Austatud Vabariigi President! Austatud ekstsellentsid! Head konverentsist osavõtjad!
Kui sain suvel teada, et olen kutsutud Eesti Apostelliku Administratuuri 100. juubelisünnipäevale ettekannet pidama, olin mõistagi rõõmsas elevuses. Mul ei ole elus siiani veel õnnestunud kellegi 100-aastasel juubelil avalikult kõneleda. Nüüdseks on selgunud, et paraku ei õnnestunud see veel nüüdki – Apostellikul Administatuuril jäi 100-aastaseks saamisest vaid väga napilt puudu. Siiski on praegusel juhul selle taga ülimalt meeldivad põhjused, mida me kõik mõistagi teame. Ning loomulikult rõõmustame ikkagi ka selle üle, et eile oligi see päev, mil möödus 100 aastat Eesti Apostelliku Administratuuri asutamisest ning saime seda ühiselt ka väärikalt meenutada.
Ma arvan, et Eesti katoliiklased on praegu maailma kõige õnnelikumad inimesed. Olenevalt muidugi inimese vanusest on olnud väga paljudel see õnn, et saime olla millegi niivõrd harukordse tunnistajateks ja selles osalejateks nagu oli Eesti riikliku iseseisvuse taastamine (ning loodetavasti ei pea seda ka kunagi enam uuesti tegema). Olime need, kes liikusime ühest aastatuhandest teise, vähemasti need, kes tuginevad kristlikule ajaarvamisele. Ning nüüd – pärast ligi poolt aastatuhandet, mil ei saanud eksisteerida Rooma-Katoliku Kiriku Tallinna piiskopkonda, oleme meie need, kes saame olla selle uue alguse juures. Muidugi ei tähenda minu poolt öeldu siiski seda, et teised inimesed maailmas ei võiks samuti lugeda endid kõige õnnelikumateks mingitel teistel asjaoludel.
Mis see siis aga ikkagi on, mis teeb meid nii õnnelikeks ja tänulikeks? Mis on see väga eriline sündmus, mille tunnistajateks me praegusel ajal oleme? Meie piiskop Philippe Jourdan tõi eelmisel pühapäeval Missa lõpus näiteks sellise võrdluse, seonduvalt tema homse ametisseseadmisega Tallinna piiskopkonna piiskopiks, et kui 2005. aastal katedraalis toimunud apostellikuks administraatoriks seadmine oli otsekui sõiduautojuhi lubade saamine, siis nüüd toimuv oleks aga veoautojuhi lubade saamine.
Tänasel konverentsil osalejate ring on rahvusvaheline ning avar nii konfessionaalselt, ealiselt, erialade kui ametikohtade poolest. Seetõttu oli minu jaoks ülal ka küsimus, kuidas seda kokkulepitud sisu esitamist täpsemalt fokusseerida. See ei saa kindlasti olema teadusettekanne, ta ei saa olema ka ei ajaloo- ega õigusteemaline ettekanne, kuigi elemente nendest mõlemast loomulikult on. Usun, et ta saab ehk olema ülevaateettekanne meie, st siinse Katoliku Kiriku minevikust, olevikust ja loodetavast tulevikust.
Kõigepealt ajalookirjandusest. Katoliku Kiriku ajaloost Eestis on tegelikult kirjutatud omajagu ning teisiti oleks ilmselt ka mõeldamatu, silmas pidades viimast enam kui kaheksat aastasadat Eesti ajaloos. Olgu siinkohal nimetatud nendest raamatutest mõned – „Eesti kiriku- ja religioonilugu“ (toim. Riho Altnurme. Tartu, 2018), Priit Rohtmets „Riik ja usulised ühendused“ (Tallinn, 2018), Riho Saard „Ristitud eestlane“ (Tallinn, 2018), Priit Rohtmets „Eesti usuelu 100 aastat“ (Tallinn, 2019). Siia võiks lisada veel mõndagi, näiteks ka Anneli Olepi 2021.a magistritöö Tartu Ülikooli usuteaduskonnas „Katoliku Kirik Eestis aastatel 1918-1939“ või Ringo Ringvee doktoritöö Tartu Ülikooli usuteaduskonnas „Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991-2008“. Ning – kui kõik sujub plaanipäraselt, siis tuleb nende mahukate ajalookäsitluste hulka loodetavasti lähiajal veel lisagi.
Minu ettekande mõttelised osad on järgmised –
I. Rooma-Katoliku Kirik Eestis – veidi meie tänasest päevast
II. Rooma-Katoliku Kirik Eesti õigusruumis
III. Püha Tool ja Eesti Vabariik – riikidevahelised suhted
IV. Eesti Apostellikust Administratuurist Tallinna piiskopkonnani
Muidugi võiks igaüks nendest alateemadest olla eraldi konverentsipäevade sisuks, kuid ma püüan siiski kõik selle mahutada nüüdseks vähem kui poole tunni sisse.
