Eesti roomakatoliku kirikus Eestis on peapiiskop Eduard Profittlichi elulugu, vaimulikku tööd ja märtrisurma põhjalikult uuritud alates 2017. aastast, kui algas tema õndsakskuulutamise piiskopkondlik faas. Eesti katoliiklased ootavad esimest õnnist-märtrit, kes oleks nende eeskostja ja kiriku kaitsja Jumala juures. Peapiiskop Eduardi eluloo uurimus näitab juba täna, kui lõppemas on kogu tema õndsakskuulutamise protsess Roomas, et tema kannatuslugu on seotud paljude eestlaste saatusega 1940ndatel. Tema lugu on kirjutatud paljude inimeste südametesse nii siin Eestis kui ka tema sünnimaal Saksamaal.
Käesoleva ettekandega sooviksin tutvustada Teile, auväärsed kuulajad, ühe väärika Jumala sulase elu ja märterlust ning et tema elu ja saatus oleks järelemõtlemiseks meile kõigile.
Eduard Profittlich, piiskop, vaimulik isa, kirikujuht, sai teenida Eestis veidi üle 10 aasta – alguses Tallinna kogudusevaimulikuna, siis apostelliku administraatorina ja lõpuks piiskopina.
Tema elutee sai alguse sünnilinnast Birresdorfist 11. septembril 1890 Lääne-Saksamaalt.
Põhihariduse sai Eduard Profittlich koduküla läheduses Leimersdorfis. Haridust ta omandas veel Ahrweileri progümnaasiumis ja Linzi gümnaasiumis, mille lõpetas 1912. aastal – see oli samuti aeg, mil noor Eduard tundis Jumala kutset.
Peale Linzi gümnaasiumiõpinguid astus nooruk Eduard Profittlich Trieri preestriseminari, järgides kindlalt oma hingesügavusest tulevat otsust, et temast peab saama preester. Ta õppis veel lisaks teoloogiat ja filosoofiat Heerenbergis ja Valkenbergis. Vahepeal küll sõja tõttu Euroopas õpingud katkesid ja ta töötas sanitarina sõjaväehaiglas. Kuid hiljem, õpingute lõpus, 1922. aastal Valkenburgis, ta pühitseti preestriks, seda enne suunamist Poolasse, kus ta õppis aastatel 1922 kuni 1924.
Poolas ta õppis kõrgemal tasemel filosoofiat ja teoloogiat, mis oli heaks vundamendiks tulevasele tööle Eestis. Ta õppis Jeesuse Pühima Südame kolleegiumis Krakowis, õppis ära poola keele ning pühendas ennast Jeesuse Pühima Südame hardusele, mida hiljem laialdasemalt ka Eestis tutvustas. Tänagi näeme Tallinnas Peeter-Pauli koguduse juures Eduard Profittlichi nimelises raamatukogus suurt kollektsiooni tema poolakeelseid raamatuid Poola ajast, need on valdavalt filosoofia- ja teoloogiaõpikud. Enne Poolast Saksamaale tööle asumist oli aktiivne preester, eriti noortetööalal Opoles. Sealt suunati teda Hamburgi, kus töötas poolakatest töötajate hingehoidjana ning andis ka lõplikud tõotused Jeesuse Seltsile veebruaris 1930.
1930. aasta lõpus saadetakse Profittlich riiki, mille keelt ja kultuuri ta ei tundnud – Eestisse. Töö ja misjon, mis teda Eestis ees ootas, ei olnud mitte lihtsalt teenimistöö, ta pidi alustama kiriku ülesehitamisega Maarjamaal. Luterliku reformatsiooni tulemusena oli katoliku kirik Eestis peaaegu täielikult kadunud. 1930. aastal tegutses Eestis vaid paar katoliku kogudust, mille liikmed olid peamiselt poolakad ja leedukad. Eduard Profittlichi oli saadetud seda ülesannet täitma Jumala armust, sest Jumal soovis inimesi, kes oleks Tema kaastöölised maa peal – ja seda ka Maarjamaal. Lisaks oli tal palju omadusi ja keeleoskus, saksa ja poola keel, sest katoliku kogukond Eestis koosnes valdavalt poolakatest ja sakslastest.
Eesti vajas aga kasvavale ning arenevale katoliku kirikule juhti ‒ Apostellik Administraator pidi resideeruma Eesti territooriumil. Selles juhis nähti Püha Tooli poolt koheselt isa Eduard Profittlichit ja ta nimetati 11. mail 1931 Apostellikuks Administraatoriks Eestisse. Apostelliku Administraatorina kasutas Eduard Profittlich kõiki võimalusi ja kontakte kiriku ülesehitamiseks ning kasvatamiseks Eestis. Ta tõi katoliku kirikusse palju uuendusi, tegeles hingehoiuga ja püüdis siin tugevdada katoliiklust. Hakkas kohe õppima Eesti keelt.
