Abielu ja perekond

PAAVST PIUS XI APOSTELLIK RINGKIRI
CASTI CONNUBII
31. detsembrist 1930
Kristlikust abielust

 

Kõrgeaulistele vendadele patriarhidele, priimastele, peapiiskoppidele, piiskoppidele ja teistele ülemkarjastele, kes elavad rahus ja osaduses Apostliku Tooliga

Paavst Pius XI

Kõrgeaulised vennad!
Päästetervitus ja apostellik õnnistus!

1. Kui kõrge on rüvetamata abielu väärikus, võime, kõrgeaulised vennad, ära tunda eelkõige sellest, et meie Issand Kristus, igavese Isa Poeg, olles võtnud omaks meie langenud loomuse, tahtis oma armastavas igatsuses päästa inimkonda jaseadisabielu erilisel viisil mitte ainult ühise kodukolde ningseeläbi terve inimühiskonna algpõhjuseks ja vundamendiks, vaid ülendas selleUue Lepingu tõelise ja üleva sakramendi seisusesse, taastas selle jumaliku sisseseadmise esialgse puhtuse ning usaldas hoole selleeest Kirikule, oma Mõrsjale.

2. Selleks aga, et see abielu uuendamine kannaks kõigi rahvaste seas ja kõigil ajastutel ka loodetud vilju, on esmalttarvis, et inimeste mõistus saaks valgustatud Kristuse rikkumata õpetusega abielu kohta. Seejärel on vaja, et kristliku abielu osapooled, kelle nõrka tahet tugevdab Jumala arm, kujundaksid kogu oma mõtlemise ja tegevuse selgeima Kristuse seadusejärgi, et kindlustada seeläbi endale ja oma perekonnale tõeline õnn ja rahu.

3. Nüüd aga ei näe mitte ainult Meie, kes Me oma Apostlikult Toolilt kui kõrgest vahitornist tervele maailmalevaatame, vaid ka teie, auväärt vennad,ja nähes koos Meiega,selle üle sügavat valu tunnete, et suur hulk inimesi on unustanud selle jumaliku uuendustöö. Nad ei tunne abielu kõrget pühadust kas enam üldse või eitavad seda häbitult, või siis, lähtudes uutest ja põhjalikult väärastunudkõlbluspõhimõtetest, tallavad selle sageli jalge alla. Kuna need ohtlikud valeõpetused ja kõlvatud kombed on hakanud levima isegi usklike seas ning võtavad sealjärk-järgult võimust, oleme Meie kui Kristuse Asemik maa peal ning Kõrgeim Karjane ja Õpetajapidanud oma kohuseks tõsta oma apostellikku häält, et Meie hoolde usaldatud lambaid hoida eemal mürgistelt karjamaadelt ning niipalju kui see onMeie võimuses, hoida nad tervena.

4. Seepärast oleme Me otsustanud teile, auväärt vennad, ja teie läbi tervele Kristuse Kirikule ja isegi tervele inimkonnale kõnelda kristliku abielu olemusest ja auväärsusest,sellest perekonnale ja tervele inimühiskonnale tulenevast õnnest ja õnnistusest,selle kristliku õpetuse tähtsa punktiga vastuolus olevatest eksitustest, kristliku abieluosaduse vastastest eksimustestning lõpuks peamistest abivahenditestselle vastu. Sellega Me astume Meie õndsaima mälestusega eelkäija Leo XIII jälgedesse ning kinnitame ja teeme Meie omaks tema viiskümmend aastat tagasi avaldatud ringkirja Arcanum1ning kui Me mõningaid kaasaegseid olusid puudutavaid punkte põhjalikumalt käsitleme, kuulutame Me selgesõnaliselt, et see kirjutis on kaugel sellest, et olla iganenud, vaid säilitab kogu oma jõu ja mõju ka edaspidi.

Abielu jumalik sisseseadmine

5. Et alustada mainitud ringkirjast, mis pea tervenisti tegeleb ainult sellega, et kinnitada abielu sisseseadmist Jumala poolt, tema sakramentaalset väärikust ning eluaegset kestust, peab kõigepealt kordama muutumatu ja puutumatu fundamentaalse õpetusena seda, et abielu pole rajatud ega uuendatud mitte inimese, vaid Jumala poolt. Mitte inimeselt, vaid Jumalalt, kõige loodu Loojalt ning Issandalt Kristuselt, selle loodu uuendajaltpärinevad need seadused, mis tugevdavad, kinnitavad ja ülendavad abielu. Need seadused ei saa seega alluda mingile inimlikule arvamisele ega mingile sellega vastuolus olevale lepingule, isegi kui see oleksabielupooltevaheline. See on Pühakirja2õpetus, see on Kiriku järjepidev ja üleüldine pärimuslik õpetus, see on Tridenti püha Kirikukogu pidulik õpetuslause, mis Pühakirja enda sõnadega kuulutab ja kinnitab: "Eluaegse ning lahutamatu abielusideme, selle ainulisuse ja püsivuse autoriks on Jumal."3

Abielulepingu olemus

6. Ehkki abielu pärineb oma olemuse poolest Jumalast, on ka inimlikul tahtel selles oma ja eriliselt auväärne osa. Iga üksik abielu, mis on abieluline ühendus konkreetse mehe ja konkreetse naise vahel, tekib ainult mõlema abielupoole vaba tahteavalduse alusel. See vaba tahteavaldus, millega kumbki abielupool annab teisele ja võtab teiselt abieluseisusele omased õigused,4on tõelise abielu sõlmimiseks niivõrd hädavajalik, et seda ei saa asendada mingi inimlik võim.5 Selle vaba tahteavalduse objektiks on küll ainult see, kas osapooled tahavad tõepoolest sõlmida abielu ja kas nad tahavad seda teha just nimelt selle isikuga. Seevastu abielu enda olemus on täielikult sõltumatu inimese vabast tahtest, nii et igaüks, kes on kord abielu sõlminud, allub selle Jumalast seatud seadustele ja olemuslikele eesmärkidele. Seepärast ütleb Ingellik Doktor6, kuita käsitleb abielulist truudust ja järglasi kui abielu vilja: „Need asjad abielus tulenevad abielulepingust enesest sel viisil, et kui abielu rajavas nõusolekus oleks väljendatud midagi neile vastupidist, poleks üldse tegemist tõelise abieluga."7

7. Abielugaühendatakse abielupoolte hinged ja nimelt tugevamini ja tihedamalt kui ihud, ning seda mitte mööduva meele- või tundeliigutuse, vaid kaalutletud ja kindla tahteotsuse läbi. Sellest hingede ühendusest kasvab Jumala otsuse kohaselt püha ja lahutamatu abieluside. See abielulepingule ainuliselt omane olemus seab selle määratult kõrgemale ja teeb taerinevaks ühelt poolt loomade ühendustest, mis on juhitud ainult pimedast instinktist ja milles ei mõistus ega läbikaalutletud tahteotsus ei oma mingit osa, teisalt aga ka nendest inimeste metsikutest kooseludest, milles ei leidu mingit tõelist ja kõlblusele vastavat tahteühendust ja millel pole mingeid koduse ühiselu õiguseid.

8. Sellest tuleneb selgelt, et õiguspärasel autoriteedil on õigus ja lausa kohus keelata, takistada ja karistada selliseid autuid, mõistuse- ja loomuvastaseid ühendusi. Kuigi on tegemist inimloomusest enesest tuleneva asjaoluga, on õige ka Meie õndsa mälestusega eelkäija Leo XIII õpetus, kui ta selgeltväljendas:8„Eluseisust valides otsustab iga inimene kahtlemata oma äranägemiseja kaalutluste kohaselt, kumba ta tahab eelistada: kas Kristuse nõu järgides neitsilikult elada või siduda ennast abielusidemega. Mitte mingi inimlik seadus ei saa inimeselt võtta loomupärast ja esmast õigust abielule või piirata Jumala pooltabielulemääratud põhieesmärki: Olge viljakad ja teid saagu palju."9

9. Seega on tõelise abielu ülev liit rajatud ühtaegu nii Jumala kui ka inimliku tahte poolt. Jumalalt pärineb abielu sisseseadmine, selle eesmärgid, seadused ja õnnistavad hüved,inimeselt aga pärineb suuremeelse andumise läbi Jumala armu abiga terveks eluajaks teisele isikule iga konkreetne abieluliit Jumala poolt seatud kohustuste ja Tema poolt lubatud õnnistusega.

I. Tõelise abielu õnnistavad hüved.

10.Kui Me nüüd, auväärsed vennad, asume selgitama neid suuri õnnistavaid hüvesid, mis Jumal on tõelisesse abiellu seadnud, tulevad Meile meelde väljapaistva Kiriku Doktori sõnad, kelle tuhande viiesajandat surma-aastapäeva Me üsna hiljuti Meie ringkirjaga Ad salutem10tähistasime.„Need on hüved, mille pärast abielu on iseeneses hea: järglaskond, abielutruudus, sakrament,"ütleb Augustinus.11Kuidas nende kolme mõiste all võetakse selgelt ja ammendavalt kokku terve õpetus kristlikust abielust, näitab hästiseesama püha Kiriku Doktor, kui ta kirjutab: „Abielutruudustähendab, et väljaspool abieluliitu ei toimu ihulist vahekorda mitte ühegi teise mehe või naisega; järglaskondseda, et laps võetakse vastu armastusega, hoolitsetakse tema eest headusega ja kasvatatakse teda jumalakartuses; ning lõpukssakramenttähendab seda, et abielu ei saa lahutada ning et lahkuläinud mees või naine ei tohi isegi järglaste pärast sõlmida uut abielu. See peab kehtima abielu aluspõhimõttena, mille läbi õilistatakse loomusekohast viljakust ja samas hoitakse kurjad himud kontrolli all."12

Laste õnnistus

11. Esimene abielu õnnistavatest hüvedest on laps. Tõesti on ju inimsoo Looja ise oma headuses tahtnud kasutada inimesi abilistena inimelu edasiandmisel, kui Ta Paradiisis abielu asutades õpetas meie esivanematele, nende läbi aga kõikidele abielukaaslastele: „Olge viljakad ja teid saagu palju."13Sedasama leiab püha Augustinus püha apostel Pauluse sõnadestTimoteosele,14kui ta kirjutab: „Et abielu sõlmitakse uue elu äratamiseks, selle tunnistajaks on apostli sõna: „Ma tahan siis, et nooremad abielluksid,"–ja justkui keegi oleks küsinud„Milleks?", lisab kohe:„ja sünnitaksid lapsi, hoiaksid emadena kodu.""15

12. Kui suureks Jumala heateoks ja õnnistuseks abielus on laps, ilmneb inimese kõrgest väärtusestja lõppeesmärgist. Inimene ületab ju ainuüksi oma mõistusliku loomuse poolest kõrgelt kogu ülejäänud nähtavaloodu. Sellele lisandub veel, et Jumal ei taha inimeste paljunemist mitte ainult selleks, et nad oleksid olemas ja täidaksid maa, vaid veel enam selleks, et nad austaksid tõelist Jumalat, õpiksid Teda tundma ja armastaksid ning rõõmustaksid ükskord Tema õndsakstegeva omamise üle Taevas. Jumala poolt inimese imelise üleloomulikku korda ülendamise tõttu ületab see lõppeesmärk kõik, mida ükski silm iganes on näinud, ükski kõrv iganes on kuulnud ja mis ühessegi inimsüdamesse iganes on tõusnud.16Sellest võib kergesti mõista, milline Jumala headuse kink on laps, kes võlgneb oma olemasolu Jumala kõikvõimsusele ja abielus ühendatud vanemate kaastööle.