I. Rooma-Katoliku Kirik Eestis – veidi meie tänasest päevast
Selleks et rääkida tulevikust, peame lisaks minevikule olema mõistagi teadlikud olevikust. Tõsi küll – iga olevikuhetk ongi juba hetke pärast minevikuhetk, aga teatud olukorra fikseerimine on siiski võimalik. Saame rõõmustada – Katoliku Kiriku olevik Eestis on, silmas pidades nii arve kui ka tegevust, sisukas, ühiskonna eri valdkondades positiivselt nähtav ja kõigiti lootustandev.
Olgu selle tunnistuseks toodud needki faktid, et meie katedraalis, kus piiskop Philippe homme Tallinna piiskopiks seatakse, on viibinud kaks paavsti, kellest üks on nüüdseks kuulutatud juba ka pühakuks – püha paavst Johannes Paulus II 1993. aastal ja paavst Franciscus 2018. aastal.
Ja ometi – katoliiklaste arv Eestis on ju kõigest mõni tuhat! Mis aga sellest olulisem – me oleme kasvav kirik ning see kasv ei tule mitte ainult sisserännanute arvelt, kuigi ka seda, vaid eelkõige ikkagi meie püsielanike hulgast. Eestis toimunud rahvaloenduste andmetel on katoliiklaste arv kogu rahvastikust olnud enne II maailmasõda 0,2%, 2000. aastal 0,5%, 2011. aastal 0,4%, 2021. aastal 0,8%. Need protsendid ei pruugi peegeldada absoluut- ja suhtarvudes täit tõde (ning pigem võivad need arvud olla tegelikkuses suuremadki), küll aga selget suundumust.
Täna saame öelda, et meie kasv ei seisne mitte ainult olemasolevate koguduste liikmete arvu suurenemises, vaid ka koguduste lisandumises. Just meie juubeliaastal on Rooma-Katoliku Kirik saanud juurde uue koguduse – Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku Püha Perekonna Koguduse Tartus. Ning olgugi selle teke ja tegevus ilmselt teatud määral seotud ka sellega, et Tartus ja laiemalt Lõuna-Eestis on alates 2022. aastast märkimisväärsel arvul Ukrainast saabunud katoliiklastest sõjapõgenikke, on selles regioonis olnud ukraina rahvusest inimesi ka varem ning seetõttu oli Tartusse uue koguduse loomine täiesti loogiline samm.
Siinjuures ongi oluline rõhutada ka seda, et õiguslikult on meie siinse Rooma-Katoliku Kiriku sees otsekui teinegi organisatsioon, mille nimes on sõna „kirik“. See on Ukraina Kreeka-Katoliku Kirik, millel on praeguseks Eestis kaks kogudust – Tallinnas ja Tartus – , need kogudused aga kuuluvad meie senise apostelliku administraatori ja nüüd Tallinna piiskopi kanoonilise jurisdiktsiooni alla. Need meie idariituse kogudused juhinduvad oma tegevuses ka veidi teistsugustest õiguslikest dokumentidest – kui Rooma-Katoliku Kiriku jaoks üldiselt kehtib 1983. aastast Codex Iuris Canonici, siis 1991. aastast kehtib idariituse jaoks Codex Canonum Ecclesiarum Orientalium.
Rooma-Katoliku Kirikul Eestis on usuliste ühenduste registrisse kantud 10 kogudust, 5 kloostrit ja 2 institutsiooni. Ning Missasid kas igal pühapäeval või veidi harvemini peetakse veel terves reas Eesti paikades.
Lisaks piiskopile on meie kiriku vaimulikkonnas, sh siinsetes kloostrites, 17 preestrit. Esiletoomist väärivad aga ka kõik meie aktiivsed pühapäevakooliõpetajad, laste- ja noortetöö tegijad, organistid, koorijuhid, lauljad, hoolekandetöö tegijad, majandus- ja finantsinimesed ning terve hulk muid töötegijaid.
Meie töö ei toimu aga mitte ainult läbi koguduste, vaid nähtavalt ja tuntavalt ka paljudes valdkondades, kas siis Kiriku poolt otseselt asutatud institutsioonide kaudu või selliste organisatsioonide kaudu, mille on asutanud Kiriku liikmed ning need on põhikirjaliselt või läbi tegevuse seotud Katoliku Kirikuga.
Haridusvaldkonnas on kõrgelt väärtustatud näiteks erakoolidena tegutsevad Tartu Katoliku Hariduskeskus ja Püha Miikaeli Kool Tallinnas, milledel on vahetu seotus meie kogudustega. Piiskopkondlik Misjoniseminar „Redemptoris Mater“ on asutatud Kiriku enda poolt, valmistades ette meie vaimulikke. See asub muide endises Nuntsiatuuri majas Kadriorus, Poska tänaval ning see on ainus territoorium Eestis, mis ka ametlikult, Kinnistusraamatu järgi, kuulub Pühale Toolile.