Tema saavutused Apostelliku Administraatorina kinnitavad tema pühendunud tööd ülemkarjasena Eestis. Olukord, millest tuli alustada, ei olnud kerge, kuid pinnas Kristuse viinamäel kandis head vilja. See, millele Profittlich pani Administraatorina aluse 1930ndatel aastatel, kasvab ja areneb katoliku kirikus Eestis tänagi.
Eduard Profittlich nimetati 27. novembril 1936 paavst Pius XI poolt Adrianoopoli titulaarpeapiiskopiks. See oli suur tunnustus kogu katoliiklaskonnale, mida hiljem aastaid inimesed tänupalvetes mäletasid. Profittlich oli ka esimene Eesti Vabariigi kodanik, kes katoliku piiskopiks pühitseti, sest ta sai Eesti kodakondsuse 1935. aastal. Ta oli ka esimene katoliku piiskop reformatsioonijärgsel perioodil Eestil. Kuu aega hiljem, 27. detsembril toimus pidulik pühitsemistseremoonia Tallinnas Peeter-Pauli katedraalis, kuhu oli saabunud kohale palju väärikaid külalisi.
Olgukord oli aga Euroopas pingeline ja muutus kiiresti. 1930. aastate lõpuks oli poliitiline õhkkond Euroopas muutunud äärmiselt raskeks. Valitses teadmatus. Alles oldi taastatud esimese maailma hävingust, kuid juba hirm varjutas taas Euroopat. Ohtu nägid eelkõige Poola ja Baltikum. 1939. aastal sõlmitigi Stalini ja Hitleri riikide vahel Molotovi-Ribbentropi pakt, mis jagas Euroopa sisuliselt eraldi mõjusfäärideks. Eesti okupeeritakse. Kehtima hakkab nõukogude võim. Saksamaa kutsub tagasi oma rahvusest kodanikke ja selle otsuse ees seisis ka katoliiklaste ülemkarjane. Kuid koheselt tal tekkisid kahtlused − kuidas lahkuda oma rahvast, kuidas lahkuda oma karjast, kelle peakarjaseks ta meie Lunastaja Issanda Jeesuse Kristuse poolt oli saadetud. 1940. aastal kirjutas ta kuulekana Rooma ja küsis Pühalt Isalt Pius XII-lt, mida teha – kas jääda Eestisse või lahkuda Saksamaale. Juba selles kirjas 1940. aasta oktoobrist märgib ta, et on valmis ohverdama oma elu jumalariigile: „Tahaksin lisada, et olen ka valmis täie südamerahuga vastu võtma ohverduse Jumala kuningriigi eest sellel maal ning kogu töö ja kõigi kannatuste eest, mida nendes muutunud oludes on vaja jumalariigi huvides.”
Peale pikka sisekaemust, vestlust Jumalaga ning paavstilt saabunud vastust, kes palus piiskopil tegutseda nii nagu Jumal palub, Profittlich otsustas Eestisse jääda ning ta kommenteeris oma otsust tähelepanuväärsete sõnadega: „Kuigi ma ei saa kuidagi ennustada ega ette näha, milline saab olema minu saatus või millised ohvrid on ees ootamas, lähen ma sellele teele täielikus usalduses Jumala vastu ja sügavalt veendununa, et kui Jumal kõnnib minuga, ei jää ma kunagi üksi. Olen ka kindel, et ohver, mille ma sellel maal niiviisi toon Jumala kuningriigi nimel, kannab ühel või teisel viisil vilja.“ Need sõnad kirjutas ta kardinal Maglionele veebruaris 1941, paludes õnnistust pühalt isalt Pius XII-lt oma otsusele Eestisse jääda. Samal ajal kirjutas ta sugulastele Saksamaal kirja, kus ta ütles: „…et saaksin olla kõiges – mis see ka poleks – ustav oma kõrgele ja pühale kutsumusele ja missioonile ning anda Kristusele ja Tema Kuningriigile kogu oma vägi ja kui see on Tema püha tahe, siis ka oma elu. See oleks mu elu ilusaim lõpp…“
Profittlichil oli veendumus, aidata ja olla oma rahvaga nii kaua kui Jumal seda talle annab. Kui teda viiakse Siberisse - saatus mis langes paljudele Eesti inimestele osaks - saab ta hingehoidjana olla ka seal sunnitöölaagris kasulik. See on just see koht, kus vaimulikku kõige enam vajatakse.
Ja paar kuud peale otsust Eestisse jääda, ta arreteeritakse juunis 1941, siin Peeter-Pauli kiriku kõrval asetsevast ametikorterist.
Üks tunnistaja on seda hiljem kirjalikult kirjeldanud järgmiselt, et reede hommikul enne Missat tulid Püha Perekonna nunnad juba kiriku õues nuttes vastu, et piiskop olevat arreteeritud. Õdedest maha jäänud tunnistuses oli kirjas, et kirikuterritoorium olla öösel ümber piiratud ja mitu tundi olla läbiotsimine kestnud. Piiskop olevat vahistamise ajal eriliselt rahulik olnud. Ta olla palunud luba enne veel kord kirikusse minna. Tema soovile olla vastu tuldud ja ta oli astunud kirikusse seitsme relvastatud NKVD ametniku saatel. Kui piiskop oli palve lõpetanud, pöördunud ta nunnade poole, et neid veel õnnistada…
Nii algas peapiiskopi Kolgata teekond Kirovi vanglasse.
