Hiljuti Roomas linastunud dokumentaalfilm Paavst Franciscusest tõstatas ülemaailmse poleemika nagu oleks Paavst muutnud Kiriku õpetust. Mida tegelikult Paavst ütles ja millal see tegelikult juhtus?
Jah. Hiljuti tekitas dokumentaalfilm „Francesco“ päris palju poleemikat nii Eestis kui mujal maailmas. Mina lugesin ka neid uudiseid, kui nad tulid, aga algusest peale ei pidanud neid eriti usutavaks, sest ma olin alles paar päeva varem lugenud Paavst Franciscuse uut entsüklikat Omnes Fratres ja minu esimene mõte oli, et ei saa olla et Paavst oleks just praegu kirjutanud põhjaliku entsüklika inimeste vaheliste suhete kohta ning selles ei mainiks midagi teemadest, mida dokumentaalfilm talle omistas. Seetõttu palusin kohe panna lühikese selgituse Katoliku Kiriku kodulehele. Nüüd me teame paremini, kuidas kõik see toimus, sest Vatikan ise on andnud mõned kommentaarid. Ma püüan siinjuures seda lühidalt selgitada.
Natukene rohkem kui aasta tagasi vastas Paavst Franciscus ühes intervjuus, mida ta andis Mehhiko ajakirjanikule Valentina Alazraki’le kahele erinevale küsimusele, kahel erineval hetkel. Poolteist aastat hiljem, dokumentaalfilmis need vastused võeti kontekstist välja ja ühendati ning see tekitaski segaduse. Oma intervjuus, vastuseks ühele konkreetsele küsimusele, Püha Isa viitas sellele, et perekonnad ei tohiks välja heita poega või tütart sellepärast, et tal on homoseksuaalne kalduvus ega neid diskrimineerida. Selles konkreetses kontekstis Paavst ütles, et homoseksuaalse kalduvusega inimesed on Jumala lapsed, neil on õigus oma perele. Ei tohi kedagi välja heita oma perekonnast ega muuta tema elu võimatuks sel põhjusel, et tal on homoseksuaalne kalduvus. Siinjuures aitab ekshortatsioon Amoris Laetitia valgustada Paavsti mõtet.
„Kirik võtab omaks Issanda Jeesuse hoiaku, kes pakub oma piiritut armastust eranditult igale inimesele. Sinodi käigus arutasime nende perede olukorda, kelle liikmete hulgas on inimesi, kes tunnevad samasoolist tõmmet, olukorda, mis pole vanemate ega laste jaoks lihtne. Tahaksime ennekõike veelkord kinnitada, et igast inimesest, hoolimata seksuaalsest sättumusest, tuleb tema väärikuses lugu pidada ja temaga tuleb arvestada, samas tuleb hoolikalt vältida „kõiki ebaõiglase diskrimineerimise märke“, eriti agressiooni ja vägivalla mis tahes vorme. Sellistele peredele tuleks pakkuda lugupidavat hingehoidu, et need, kellel on homoseksuaalne suundumus, saaksid abi, mida nad vajavad, et mõista ja täielikult ellu viia Jumala tahet oma elus.“
Intervjuu teine küsimus oli seotud ühe kohaliku seadusega, kümme aastat tagasi Argentiinas, mis võimaldas „matrimonios igualitarios de parejas de mismo sexo“ (samasooliste paaride võrdseid abielusid) ning mille vastu võitles Buenos Airese peapiiskop, tulevane Paavst. Seal Paavst rõhutas, et „es una incongruencia hablar de matrimonio homosexual“ (on vastuoluline rääkida homoseksuaalsest abielust) ning selles konkreetses kontekstis ta oli rääkinud iga inimese õigusest olla seaduslikult kaitstud – nagu iga teine kodanik – ning lisanud, et ta oli seda kaitsnud. „Lo que tenemos que hacer es una ley de convivencia civil; tienen derecho a estar cubiertos legalmente. Yo defendi eso.“ (On vaja teha koosolemise seadus; neil on õigus olla seaduslikult kindlustatud. Seda ma kaitsesin.). Sõna „convivencia“ hispaania keeles ei tähenda ainult kooselu nagu eesti keeles, vaid ka igasugust ühiskondlikku koosviibimist või kooslust, kodus, tööl, koolis, ühiskonnas üldiselt. Nende sõnade täpset tähendust valgustab see, mida Paavst ütles ühes intervjuus 2014.a.: „Abielu on ühe mehe ja ühe naise vahel. Sekulaarsed riigid pretendeerivad tsiviilpartnerluse põhjendamisele vajadusega reguleerida erinevaid majanduslikke sidemeid inimeste vahel nagu näiteks ravikindlustus. Tegemist on vajadusega erinevate kokkulepete järele, mille võimalikke vorme ma ei oska loetleda. Siin tuleb vaadata konkreetselt igaüht eraldi.“
Paavst Franciscus viitas antud juhul erinevatele riiklikele kokkulepetele, kindlasti mitte Kiriku õpetusele, mida ta on pidevalt kinnitanud aastate jooksul.