Hoolekande- ja sotsiaalvaldkonnas tegutsevad aktiivselt mõistagi Ema Teresa Õed Tallinnas ning ülemaailmse katoliikliku heategevusorganisatsiooni Caritas Eesti haruorganisatsioon. Birgitiinid võimaldavad Pirital oma katuse all majutumist soovijatele nii Eestist kui väljastpoolt.
Mittetulunduslikud ühendused nagu Sihtasutus „Eesti Naatsareti Perekond kui Evangeliseerimisteekond“, MTÜ Kultuur ja Perekond ning Balti Haridus- ja Kultuuriühing pakuvad kõikvõimalikke erinevaid tegevusi nii oma liikmetele kui inimestele väljastpoolt.
Eraldi pikemat käsitlemist kui vaid selles ettekandes äranimetamine vääriks kindlasti siin väga aktiivselt tegevust alustanud Malta Ordu, mis ei ole ju mitte üksnes Katoliku Kirikuga seotud struktuur, vaid ka rahvusvahelise õiguse subjekt, Eesti Vabariigiga vastastikuste diplomaatiliste esindustega.
Tallinna kogudus on asutanud Dominiiklaste ajaloolise kloostrikompleksi sihtasutuse ning kloostrikompleksi teemal peatun hiljem veidi pikemalt.
Täna on tulemas eraldi ettekanne veel ka Jumala sulase peapiiskop Eduard Profittlichi SJ õndsakskuulutamise protsessist, mille lõpulejõudmist me loodame ja ootame ning mis on võimaldanud rääkida ka laiemale avalikkusele nii Rooma-Katoliku Kiriku ajaloost Eestis kui tänapäevast.
Katoliku Kirik oli Eesti Kirikute Nõukogu sünni juures kohe alates selle asutamisest 1989. aastal, alul küll vaatlejana, aga üsna peagi täisliikmena. Meie piiskop Philippe on juba palju aastaid olnud Kirikute Nõukogu asepresident.
Seega, kui otsime vastust küsimusele, kas nüüdne uus aeg on algamas kuidagi tühjalt kohalt – vastus on et vastupidi, kindlasti mitte. See uus aeg piiskopkonna näol ongi saabunud tegelikult ju eelduslikult paljuski tänu sellele, et tegevus on kujunenud aktiivseks, suurt hulka inimesi ja valdkondi hõlmavaks ning saame tõdeda, et ühiskonna suhtumine ja ootused Katoliku Kiriku tegevustele on kõigiti positiivsed ja edasiseks jõuduandvad.
II. Rooma-Katoliku Kirik Eesti õigusruumis
Saame lühidalt peatuda sellel, kas Eesti õigusruum ehk siis seadused ja muud õigusaktid on siiani andnud ja on jätkuvalt andmas piisavalt võimalusi Katoliku Kiriku tegevusele Eestis?
Lühike vastus on see, et eks aegu ole selle enam kui 100 aasta jooksul olnud ju erinevaid, aga tänase päeva seisuga saame küll tõdeda, et Katoliku Kirikule on õiguslikult tagatud piisavad võimalused Eestis tegutsemiseks. Erinevate aegade all pidasin silmas neid, mis jäävad 1980-te aastate lõpust vaadates kaugemasse ajalukku. Nõukogudeaegsest olukorrast õiguslikus mõttes ei oleks ehk liiga palju head rääkida, ometigi, nagu teame, on ju just alates 1970test aastatest olnud eestlaste huvi Katoliku Kiriku vastu, mis sai alguse terve hulga kultuuri- ja haridusinimeste liitumisega, pidevalt kasvav. Sõjaeelses ajas saab muidugi rääkida Katoliku Kiriku mõju järkjärgulisest suurenemisest ühiskonnas, kuid iseseisvuse esimene aastakümme oli kindlasti seotud ka teatud raskustega.
Veidi aga ajaloost. Kui meil on olnud siiani neli kirikute ja koguduste tegevust reguleerivat seadust – 1925., 1934., 1993. ja 2002. aastast -, siis nendest kolm viimast teevad otsesed või kaudsed viited Rooma-Katoliku Kirikule. Miks siis ometi, võime küsida, kui katoliiklaste kogukond on ju läbi viimase aastasaja olnud arvuliselt küllaltki väike?
Eks põhjus ole muidugi selles, et kanooniline õigus tõstab jumalikul õigusel baseeruvate moraalsete isikutena kõigi juriidiliste isikute hulgast esile Katoliku Kiriku kõrval ka Püha Tooli. Püha Tool on rahvusvahelise õiguse subjekt ning seega samaväärne riikidega või teatud diplomaatilistes olukordades isegi kõrgemale seatud (pean siin silmas näiteks paavsti esindajaid, nuntsiusi, katoliiklikes riikides, kus nad on diplomaatilise korpuse vanema staatuses). Seetõttu on rahvusvahelise suhtlemise tava juba viimase enam kui 900 aasta jooksul, et Katoliku Kiriku tegevusega seonduvalt on riigid sõlminud Püha Tooliga konkordaate või teisi kokkuleppeid.