13. Kristlikud lapsevanemad mõtisklegu ka selle üle, et nende ülesandeks pole mitte ainult hoolitseda inimsoo säilitamise ja maa peal levimise eest, isegi mitte ainult teatud hulga tõelise Jumala austajate üleskasvatamise eest, vaid anda järelkasvu Kristuse Kirikule, rohkendada pühade kaaskodanike ja Jumala kodakondsete17hulka, et Jumala ja meie Päästja teenimisele pühendunud rahvas päev-päevalt arvus kasvaks.

14. Ehkki küll kristlikud, ehkkiküll pühitseva armu seisundis, ei suuda vanemad pühitsevat armu oma lapsele üle kanda, sest loomulik elu edasiandmise viis on muutunud hoopis surma teeks, mida mööda kantakse järglastele edasi pärispattu, kuid siiski on nad säilitanud midagi abielu sellest seisundist, nagu see oli seatud Paradiisis. Nende ülesandeks on tuua ja esitada oma laps Kirikule, sellele ülimalt viljakale Jumala laste Emale, et ta sünniks ristimisvee läbi üleloomuliku õigluse seisundisse, saaks Kristuse Ihu elavaks liikmeks, osaliseks surematus elus ning lõpuks igavese elu pärijaks, mida me kõik hingepõhjast igatseme.

15. Kui üks tõeliselt kristlik ema selle üle südames järelemõtleb, saab talle selgeks, kuivõrd kõrgema ja ülimalt lohutusrikka mõttega on öeldud meie Päästja sõna: „Kui naine ...lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma."18Ta tõuseb üle kogu emakutsumuse vaeva, kõigi oma murede ja koormate ning võib märksa suurema õigusega ja ülevamas mõttes kiidelda oma õitsva lastekarjaga kui tegi seda too õilis roomlanna, Gracchuse ema. Ning mõlemad abielupooled mõistavad,et lapsed, kelle nad on avatud ja tänuliku südamega Jumala käest vastu võtnud, on justkui neile Jumala poolt usaldatud talendid, mida nad ei tohi kasutada oma isiklikuks tarbeks ega ainult maise kodumaa heaks, vaid mis tuleb Kohtupäeval Issandale kasuga tagasi anda.

Õigus ja kohustus kasvatuseks

16. Uue elu kinkimisega pole aga järglaskonna hüve veel kaugeltki ammendatud. Sellele peab lisanduma hädavajalikuna veel midagi muud, nimelt laste õige kasvatamine. Jumal oma ülimas tarkuses poleks siis küll piisavalt hoolitsenud vastsündinud laste ja seega terve inimkonna eest, kui Ta neile, kellele Ta andis võime ja õiguse äratada uut elu,poleks usaldanud ühtaegu ka õigustja kohustustkasvatada. Kõigile on nähtav ja mõistetav, et laps ei suuda ise hoolitseda ei oma loomulike, veel vähem siis üleloomulike vajaduste eest ja vajab seetõttu palju aastaid teiste abi, õpetust ja kasvatust. On selge, et nii loomuõiguse kui ka jumaliku õiguse jõul kuulub esmane õigus ja kohustus lapsi kasvatada neile, kes alustasid loomuse tööd uue elu äratamiseganing kes ei tohi alustatud tööd pooleli jätta ja niiviisi kindlale hukule määrata. Selle hädavajalikulaste kasvatamise eest aga hoolitsetakse parimal võimalikul viisil abielus, kus lahutamatust abielusidemest tulenevalt on mõlema vanema hoolitsus ja vastastikune abi alati käepärast.
17.Kuna Me noorsoo kristlikku kasvatamist mujal põhjalikult käsitlesime,19tahamekõik veelkord püha Augustinuse sõnadega kokku võtta: „Järglaskond tähendab seda, et laps võetakse vastu armastusega, hoolitsetakse tema eest headusega ja kasvatatakse teda jumalakartuses."20Sedasama väljendab selgelt kirikuõiguse raamat: „Abielu põhieesmärk on laste eostamine ja kasvatamine."21

18. Vanematele laste hüveks usaldatud kahesuguse ameti suure tähtsuse ja kõrge väärikuse tõttu ei saa vaikides mööda minna tõsiasjast, et Jumala tahte kohaselt ja loomuseaduse jõul on Jumala poolt uue elu äratamiseks antud võime igasugune kasutamine õiguse ja eesõigusena lubatud ainuüksi abielu raames ja peab tingimata püsima selle pühitsetud piirides.

Mida nõuab abielutruudus.

19. Teine abieluhüve, mille –nagu Me mainisime–tõi välja püha Augustinus, on abielutruudus. See seisneb abielulepingu kohusetruus täitmises mõlema abielupoole poolt, nii et seda, mis jumaliku seaduse läbi pühitsetud lepingu kohaselt kuulub teisele osapoolele, ei tohi talle keelata ega tohi seda lubada kellelegi kolmandale. Samuti tähendab see seda, et isegi oma abielukaaslasele ei tohi lubada midagi, mis on vastuolus jumalike seaduste ja käskudega ja ühitamatu abielutruudusega ning eisaa seetõttu kunagi olla lubatud.

20.Seetõttu nõuab abielutruudus esmalt tingimusteta ainuabielu, nii nagu Looja selle kujundas kõikideabielude prototüübiks olevas algesivanemate abielus, mis Tema tahte kohaselt seisnes ju ühe mehe ja ühe naise vahelises liidus. Ning ehkki Jumal kõrgeima seadusandjana seda esialgset seadust hiljem ajutiselt lõdvendas, pole mingit kahtlust, et evangeelne seadus taastas täiusliku ainuabielu tema algses puhtuses ja tühistas kõik erandid sellest, nii nagu seda täie selgusega näitavad Kristuse sõnad ja Kiriku pidev õpetus ja praktika. Seepärast tunnistabTridenti Kirikukogu täie õigusega: „Et selle sideme läbi seotakse ja ühendatakse ainult kaks, õpetas Issand Kristus väga selgelt sõnadeganõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha."22

21. Issand Kristus ei tahtnudhukka mõista mitte ainult mitmenaise- ja mitmemehepidamise kõikivorme, nii järgnevaid kui samaaegseid ning kõiki muid nähtavaid autuid tegusid, vaid abielupühamu puhtuse kaitseks igasuguse häbistamise eest keelasTa ka kõik vabatahtlikud mõtted ja soovid selles suunas: „Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud."23 Neid meie Issanda Kristuse sõnu ei saa tühistada isegi teise abielupoole nõusolek, sest need väljendavad jumalikku ja loomuseadust, mida ei saa muuta ega murda ühegi inimese tahe.24
22. Et aga abielutruudus säraks täies hiilguses, peab ka abielupoolte intiimseid suhteid iseloomustama karskus, nii et abielupooled peavad kõiges juhinduma jumaliku ja loomuseaduse normidest ning suurima aukartusega Jumala kätetööees püüdma alati järgida targima ja pühima Jumala tahet.

Abielu mõte: täielik ühiseluliit

23. See abielutruudus, mida püha Augustinus nimetab nii tabavaltkarskuse truuduseks, õitseb vabalt, ilusa ja õilsana siis, kui see kasvab välja mehe ja naise armastusest, mis kristlikus abielus aukohal olevana läbib kõik abielukohustused ja annab abielule erilise väärikuse. „Abielutruudus nõuab, et mees ja naine oleksid omavahel ühendatud eriliselt puhtas ja pühas armastuses, et nad armastaksid teineteist nagu Kristus on armastanud Kirikut, mitte nagu need, kes ei tunne truudust. Selle on normiks seadnud apostel, kui ta ütles: „Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud Kirikut."25„Kahtlemata ei emmanudKristus oma Kirikut sellise mõõtmatu armastusega mitte omakasu pärast, vaid mõeldesainuüksi Mõrsja hüvele."26Me ei pea siinsilmas mitte mööduvatel meelelistel lõbudel ja meelitussõnadel, vaid hingesügaval kiindumusel põhinevat armastust, mis väljendub seda tõestavates tegudes.27See armastuse vastastikune väljendamine tegudes ei tähenda mitte ainult teineteise abistamist kodus, vaid peab ulatuma sügavamale, nimelt selleni, et mees ja naine aitaksid teineteist oma vaimuliku elu kujundamisel ja täiustamisel, nii et oma igapäevases ühiselus teeksid nad üha suuremaid edusamme voorustes, eelkõige kasvades tõelises ligimesearmastuses, milles on koos kogu Seadus ja Prohvetid.28Kõige pühaduse universaalseks kõige täiuslikumaks eeskujuks on Jumal seadnud meie Issanda Jeesuse Kristuse, keda võivad ja peavad jäljendama kõik,ükskõik millisest seisusest, kutsumusest ja ametistpäritinimesed, et Teda jäljendades Jumala abiga jõuda kristliku täiuslikkuse tippudeni, mille saavutamist on meie ees kinnitanud paljude pühakute eeskuju.

24. Seda mehe ja naise pidevat vastastikust abistamist teineteise täiustamisel võib Rooma Katekismuse29alusel käsitleda täie õigusega abielu peamise mõtte ja eesmärgina. Nii ei mõisteta abielu mitte kitsas mõttes kui laste saamiseks ja kasvatamiseks seatud institutsiooni, vaid laiemas mõttes, kui ühinemist täielikku ühisellu.

25. Seesama vastastikune armastus peab valitsema kõigi teiste abieluliste õiguste ja kohustuste täitmise üle, nii et apostli ütlus „Mees täitku oma kohustust naise vastu ja nõndasamuti ka naine mehe vastu"30ei pea kehtima mitte ainult õigluse, vaid ka armastuse normina.

Õige kord mehe ja naise vahelistes suhetes

26. Armastussideme läbi kinnitatud ja tugevdatud abieluühenduses peab valitsema veel üks tegur, mida püha Augustinus nimetabarmastuse korraks. See seisneb nii mehe valitsemises naise ja laste üle kui ka naise vabas allumises ja kuulekuses mehele, mida apostel käsib sõnadega: „Naised peavad oma meestele alluma otsekui Issandale, sest mees on naise pea, nagu Kristus on Kiriku pea."31

27. Naise allumine mehele abielus ei eita ega kõrvalda aga kuidagi vabadust, mis täiel määral kuulub naisele nii tema väärikuse tõttu inimisikuna kui ka tema õilsate ülesannete tõttu naisena, emana ja kaaslasena abielulises ühiselus. See ei nõua temalt ka kõigi mehe tahtmiste täitmist, eriti siis, kui need pole kooskõlas terve mõistusega või naisele kuuluva väärikusega. Seda ei saa lõpuks mõista ka nii, etnaine peab olemaühel tasemel nendega, keda õigus nimetab alaealisteks ja kes otsustusvõime ebaküpsuse ja puuduvate elukogemuste tõttu ei saa oma õiguseid vabalt teostada. Mida see aga keelab,on täielik sõltumatus ja liialdatud vabadus, mis ei arvesta perekonna huvidega; see keelab perekonnas kui terviklikus ihus lahutada südant peast, mis saab toimuda ainult terve ihu suurimaks kahjuks ja täielikuks hävinguks. Sestnagu mees on abielu pea, onnaine sellesüda janagu mehele kuulub juhtimise eesõigus, võib ja peab naine endale omaseks eesõiguseks pidama armastust.

