Elu lõpu küsimus on viimasel ajal olnud Euroopa, sh Eesti, avaliku debati teemaks. Ja seda suurel määral seetõttu, et kasvab nende inimeste arv, kelle jaoks see küsimus on muutumas eluliselt oluliseks.
Hiljuti Saksamaal välisreisil olles kohtusin ühe arstiga, kellel on pikaaegne kogemus pöördumatult haigete inimestega. Ta ütles mulle, et ei saa kunagi öelda, et inimesed ei taha elada. Nad tahavad küll elada, aga nad ei taha elada sellist elu, nagu neile pakutakse. Reaalne küsimus ei ole see, kas nende elu tuleb lõpetada, vaid kuidas pakkuda inimestele sellist elu, mida nad tahaksid elada.
Eesti kirikud on samuti selle teema peale mõelnud ning Eesti Kirikute Nõukogu ettepanek erakondadele mainib, et «peame oluliseks inimelu hoidmist ja kaitsmist kuni elu loomuliku lõpuni. Soovime, et riik toetaks ja arendaks rohkem palliatiivravi võimalusi, mille eesmärgiks on luua haigetele ja nõrgematele inimväärsed elulõpu tingimused».
Ka teised religioonid on selle teemaga tegelenud, mitte ainult kristlased. Lugesin paar päeva tagasi prantsuse ajalehest Le Monde artiklit, mille oli kirjutanud riigi budistliku liidu esimees: «Meie, budistide jaoks tähendab soov leevendada kannatusi elu lõpetamise teel võitlust vales kohas.» (Le Monde, 06.02.2023)
Meie põhjanaabrid on samuti selle probleemiga tegelenud ja seda päris aktiivselt. Pärast kodanikualgatust, mille eesmärk oli eutanaasia seadustamine ja mis kukkus Soome Parlamendis läbi, kutsus Soome sotsiaalministeerium kokku erapooletu ekspertide töörühma, mis avaldas oma töö tulemused 2021. aastal.
Nende töö aruanne on päris põhjalik ja dokumenteeritud ning iseenesest väga huvitav. Lühidalt, 2021. aasta 8. augustil andis ministeerium pressikonverentsil teada, et töörühma eksperdid on ühel nõul, et palliatiivset ravi ja terminaalhooldust tuleks tingimata edasi arendada, parandada mõlema kättesaadavust ja suurendada sellega seotud eksperditeadmisi. Eksperdirühm ei olnud üksmeelsel seisukohal, kas arsti poolt abistatud enesetapp või eutanaasia tuleks seadustada.
Kokkuvõttes leiavad Soome eksperdid üksmeelselt, et on oluline panna rõhk palliatiivravi arendamisele. Assisteeritud enesetapu küsimuses aga ei olnud nendevahelist konsensust.
Ma uurisin tänaseid erakondade valimisprogramme. Mul kulus palju aega, enne kui leidsin – ainult ühes kohas – vihje palliatiivravile.
Olen olnud 17 aastat Eesti Vabariigi kodanik ning sain hiljuti 62-aastaseks. Minu vanuses on mul muidugi lootus ja soov Jumala abiga veel palju aastaid elada, aga oleks naiivne mitte kunagi oma elu lõpule mõelda. Mind eriti ei aita ega lohuta teadmine, et juhul, kui ma tahaksin ennast tappa, oleks riik kohe valmis mind aitama!
Mind aitaks aga väga palju teadmine, et juhul, kui asjad muutuvad tõsiselt halvaks ja pöördumatuks, on minu seljataga riik ja palju selleks spetsiaalselt koolitatud inimesi, vahendeid, ressursse mind toetamas, aitamaks mul elada oma elu viimast etappi parimates võimalikes tingimustes.
Me räägime noorte tulevikust, majanduse tulevikust, julgeoleku tulevikust ja muudest teemadest ning kõik see on õige. Aga miks mitte rääkida nende inimeste tulevikust, kes lähenevad oma elu lõpule – pöördumatult haigete ja eakate tulevikust?
Neid on Eestimaal üha rohkem, sest siinne elanikkond vananeb. Mis mõtet on rääkida valimistel elu lõpu küsimusest üksnes seoses enesetapu seadustamisega?
Elu lõpp peaks kuuluma teemade hulka, mida valimistel käsitletakse, aga seda seoses inimese õigusega saada kõikvõimalikku abi oma elu lõpuni elamiseks, mitte selle lõpetamiseks. Tehnilised oskused on kindlasti olemas, aga puudub ilmselt veel poliitiline tahe.
Selle asemel, et kiirustada ja peale suruda abistatud enesetapu teemat valimisprogrammidesse, mõistlikum oleks kokku kutsuda erapooletu töörühm selle teemaga tegelemiseks.
Piiskop Philippe Jourdan
Allikas: Postimees - PHILIPPE JOURDAN ⟩ Palun aidake mul kauem elada: abistatud enesetapp või palliatiivravi? (postimees.ee) (Avaldatud Postimehe loal)