Ning just see ongi olnud see erisäte, mida ka usuliste ühenduste tegevust puudutavad Eesti seadused on sisaldanud. Näiteks 1993. aasta seaduses on see lause (§ 19) järgmine: „Rooma Katoliku Kirik tegutseb Eestis Püha Tooliga sõlmitava kokkuleppe alusel.“
Peagi jõuan ka selle kokkuleppe juurde, mis 1990te aastate lõpus sõlmiti, kuid sellega seondub paljude jaoks ilmselt ka küsimus, kas selline eraldi äranimetamine seadustes tähendab ka sisulises mõttes mingit sellist eelisseisundit usulise tegevuse arendamiseks, mida teistel kirikutel ei ole? Vastus on see, et eelisseisundist me kindlasti rääkida ei saa. On tõepoolest küll teatud erisusi, kuid need on sisuliselt ja õiguslikult põhjendatud ning tulenevad osadel juhtudel ka sellest, et erinevalt teistest usulistest ühendustest on ülemaailmse struktuuriga Rooma-Katoliku Kirik seotud vahetult ja lahutamatult Püha Tooliga, mis on rahvusvahelise õiguse subjekt. Seetõttu on ka õiguskord ning sajandite jooksul kujunenud toimimisalused ja -tavad kindlasti oluliselt spetsiifilisemad ning on üldlevinud praktika, et selliste erisustega riikide õiguskordades ka võimalusel arvestatakse.
III. Püha Tool ja Eesti Vabariik – riikidevahelised suhted
Ettekande seda osa on vast sobilik alustada meenutusega sellest, et tollane Vabariigi President Kersti Kaljulaid andis paavst Franciscusele tema Eesti-visiidi ajal 2018. aastal üle Eesti e-residendi staatuse. See asjaolu, et paavst, tegelikult küll oma kodanikunimega Jorge Mario Bergoglio, sai Eesti Vabariigi digitaalse isikutunnistuse koos Eesti isikukoodiga, võimalusega kasutada Eest riigi e-teenuseid, on suur poolehoiu ja lugupidamise märk Eesti riigi poolt ning saab öelda sedagi, et oleks isegi keerulisem väljendada veelgi lähedasemat riikidevahelist seotust.
On väga oluline teadvustada ja rõhutada veel üht äärmiselt tähtsat asjaolu – Püha Tool ei tunnustanud mitte kunagi ei de jure ega de facto Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.
Kui rääkida riikidevahelistest suhetest klassikalises mõttes, siis mõistagi saame me seda teha alates 24. veebruarist 1918. Mul ei ole kahjuks võimalik nendel suhetel põhjalikumalt peatuda, küll aga teha huvilistele viide nendele Eesti kirikulugu puudutavatele ajalooraamatutele, millede pilte näitasin ettekande alguses, ning lisada ehk siia juurde veel ka tänase õigusteaduste doktori Martin Käerdi poolt 1995. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kirjutatud kursusetöö „Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vahelised riiklikud suhted 1918–1940“.
Ühe ülevaatliku kokkuvõtte diplomaatiliste suhete kohta leiate veel ka meie Katoliku Kiriku veebilehelt – https://katoliku.ee/index.php/et/uudised/vaelismaa/193-vatikan-pueha-tool-diplomaatilised-ja-kultuurisuhted-pueha-tooli-ning-eesti-vahel
Saame rõõmustada, et tänaseks on ka diplomaatiline esindatus mõlema riigi poolt taas kõige kõrgemal tasemel olemas – EV suursaadik Püha Tooli juures Celia Kuningas-Saagpakk andis oma volikirja paavst Franciscusele Vatikanis 04.12.2020 ja Püha Tooli apostellik nuntsius peapiiskop Georg Gänswein Vabariigi Presidendile Alar Karisele Kadriorus sel nädalal, 28.10.2024.
Küll aga peatuksin veidi pikemalt Püha Tooli ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud kokkuleppel, mis jõustus 1999. aastal. Nagu varasemalt juba ütlesin, on Eesti seadused juba II maailmasõja eelsest ajast andnud mandaadi selline kokkulepe sõlmida. 1930tel aastatel selleni paraku ei jõutud, kuid intensiivselt alustati taas 1990tel aastatel ning ühiselt jõuti ka tulemuseni. Ettekande alguses nimetatud kirikulooalastes raamatutes on mõlemast läbirääkimiste protsessist põhjalikumalt kirjutatud ning kindlasti soovitan lugeda Anneli Olepi 2015. aasta bakalaureusetööd „Konkordaadi sõlmimine Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vahel 1930ndatel aastatel“, mis on tehtud Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja internetis ka kõigile kättesaadav.
