanu Jumala häälele enda sees, seda sagedamini on Jumala rahu meiega.“ Jumala rahu – see ei ole ainult kõigi konfliktide lõpp. See on vaikne kindlus: Jumal on juba siin, Ta ei ole kaugel, Ta on siin – Kristuses ja Kristuse kaudu – meis kui me julgeme elada seda kõike avatud südamega. Siinkohal tahaksin meenutada ka paavst Leo XIV-t, kelle esimesed sõnad pärast paavstiks valimist 8. mail 2025 olid: „Rahu olgu teiega!“ Need sõnad, mis öeldi kohutava Teise maailmasõja lõpu 80. aastapäeval, tuletavad meile kõigile meelde, et tõeline rahu leitakse Kristuses, mitte ainult väliste konfliktide lõpuks, vaid sügava sisemise kindlusena, et Jumal on alati meiega.
Aamen.
Isa Alexander Burg, Leimersdorfi kogudusepreester
Tallinn, 17.mai 2025