28. Naise allumine mehele perekonnas võib oma määra ja viisi poolest võtta väga erinevaid vorme sõltuvalt erinevatest isiklikest või koha ja ajaga seotud asjaoludest. Kui mees ei täida oma kohuseid, on naine isegi kohustatud temalt juhtrolli perekonnasüle võtma. Kuid abielule Jumalast seatud ja kinnitatud ülesehitust ja põhiseadust puudutuda või ümber pöörata pole kunagi ega kusagil lubatud.

29. Meie eelkäija, õndsa mälestusega Leo XIII õpetab oma ringkirjas kristlikust abielust, mida Me juba mainisime, mehe ja naise vahel abielus kehtiva korra kohta sügavat tarkust väljendavate sõnadega järgmist: "Mees on perekonnas isandaks ja naise peaks; naine aga, kuna ta on liha tema lihast ja luu tema luust, peab mehele alluma ja kuuletuma, kuid mitte teenijana, vaid elukaaslasena, nii et tema kuulekuses pole midagi puudu aust ja väärikusest. Nii mehes, kes Kristuse kujuna juhib,kui ka naises, kes Kiriku kujuna allub, peab Jumala armastus olema juhtnööriks nende ülesannete ja kohustuste täitmisel."32

30. Need on abielutruuduse õnnistusrikast hüve kujundavad elemendid: abielu ainulisus, karskus, armastus ning auväärne ja õilistav kuulekus. Igas loetletud vooruses sisaldub õnnistuse allikas üksikutele abielupooltele ja tervele abielule, millest rikkalikult voolab püsiv rahu, väärikus ja õnn perekonnaelus. Seepärast pole midagi imestada, et abielutruudust on alati peetud abielu kõige väärtuslikumaks ja eriomasemaks hüveks.

Abielusideme lahutamatu iseloom

31. Abielu hüvede hulk saavutab oma täiuse ja krooni selles õnnistavas hüves,mida me püha Augustinuse järginimetame sakramendiks. See tähistab abielusideme lahutamatut iseloomu ning abielulepingu ülendamist ja pühitsemist Jeesuse Kristuse läbi üheks tõhusalt armu jagavatest märkidest.

32. Mis puudutab abielu püsivat ja lahutamatut iseloomu, siis rõhutab seda esmalt Jeesus Kristus ise tungivate sõnadega: "Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu."33Ja edasi: "Igaüks, kes ajab minema oma naise ja võtab teise, rikub abielu, ja kes võtab minemaaetud naise, rikub abielu."34

33. Püha Augustinus aga nimetab selgete sõnadega abielusakramendi hüveks selle lahutamatut iseloomu: "Sakrament tähendab seda, et abielu ei saa lahutada ning et lahkuläinud mees või naine ei tohi isegi järglaste pärast sõlmida uut abielu."35
34. See puutumatu püsivus on omane igale tõelisele abielule, ehkki mitte kõigile ja alati ühel ja samal täiuslikul määral. Issanda sõna: "Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu"36on ju öeldud algesivanemate abielu kohta, mis on prototüübiks ja eeskujuks igale tulevasele abielule ja peab seega kehtima eranditultiga tõelise abielu kohta. Ehkkiküll enne Kristust lõdvendati selle üleva paradiisiseaduse karmust niivõrd, et Mooses lubas isegiväljavalitud rahva liikmetele nende südamekalkuse pärast teatud tingimustel anda lahutuskirja, tühistas Kristus selle vabaduse oma kõrgeima seadusandliku võimuga ja taastas täies ulatuses Paradiisi esialgse põhiseaduse nende unustamatute sõnadega: "Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu."Seetõttu ütles Meie õndsa mälestusega eelkäija Pius VI oma kirjas Agria piiskopile: "Sellest järeldub täiesti selgelt, et Jumal asutas abielu juba selle loomulikus korras ja kindlasti ammu enne selle ülendamist sakramendi seisusse nii, et talle on omane eluaegne lahutamatu side, mida seetõttu ei saa lahutada ükski ilmalik seadus. Ning ehkki sakramentaalset loomust saab abielust lahutada, nagu see toimub kahe ristimata inimese puhul, peab ka sellises abielus, mis on tõeline abielu, jääma püsima eluaegne side ja see püsib tõepoolest. See lahutamatu side on algusest peale jumaliku seaduse jõul sedavõrdabieluga kokku kasvanud, etei allu ühelegi ilmalikule võimule. Ontõsi, et alati,kui sõlmitakse abielu, sõlmitakse see kas nii, et tõepoolest on tegemist tõelise abieluga ja sel juhul sisaldab see ka jumaliku seaduse alusel igale tõelisele abielule omast eluaegset abielusidet,või siis tuleb tunnistada, et see on sõlmitud ilma eluaegse sidemeta ja sellisel juhul pole tegemist ka abieluga, vaid jumaliku seadusega sisemises vastuolus oleva lubamatu vahekorraga, millesse ei tohiastuda, veel enam aga seda hoida."37

35. Tõsi küll, see lahutamatu iseloom näib lubavat eksisteerida eranditel, ükskõik kui harvad need ka poleks, nii nagu see leiab aset ristimata inimeste vahel sõlmitud loomusabielude või kristlaste vahel kehtivalt sõlmitud, kuid täideviimata abieludepuhul.Need erandid aga ei sõltuinimlikust tahtest või ükskõik millisest puhtinimlikust seadusest, vaid jumalikust seadusest, mille ainus hoidja ja tõlgendaja on Kristuse Kirik. Kuid isegi see võimei saa mingilgi põhjusel puutuda kristlikku täideviidud abielu, sest sel juhul on abieluleping täielikult lõpule viidud ja eksisteerib Jumala tahtel suurima püsivuse ja lahutamatusega, nii et seda ei saa hävitada ükski inimlik autoriteet.
36. Kui me, auväärt vennad, tahame kõige hädavajaliku aukartusega otsida selle ilmutatud jumaliku seaduse sisemist põhjust, võimeselle kergesti leida kristliku abielu üleloomulikus müstilises tähenduses, mis saab täiel määral tõeks kristlaste vahel sõlmitud ja täideviidud abielus. Apostelütleb oma kirjas efeslastele,38et kristlik abielu on täiuslikuks võrdpildiks sellest ühtsusest, mis eksisteerib Kristuse ja Tema Kiriku vahel:Sacramentum hoc magnum est, ego autem dico, in Christo et in ecclesia("Seesaladus on suur: ma rääginKristusestja Kirikust."). Seda ühtsust ei saa kunagi ega kuidagi lahutada, niikaua kuni Kristus elab ja Tema läbi Kirik. Seda ütleb selgete sõnadega ka püha Augustinus: "See on Kristuses ja Kirikus kindlalt sisse seatud, et elavat ei saa elavast mingi lahutuse läbi eraldada. Aukartus selle saladuse ees on Jumalariigis, see tähendab Kristuse Kirikus, (...) niivõrd suur, et isegi neil juhtudel,kui naine ainult laste pärast võetakse või mehele pannakse, ei ole lubatud viljatut naist maha jätta, et abielluda teisega, kellelt võib saada lapsi. Kui aga keegi seda teeb, on ta süüdi abielurikkumises, mitte küll ilmaliku seaduse kohaselt (see lubab ju toimunud lahutuse järel karistamatult uut abielu, mida ka Mooses lubas Iisraeli lastele nende südamekalkuse pärast), küll aga Kristuse seaduse kohaselt, niisamuti nagu on abielurikkumises süüdi ka naine, kes läheb mehele kellelegi teisele."39

Lahutamatus abielus peituv õnnistus

37. Kui palju on hüvesid, mis tulenevad abielu lahutamatust iseloomust ja kui rikkalikud need on, ei jäämärkamata kellelegi, kes mõtleb veidigi abikaasade ja laste hüvele ja õnnele ning terve inimühiskonna ühisele hüvele ja heaolule. Esmalt on abielusideme püsivuses antud nii mehele kui naisele kindel tagatis püsivaks ja jäävaks ühiseluks. See nõuab muidugi loomusekohaselt ja hädavajalikult abikaasade suuremeelset andumust teineteisele ja nende südamete ühendumist, sest tõeline armastus ei tunne mingeid piire ega lõppu.40Peale selle loob see tugeva kaitsemüüri karskuse ja truuduse vastu suunatud seesmiste ja väliste kiusatuste vastu. Kartustelt ja muredelt, et äkki abikaasa õnnetuse tõttu või vanas eas lahkub, on seeläbi võetud igasugune alus ja selle asemeleastub südamesse kindla omamise rahu. Seeläbi on kõige paremini hoolitsetud abikaasade inimväärikuse ja nende vastastikuse abi tagamise eest, sest eluaegne lahutamatu abieluside meenutab neile lakkamatult seda, et nadon ainult surma läbi katkevaks liiduksteineteisele käe ulatanud,ja sedamitte mööduvate maiste hüvede pärast või meeleliste himude teenimiseks, vaid selleks, et aidata teineteist kõrgemate ja jäävate hüvede saavutamisel. Ning lõpuks, ka laste kasvatamine ja nende kaitsmine on seeläbi kõige paremini tagatud, sest seeraske ja pikaajaline kohustuskestab palju aastaid ja nõuab mõlema vanema koostööd. Väiksemad pole ka need õnnistavad hüved, midaabielu kõigutamatust püsivusestsaab terve ühiskond. Me teame kogemustest, et püsiv abielu on voorusliku elu ja kommete puhtuse rikkalik allikas. Kus selles vallason kindlustatud kord, seal on kindlustatud ka terve rahva ühine hüve ja heaolu, sest riik ja rahvas on sellised, millised on perekonnad ja üksikisikud, kellest nadkoosnevadnaguihu koosneb liikmetest. Seepärast, kes otsustavalt hoiab ja kaitseb abielu rikkumatut püsivust, osutab suurimaid teeneid niihästi abikaasade ja laste õnneleninghüveleüksikult kui ka terve ühiskonna heaoluletervikuna.