Seetõttu, kuna läbirääkimiste teemal on kättesaadavaid käsitlusi mitmeid, ma sellel pikemalt ei peatuks, küll aga räägiksin veidi sellest kokkuleppest endast. Väikeseks eelreklaamiks siinjuures, et Tartu Ülikooli õigusteaduskond annab nüüd peagi välja ajakirja Juridica usuvabaduse teemalise erinumbri, kus ma enda artiklis käsitlen Püha Tooli ja Eesti Vabariigi vahelist kokkulepet üksikasjalikumalt.
Välislepingu ametlikuks nimeks on „Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vaheline kokkulepe katoliku kiriku õigusliku staatuse kohta Eesti Vabariigis“ ning selle preambul ja punkt 1 väärivad siin kindlasti tsiteerimist:
„Püha Tool ja Eesti Vabariik, ühise sooviga tugevdada ja edendada sõpruse vaimus omavahelisi juba olemasolevaid suhteid,
ning kavatsedes määratleda omavahelise kokkuleppega katoliku kiriku õiguslikku staatust Eestis,
on kokku leppinud järgnevas:
1. Eesti Vabariik garanteerib katoliku usu avaliku tunnistamise ja praktiseerimise vabaduse.
Katoliku kirikul Eestis on õigus Eesti Vabariigi õigussüsteemi raames täita oma funktsioone ja viia ellu oma missiooni.“
Kokkuleppe järgnevad punktid – kokkuleppes on 10 punkti – puudutavad näiteks Katoliku Kiriku institutsioonide juriidilist staatust, preestrite, ordude liikmete ja ilmikute kutsumist kiriklikesse ülesannetesse Eestis, usuõpetuse andmist, erakoolide asutamist.
Väikese kõrvalpõikena olgu öeldud, et see välisleping on väga olulise tähendusega ka kõigi Rooma-Katoliku Kiriku koguduste, kloostrite ja institutsioonide kandmisel riiklikku usuliste ühenduste registrisse. Nimelt peab usulistel ühendustel, nii nagu kõigil juriidilistel isikutel, olema Eesti seaduste järgi põhikiri, kuid kõigile Rooma-Katoliku Kiriku struktuuris olevatele organisatsioonidele on tehtud seaduses väga selge erisus – nii meie Rooma-Katoliku Kiriku Eestis kui kõigi selle koguduste – nii ladina kui idariituse koguduste – , kloostrite ja institutsioonide puhul ei pea neil olema mingit eraldi põhikirja, vaid seesama välisleping ongi õiguslikus mõistes kõigi meie struktuuride põhikiri.
Ilmselt on tänasel päeval asjakohane tsiteerida ka paari lõiku punktist 5 -
„Püha Tool valib vabalt piiskopi kantselei või apostelliku administraatori kantselei vaimuliku, kellel võib olla piiskopi ametiaste.
Enne piiskopi või apostelliku administraatori ametisse määramise avalikustamist teavitab Püha Tool viisakusest ja konfidentsiaalselt tsiviilvõime.“
Väärib märkimist, et Rooma-Katoliku Kiriku piiskop on sellest punktist tulenevalt mulle teadaolevalt tegelikult ainus Eesti kirikujuht, kelle määramise avalikustamisest teavitatakse eelnevalt tsiviilvõime.
On oluline siinjuures panna aga tähele ka seda, et kokkulepe räägib kõrvuti nii apostellikust administraatorist kui piiskopist. Kui me pärast paavsti otsust moodustada Tallinna piiskopkond vaatasime üle kokkuleppe teksti ka sellest aspektist, kas selles tuleks teha muudatusi, siis selgus, et kokkulepe oli juba 1990te aastate II poolel tehtud ettenägelikult piisavalt universaalse sõnastusega, et apostelliku administratuuri muutumisel piiskopkonnaks ei peagi selle kokkuleppe teksti muutmist algatama.
IV. Eesti Apostellikust Administratuurist Tallinna piiskopkonnani
Siit olekski sobilik liikuda ettekande viimase osa juurde, mis puudutab administratuuri muutumist piiskopkonnaks, kuivõrd üks väga oluline teema seondub selles justnimelt ka Püha Tooli ja Eesti Vabariigi vahelise kokkuleppega.
See teema on nimelt meie kiriku ametliku, riiklikult registreeritud nime küsimus. Kuni selle aasta 26. septembrini meie kiriku ametlik nimi Eesti riiklikus registris ja kanooniline nimi kattusid – selleks oli mõistagi Rooma-Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur. Piiskopkonnaks ülendamisega tekkis aga küsimus, milline peaks olema meie kiriku nimi Eesti registris. Kanoonilise nimega registreerimine – Rooma-Katoliku Kiriku Tallinna piiskopkond – oleks olnud tegelikult ju eksitav. Meie piiskopkond hõlmab territoriaalselt tervet Eestit. Apostellik Administratuur oli seaduse mõttes registreeritud kirikuna. Kuna mitmel teisel kirikul on samuti olemas Tallinna ja teised piiskopkonnad oma territoriaalsete struktuuriüksustena, siis oleks ilmselt tekkinud teatud segadus ka oikumeenilises suhtlemises, kuna oleks võidud eeldada, et lisaks Tallinna piiskopkonnale on Eestis veel teisi katoliku piiskopkondi ning ei oleks üht piiskopkonna-nimelist struktuuri käsitletud kui tervet Eestis tegutsevat kirikut. Sobiva vastuse ja õigusliku aluse andis taas just eelpool käsitletud Püha Tooli ja Eesti Vabariigi kokkulepe. Seal kasutatakse kahes punktis mõistet „Katoliku Kirik Eestis“ ning just sellest lähtuv nimekuju osutuski antud juhul kõige sobivamaks ja ka riiklik register aktsepteeris seda.