Esimesed märkmed Kirovist 2. augustist 1941. Allikate põhjal võib väita, et kokku toimus Kirovi vanglas augustist oktoobrini 11 peapiiskopi ülekuulamist. Enamik ülekuulamisi toimus öösiti. Juurdlustoimikute lähemal vaatlusel on näha, et Eduard Profittlichi tervislik seisund halveneb iga ülekuulamisprotsessiga. Võib vaid ettekujutada, millised olid ülekuulamised Nõukogude vangilaagrites – enne tuli süüdistatav hävitada moraalselt ja siis füüsiliselt.
Üldiselt oli teada saatus, keda Kirovis kinni peeti. Need inimesed, peale moraalset ja füüsilist vägivalda, määrati hukkamisele. Nii ka Profittlich. Teda süüdistati, et olevat meelestatud vaenulikkuses nõukogude võimu ja kommunistlik partei vastu, viis läbi nõukogudevastast agitatsiooni kirikus kasutades samas ära usklike usulisi tundeid ja aitas ühte kiriku teenijat põgeneda Soome kaudu Itaaliasse. Profittlich teeb küll apellatsiooni, kuid seda ei arvestata. Surmanuhtlus mahalaskmise läbi jääb jõusse. Peale kohust, Profittlich viibib kongis, ootab otsust, mil see täide viiakse. Vanglaruumid olid täis vange, kütteks vaid vangide eneste hingeõhk väljas valitseva -45 C juures ja süüa üldjuhul polnud. Enamik vange surid karmide vanglatingimuste tõttu. Sama saatus langes ka Profittlichile.
Loomulikult kirik ja omaksed said sellest teada alles siis kui Eesti sai taas iseseisvaks 1990ndatel. Enne seda, oli poolsajandit teadmatus Profittlichi saatuse kohta. Sugulased Saksamaal lootsid ehk siiski nende armastatud vend Kristuses elab, aga 1990ndate alguses selgus tõde, kui avanes võimalus tutvuda Moskvast saadetud KGB toimikutega, kus olid ka toimik Profittlichi kohta, mis kinnitas ta surma 1942 Venemaa vanglas.
Kokkuvõtteks.
Usu nimel surnud märtrid ei elanud mitte ainult kristluse esimestel sajanditel, me teame paari viimase sajandi märtreid, kes andsid oma elu just usu nimel ja hukkusid julma kohtlemise tõttu. Paavst Franciscus on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et tänapäeval pole märtreid vähem kui kristluse esimestel sajanditel. Kannatlikkus, tagakiusamine ja märtrisurm on märgid sellest, et need inimesed käivad Issanda jälgedes. Ka Eesti ajaloost näeme, kui palju inimesi, eriti vaimulikke, hävitas see võõras ideoloogia. Kuid oma märtrisurma kaudu on nad ellu viinud Kristuse lunastuse sõnumi (Kl 1:24) ning on uue maailma, uue Euroopa ja uue ühiskonna alus, nagu on kunagi öelnud püha paavst Johannes Paulus II märtrite kohta.
Peapiiskop Eduard Profittlich täitis kõiki oma kohustusi suure armastusega, järjepidevate pingutustega suutis ta ellu viia kõik, mida Jumal temalt ootas – olla ustav Kristusele ja Tema kirikule ning Tema kuningriigile.
Täielikult pühendunud palvele ja hingede päästmisele, oli peapiiskop Eduard tööriist Jumala kätes. Katoliku kirik Eestis ei unusta Eduard Profittlichit, kes jagas meie rahva ja kiriku saatust kõige keerulisemal ajal riigi ajaloos.
Katoliku kirik hoiab tugevat lugupidamist peapiiskop Eduard Profittlichi suhtes ja tänab Jumalat, et Ta on Eestile kunagi Profittlichi näol kinkinud sellise inimese.
Oma piiskoplikuks motoks võttis Profittlich 1936. aastal „Fides et Pax“ (Rahu ja usku). Olgu need sõnad heaks hingekosutuseks ja järelemõtlemiseks, kui habras on meie maine elu ja kui lihtne on elu ning vabadust kaotada.
Eduard Profittlich sooviks kindlasti kõigile meile usku ja rahu ning on kindlasti andestanud oma tagakiusajatele ja meie võime vaid austusega meenutada tema märtrikannatusi 1941. aastal ja surma 1942. aastal Kirovi vanglas ning pöörduda tema eestkostele palves nüüd ja tulevikus.
Marge Paas
Piiskopkondlik postulaator
2. novembril 2024 Tallinnas
Soovitame juurde lugeda Profittlichi kohta ajakirja Akadeemia 2024. a oktoobrikuu numbris.