Teie Pühadus,
mul on sügavalt hea meel tervitada Teid Eestis, ajaloolisel Maarjamaal, ajal, mil tähistame oma riigi sajandat aastapäeva.
Meie iseseisvusdeklaratsioon 24. veebruarist 1918 kuulutas kõigile kodanikele võrdseid vabadusi, vaatamata nende poliitilisele ilmavaatele, rahvusele või usutunnistusele. Usuvabadus on just üks selline kindel kalju, millel seisab meie demokraatia.
Meenutan siinjuures pea sada aastat tagasi toimunud vestlust Vatikanis. Vabadussõjas oma iseseisvuse eest võitleva Eesti diplomaat Kaarel Robert Pusta kohtus Eesti riigile tunnustust taotledes riigisekretär kardinal Pietro Gasparriga, keda huvitas muu hulgas ka riigi ja kiriku vahekord. Pusta rääkis täielikust usuvabadusest uues vabariigis, mille peale kardinal ütles rõõmsalt: „Siis oleme ju sõbrad”.
See sõprus on kestnud läbi aja, ka kõige raskematel aegadel. Püha Tool ei tunnustanud mitte kunagi Eesti okupeerimist ja te hoidsite kogu selle aja siinset apostlikku administratuuri täitmata poliitilistel põhjustel –sedisvacantia rerum politicarum causa.
Püha Tool pakkus oma moraalse ja poliitilise autoriteediga kommunismiikke all kannatavatele Euroopa rahvastele vaimset jõudu ja inspiratsiooni vabaks saada ning tuletas meelde apostel Pauluse sõnu kirjas roomlastele: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!”
Üle veerandsaja aasta on Eesti taas vaba. Selle ajaga on muutunud palju, kuid Eesti on alati kindlaks jäänud vabadusele, avatusele ja demokraatiale ning sellele on toetunud meie ühiskonna kiire areng. Kuid tuletan siinjuures meelde 25 aastat tagasi Eestit külastanud paavst Johannes Paulus II luuleridu:
„Vabadus – lakkamatu vallutus, seda ei saa lihtsalt omada.
See tuleb kingitusena, kuid selle alalhoidmine on võitlus.”
Oma vabaduse ja inimõiguste eest peame seisma kogu aeg.
Kui me seda ei tee, siis võime võita mõne muretu päeva, kuid saame väga mureliku tuleviku.
Enese peitmine maailma murede eest ei tee kedagi tugevamaks ja õnnelikumaks, sest kinniste uste taga kasvab vaid hirm, aga mitte kunagi loov ning kindlust pakkuv tulevik. Meie kõigi ühine vastutus on leida lahendused maailma muredele. Olgu need metsikuste ja sõja eest põgenejate kannatused, kliimamuutused ja rändeprobleemid või vaesus.
Kiirete muutuste ja majandusarengu perioodil ei tohi unarusse jätta kõige enam haavatavamaid – vaeseid, puudega, väga noori või väga vanu inimesi. Me peame meeles pidama, et majanduslik edu kohustab meid märkama ja aitama. Ehk kasutades Teie enda mõtet: „... rahval, kes ei hooli oma lastest ja eakatest, ei ole lootust.”
Teie Pühadus,
kliimamuutustega toimetulek on meie ajastu otsustav küsimus. Me teame, kui selgelt on see seotud rändeprobleemiga. Kindlasti aitab kliimamuutusi tasakaalustada kiire tehnoloogiline murrang. Kuid see on vaid üks pool, sest tuleb tegeleda senise raiskava käitumis- ja mõtteviisi muutmisega.
Selles saavad eestvedajad olla ka kõige väiksemad riigid ja rahvad, sest meil on olemas vajalik mobiilsus kiireid muutusi läbi viia. Hea näide on Eestist alguse saanud ja üle-eelmisel nädalal üleilm- seks maailmakoristuseks kasvanud Teeme Ära. See näitab, et väikesed saavad olla suured üleilmsete murede lahendamisel. Meie kõigi teha on see, millise planeedi me tulevastele põlvedele jätame. Eesti kirjanik Jaan Kaplinski on pakkunud raiskamisele vastu astumise sümboliks Assisi Franciscuse kuube, mida ta aina parandas ja ära ei visanud.
Lõpetaksingi Assisi Franciscuse sõnadega: „Sinna, kus on vihkamine, luba mul külvata armastust. Kus on ülekohus – leevendust. Kus on pimedus – valgust. Kus on kurbust – rõõmu.”
Teie Pühadus,
ma tänan Teid ja olen kindel, et meie sõprus jääb kestma üle aegade.
Palun Teid kõnelema.