Seega, kui räägime täna stabiilsusega kõrvuti ka muutustest, siis on apostellik administratuur nüüdseks asendunud ametlikult sellise nimekujuga nagu Rooma-Katoliku Kirik Eestis. Nii et kui olete teinud siiani püsivalt näiteks oma annetusi Apostelliku Administratuuri pangakontole, siis nüüd tuleb saaja nimeks kirjutada Rooma-Katoliku Kirik Eestis.
Ning rõhutagem veelkord üle see, et olgugi meie siinse osakiriku kanooniliseks nimetuseks „Tallinna piiskopkond“, tähendab see territoriaalselt siiski tervet Eesti Vabariigi ala. Oleme loomulikult kuulnud piisavalt palju eri valdkondade teadlaste, olgu need demograafid, majandusgeograafid või paljud teised, poolt murelikke väljaütlemisi, et Tallinn ei ole ju veel terve Eesti, kuid meie kontekstis on see tõepoolest ikkagi tõsi, sest selline on lihtsalt Katoliku Kiriku sajanditepikkune kiriklik tava anda piiskopkonnale selle linna nimetus, kus asub piiskopitool. Nii nagu näiteks veelgi suuremat ala hõlmav piiskopkond Soomes kannab ju Helsingi piiskopkonna nime.
Lähme praegusest nimest aga põgusalt tagasi Apostelliku Administratuuri ajaloo juurde, mille puhul jäi sajast aastast vaid kuu ja mõned päevad puudu.
Püha Tool asutas Apostelliku Administratuuri Eestis 1. novembril 1924. Sellele eelnevalt olid Eesti katoliku kogudused Riia peapiiskopkonna alluvuses. Esimeseks apostellikuks administraatoriks nimetati peapiiskop Antonio Zecchini, kes oli ühtlasi ka apostellik nuntsius.
11. mail 1931 määrati apostellikuks administraatoriks Eduard Profittlich, kes siis oli veel preester. Sellest ajast ei olnud enam apostelliku administraatori ja apostelliku nuntsiuse ametites sama inimene. Eduard Profittlich pühitseti piiskopiks 27. detsembril 1936, mis oli esimene katoliku piiskopi pühitsemine Eestis pärast reformatsiooni.
Peapiiskop Eduard Profittlich vangistati 27. juunil 1941 ja ta suri Kirovi vanglas 22. veebruaril 1942. Pärast tema vangistamist nimetati ajutiselt (ad interim) apostellikuks administraatoriks preester Henri Werling. Aastatel 1945-1954 oli ta küüditatuna Venemaal, ta suri Eestis Kodasemal 22. veebruaril 1961.
Nii nagu eelnevalt sai esile toodud, ei tunnistanud Püha Tool mitte kunagi Eesti annekteerimist Nõukogu Liidu poolt ning seetõttu nimetati siinset apostelliku administraatori ametikohta kogu selle perioodi jooksul sedisvacantia rerum politicarum causa ehk täitmata kohaks poliitilistel põhjustel. Sel perioodil oli Eesti koguduste vaimulik teenimine taas Riia peapiiskopkonna alluvuses.
Vaid mõned päevad pärast Eesti riikliku iseseisvuse taastamist, juba 28. augustil 1991 taastunnustas Püha Tool Eesti Vabariiki. Apostelliku administraatori koht täideti taas 15. aprillil 1992, mil sellele ametikohale nimetati peapiiskop Justo Mullor Garcia, kes oli juba varem nimetatud apostellikuks nuntsiuseks Eestis, Lätis ja Leedus.
Enne paavst Johannes Paulus II apostellikku visiiti Eestisse (10.09.1993) esitas ta siseministrile palve kanda Rooma-Katoliku Kiriku kogudused Eesti kirikuregistrisse. Apostellik Administratuur ise kanti ametlikult registrisse 1995. aasta mais.
Kuni Philippe Jourdani nimetamiseni apostellikuks administraatoriks ja määramiseni piiskopiks 23. märtsil 2005 olid apostelliku administraatori ja Balti riikidesse määratud apostelliku nuntsiuse ametikohal samad isikud.