38. Kuid abielusakramendi hüvede seas on peale selle püsiva ja lahutamatu iseloomu veel märksa ülevamad hüved, millele viitab juba sakramendi mõiste ise, mis pole kristlastele tähenduseta ja tühi sõna. Issand Kristus, pühade sakramentide sisseseadja ja täideviija,41on oma ustavate vahelise abielu ülendanud tõeliseks Uue Lepingu sakramendiks ning teinud selletõega erilise seesmise armu märgiks ja allikaks, mille läbi Ta "täiustab abikaasade loomupärast armastust, kinnitab nende lahutamatut ühendust ja pühitseb niihästi meest kui naist."42

39. Ning kuna Kristus seadis selle sakramendi armu jagavaks märgiks just nimelt kehtiva abielunõusoleku oma ustavate vahel, siis on sakramentaalne loomus kristlikuabieluga niivõrd tihedalt seotud, et ristitute vahel ei saa eksisteerida tõelist abielu, "mis poleks sellesama tõsiasja läbi ühtaegu ka sakrament".43

40. Seetõttu ustavad ise, kes teineteisele siiralt sellise nõusoleku annavad, avavad teineteisele samas ka sakramentaalse armu varakambri, millest nad ammutavad üleloomulikku jõudu oma õiguste ja kohustuste ustavaks, pühaks ja püsivaks täitmiseks kuni surmani. See sakrament mitte ainult ei rohkenda kogu üleloomuliku elu püsialuseks olevat pühitsevat armu nendes, kes selle teele mingit takistust ei sea, vaid kingib lisaks ka erilisi ande, hoiakuid ja armuvõrseid, ülendades ja täiustades abikaasade loomulikke võimeid. Nende andide läbi ei saa abikaasad mitte ainult mõistusega, vaid ka seesmiselt ja südamega mõista abieluseisuseülesandeid, eesmärke ja kohustusi, nendega kindlalt nõustuda ningtahta neid tegusalt täita. Sakrament annab abikaasadele õiguse aktuaalse armu abilenii sageli kui nad seda oma seisuse kohustuste täitmisel vajavad.
41. Kuna üleloomulikus korras seatud jumaliku Ettehoolduse seaduse alusel saavad inimesed sakramentidest, mida nad pärastmõistuse kasutamise ikka jõudmistvastu võtavad, täit vilja lõigata ainult isikliku vastuse ja koostöö korral armuga, siis jääb abielusakramendi arm suuremas osas maasse kaevatud ja kasutamata talendiks, kui abieluinimesed neile antud armuseemneid ei hoolda,täiuslikkusele ei arenda ja neis asuvaid üleloomulikke jõude ei kasuta. Kui nad aga teevad kõik,mis nende võimuses ja hoolsaskoostöösarmuga, võivad nad abieluseisuse koormatkergesti kanda ja oma kohuseid täita ning saavad selle üleva sakramendi jõul seesmiselt tugevaks, pühaks ning teatud viisil pühitsetuks. Püha Augustinus õpetab, et nii nagu ristimise ja preestripühitsuse sakramendi läbi määratakse inimene elama kristlikku elu või teostama preesterlikke ametiülesandeid ning sakramentaalse armu läbi, mille abi tal kunagi ei puudu, tehakse ta selleks ka võimeliseks –sarnasel viisil (ehkki küll mitte sakramentaalse pitseri jõul) ei saa kord abiellu ühendatud ustavad kunagi kaotada sakramendi siduvat jõudu ja sellega seotud armu abi. Ning nagu see püha Kiriku õpetaja lisab, kannavad nad seda püha sidet isegi pärastabielurikkumist, siis aga mitte enam armu aumärgina, vaid raske eksimuse häbimärgina, "niisamuti nagu ususttaganeja hing, kes reedab oma mõrsjaliku ühenduse Kristusega, ei kaota ristimise uuestisünni pesemises saadud sakramentaalset pitserit ka pärastseda, kui ta on kaotanud usu".44

42. Abielupooled aga, kes onselle sakramendi kuldse sidemegaehitud ja mitte vangistatud,toetatud ja mitte koormatud, peavad kõigest jõust püüdlema selle poole, et nende abielu–mitte ainult sakramendi jõu ja müstilise tähenduse poolest, vaid ka nende endi hoiaku ja voorusliku elu läbi–oleks ja jääks alati elavaks ja püsivaks pildiks Kristuse viljakast ühendusest oma Kirikuga, mida peab austama nagutäiusliku armastuse pühamärki.

43. Kui teie, auväärt vennad, kõikide nende asjade üle tähelepanelikult ja elava usuga järele mõtlete ning usu valguses selgelt abielu ülevaid hüvesid näete –järglaskonda, truudust ja sakramenti –,siis ei saa keegi jätta imetlemataJumala tarkust, pühadust ja headust, kes ainulise abielu karske ja püha ühenduse läbi on kandnud rikkalikku hoolt nii mehe ja naise väärikuse jaõnne kui ka inimsoo püsimise ja levimise eest.

II. Kaasaegne rünnak abielu vastu

44. Mida meelsamini me, auväärsed vennad, mõtisklesime karske abielu üleva väärtuseüle, seda suurema valuga peamevaatama selle põlguse ja igakülgse alandamise peale, millega seda jumalikult seatud institutsiooni kaasajal käsitletakse.

45. Nüüd juba mitte enam salajas ja varjatult, vaid avalikult, ilma igasuguse häbitundeta, nii sõnas kui kirjas, igat sorti teatrietendustes, romaanides, armastusnovellidesja satiirilistes jutustustes, filmides ja raadiosaadetes, ühesõnaga, kõigi kaasaegsete leiutiste vahendusel tallatakse abielu pühadus porri ja seatakse kõigile naerualuseks. Seevastu abielulahutust ja abielurikkumist ning kõige häbiväärsemaid pahesid ülistatakse või esitatakse vähemalt sellistes värvides,naguneed oleksid vabad kõigest süüst ja häbist. Ilmuvad kirjutised, mida nimetakseteaduslikeks, kuid milleletegelikkuses on antud ainult teaduse näivus, et kergemini leida vastukaja seal esitatudideedele. Need ideed pannakse müükikui kaasaegse geniaalse vaimu leiutised, mis otsivat ainult tõde ilma eelarvamusteta ja mis olevatseetõttu vabadkõigist esivanemate väidetavalt aegunud ja ebaküpsetest arvamustest, mille hulka loetakse ka traditsioonilistõpetustkristlikust abielust.

46. Neid mõtteid levitatakse kõikidesse seisustesse kuuluvate inimeste seas, nii rikastekui vaeste, nii töölistekui tööandjate, nii haritute kui harimatute, nii abielus olevate kui vallaliste, nii jumalakartlike kui jumalatute, nii vanadekui noorteseas–nendeviimasteseasaga eelkõige, sest oma kogenematuses on nemad kõige kergemini eksituse silmustessepüütavad.

47. Kõik nende uute õpetuste toetajad ei lase ennast pidurdamatu meelelise himuruse äärmustessekaasa kiskuda. Mõned püüavad poolele teele seismajääda ja usuvad, et teatud jumaliku ja loomuseaduse küsimustes tuleb kaasajale siiski mõningaid järeleandmisijamööndusi teha. Kuid nemadki onvähem või rohkem teadlikultselle leppimatu vaenlase saadikud, kes püüavadpidevalt nisu hulkaorasheinaseemetkülvata.45Meie aga, kes Me oleme Majaisanda poolt seatud valvama Tema põldu ja saanud Temalt püha ja tungiva ülesande kanda hoolt, et kahjulik umbrohi ei lämmataks headseemet, usume, et need Pühast Vaimust sisendatud tõsised sõnad, millega apostel Paulus manitses oma armsat õpilast Timotheust, on suunatud ka Meile: "Aga sina ole igati valvas, ... täida oma hoolekandetööd! Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, karista igati pika meelega ja õpetamisega."46

48. Kurja vaenlase kavalatepüünistevältimiseks tuleb need kõigepealt ära tunda. Seepärast on vajalik ja kasulik selgitada neid mitteteadjatele ja pöörata neile ettevaatamatute tähelepanu. Ehkki Me ei tahaks neid asju isegi nimetada, nagu "sobib pühadele",47ei saa Me hingede päästmise ja kasu pärast neist vaikida.

49. Alustame selle kurja allikast. Selle algpõhjus seisneb vales väites, et abielu polegi sisse seadnud loomuse Looja ning Issand Kristus pole seda ka ülendatud tõelise sakramendi väärikasse seisusesse, vaid seeon hoopis puhtinimlik leiutis. Mõned kinnitavad, et loomuses ja selle seadustes ei leidu mingit kalduvust abielule, on vaid võime elu edasi anda ning tugev tung selle võime rahuldamiseks ühel või teisel viisil. Teised tunnistavad küll, et inimloomuses leidubteatud kalduvusivõi võrseid tõeliseks abieluühenduseks, nii etilma mingit laadi püsivaliiduta inimeste vahel polevõimalik leida rahuldavat lahendust mehe ja naise väärikuse tagamiseks ning järglaskonna sünnitamise ja kasvatamise loomuliku eesmärgi elluviimiseks. Kuid nemadki väidavad, et peale abielu üldise iseloomuga algideeon selle erinevad vormid leiutatud ja sisse seatud ainult inimliku tahte läbi, ehkki sellele on mõju avaldanud ka teisedmuutuvad põhjused.

50. Kui raskelt nad kõik eksivad ja kui häbiväärselt nad kalduvad kõrvale auliselt ja väärikalt teelt, ilmneb piisava selgusega sellestki, mida Me selles kirjas abielu loomuse, selle eesmärkide ja selles peituvate hüvede kohta juba kirjutasime. Kuid kogu nende eksituste kurjus saab täiel määral ilmsiks järeldustest, mida nende pooldajad neist teevad: kuna abielu institutsioon, seda reguleerivad seadused ja tavad pärinevad ainuüksi inimlikust tahtest, alluvad nad ainuüksi sellele ningsõltuvalt ajastu olukorrast ja vajadustest võib neid inimliku äranägemise ja tahte kohaselt uuesti luua, muuta või täiesti tühistada. Sugutung aga, mis põhineb inimloomusel endal, on puutumatu ja ulatub üle abielu piiride, nii et seda võib teostada nii abielus kui ka väljaspool seda, pidamata sealjuures silmas abielule eriomaseid eesmärke –mis tähendab sisendada, et lõbunaise häbitu hooramine on õiguste poolest võrdne õiguspärases abielus elava naise karske emadusega.

51. Lähtudes sellistest põhimõtetest, on mõned inimesed mõelnud väljauut laadi ühendused, mis nende arvates kaasaja oludele ja inimeste vajadustele paremini vastavad. Ühed tahavad sisse seada "ajutise abielu", teised "prooviabielu", kolmandad "partnerlusabielu". Neile ühendustele tahavad nad nõuda kõiki abieluõigusi ja vabadusi, ainult ilma lahutamatu sidemeta ja ilma järglaskonnata –välja arvatud juhul, kui mõlemad pooled ise tahavad muuta oma kooselu tõeliseks õiguspäraseks abieluks.

52. Pole puudus ka neist, keskõigi jõududega töötavad selle nimel, et saadaoma leiutistele seaduslik tunnustus või siis vähemalt väljavabandusüleüldise nõusoleva suhtumisegarahva seas. Neile ei tule pähegi mõte, et nende ettepanekutel pole midagi ühist kaasaja "kultuuriga", milleganad nii väga kiitlevad, vaid need on kõigestvihkamist väärt kõlbeline allakäik, mis ilma kahtluseta viib kunagi kultuurse rahva tagasi primitiivsete hõimude barbaarsete kommete ja tavade juurde.

Abielu kuritarvitamine.

