Püha Isa paavst Franciscuse kõne kohtumisel riigivõimu, tsiviilühiskonna ja diplomaatilise korpuse esindajatega Presidendi Kantselei Roosiaias

Proua President,
valitsuse liikmed ja riigivõimu esindajad, auväärsed diplomaatilise korpuse liikmed, ekstsellentsid,
daamid ja härrad!


Mul on väga hea meel kohtuda teiega siin, Tallinnas, kõige põhjapoolsemas pealinnas, mida Issand on lubanud mul külastada. Ma tänan teid, proua President, teie tervitussõnade eest ja võimaluse eest kohtuda Eesti rahva esindajatega. Ma tean, et teie hulgas on ka kodanikeühenduste ja kultuurimaailma saadikud. Nõnda saan neile väljendada oma soovi saada rohkem teada teie kultuurist ja eriti sellest vastupanuvõimest, mis on lasknud teil pärast väga mitmeid katsumusi ikka uuesti jälle algust teha.


Läbi sajandite on siinseid maid tuntud kui Maarjamaad, Maarja maad. See nimi ei kuulu teie jaoks pelgalt ajalukku, vaid on ka teie kultuuri osa. Kui ma mõtlen Maarja peale, tuleb mul kohe meelde kaks sõna: mäletamine ja viljakus. Maarja on naine, kes peab asjad meeles ja hoiab kõike elavat oma südames (vt. Lk 2:19), ja ta on viljakas ema, kellest sünnib tema Poja elu. Nõnda sooviksin ma mõtiskleda Eestist kui mäletamise maast ja kui viljakuse maast. 


Mäletamise maa
Teie rahval on tulnud eri aegadel läbi ajaloo välja kanda kibeda kannatamise ja ahistamise hetked. See on olnud võitlus vabaduse ja iseseisvuse eest, mida pidevalt vaidlustatakse ja ohustatakse. Viimase veerandsajandiga, sellest ajast peale, kui saite endale jälle kätte õige koha rahvaste peres, on Eesti ühiskond aga liikunud edasi „hiigla- se sammudega”. Teie maa on küll väike, kuid inimarengu indeksi ja innovatsioonivõimekuse poolest on ta juhtivate riikide hulgas. Samuti olete kõrgel kohal ajakirjandusvabaduse, demokraatia ja poliitiliste vabaduste poolest. Te olete ka sõlminud tihedad koostöö- ja sõprussidemed paljude maadega. Oma minevikku ja olevikku silmas pidades on teil igati põhjust minna vastu uutele ülesannetele ja vaadata tulevikule lootusega. Mäletamise maal peetakse ikka meeles seda, et praeguseks saavutatuni on jõutud tänu eelkäijate pingutustele, suurele tööle, vaimule ja usule. Kui mäletada asju tänuliku meelega, saab võimalikuks pidada tänaseid saavutusi sellise ajaloo viljaks, mille on loonud kõik need mehed ja naised, kes nägid vaeva selle kallal, et vabadus saaks tulla. Ja et omakorda neile au anda, tuleb nüüd välja valgustada uued rajad tulevastele põlvedele.


Viljakuse maa
Rooma piiskopi ametisse astudes ma märkisin: „Praegusel ajal elab inimkond läbi ajaloo pöördepunkti, nagu seda on näha mitmes valdkonnas toimuvast suurest edasiliikumisest. Neid inimeste heaolu tõstmiseks tehtud samme saab ainult heaks kiita” (Evangelii Gaudium, 52). Siiski tuleb kasuks, kui me kunagi ei unusta, et „hea elu” ja hästi elatud elu ei ole üks ja sama asi. Üks nähtav asjaolu, mis käib kaasas tehnokraatliku ühiskonnaga, on see, et elult läheb kaotsi elamise tähendus ja rõõm. Inimestel sumbub aeglaselt ja vaikselt imetlemise võime ja alles jääb ainult eksistentsiaalne tüdimus. Aegamisi võib eriti noortel kaotsi minna ka kuhugi kuulumise ja teistega arvestamise ning oma rahva, kultuuri ja suguvõsa juurte tunnetus, nii et jäädakse ilma oma oleviku ja tuleviku ülesehitamiseks vajalikust juurdumusest ja vundamendist, nii et ei suudeta enam isegi unistada, riskida ega luua. Kui kogu „lootus” pannakse tehnoloogilisele progressile kui ainuvõimalikule teele, siis võib juhtuda, et läheb kaduma võime luua inimeste, põlvkondade ja kultuuride vahelisi sidemeid ning lõpuks ka kogu see elamise jaoks ülioluline kude, milles saame tunda osadust omavahel ja ka suure ühise eesmärgiga kõige laiemas mõttes. Järelikult ilmneb üks kõige tähtsamaid kohustusi meie kõigi jaoks, kes me vastutame ühiskonna-, poliitika-, haridus- ja usuasjade eest, just nimelt selles, kuidas aidata kaasa omavaheliste sidemete ülesehitamise jätkumisele.


Viljakuse maal peavad olemas olema ümbrused, kuhu saab istutada elujõulise võrgustiku andvad juured, nii et maa kõikide kogukondade liikmed saaksid end tunda koduselt. Pole olemas hullemat võõrandumist kui tunda ennast väljajuurituna, mitte kellegi hulka kuuluvana. Maa püsib viljakana ning selle inimesed kannavad vilja ja loovad tulevikku vaid sel määral, mil määral ta kannab hoolt oma inimeste kuhugi kuulumise eest, põimib omavahel eri põlvkondade ja eri kogukondade vahelised suhted ning hoiab eemal kõik selle, mis teeb inimesed üksteise suhtes tundetuks ja viib võõrandumise suurenemisele.


Armsad sõbrad, ma võin teile kinnitada, et selle taotlemisel saate te alati olla kindlad Katoliku Kiriku toetusele ja abile Eestis, kes on teie keskel küll väike kogukond, kuid soovib vägagi kaasa aidata, et siinne maa oleks viljakas.


Proua President, daamid ja härrad, ma tänan teid veelkord sooja ja sõbraliku vastuvõtu eest! Õnnistagu Issand teid ja kallist Eesti rahvast.


Õnnistagu Ta eriliselt vanu ja noori, et nad mäletamist kalliks pidades ja alal hoides teeksid siinsest maast viljakuse musternäidise.


Suur tänu.

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search