Mitmed noored on minult küsinud, kas tänapäeval kliima soojenemisega ja nii paljude sõdadega tasub üldse peret luua, jagab katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan.
Hiljuti ajakirjandust lugedes, olen avastanud enda jaoks uue sõna: tanatofiilia. Thanatos oli Vana-Kreeka surma kehastus või surmajumal. Tanatofiilia on tungiv igatsus surma järele, mis kasvab meie ühiskonnas ning sööb tasapisi meie sisemist energiat: pidevalt seisame uudiste ees, mis räägivad meile surmast ja ängistusest, meie planeet on suremas, meie demokraatia on suremas, meie vabadus on suremas, meie religioon on suremas, meie rahvas on suremas. Seda loetelu võib jätkata pikalt.
Ümbritsev sünge ärevus vallutab meid tasapisi ning tunneme ennast nii, nagu me elaksime surnuaias. Mitmed noored on minult küsinud, kas tänapäeval kliima soojenemisega ja nii paljude sõdadega tasub üldse peret luua ja lapsi saada, sest nemad peavad edaspidi elama sellises jubedas maailmas.
Ma olen ka kuulnud, et paljud inimesed ostavad praegu kinnisvara Eestist kaugemale ja seda hirmust, et sõda tuleb varsti Eestisse. Sellises õhkkonnas, kus elusoov on üldiselt nõrk, ei ole üllatav, et elu lõpp tundub paljudele vabanemine kurvast saatusest ja mõttetust elust.
Olen suhelnud inimestega, kes mulle ütlevad, et nad ei karda haigust ega valu, aga ei taha olla koormaks oma pereliikmetele. Teised ei karda samuti haigust ega valu, aga neil pole pereliikmeid ning nad ei taha sõltuda võõrast inimesest, kes ei ole nende pereliige. Kui inimesel on pere, siis ta ei taha elada, et mitte peret koormata. Kui inimesel ei ole peret, ta ei taha samuti elada ja sõltuda võõrast inimesest.
Meie arstiteadus ja tervishoiusüsteem on nii palju arenenud, et enamasti me ei karda haigust ega valu. Aga on midagi, mida meie tervishoiusüsteem ei saa ega suuda kunagi meile anda ja selleks on soov elada! Elada tähenduslikult. Seda ükski süsteem, ükskõik kui arenenud ta on, meile ei anna.
Palliatiivravi, mis areneb pidevalt ja mida me peaksime veel palju rohkem arendama Eestis, saab palju meile pakkuda, kuid see ei anna elule tähendust. Eluisu, elu tähendus, tuleb mujalt, ta tuleb ühiskonnast, ta tuleb teistest inimestest, kelle ees ja kelle eest me elame, ta tuleb meie peredest.
Apostel Paulus ütleb ise: «Teie rõõmuks ja usu edenemiseks jään ma lihasse.» (Fi 1:25) Kõige ilusam viis käsitleda oma elu ja surma on mõttes – teie pärast jään ma elama, mis on vastupidine sellele, mida omistatakse Saksa filosoof Martin Heideggerile «iga inimene on sündinud, et surra». Sellises perspektiivis on vanadus peamiselt võimaluste ja valikute progressiivne kadumine.
Paavst Johannes Paulus II, kui ta oli juba kõrges eas, ja väga halva tervisega, on kirjutanud väga ilusa läkituse eakatele inimestele, kus ta jagab oma isiklikke kogemusi ja samuti püüab selgitada kõrge ea ja vanaduse väärtust ja olulisust, mitte ainult inimese jaoks, vaid kogu ühiskonna jaoks. Ta ütleb järgmist: «Kõike seda silmas pidades muutuvad inimliku nõrkuse tunnused, mis on selgelt seotud kõrge eaga, üleskutseks vastastikuse sõltuvuse ja hädavajaliku solidaarsuse juurde, mis ühendab eri põlvkondi, kuna iga inimene vajab teisi ja saab rikastust kõigi andidest ja karismadest.»
Vahel mulle tundub, et vanadus on nagu viimane tabuteema, millest me ei taha rääkida, sest me kardame seda, tahame seda edasi lükata nii palju kui võimalik või isegi täiesti vältida või isegi asendada surmaga, olematusega. Oleme valmis ületama kõiki tabusid, ja rääkima kõigest, kaasa arvatud oma intiimsest elust, aga rääkida oma vanadusest, on viimane tabuteema.
Ja kuna me sellest ei taha rääkida, oleme nii vähe valmis seda elama, kui see aeg tuleb. Arvestades sellega, et nii Eesti ühiskond kui terve maailm praegu vananeb üsna kiiresti, vajame rohkem kui kunagi varem rääkimist vanadusest ja mitte seda kõrvale jätta, sest me häbeneme või ei taha, et keegi meid näeks, kui me ei ole enam produktiivsed või iseseisvad.
Kuidas valmistuda vanaduseks? Kuidas vanaduses leida tähendust enda jaoks, oma pere jaoks ja kogu ühiskonna jaoks? Kuidas hoida oma elukvaliteeti, mitte ainult füüsiliselt, vaid eelkõige hingeliselt, sest inimene on hing ning vajab igas vanuses anda oma elule hingelist kvaliteeti. Vananevas maailmas muutub see küsimus üha olulisemaks. Vananev maailm muutub üha koledamaks, kui ta ei suuda endale ilu ja tähendust leida.
Paavst Johannes Paulus II ütles kord naljatledes, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem noored julgustavad mind nooreks jääma. See võib-olla nali, aga mis peegeldab koostööd vanemate ja nooremate inimeste vahel, mis võib muuta kogu meie maailma ilusamaks ja inimlikumaks. Ja kui läheneb meile elu lõpp, siis tasub veelkord meenutada püha paavsti sõnu, et usk valgustab surma raske saladust ja toob vanadusse rahulikkuse, mida nüüd enam ei peeta ja elatakse passiivselt kui õnnetuse ootust, vaid pigem kui tõotusega täidetud lähenemist täisikka jõudmise eesmärgil!
Philippe Jourdan
Allikas: Postimees - PHILIPPE JOURDAN ⟩ Me räägime pigem avatult oma intiimelust, aga mitte vanadusest (postimees.ee) (Avaldatud Postimehe loal)
Foto: Pinterest.