53.Nüüd aga, auväärsed vennad, asume ükshaaval selgitama neid kurje samme, millega rünnatakse kõiki abielu hüvesid. Esimene neist hüvedest on laps. Mõned jõuavad nii kaugele, et nimetavad lapsi abielu raskeks ja talumatuks koormaks ning soovitavad abieluinimestel seda koormat vältida, jamitte auväärse täieliku karskuse vooruse läbi (mis on vastastikuse nõusoleku korral abielus ka lubatud), vaid loomuliku abieluakti moonutamise läbi. Mõned õigustavad seda kuritarvitust vastumeelsusega lastega seotud raskuste suhtes ja tahavad nautida lõbu ilma sellega seotud koormata. Teised ütlevad, et nad ei saa jääda täielikult karskeks, teisalt aga ei saa nad endale lubada lapsi kas iseenda või abikaasaga seotud isiklikku laadi või siis raskest varanduslikust seisukorrast tulenevate asjaolude tõttu.

54. Kuid pole olemas ühtegi nii rasket põhjust, mis võiks seesmiselt loomuvastase teo muuta loomukohaseks ja kõlbeliselt lubatud teoks. Abieluakt on agaloomuse poolest määratud eostama uut elu, seepärast need, kes selle teostamisel röövivad sellelt teadlikult tema loomukohase jõu ja eesmärgi, tegutsevad loomuvastaselt ning panevad toime häbiväärse ja seesmiselt ebakõlbelise teo.

55. Seepärast pole midagi imestada, kui Pühakiri tunnistab, et jumalik Auhiilgus vihkab ja põlgab sellist häbiväärset tegu ningon kunagi seda karistanud isegi surmaga. Püha Augustinusjuhib tähelepanu sellele, et "vahekord isegi õiguspärase abikaasaga on lubamatu ja ebakõlbeline, kui seejuures takistatakse uue elu eostamist. Seda tegi Onaan, Juuda poeg, ja Jumal tappis ta selle eest".48

56. Kuna alles hiljuti mõned, kes onotseses vastuolus katkematult edasiantud ja rikkumatult hoitud kristliku õpetusega,julgesid pidada võimalikuks selles küsimuses avalikult esitada teistsugust õpetust, tõstab Jumala enda poolt õpetajaks ning moraalipuhtuse kaitsjaks seatud katoliku Kirik keset teda ümbritsevat kombelõtvust oma jumaliku missiooni märgiks ning abielusideme puhtuse kaitsmiseks seda häbistava teotuse eest Meie suu läbi valjult oma häält ja kuulutab uuesti: igasugune abielu kasutamine, mille puhul inimlik omavoli röövib abielule loomukohase uut elu eostava jõu, on vastuolus jumaliku ja loomuseadusega ning need, kes sellise teo toime panevad, rüvetavad oma südametunnistustraske patuga.

57. Meie kõrgeima autoriteedi jõul ning Meie mure tõttu hingede päästmise pärast manitseme pihiisasid ja kõiki teisi hingehoidjaid, et nad ei jätaks nende hoolde usaldatud ustavaid selle rangelt kohustava jumaliku seaduse suhtes teadmatusse või eksitusse; veel enam aga, et nad hoiaksid iseennast vabana sellistest ekslikest arvamustest ning ei annaks neile nõrkusest järele. Kui aga pihiisa või hingehoidja peaks tema hoolde usaldatud ustavaid juhtima sellistesse eksitustesse (mille eest Jumal teda ja ustavaid hoidku!)või oma nõusoleku või kuritahtliku vaikimise läbi neid sellistes eksitustes kinnitama, teadku ta, et peab kord Jumala kõrgeima Kohtu ees oma ameti tõsise kuritarvitamise pärast aru andma. Kohaldagu ta siis iseenda suhtes Kristuse sõna: „Nad on pimedate sõgedad teejuhid. Aga kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku."49

58. Mis puutub põhjustesse, miks kaitstakse abielu kuritarvitamist, siis peale ebakõlbeliste argumentide, mis pole üldse mainimist väärt, esitatakse sageli kunstlikult konstrueeritud või liialdatud põhjendusi. Püha Ema Kirik tunneb väga hästi tõelisi ohtusid emade tervisele ja elule ning tunneb neile selles kõiges sügavalt kaasa. Ning kes suudakski nende peale mõelda ilma sügava kaastundeta? Kes ei oleks haaratud sügavast imetlusest, mõeldesselle peale, kuidas ema loovutab ennast kangelasliku meelekindlusega pea kindlale surmale, et säilitada elusana last, keda ta oma südame all kannab? Ainult halastav ja helde Jumal saab õiglaselt talle tasuda vaevade eest, mida ta näeb oma loomukohaseid emakohustusi täites, ning tasub talle kindlasti kuhjaga.50

59. Püha Kirik teab hästi ka seda, et sageli üks abielupool pigem kannatab patust tegu kui paneb selle ise toime ja laseb kaalukatelpõhjustelrikkuda asjade õigetkorda,isesellega nõustumata. Kui ta ainult arvestab armastuse seadusega ning manitseb abielukaaslast patust hoiduma ning loobuma, pole tal selles mingit süüd. Ka need abieluinimesed ei tegutse loomuvastaselt, kes täiesti loomulikul viisil kasutavad oma abielu eesõiguseid, teades, et nende teole ei saa loomulikel põhjustel –olgu need siis ajutised või seisnegu püsivas füüsilises puuduses –järgneda uue elu eostamist. Nii abielus endas kui ka selle eesõiguste kasutamisel on ju ka teisejärgulise tähtsusega eesmärke nagu vastastikune abi, vastastikuse armastuse kinnitamine ja loomupärase tungi reguleerimine. Nende eesmärkide poole püüelda pole abielumehel ega -naisel mingil määral keelatud, tingimusel, et need on allutatud abielu esmasele eesmärgile, kusjuures peetakse kinniabieluakti loomupärasest korrast.

60.Sügavalt muretsema panevad Meid ka nende abieluinimeste kannatused, kes äärmises vaesuses ei tea, kuidas nad suudavad oma lapsiüles kasvatada.

61. Sellest hoolimatatuleb hoida end selle eest, etraske majanduslik olukord saaks ajendiks märksa raskemale,moraalsele eksimusele. Pole olemas selliseid raskusi, mis võiksid õigustada Jumala seaduse tühistamist, mis tingimusteta keelab kõik seesmiselt kurjad teod. Pole olemas mingeid mõeldavaid olukordi, milles Jumala armuga toetatud abieluinimesedei suudaks ustavalt täita oma kohuseid ja hoida oma abielulist karskust rüvetamatuna. See kristliku usu tõde on väljendatud Tridenti Kirikukogu õpetuses: "Mitte keegi ei tohi kasutada jultunud ja isadeneeduse ähvardusel keelatud väljendit, et õigeksmõistetul on võimatu järgida Jumala käske. Jumal ei käsi midagi võimatut: seeläbi, et Ta käsib, manitseb Ta sind tegema, mida sa suudad ja paluma seda, mida sa ei suuda –ja Ta aitab sind, et sa seda suudaksid."51

62. Sedasama õpetustkordasja kinnitasKirikpidulikult, kui ta mõistishukka jansenismi eksiõpetuse, mis söandas astuda Jumala headuse vastu järgneva jumalateotusliku väitega: "Mõnesid Jumala käskusid on õiglastel, isegi neil kes siiralt tahavad ja püüavad, nende praeguste jõududega võimatu täita; neil puudub ka arm, mille läbi see neile võimalikuks saaks."52

Niinimetatud indikatsioonid

63. Tuleb nimetada järgmist väga rasket kuritegu, auväärsed vennad, mis ohustab lapse elu emaihus. Mõnede arvates on lubatud lapse elu võtta, kui isa ja ema seda tahavad. Teised peavad seda küll lubamatuks, välja arvatud kaalukatel põhjustel, mida nad tähistavad nimetustega "meditsiiniline", "sotsiaalne" või "eugeeniline indikatsioon". Riiklikelt karistusseadustelt, mille kohaselt sündimata laste tapmine on keelatud ja karistatav, nõuavad kõikide nende erinevate suundumuste esindajad, et riiklik seadusandlus tunnistaks nende esitatud indikatsioonining kuulutaks tapmise sel puhul karistamatuks. Mõned esitavad isegi nõudmise, et avalikud institutsioonid osutaksid abi selliste surmatoovate operatsioonide läbiviimiseks, mis, nagu kõigile teada, mitmel pool liigagi sageli ka sünnib.

64. Mis puutub niinimetatud meditsiinilisse või terapeutilisse indikatsiooni, siis olemejuba selgitanud, auväärsed vennad, kuivõrd Me kaasa tunneme, kui mõnedele emadele põhjustabemakohuste täitminesuurt ohtu tervisele või isegi elule. Kuid milline põhjus olekspiisav, et lubada süütu inimese otsest tapmist? Sest justsellega on siin tegemist. Ükskõik kas tappa ema või laps, on see vastuolus Jumala käsu ja loomuseaduse häälega:"Sa ei tohi tappa."53Mõlema elu on võrdselt püha ja selle hävitamiseks pole mingit voli ka riigivõimul. Täiesti alusetult proovitakse seda süütute vastu suunatud voli tuletada riigivõimule omasest õigusest otsustada elu ja surma üle, mis kehtib ju ainult kuriteosüüdlaste kohta. Ka õigus kaitsta ennast jõuga ebaõiglase kallaletungija vastu ei tule siin kõne alla, sest kes söandaks süütut last nimetada ebaõiglaseks kallaletungijaks? Ning mingisugust hädaseisukorra õigust, mis ulatuks süütu inimese otsese tapmiseni, ei eksisteeri. Et kohusetundlikud ja kogenud arstid püüavad hoida ja päästa mõlema, nii ema kui lapse elu, on kiitust ja tunnustust väärt, seevastu ei vääri arsti õilsat nime see, kes meditsiinilistele ettekäänetele viidates või vääralt mõistetud kaastundest taotleb otseselt ühe või teise surma.

