Siinjuures intervjuu ajaloolase Toomas Abilisega, kes elab väga innukalt kaasa õndsakskuulutamise protsessile ja on andnud oma panuse selle edukaks kulgemiseks.
1. Ajaloolasena Teie oskate ehk täpsemalt kirjeldada kiriklikku olukorda ajal kui Profittlich saabus Eestisse? Milline oli roomakatoliku kiriku koht Eesti ühiskonnas 1930?
Seoses Eesti iseseisvumisega 1918. aastal olid Eestist lahkunud ligi pooled siin elanud katoliiklastest, 1922. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis katoliiklasi 2536, peamiselt poola ja leedu rahvusest, eesti rahvusest katoliiklasi sellest perioodist teada ei ole, katoliku kirikut kutsutigi „poola kirikuks“.
1921. aastal nimetas paavst Benedictus XV Eestisse apostlikuks visitaatoriks jesuiit Antonino Zecchini, kes kutsus siia oma orduvendi jesuiitide ordust. 1923. aastal saabus Henri Werling Tartusse ja 1924. aastal Joseph Kartte, lisaks Felix Wierciński.
Saabunud jesuiidid koos paari kohaliku preestriga tegid, mis suutsid, kuid usuline olukord ei olnud kiita Eestis. Henri Werling on kirjeldanud, kuidas katoliiklastest vaid väike osa oli saanud usulist õpetust, kiriku käskudest kinni ei peetud, Sakramente vastu võtmas ei käidud, enamasti lubamatute või kehtetute abielude tõttu, kirikusse tuldi ainult paar korda aastas, ülestõusmispühadel ja jõulude ajal.
Kogudusi oli 1930.aastal kokku neli: Tallinnas, Tartus, Narvas ja Valgas, ja lisaks katoliiklasi elas veel Pärnus, Mõisakülas, Petseris, Põdrangul ning mujal väiksemates maakohtades. Jesuiidid õppisid hoolega eesti keelt, Henri Werling andis 1928. aastal välja esimese eestikeelse katoliikliku palveraamatu „Säravad Tähed“. Preestrid püüdsid teha, mis suutsid, kuid jõudu jäi väheks. Ja siis saadeti Eestisse noor jesuiit Eduard Profittlich.
2. Kes olid lähimad kaastöölised Profittlichile Eestis?
Lähimad kaastöötajad olid ikka tema kaasvennad Jeesuse Seltsist: Henri Werling, kes oli pärit Luxemburgist ning tegutses Eestis juba aastaid enne Profittlichi saabumist. Ta oli Profittlichist vanem, tegutses tema lähedase kaastöötajana kuni piiskopi arreteerimiseni, siis ka asendajana (Apostelliku administratorina). Andis välja eestikeelset usulist kirjandust, asutas Tallinna koguduse juurde lastekodu, millest hiljem kujunes poisslaste internaat, oli Tallinna koguduse preester.
Võiks mainida veel Joseph Karttet, kes 1935. aastast tegutses preestrina Rakveres ja Kiviõlis, Felix Wiercińskit, kes kandis hoolt Pärnu koguduse eest. 1937. aastal asus Tallinnasse Bruno Borucki, kellest sai Peeter-Pauli koguduse preester ning jesuiitide residentsi superior. Noorema põlvkonna jesuiitidest oli Profittlichil väga hea läbisaamine skolastik Günter Stipaga, kes oli poiste internaadi prefektiks ja Tallinna koguduse abipreestriks; samuti kohalikku päritolu Alexander Dordett´iga, kellest sai jesuiit Profittlichi mõjutusel ning kellest sai hiljem Austrias kirikuõiguse ja kirikuajaloo doktor.
Värvikas isiksus oli prantslane Charles Bourgeois, samuti jesuiit, kes oli idariituse preester ning väga innustunud ideest tuua õigeusu kirik Eestis paavsti alluvusse. Apostliku administraatori ja piiskopina tegi Profittlich aktiivset kaastööd ka Tartus alates 1931. aastast resideeruvate kaputsiinidega. Tartus anti välja ka ajakirja „Kiriku Elu“.