Mõned inimesed on öelnud, et see, mida Paavst on öelnud selles filmis, on hereesia. Kas see on tõsi?
Ma ei teadnud, et keegi seda ütles. See on tõesti absurd. Kui need inimesed oleksid uurinud Paavsti originaalintervjuud – mille sisu ilmus ka järgmisel päeval paljudes ajalehtedes – selle asemel, et kohe teha järeldusi, siis nad ei oleks seda ütelnud. Aga praeguses maailmas eelistatakse sageli pigem kiiresti reageerida kui õigesti reageerida... Katoliiklane loeb Piiblist : „Sina oled Peetrus ja selle kalju peale ma ehitan oma kiriku, ning põrgu väravad ei saa sellest jagu (Mt 16:18).“ Meie, katoliiklaste jaoks Paavst on Peetrus, ning Peetrus on kalju, mille peale Kristus ehitab oma Kiriku ja mille vastu põrgu ei saa midagi teha. See on Kristuse lubadus, et ta juhib oma Kirikut kuni maailma lõpuni Paavsti kui Peetruse järglase kaudu. Mitte-katoliiklased ei pea seda uskuma. Aga meie, katoliiklased, meie usume, et Jumala erilise armu tõttu ei juhi Peetruse järglased meid kunagi eemale Kristuse õpetusest, muidu see tähendaks, et „põrgu väravad“ said Kristuse Kirikust jagu. See eriline Jumala arm Paavstile kui Peetruse järglasele on osa katoliku õpetusest ja traditsioonist algusest peale. Selle erilise Jumala armu pärast katoliiklane võtab usaldusega vastu seda mida Paavst õpetab usu ja moraali kohta. Muidu oleks Paavst tavaline kirikupea, ja mitte „kalju“. Nagu kommenteerib püha Augustinus: “A petra Petrus, non a Petro petra. Sic a petra Petrus, quomodo a Christo Christianus”. Paavst on kalju mitte oma enda omaduste või tarkuse pärast, vaid Kristuse erilise armu pärast, kes ehitab oma Kirikut. See ei muuda Paavstit pool-jumalaks ega üliinimeseks, vaid rõhutab Kristuse lubaduse tõsidust.
Mida Kirik ütleb samasooliste suhete kohta?