65. Need selgitused on täielikus kooskõlas Hippo piiskop Augustinuse tõsiste etteheidetega neile väärastunud abikaasadele, kes proovivad vältida eostamist ning kui see neil ei õnnestu, ei häbene oma ihuvilja kuriteoga tappa: "Vahetevahel ulatub see lõbujanune julmus või julm lõbujanu nii kaugele, et nad püüavad mürgiste jookidega saavutada viljatust ning kui see neil ei õnnestu, püüavad nad ihuvilja emaihus ükskõik mil viisil hävitada ja seda sealt eemaldada. Nende püüdlused on seega suunatud sellele, et hävitada vili enne,kui see elama hakkab, või kui see emaihus juba elab, siis tappaenne,kui see ilmale sünnib. Kui mõlemad abikaasad on niikäitunud, pole nad tegelikkuses mingid abikaasad,ning kui nad olid nii käitunud juba algusest peale, ei saanud nad kokku mitte abieluks, vaid hooramiseks. Kui aga üks neist sellinepole, siis julgen väita, et naine on kas mehe armuke või mees on naise armuke."54

66. Mis puutub sotsiaalsetesse ja eugeenilistesse indikatsioonidesse, siis võib ja peab nende puhul põhjendatud piirides kasutama kõiki moraalselt lubatud vahendeid, kuid lahendada hädaolukordi, millele need indikatsioonid toetuvad, süütute tapmise läbi,on arutu ja Jumala seaduse vastane tegu, nagu väljendabapostel: "Ei tohi teha kurja, et sellest tuleks head."55

67. Riigijuhid ja seadusandjad ei tohi lõpuks unustada, et riigivõimu kohus on eesmärgikohaste seaduste ja karistuste abil kaitsta süütute elu,ja seda jõulisemalt, mida vähem suudab ohustatu ise oma elu kaitsta. Ning nende ohustatute seas seisavad esimesel kohal veel emaihus asuvad lapsed. Kuiaga avalik võim mitte ainult eiloobu nende kaitsmisest, vaid vastupidi, loovutab nad oma seaduste ja korraldustega arstide ja teiste kätte tapmiseks, siis pidagu nad meeles, et Jumal on Kohtunik ja maa pealt Taeva poole karjuva süütu vere tasuja.56

Perekond seisab riigist kõrgemal

68. Järgmisena tuleb ekslikena kõrvale heita ka need kahtlased püüdlused, mis rikuvad vahetult iga inimese loomupärast õigust abielluda, puudutades seeläbi ka õigust järglastele ja nende hüve. Leidub neid, kes oma ülepingutatud hoolitsuses eugeeniliste eesmärkide eest ei piirdu ainult kasulike soovituste andmisega tugevate ja tervete järglaste kasvatamiseks –mis pole sugugiterve mõistusega vastuolus –,vaid asetavad eugeenilisedeesmärgid üle kõikide teiste ja isegi kõrgemassekorda kuuluvate eesmärkideüle. Seepärast tahavad nad riigivõimu autoriteeti kasutades keelata abielluda kõigil neil, kellelt nad oma eugeeniliste normide ja arvestuste kohaselt võivad pärilikkuse seaduste alusel oodata ainult alaväärtuslikku järglaskonda, isegi kui nad iseenesest on abieluks võimelised. Veelgienam, nad lähevad nii kaugele, et soovivad seaduse alusel ja isegi vastu asjaosaliste tahet röövida taolisteltinimesteltmeditsiinilise operatsiooni läbi elu edasiandmise loomulikkuvõimet– ja seda mitte kehalise karistusena toimepandud kuritegude eestning isegi mitte selleks, et tulevikus nende kuritegusid ära hoida, vaid seeläbi, et nad vastuolus igasuguse jumaliku ja inimliku seaduslikkusega ja õiglusnormidega omistavad ilmalikulevõimule volitused, mida see kunagi pole omanud ega õiguspäraselt üldse omada ei saa.

69. Selliste vaadete ja tegude pooldajad unustavad tõsiasjad, et perekond on püham riigist ja tema suhtes esmane, samuti et inimesed ei sünni maa ja aja jaoks, vaid Taeva ja igaviku jaoks. Ning isegi kui nimetatud inimesi võib keelitada abielust loobuma, pole mingit õigust neid, kes abieluks on küll võimelised, kuid hoolimata suurimatest püüdlustest tõenäoliselt ainult nõrku ja puuetega lapsi saavad, süüdistada ainult abiellu astumise tõttu raskes eksimuses.

70. Mis puutub riigivõimu, siis pole tal oma alamate ihuliikmete üle mingit otsest võimu. Seetõttu, kui pole toime pandud mingit süütegu ja pole alust kehaliseks karistuseks, ei tohi nad mingil, olgu siis eugeenilisel või ükskõik millisel muul põhjusel vahetult rikkuda või puutuda kehalist terviklikkust. Selline on ka Aquino püha Thomase õpetus, kui ta selgitab küsimust, kas inimlik kohtunik tulevaste kahjude ärahoidmiseks võib kasutada karistuslikke meetmeid. Ta lubab seda küll teatavate ettevaatusabinõude osas, kuid eitabselgelt ja otsustavalt igasuguse kehalise vigastamise osas: "Mitte kunagi ei tohi inimlikkohussüütut inimestkaristada kehalise karistusega, mis seisneb surmamises, vigastamises või peksmises."57

Sa ei tohi abielu rikkuda!

71. Üksikisikul pole oma ihuliikmete üle mingit muud haldusõigust kui see, mis seondub nende loomupärase kasutamisega. Seega ei tohi ta neid hävitada ega sandistadaegaühelgi viisil oma loomulike eesmärkide jaoks kõlbmatuks teha, välja arvatud juhul,kui muul viisil ihu kui terviku eest hoolt kanda ei saa. Nii ütleb kristlik kõlblusõpetus ja sedasama õpetab ka terve mõistus.

72. Käsitleme nüüd neideksitusi, mis puudutavad abielutruudust. Iga patt järglaskonna hüve vastu on teatud mõttes ka eksimus abielutruuduse vastu, sest need abieluhüved on omavahel seotud. Peale selle võib üles lugeda nii palju eksitusi ja eksimusi abielutruuduse vastu, kuipalju see truudus hõlmab koduses ühiselus tegusaid voorusi: mõlema abikaasa poolt ustavalt hoitud abieluline karskus, naise auväärne allumine mehele, püsiv ja siiras vastastikune armastus.

73. Truuduse vastu eksivad esmalt need, kes väidavad, et kaasaja ideede ja kommetega kohandudes võib abikaasadel lubada pidada teatud väärasid ja üldsegimitte ohutuid sõprussuhteid kolmandate isikutega, neis välistes suhetes aga tuleb nii mehele kui naisele lubada suuremat vabadust tunnetes ja tegudes, seda enam, et paljudel on loomu poolest nii tugevad tungid, et ainuabielu kitsastes raamides ei saa neid kuidagi rahuldada. Seepärast peavad nad aulise abikaasa ranget vaadet, mis mõistab hukka ja lükkab tagasi iga himura kiindumuse kolmanda isiku vastu ja seksuaalse suhte temaga, tagurlikuks ja aegunud eelarvamuseks või näevad selles ebaväärikat ja põlgusväärset armukadedust. Seepärast tahavad nad saavutada kõikide abielutruuduse hoidmist ja kaitsmist puudutavate riiklike seaduste tühistamist. Sellised tühised ja häbiväärsed ideed mõistab hukka iga õilsa ja karske abieluinimese loomulik moraalne instinkt ning seda ka ainult mõistuse loomulikul valgusel. Seda loomuse häält kinnitab ja tugevdab Jumala käsk: „Sa ei tohi abielu rikkuda"58ning Kristuse sõnad: „Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud".59Selle jumaliku käsu kohustavat jõudu ei saa tühistada mingid inimlikud kombed, mingid väärastunud eeskujud, mitte mingi väidetav inimkultuuri progress. Sest nagu „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti",60on ka Tema õpetus seesama, nii et „ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud".61

Naise tõeline vabadus

74. Needsamad valeõpetajad, kes sõnas ja kirjas püüavad kustutada abielutruuduse ja karskuse sära, püüavad kõigutada ka õpetust truust ja auväärsest kuulekusest, mida naine peab osutama abielumehele. Mõned nurjatud lähevad veelgi kaugemale ja kirjeldavad seda kuulekust kui ühe abielupoole väärikust alandavat orjastamist teise abielupoole poolt. Mõlemale abielupoolele kuuluvat aga täpselt võrdsed õigused. Kuna see võrdsus sai nüüd ühe osapoole orjuse läbi rikutud, siis kiitlevad nad uhkelt sellega, et nemad olevat naised vabastanud, või nõuavad, et see vabastamine pea teoks saaks. Sõltuvalt valdkonnast,milles see vabastamine toimub –kas perekondliku ühiselu või koduse majapidamise juhtimises või siis seoses rasestumise ärahoidmise või eostatud lapse tapmisega, eristavad nad kolmesugust vabastamist ehk emantsipatsiooni: sotsiaalset, majanduslikku ja füsioloogilist. Füsioloogilise emantsipatsiooniall mõistavad nad seda, et naisele kuulub täielik õigus hoida ennast eemal abikaasa ja ema kutsumusega seotud loomupärastestraskustestja vaevadest(et see pole mingi vabastamine, vaid häbitu teotamine, selgitasime juba piisavalt). Majanduslik emantsipatsioonpeab andma naisele õiguse ilma mehe teadmiseta ja isegi vastu tema tahtmist tegelda oma huvidega, juhtida neid ja kasutada tulusid –sõltumatult mehe, laste ja perekonna kui terviku huvidest. Sotsiaalne emantsipatsioontähendab lõpuks seda, et naine peab vabanemalaste ja kodugategelemisest, et ta saaks arendada oma loomulikke kalduvusi ja huvisid ningpühendada end avaliku elu ametitele ja ettevõtmistele.

75.See pole aga naise tõeline vabastamine. See ei hõlma mõistuspärast ja auväärset vabadust, mis kuulub kristliku naise ja abikaasa õilsale kutsumusele. See on pigem naise olemuse ja emaväärikuse alandamine ning kogu perekonna ülesehituse ja korra segipööramine, misläbi mees kaotab naise, lapsed oma emaning kodu ja terve perekond alati valvsa hoolitseja. See võltsvabadus ja loomuvastane võrdsustamine mehegateebkahju naisele endale, sest kui ta kord sellelt kõrgelt troonilt, kuhu ta perekonnas ja kodus Evangeeliumi läbi sai tõstetud, alla laskub, tõugatakse ta varsti uuesti varasemasse orja seisusesse (kui ka mitte väliselt, siis kindlasti tegelikkuses) ja ta muutub, nii nagu paganarahvaste juures, pelgaltmehe tööriistaks ja lõbu vahendiks.

76. See õiguslik võrdsus, mida nii äärmuslikul ja häälekal viisil taga nõutakse, eksisteerib tõepoolest, kuid muus vallas, nimelt isiklike õiguste ja inimväärikuse vallas ning selles, mis seondub abielulepinguga ja on abielule eriomane. Neis asjus kuuluvad mõlemale osapoolele kahtlemata samad õigused ja samad kohustused. Ülejäänud asjades aga peab valitsema teatud ebavõrdsus ja alluvusvahekord, sest seda nõuab hädavajalikult terve perekonna ühine hüve, ühtsus, püsivus ja kord selles.

77. Kui mõnel maal abielus oleva naise sotsiaalne ja majanduslik olukord muutunud kultuurisuhete tõttu muutusi nõuab, on riigivõimu ülesandeks kohandada naise ja abikaasa kodanikuõigused kaasaja vajadustele ja nõuetele, arvestades sealjuures naiseliku loomuse eripärasid, kõlbluse ja väärikuse põhimõtteid ning terve perekonna ühist hüve. Sealjuures peab perekonna olemuslik korraldus jääma puutumata, sest selle on sisse seadnud kõrgem autoriteet kui seda on inimlik, nimelt jumalik tarkusja autoriteet,ning seetõttu ei saa see alluda mingitele muutustele inimlike seaduste või eraisikute suva läbi.

78. Abielu kaasaegsed vaenlased aga lähevad sammu võrra kaugemale. Tõelise ja siira armastuse asemele, mis on abieluõnne jasügavaima hingeühtsuse aluseks, seavad nad iseloomude kooskõla ja tundmusliku külgetõmbe, mida nad nimetavad sümpaatiaks. See sümpaatia olevat ainus side, mille läbi abielupooled on omavahelseotud,ja kui see sümpaatia lakkab, lakkab olemast ka abikaasadevaheline side ning terve abielu. Mida muud see tähendab kui ehitada maja liivale? Maja, mis Kristuse sõnade kohaselt esimeste ebaõnne ja vastuolude tormivoogude allkohemaid kõikuma hakkab ja kokku variseb. "Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk."62Seevastuabikaasade ehtsa vastastikusearmastuse kaljule ehitatud maja –armastuse, mille läbi kindlustatakse selgelt ja kindlalt soovitudpüsivat hingeühtsust –ei saa kõigutada või kahjustadamingi ebaõnn.