Pöördume aga nüüd korraks kanoonilise õiguse juurde selles küsimuses, mis üldse on apostellik administratuur ning kas ja millised erisused on apostelliku administratuuri ja piiskopkonna – diötseesi - vahel. Siin on abiks üks raamat, mida kõigile väga soovitan – Illar Hallaste poolt koostatud ja 2011. aastal ilmunud „Kanoonilise õiguse käsiraamat“. Teatud küsimustele, mis osakirikuid ja piiskopiametit puudutavad, saab kindlasti vastused ka Katoliku Kiriku katekismuse kompendiumist.
Ma ei tsiteeri koodeksi sätteid pikalt, aga ehk saab välja tuua olulisema. Katoliku Kirik jaguneb osakirikuteks, millest põhilise osa moodustavad diötseesid. Kui pole määratud teisiti, on diötseesidega võrdsustatud ka territoriaalsed prelatuurid ja abtkonnad, apostellikud vikariaadid, prefektuurid ja administratuurid.
Diötsees ehk niisiis piiskopkond on Jumala rahva osa, mille eesotsas on karjasena piiskop ühenduses preestritega. Diötseesiga on tegemist siis, kui selle karjaseks on diötseesipiiskop, kellel on täielik, korraline ja vahetu meelevald.
Apostellik administratuur on osakirik, kus paavst erilistel ja kaalukatel põhjustel ei raja diötseesi, vaid annab juhtimise paavsti nimel tegutseva apostelliku administraatori kätte.
Osakirikuga seoses mõned laused ka katekismuse kompendiumist. „Iga osakirik /…/ on katoliiklik. Selle moodustab usklike kogukond, kes seisab usu- ja sakramendiosaduses nii oma piiskopiga, kes on pühitsetud apostellikus järjepidevuses, kui ka Rooma kiriku, „armastuse eesistujaga“ (Antiookia püha Ignatius).“ (167) „Piiskop, kelle hoolde on usaldatud osakirik, on selle kiriku ühtsuse nähtav alus ja pea. Selle osakiriku heaks täidab ta kui Kristuse asetäitja oma preestrite ja diakonite abiga karjase ametit.“ (327)
Apostellikud administratuurid on olnud väga piiratult kasutatavad ning mitmed nendest on Püha Tooli poolt asutatud endistes nõukogude liiduvabariikides, näiteks Kasahstanis, Gruusias, Armeenias (need kaks moodustavad ühise administratuuri), Kõrgõzstanis, Usbekistanis, aga ka näiteks Lõuna-Albaanias. Ma usun, et see, et Eestigi oli kuni septembrini selles reas, ei olnud meist enamuse jaoks ilmselt üldse teada ning vaevalt et oleks olnud üldse põhjust seda ka mingi olulise probleemina näha. Ma usun, et me nägime endid eelkõige ülemaailmse Katoliku Kiriku ja oma konkreetse koguduse liikmena ning olime Püha Isa suhtes usaldavad ses osas, et tema poolt määratud kanooniline vorm meie tegevuseks oli valitud parimates Kiriku ja usklikkonna huvides.
Nüüdset otsust näeme aga kindlasti olulise kingitusena ja tegelikult siiski ju ka teatud tunnustusena, et saja aasta järel on võimalik taastada selline kirikukorraldus, mis on normaalne ja omane enamuses meie ülemaailmses Kirikus. See ei ole kindlasti mitte üksnes administratiivne, vaid eelkõige sisuline küsimus.
Saame olla ühiselt tänulikud koos meie õdede ja vendadega Põhjamaades, et sealsed piiskopkonnad, mis samuti reformatsiooni järel oma tegevuse lõpetasid, on taastatud juba 50 aastat tagasi. Nii Soomes, Rootsis kui Norras olid moodustatud apostellikud vikariaadid, mis teatud mõttes sarnanesid apostellike administratuuridega, ning Helsingi piiskopkond on taas olemas aastast 1955, Stockholmi ja Oslo piiskopkonnad aastast 1953. Seega oli Eesti siinses piirkonnas ehk Põhja- ja Baltimaadest viimane, kus pärast reformatsiooniaega katoliku piiskopkond taasasutati.
Olgugi et praegune Tallinna piiskopkond ei ole territooriumilt samasugune selle Tallinna piiskopkonnaga, mis oli olemas kuni reformatsioonini, tasub korraks lühidalt nimetada ka need ajaloodaatumid. Tallinna piiskopkonna asutasid Taani kuningas Valdemar II ja Lundi peapiiskop Andreas Sunesen 1219. aastal pärast Tallinna vallutamist, paavst Honorius III loal. Tallinna piiskopiks määrati Wesselin. Keskaegne Liivimaa jagunes Riia peapiiskopkonnaks ning Tartu, Saare-Lääne, Kuramaa ja Tallinna piiskopkonnaks. Tallinna piiskop allus Lundi peapiiskopile, kõik teised Liivimaa piiskopid Riia peapiiskopile. 1561. aastal Tallinna piiskopkond likvideeriti.