3. Milline vaimsus valitses Kirikus Profittlichi ajal?
Sellest vaimsusest saame ettekujutuse lugedes sõjaeelse katoliiklaste häälekandja Kiriku Elu numbreid ning siin teeninud vaimulike ja koguduseliikmete mälestusi. Paljuski määras selle vaimsuse apostliku administraatori ja piiskopi isiksus ning juhtimisstiil. Minu hinnangul võib seda vaimsust iseloomustada kui sihikindlat, distsiplineeritud ning isegi ranget jumalariigi tööd, Kiriku hüvanguks ning hingede päästmiseks. Töötati aktiivselt, ja süstemaatiliselt. Profittlich oli väga pühendunud oma hingekarjase tööle ning tegutses ka efektiivse Kiriku juhina. Panustati palju roomakatoliku kiriku tutvustamisele Eesti ühiskonnas, rajati misjonikeskusi, ajakiri Kiriku Elu oli populaarne ka mittekatoliiklaste hulgas. Eesti riigivõim ja eestlaskond suhtusid katoliku kirikusse heatahtlikult, baltisakslased ja venelased olid pigem tõrjuvad. Katoliku kiriku vaimsus oli paljudele ligitõmbav, toimusid üleminekud õigeusu ja luterlikust kirikust katoliiklusesse.
4. Mida üritas Profittlich uniaadiga ehk ühtse kiriku loomisega? Milliste kirikutega? Kas see ülesanne tuli tema algatuselt või mujalt?
Ühine kirik on alati olnud jesuiitide tegevuse kaugem eesmärk. Bolševistlik riigipööre ja ateistliku režiimi kehtestamine Venemaal puudutas kõiki kristlasi ning mõjutas ka katoliku kiriku tegevust. 1925. aastal asutati Paavstlik Venemaa Komisjon, mille eesotsas oli jesuiit, peapiiskop Michel d´Herbigny. Loodud komisjoni sihiks oli katoliku kiriku tegevus Venemaa suunal, kaugema eesmärgiga jõuda võimalikult paljude õigeusklike liitumiseni katoliku kirikuga, ka katoliku kirik Eestis allutati Venemaa komisjoni (Pro Russia) juhtimisele.
Profittlich oli loomulikult ühise kiriku idee pooldaja ning selles suunas ka tegutses, kuid erilist edu siiski ei saavutanud, aega jäi väheks.
Olgu öeldud, et juba preestriks pühitsemisel andis Profittlich lubaduse minna misjonitööle Venemaale, mida tal teoks teha ei õnnestunud. Tema märtrisurm leidis siiski aset Venemaal ning siin võib näha teatud sümboolset tähendust.
5. Teie, ajaloolasena ehk oskate hinnata Profittlichi isikut jesuiidina? Kuidas see väljendus tema töös?
Minu hinnangul väljendusid tema isikus jesuiitluse parimad omadused. Ta oli sügavalt haritud, distsiplineeritud, sihikindel oma ülesannete täitmisel, jäägitult ustav kiriku õpetusele ja hierarhiale. Teda on iseloomustatud ka väga kokkuhoidliku ja ennastohverdavana. Günter Stipa hinnagul oli Profittlichi kõige väljapaistvamaks omaduseks tema hingehoiutalent, tal oli palju sõpru ja ta oskas leida aktiivsetele koguduseliikmetele rakendust. Ta oskas suhelda kõige erinevamate inimestega ning leida lepitust konfliktiolukordades. Ta oli ka suurepärane jutlustaja, kes rääkis südamlikult, otse inimeste hingedele.
Profittlichi artiklid ajakirjas Kiriku Elu iseloomustavad teda kui pühendunud ja harrast katoliiklast, suurepärase hariduse ning silmapaistva intellektiga inimest
6. Kas te olete kokku puutunud Profittlichi juurdlustoimikutega? Olete tutvunud. Mida oskaksite öelda peapiiskopi viimaste elukuude kohta Kirovi vanglas.
Peale arreteerimist viidi piiskop Eduard Profittlich Tallinnast edasi Venemaale, Eestist 2000 kilomeetri kaugusel asuvasse Kirovisse. Sealses vanglas nr.1 hoiti teda kinni mitu kuud, samas toimusid ka ülekuulamised.
Olen tutvunud juurdlustoimikuga nr 1826 Eduard Markuse pg. Profittlichi süüasjas. Ülekuulamisprotokollid on säilinud augusti algusest ja lõpust 1941, samuti septembri lõpust, oktoobri algusest ja keskpaigast. 21. novembril 1941 toimus kohus, mille otsusega mõisteti Eduard Profittlich süüdi nõukogudevastase laimu levitamises, katoliiklaste välismaale põgenemise varjamises, Saksa armee kiitmises ja kontrrevolutsioonilises agitatsioonis. Kohtuotsuseks surm mahalaskmise läbi.