Rünnak abielu sakramentaalse iseloomu vastu

79. Siiamaani, auväärsed vennad, kaitsesime kristliku abielu kaht esimest hüve, mida ühiskondliku korralduse kaasaegsed ümberpöörajad ründavad. Kuna aga kolmas abielu õnnistav hüve, nimelt sakrament, oma üleva väärtuse poolest esimesi ületab, pole midagi imestada, et needsamad vaenlased ründavad seda veelgi ägedamalt. Kõigepealt õpetavad nad, et abielu on puhtalt ilmalik, tsiviilühiskonna ülesehitusse kuuluv nähtus, mis mingilgikombel pole religioossete ühenduste ega kristliku Kiriku asining peab seetõttu alluma ainuüksi tsiviilühiskonda juhtivale riigivõimule. Edasi tahavad nad kuulutada abielulepingu vabaks igasugusest eluaegsest lahutamatust sidemest, et abikaasade eraldumine abielulahutuse läbi poleks mitte ainult sallitud, vaid ka seadusega lubatud. Lõpptagajärjeks on see, et abielult röövitakse tema pühadus ja talangeb teiste puhtilmalike ühiskondlike institutsioonide hulka.

Esimese sammuna esitavad nad nõudmise, et tsiviilakti tuleb käsitleda ainsa tõelise abielulepinguna (nad nimetavad sedatsiviilabieluks), religioosset akti aga tuleb käsitleda sellele palja lisandusena või pigem mööndusena ebausu kütkeis viibivatele inimestele. Peale selle kuulutavad nad, et katoliiklastele peab olema lubatud vabalt ja tingimusteta astuda segaabiellu mittekatoliiklastega, sõltumata religioossetest ettekirjutustest ning kirikliku autoriteedi eelneva loata. Sellest tuleneb loogiliseltteine taotlus, mis puudutab abielulahutuse õigustamist ja seadustamist abielulepingut tühistatuks kuulutavate tsiviilseaduste läbi. Kuna abielu ja eelkõige kristliku sakramentaalse abielu religioosset olemust on põhjalikult käsitletud ja põhjendatud Meie eelkäija Leo XIII ringkirjas, mida Me mitmeid kordi oleme maininudja milles sisalduvat õpetust selgesõnaliselt kinnitanud, siis viitame siin sellele ja kordame ainult paari põhipunkti.

80. Mõistuse enda loomulik valgus, iidsed ajalooallikad, rahvaste seas püsivalt valitsev veendumus ning kõikide rahvaste kombed ja tavad tõendavad piisavalt selgelt, et ka nnloomupärasele abieluleomistatakse teatud püha ja religioosne iseloom, "mis kaasasündinuna on talle seesmiselt omane, mitte väliselt omistatud,ja tema loomusest enesest tulenev, mitte inimeste poolt antud", sest abielu "seadississe Jumal ning see on algusest peale olnud ettekuulutus Jumala Sõna inimesekssaamisest".63See abielu pühadus, mis on tihedalt seotud religiooniga ja kõigega, mis on püha, tuleneb esmalt, nagu Me juba mainisime, abielu jumalikust päritolust, seejärel selle eesmärgist kinkida elu lastele ja kasvatada neid Jumala jaoks ning juhtida mees ja naine kristliku armastuse ja vastastikuse toetamiseläbi Jumala juurde,ning lõpuks tuleneb see abielu loomukohase eesmärgi teostamisest, mis Looja Ettehoolduse kohaselt seisneb selles, et olla vahendiks elu edasiandmisel, nii et vanemad saavad jumaliku kõikvõimsuse teenijateks ja kaastöölisteks. Sellele lisandub uus väärikus, mille abielule annabsellesakramentaalne iseloom. Seeläbi õilistatakse ja ülendatakse kristlik abielu sellisele tasemele, et apostel tunnistab selle suureks ja igakülgselt austust väärivaks saladuseks (sakramendiks).64

81. See abielu religioosne iseloom ja tema ülev tähendus elava kujutisena Kristuse ja Kiriku armurikkast ühendusest nõuab abikaasadelt püha aukartust kristliku abieluseisuse olemuse ees ning püha ja innukat püüdlust elada omaenda abielu nii, et see kujuneks Kristuse ja Kiriku ühenduse võimalikult tõetruuks jäljendiks.

Segaabielus peituvad ohud

82. Raske ja sageli nende hinge igavese pääsemise jaoks ohtliku eksimuse panevad toime need, kes ilma oluliste põhjuseta ja kergemeelselt astuvad segaabiellu, mille eest Kiriku emalik armastus ja ettevaatlik hoolitsus on oma lapsi kaalukatel põhjustel alati hoiatanud. See Kiriku hoiak segaabielude suhtes väljendub paljudes tema dokumentides, mis kõik on kokku võetud Kirikuõiguse Koodeksis: "Rangelt keelab Kirik abielud ristitud isikute vahel, kellest üks on katoliiklane ja teine skismaatilise või hereetilise sekti liige. Kui sellise abielu puhul eksisteerib katoliiklasest abielupoolele ja lastele oht langeda ära katoliku usust,on selline abielu keelatud ka jumaliku seaduse alusel."65Kui ka Kirik vahetevahel,arvestades ajastu, suhete ja isikutega seotud asjaolusid, lubabneist rangetest seadustest erandeid (kindlustades sealjuures, et jumaliku seaduse nõuded oleksid täidetud ning et oleksid hädavajalikud garantiid kõikide nimetatud ohtude, eelkõige usust äralangemise vastu), on siiski väga ebatõenäoline, et katoliiklasest osapoolel õnnestuks täielikult vältida sellisest abielust tulenevaid kahjusid.

83. Nagu näitab kogemus, juhtub segaabieludes sageli, et sealüleskasvanud lapsed pöörduvad religioonist ära või siis (üllatavalt kiiresti) langevad niinimetatud religioossesse ükskõiksusesse (indifferentismi), mis asub religioonitusele ja täielikule Jumalastvõõrdumisele väga lähedal. Peale selle on segaabielus palju raskemini teostatav eelpool mainitud hingeelav ümberkujundamine, mis jäljendabKristuse ja Kiriku müstilise ühendusesuurt saladust.

84. Väga kergelt võib juhtuda, et sellises abielus puudub ka sügav hinge ja vaimu ühtsus, mis on Kristuse Kiriku tunnusmärgiks ja peab olema ka kristliku abielu tunnusmärgiks, selleauks ja ehteks. Side, mis peab liitma südamed, muutub lõdvaks või kaob täiesti siis, kui selles kõrgeimas ja viimses valdkonnas, mis on inimesele püha, nimelt religioossete tõdede ja vaadete vallas, valitseb veendumuste ja püüdluste erinevus. Sellest tuleneb oht, et armastus abikaasade vahel jahtub, kodurahu mureneb ja perekondlik õnn haihtub, sest kõik see saab ju toetuda ainult südamete ühtsusele. Juba palju aastasadu tagasi kuulutas iidne Rooma õigus, et "abielu on mehe ja naise ühendus täielikusühiselusning osalemine jumalikes ja inimlikes õigustes".66

Miks on abielulahutuslubamatu?

85. Eriliseks takistuseks, auväärsed vennad, abielu esialgse täiuslikkuse seisundi taastamisele, mida tahtis meie Issand Jeesus Kristus, on päev-päevalt kergemaks tehtav võimalus abielu lahutada. Uuspaganluse pooldajad ei hooli kaasaaja kurvast tegelikkusest, vaid jätkavad päev-päevalt ja üha ägedamalt abielusideme lahutamatu iseloomu ja seda kaitsvate seaduste ründamist, kuulutades, et lahutus tuleb tunnistada seaduslikuks ning et iganenud seadused peavad andma maad uutele ja inimlikumatele seadustele.

Nende poolt abielulahutuse kasuks toodud põhjendusi on palju ja mitmesuguseid: sellised, mis põhinevad osaliste isiklikul süül ja eksimustel; teised, mis põhinevad konkreetsetel asjaoludel endil(esimesi nimetavad nad subjektiivseteks, teisi objektiivseteks põhjusteks); ning lõpuks kõik põhjused, mis abielulise ühiselu raskeks ja vastumeelseks teevad. Neid põhjuseid ja oma eesmärgiks seatud seadusi püüavad nad mitmesugusel viisil õigustada. Kõigepealt püütakse neid õigustada mõlema abikaasa hüve ja heaoluga: kui teine pool on süütu, kuulub talle loomulik õigus süüdlase juurest lahkuda; kui ta on süüdi raskes eksimuses, tuleb kannatavale poolele vastumeelneja pealesurutud kooselulõpetada. Järgmist abielulahutuse hüve nähakse laste suhtes, kes vanemate pidevate tülide, lahkhelide ja eksimuste tõttu jäävadilma õigest kasvatusest või selle loomulikest viljadest, kannavadhingelist kahju ja eksivadvoorusliku elu rajalt kõrvale. Ning kolmandat laadi põhjendusena toovad nad välja inimühiskonna ühise hüve, mis nõuab, et sellised abielud, mis pole enam võimelised täitma oma loomupäraseid ülesandeid, seaduse alusel täielikult lahutataks ning abikaasad eraldataks, sest sunnitud kooselu ja vastumeelse suhtlemise korral tuleb karta väga tõenäolisi kuritegusid. Lahutuse seaduslikkus on nende väitel vajalik selleks, et vältida kuritegusid, mida kavatsetakse ja pannakse toime eesmärgiga saavutada kohtunikult seaduslik otsus abielusideme lahutamiseks ning vältimaksseda, et kohtu ette tuuakse inimesed, kellest on selgelt näha, et nad valetavad ja teineteist laimavad –kõik see seaks kohtu ja seaduslikkuse naeru ningpõlguse alla. Seepärast tuleb nende arvates kohandada seaduseid, et need arvestaksid paremini selliste hädaolukordadega, muutunud ajalike asjaoludega, inimeste vaadete muutlikkusega, muutuva avaliku arvamusega ja kaasaegses ühiskonnasvalitsevate kommetega. Igaüks neist põhjendustest, seda enam kõik põhjendused koos, olevat küllaldased tõendamaks selgelt abielulahutuse hädavajalikkust teatud juhtudel.

86. Teised lähevad oma nurjatuses kaugemale ja väidavad, et kuna abielu on olemuse poolest tühipaljas eraleping, on seenagu ülejäänud eralepingudkitäielikult sõltuv ainuüksi mõlema lepingupoole tahtest ja vastastikuse kokkuleppe saavutamise korral võib abielu ükskõik mis põhjusel lahutatuks kuulutada.

"Mis nüüd Jumal on ühte pannud..."