Kiriku – ja Paavsti - seisukohad on selged: abielu saab olla ainult ühe mehe ja ühe naise vahel. Kiriku jaoks abielu alus on stabiilne elu ja armastuse kooslus ühe mehe ja ühe naise vahel, mida ühiskond austab ja tunnistab. See institutsioon oli olemas enne, kui olid riigid ja seadused maa peal, sest see tuleb mitte riigist ega harjumusest ega traditsioonist, vaid inimloomusest. See on inimlik reaalsus, mida ei saa automaatselt samastada juriidilise staatusega, mida riik loob ja mida ta nimetab „abieluks“. Näiteks on raske näha vahet abielu ja registreeritud kooselu vahel, nagu seda Eestis pakutakse. Nii kaua kui tegemist on mehe ja naise koosluse ühiskonnapoolse tunnistamisega, võib ainult rääkida erinevatest abieluvormidest. Ja kui tahetakse laiendada ühte abieluvormi liitudele, mis ei saa oma loomuse poolest moodustada abielu, saame me ainult öelda, et tahetakse muuta abielu definitsiooni, ilma sõna „abielu“ kasutamata. Seetõttu olen ma väga mures, kui kuulen, et tahetakse viia läbi rahvaküsitlus, mis sümboolselt kinnitaks, et abielu on ainult mehe ja naise vahel, ning samal ajal pakutakse rakendada kooseluseadust, mis oma praeguses vormis ütleb sisuliselt just vastupidi, et abielu ei ole ainult ühe mehe ja ühe naise vahel. Tähtis ei ole, kas kasutatakse sõna „abielu“ või mitte, vaid millisest abielulisest reaalsusest räägitakse. Ma saan aru, et tahetakse sellisel viisil kaitsta abielu mõistet. Aga tähtis ei ole kaitsta sümboolselt abielu mõistet, vaid säilitada abielu tähendust kui Jumala poolt loodud inimlik reaalsus. Me ei saa ennast varjata sõna „abielu“ kasutamise juriidilise formalismi taha, nagu oleks kõik lubatud, nii kaua kui me ei kasuta sõna „abielu“.
Milline on Katoliku Kiriku seisukoht samasooliste paaride kooselu/liitude kohta?
Kiriku vastuseis sellisele seadusele ei ole suunatud kellegi vastu. Paavst Franciscus on rääkinud abielu – kui mehe ja naise eluühtsuse – „transtsendentaalsest ja unikaalsest väärtusest ühiskonnas“. Abielu väärtuse ülendamine ei alanda neid, kes – nagu mina – ei moodusta abielu. Ma ei ole vähem mees või vähem naine sellepärast, et ma ei moodusta abielu. Aga ma tunnistan hea meelega, et on vajalik esile tuua mehe ja naise kooslust kui meie ühiskonna vundamenti, sest igaüks meist – abielus või mitte abielus, „homo“ või „hetero“ – on just sealt alguse saanud. Meie ühiskonnal on vaja rohkem tunnistada mehe ja naise peale ehitatud perekonna väärtust, kui ta tahab edasi elada. Selle eitamine ei teeks meie ühiskonda kaasaegsemaks. Kirik ei alanda ega diskrimineeri kedagi, kui ta ütleb, et abielu on mehe ja naise vahel. Paavsti sõnad dokumentaalfilmis olid moonutatud ja seetõttu raskesti arusaadavad. Ent originaalsõnad näitavad, et Paavst Franciscus, nagu Katoliku Kiriku Kiriku Katekismus ütleb, võitleb konkreetselt igasuguse „ebaõiglase diskrimineerimise“ vastu, mis väljendub mitte ainult seadustes, vaid ka sõnades, hoiakutes, naljades jne... Vältida diskrimineerimist on üks asi, tahe kõik ühtsustada on teine asi.
Ebaõiglus ei seisne selles, et käsitletakse erinevalt reaalsusi, mis on iseenesest erinevad. Ebaõiglus seisneb selles, et ei anta igaühele seda, mis kuulub talle või millele tal on õigus. Näiteks, kui ei tunnistata piisavalt, kui palju ühiskond on perekonnale võlgu.
Need, kes nagu mina ei moodusta abielu, ei vaja, et meid käsitletaks kui abielu, selleks et saaksime väärikalt elada. Kuigi Katoliku Kiriku seisukoht kooseluseaduse kohta ei täpsustanud neid praktilisi aspekte, Eesti KirikuteNõukogu seisukoht sel teemal näitab küll, kuidas on võimalik respekteerida kõikide tsiviilõigusi ja anda igaühele seda kaitset, mida ta vajab, teiste seaduste kaudu, mis ei puuduta abielu küsimust. Lõpetuseks, tuleb alati meeles pidada, et kui Paavst räägib abielust ühe mehe ja ühe naise vahel, ta ei räägi abielust kui ühe konkreetse riigi poolt defineeritud juriidilisest kategooriast (Paavst räägib tervele maailmale, mitte ühele konkreetsele riigile), vaid abielust kui inimreaalsusest, mis hõlmab kõik kooslusi, mida võib samastada või võrdustada abieluga.