Ülekuulamised toimusid tsüklitena – pikemale vaheajale järgnes intensiivne küsitlemine. Kas ülekuulatav vastas vabatahtlikult või teda piinati, see protokollidest ei selgu. Kuid on teada, et piinamine oli nõukogude vanglates üldlevinud praktika. Üks piinamisviis oli magamatus – ülekuulamine toimus alati öösel ning päeval oli võimatu puhata ülerahvastatud kambris.
Piiskopi vastused uurija küsimustele on lihtsad ja selged, kooskõlas sisemise tõetundega. Ta ei keeruta ega vassi. Ta tunnistab otsekoheselt, et Nõukogude Liidu religioonipoliitika on talle, kui piiskopile vastuvõetamatu ning avaldas veendumust, et usuvabadus seal kunagi taastatakse. Profittlichi sõnul võttis ta nõukogude võimu saabumise Eestisse vastu kui paratamatuse, kuid ta ei saa leppida ülekohtu ja kannatustega, mis paljudele inimestele on valimistatud, ta suhtub nendesse inimestesse kaastundega. Profittlichi sõnul ei saa ta pooldada Karl Marxi õpetust, mille kohaselt kapitalism tuleb kukutada vägivallaga, sotsialismi ideede eest tuleb võidelda parlamentaarsel teel. Profittlichi sõnul pooldab ta kristliku sotsialismi, kus inimesed kasvatakse religiooni läbi nii, et nad vabatahtlikult pooldavad sotsiaalse võrdsuse ideed.
Nõukogude ülekuulamispraktika juurde kuulus ka valetunnistajate kasutamine. Ajutiselt saadeti vangikambrisse võimudele lojaalne inimene, kes püüdis vangilt vestluse käigus saada informatsiooni, mida tema vastu ülekuulamisel kasutada. Nii toimus ka Profittlichi juurdluse ajal. Piiskop Profittlichi vastu kasutati tema kambrikaaslase Karl Savi tunnistust tema nõukogudevaenulike ütluste kohta vanglas.
Loomulikult mõistis Profittlich oma olukorra keerukust ja lootusetust, kuid ta säilitas sisemise väärikuse peaaegu vältimatu surmaga silmitsi seistes.
7. Kas teate teisi eestlasi või olete kokkupuutunud, kes on olnud Kirovi vanglas? Oskate kirjeldada, milline olukord seal valitses 1942.a talvel?
Kirovi vangla nr.1 oli koht, kuhu 1941. aasta suvel saadeti paljusid Eesti Vabariigi poliitikuid ja haritlasi ning sageli ootas neid surmaotsus. Kirovi vanlgla keldris lasti maha ajakirjanik ja ühiskonnategelane Eduard Laaman, samuti ettevõtja ja poliitik Joakim Puhk. Seal hoiti kinni ning toimetati edasi ligi 300 km kaugusel asuvasse Vjatka laagrisse kindral Aleksander Jaakson. Vjatka laagris surid ka peaminister Kaarel Eenpalu, riigisekretär Karl Terras jpt.
Ajaloolase Juri Vlassovi andmetel suri Kirovi vanglas poole aasta jooksul vähemalt 263 Eestist pärit inimest.
Kirovi vangla nr. 1 oli 1,5 m paksuste kiviseintega tsaariaegse hoonega, mille kambrid olid ülerahvastatud. 50 ruutmeetrises kambris võis olla kuni 100 kinnipeetavat ehk igale kinnipeetavale jäi 0,5 ruutmeetrit põrandapinda. Talve saabudes olid vangla kambrid kütmata. Vangide suremus oli suur, surma põhjuseks olid nälg, külm ja ülekuulamisest tingitud stress.
Teadaolevatel andmetel suri Eduard Profittlich 22. veebruaril 1942. aastal, enne kohtuotsuse täideviimist. Enne seda oli ta esitanud apellatsioonikaebuse, mida ei rahuldatud.
Eduard Profittlichi surma asjaolud ei ole täpselt teada, ent üht-teist võib oletada. Arreteeritud teadsid oma saatust üldjuhul ette. Edasikaevatud kohtuotsust muudeti harva, armuandmispalveid üldjuhul ei rahuldatud. Küllap süvendasid jõhker kohtlemine, teatavaks saanud surmaotsus ja sellega kaasnev tohutu vaimne stress Eduard Profittlichi terviseprobleeme ning saabunud surm päästis ta edasistest kannatustest.