Rootsi võimu ajal oli katoliiklus Eestis keelatud. Vene tsaaririigi perioodil oli katoliiklus küll lubatud, kuid eestlaste hulgas oli katoliiklik misjonitöö keelatud. 1783.a asutati kogu tollast Venemaad hõlmav Mogiljovi peapiiskopkond, kuhu kuulusid ka Eesti- ja Liivimaa. 18. jaanuaril 1786 toimus Tallinnas esimene teadaolev katoliku Missa pärast reformatsiooni.
22. septembril 1918 taastati 1566. aastal likvideeritud Riia piiskopkond, Eesti kogudused läksid selle alluvusse. 25. oktoobril 1923 ülendati Riia piiskopkond peapiiskopkonnaks ning, nagu oleme teadlikud, alustas 1. novembril 1924 Eesti Apostellik Administratuur.
Kui räägime veel muutustest, mida piiskopkonnaks ülendamine võiks meie siinse osakiriku sees kaasa tuua, siis näeb kanooniline õigus ette mitmeid arutelu- ja otsustuskogusid, mida apostellikus administratuuris ei ole olnud. Kas ja millal need moodustatakse, saab kindlasti otsustama meie piiskopkonna piiskop, ning mina piirdun siinjuures vaid nende loetelu ja lühikirjeldusega –
Diötseesi sinod on osakiriku väljavalitud preestrite ja usklike kogunemine kogu diötseesi hüvanguks.
Apostellikus administratuuris on meil olnud kuuria, ka diötseesis peab olema kuuria, mis koosneb isikutest, kes aitavad piiskopil diötseesi valitseda. Diötseesipiiskop võib hingehoidliku tegevuse eesmärkidel asutada piiskopliku nõukogu. Igas diötseesis tuleb luua majandusasjade nõukogu, mille eesistujaks on piiskop ja mis koosneb veel vähemalt kolmest usklikust, kes on kogenud majandusküsimustes ja tsiviilõiguses. Diötseesides, kus hingehoidlikud suhted seda nõuavad, võib asutada piiskopile alluva pastoraalnõukogu, mis jälgib pastoraalset tööd diötseesis ja esitab selle osas praktilisi soovitusi. Igas diötseesis tuleb asutada preestrite nõukogu, mis tegutseb piiskopi poolt kinnitatud põhikirja alusel.
See loetelu sai nüüd päris pikk. Olulisim on aga loomulikult see, mis puudutab meie sisulist tegevust.
Teemade hulgas, kus kindlasti võiks olla põhjust nüüd taas aktiivsemalt võtta initsiatiivi, võiks nimetada seda hoonekompleksi, kus meie tänane konverents toimub. See on ajaloolise dominiiklaste kloostri, mis asutati juba 13. sajandil, aidahoone. Selle kloostrikompleksi erinevate osade omanikeks on peamiselt Tallinna linn ja katoliku kiriku Tallinna kogudus, selles kompleksis on ka näiteks Katariina kirik, ning omanike ja kasutajate ühises koostöös oleks võimalik kogu see kompleks kujundada ühise kontseptsiooni alusel tervikuna usulistes, hariduslikes, kultuurilistes ja turismialastes ülesannetes toimivaks organismiks. Kolm aastat tagasi toimusid just siin, keskpunktiga selles kompleksis, ülemaailmsed dominiiklaste kultuuripäevad, kus eesotsas ordumeistriga osales kümneid Dominikaani Vendade Ordu liikmeid. See sündmus andis selget tunnistust sellest, et vaimulikud ordud ei ole mingid sellised ühendused, millest peaks rääkima mineviku vormis, vaid need on elavad ka täna. Nii saaksid kindlasti kõige ehedamal viisil tuua sellesse ajaloolisse kloostrikompleksi elava vaimsuse, mida ka praegu on selle erinevates osades, nagu ka siin, Theatrumi majas nähtavalt olemas ja tunda, just ju need institutsioonid, kes selle kloostrikompleksi on reaalselt kunagi rajanud.
See aga oli lihtsalt üks näide meie võimalikust tegevusest teatud suunal. Kõikvõimalikke tegutsemise võimalusi on kindlasti tohutult palju.
Julgen öelda, et me oleme tulevikku vaatavalt täidetud rõõmsa ja uudishimuliku elevusega ning siira tänulikkuse ja lootustega.
Ning me ei ole oma uue alguse juures kindlasti kuidagi ka inimlikus mõttes üksi – me teame, et oleme ühes üleilmses Kirikus koos 1,3 miljardi katoliiklasega, kes on oma palvete, mõtete, sõnade ja tegudega koos meiega, ning me saame meie ees seisvate ülesannete lahendamisel kindlasti tugineda meie Kiriku kahe aastatuhande pikkusele traditsioonile.
Tänan teid kuulamast.
Erik Salumäe
Piiskopkonna nõunik