87. Kõikide nende rumalate arvamuste vastu, auväärt vennad, seisab vankumatult Jumala muutumatu seadus, mida Kristus selletäies ulatuses kinnitas. Selle seaduse siduvat jõudu ei saa tühistada ükski inimliku päritoluga korraldus, avalik arvamus või seadusandja tahe: "Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!"67Kui inimene sellest seadusest hoolimata lahutab, on tema teo tulemus täiesti tühine ja selle ainsaks tagajärjeks jääb see, mida kinnitas selgelt Kristus: "Igaüks, kes ajab minema oma naise ja võtab teise, rikub abielu, ja kes võtab minemaaetud naise, rikub abielu."68Need Kristuse sõnad kehtivad igasuguse abielu, ka ainult loomupärase abielu kohta. Sest igal abielul on lahutamatu iseloom, mistõttu abielusideme tühistamine pole ei abielupoolte ega ühegi ilmaliku autoriteedi võimuses.

88. Siin on kohane meenutada Tridenti Kirikukogu pidulikku otsust, milles Kiriku osadusest väljaarvamise ähvardusel mõisteti ekslikena hukka järgmised väited: "Kui keegi väidab, et abielusideme võib lahutada tõelisest usust äralangemise tõttu, või kui kooselu on muutunud koormavaks, või abikaasa tahtliku lahkumise tõttu –see olgu (Kiriku osadusest) välja arvatud."69Ning edasi: "Kui keegi ütleb, et Kirik eksib, kui ta õpetas ja õpetab, et Evangeeliumi ja apostlite õpetuse kohaselt ei saa abielusidet lahutada ühe osapoole abielurikkumise patu tõttu; või et kumbki osapool, isegi süütu, kes pole andnud mingit põhjust abielurikkumiseks, ei saa sõlmida uut abielu oma abikaasa eluaja jooksul; ning et abielu rikub see mees, kes võtab teise naise pärast seda, kui ta on lahkunud oma abielurikkujast naise juurest ning et samamoodi rikub abielu see naine, kes lahkub oma abielurikkujast mehe juurest ja läheb mehele teisele –see olgu (Kiriku osadusest) välja arvatud."70

89. Kuna nüüd Kirik pole eksinud ega eksi, kui ta on õpetanud ja õpetab (ning kui seetõttu on kindel), et abielusidet ei saa lahutada isegi abielurikkumise tõttu, on ilmselge, et ülejäänud nõrgemad abielulahutuse kasuks esitatavad põhjendused omavad veelgi vähem veenmisjõudu ning nendest võib rahulikult mööda minna.Ka etteheidetele abielusideme püsivuse kohtavõib kergesti vastata. Kõikinimetatud kahjusid ja ohte võib kergesti vältida, kui kirjeldatud äärmuslikel juhtudel lubataks abikaasadel elada eraldi ilma abielusideme lahutamiseta (eraldamine –ld separatio). See eraldamine, mida Kirik lubab ja mainib selgelt kirikuõiguse nendeskaanonites, mis käsitlevad abikaasade eraldamist voodi, söögilaua ja kodu osas,71võimaldab vältida kõiki mainitud raskusi ja ohtusid. Korralduste ja reeglite seadmine, mis on hädavajalikud, et täpsustada sellise eraldamise põhjuseid, tingimusi ja viisi, kindlustada laste kasvatamine ja perekonnaliikmete heaolu ning hoida ära kõikvõimalikud kahjud, mis abikaasasid, lapsi või ühiskonda ähvardada võivad, on kirikliku seadusandluse ja osaliselt ka tsiviilseadusandluse asi –viimast niivõrd, kuivõrd nende korralduste tagajärjed kuuluvad tsiviilõiguse valdkonda.

Kõikineidsamu põhjendusi, mida tõime eelpool abielu lahutamatu iseloomu tõenduseks, ei olevõimalik esitadamitte ainult selleks, et välistada igasuguse abielulahutuse hädavajalikkus, vaid isegi selleks, et välistada tuleb igasugune abielulahutuse võimalus üldse. Sama palju, kui on abielu lahutamatust iseloomust tulenevaid kasusid, on ka kahjusid ja kurja, mida toovad lahutused nii üksikisikutele kui tervele ühiskonnale.

Lahutamatu abielu õnnistus ja abielulahutuse needus

90. Veelkord Meie eelkäija väljendusi kasutades: „Pole võimalik üles loetleda, milline hulk hüvesid peitub abieluühenduse lahutamatus iseloomus ja milline rikkalik külv kurja ja kahju võrsub abielulahutustest. Siin, kus abieluside on puutumatu, näemeabielusid, mis on sõlmitud täie kindluse ja rahuga,seal aga, kus arvestatakse lahutusegavõi seda kardetakse kui võimalikku ohtu, muutub abieluleping ise ebakindlaks ning annab põhjuse kartusteks ja kahtlusteks. Siin valitseb vastastikune heatahtlikkus ning kõikide hüvede ühisomandus, millekasutamine on imetlusväärselt korraldatud ja kindlustatud,seal aga on see ühisomandus kerge lahutuse ähvardavalmõjul kurval viisil nõrgestatud ja õõnestatud. Siin on mõjusaimad vahendid abielutruuduse jakarskuse toetuseks ja kaitseks,seal aga hukutavad kiusatused olla ebatruu ja rikkuda abielu. Siin võetakse laps meeleldi vastu, kaitstakse teda ja hoolitsetakse kõigeparemini tema kasvatamise eest, seal on ta antud igasuguste ohtude meelevalda, kaasa arvatud oht tema elule. Siin on mitmel viisil tõkestatud tee tülidele vanemate ja sugulaste vahel, seal tekivad sageli põhjused tülideks ja lahkhelideks. Siin summutataksetülid kergesti ja lahendatakse, seal on lahkhelide seeme laialt ja rikkalikult välja puistatud. Siin on naise väärikus ja kutsumus nii kodus kui ka ühiskonnas täielikult taastatud ja tõstetud esialgsele auväärsele kõrgusele,seal aga on see häbiväärselt alandatud ja naised on seatud ohtu, et mehed jätavad nad maha, kui ei saa neid enam kasutada oma himude orjana."72

91. LõpetadesLeo XIII kaalukate ja tõsiste sõnadega, „ei aita miski perekondade, ühiskondade ja riikide heaolu hävitamiseleparemini kaasa kui kombelõtvus ja moraalne dekadents. Kogemuseston selgelt näha, et rahva mandunud kommetest sündinud abielulahutus viib nii avalikus kui ka eraelus paheliste hoiakute ja harjumusteni ja on erilisel viisil kahjulik perekondade ja terve rahva ning riigi heaolule. See kuri ilmneb veelgi hullemana, kui me mõtleme, et tulevikus pole ükski vahend piisav, et hoida kord lubatud abielulahutust kindlalt määratletud piirides. Suur on eeskuju jõud, veel suurem aga on vabakslastud himu jõud. Nende kiusatuste tõttu levib abielulahutus koos sellega kaasnevate vabakslastud himudega päev-päevalt edasi, nakatades hingi nagu nakkushaigus või nagu jõgi, mis oma teel on murdnud tammid ja ujutab üle terve maa".73

92. Kui nüüd, nagu samas ringkirjas seisab, "inimesed oma kalduvusi ja püüdlusi ei muuda, on perekonnal ja riikidel küllaldane alus karta, et nad kõikehaarava revolutsiooni ning igasuguse korra täieliku kadumise tagajärjel haletsusväärselt kokku kukuvad".74See kõik sai kirjutatud viiekümne aasta eest ning selle paikapidavust on nüüd kinnitanud iga päev süvenev moraalne dekadents ning perekonnaelu ennekuulmatu mandumine eelkõige neis maades, kus kommunism on täielikult võimule tõusnud.

III. Abivahendid

Tagasipöördumine Jumala kavatsuste juurde

93. Siiamaani, auväärsed vennad, oleme Me aukartliku imetlusega käsitlenud abielu kõige targema Looja ja inimsoo Lunastaja tahte seatud korralduste kohaselt. Samas pidime valuga tõdema, kuidas jumaliku headuse niivõrd armastusväärne plaan on tänapäeval igal pool tühiseks tehtud ninginimeste himud, eksitused ja pahed on selle jalge alla trampinud.

94. Seepärast on igati kohane, et Me pööraksime oma pilgu isaliku hoolitsusega nende sobivate vahendite poole, mille abil on võimalik kõrvaldada Meie poolt mainitud kuritarvitusining taastada igal pool abielule kuuluv austus.

Siinkohal tahaksime alustuseks meenutada seda vankumatut põhimõtet, milletunnistabomaks igasugune terve filosoofia ja veelgi enam püha teoloogia: iga kõrvalekaldumist asjade õigest korrast ei saa mingit muud teed mööda tagasi viia loomusele vastavasse esialgsesse harmoonia seisundisse kui ainult tagasipöördumise läbi Jumala plaanide juurde, mis (nagu õpetab Ingellik Doktor75), on kogu õige korra näidislikuks esmapõhjuseks.76

95. Meie õndsa mälestusega eelkäija Leo XIII ründas naturalistide õpetust järgmiste sõnadega: "See on Jumala seatud seadus, et ükskõik milliste Jumala loodud ja olemisse kutsutud ning sisseseatud asjade kasu ja tervendavat mõju tunneme me seda tugevamalt, mida rohkemal määral nad on rikkumatu ja muutumatuna säilitanud oma esialgse seisundi. Jumal, kõikide asjade Looja, teab kõige paremini, mis on sobiv üksikute asjade ülesehituseks ja olemises hoidmiseks ning oma mõistuse ja tahtega on Ta seadnud asjad nii, et iga asi jõuaks omal viisil oma eesmärgile. Kui aga inimese mõtlematus või kurjus võtab ette muuta või segi ajada jumalikus Ettehoolduses seatud asjade korda, hakkab ka see, mis on korraldatud targalt ja eesmärgipäraselt, hoopis kahjustama, või siis vähemalt lakkab see kasu toomast –kas seetõttu, et ta on muutuse tõttu oma kasuliku toime kaotanud, või seetõttu, et Jumal ise tahab sel viisil inimeste uhkust ja jultumust karistada."77

96. Abielu asjusõige korrataastamiseksmaailmas on seetõttu hädavajalik, et kõik mõistaksid Jumala plaane abielu suhtes ja püüaksid ennast neile plaanidele kohaldada.

97. Sellele püüdlusele aga seisab otsekohe peamise vaenuliku jõuna vastu taltsutamata himurus, mis on ka abielu pühade seaduste vastu suunatud pattude peamiseks põhjuseks. Ning kuna inimene ei saa taltsutada oma himusid enne,kuni ta pole ennast Jumalale allutanud, peab Jumala seatud korra kohaselt just see viimane olema tema esimeseks püüdluseks. Seston kindel seadus: kes iganes allutab end Jumala tahtele, võib rõõmuga kogeda, et Jumala armu abil suudab ta aegamööda saada valitsejaks ka oma tunnete ja ihade üle, samas kui see, kes tõstab mässu Jumala vastu, peab kurvastusega kogema, kuidas tema sisemuses alustavad mässu kõige hullemad ihad ja himud.

98. Kui targalt see kõik on korraldatud, näitab püha Augustinus: "Õiglane on ju, et madalam alluks kõrgemale. Seepärast, kes tahab allutada endale kõik, mis on temast madalamal, peab ennast allutama kõigele, mis on temast kõrgem. Tunnista siis seda korda ja otsi endale selles rahu! Allu sina Jumalale ja sulle allub su liha! Mis oleks õiglasem? Mis ilusam? Sina allud kõrgemale, sulle allub madalam. Teeni Teda, kes on sind loonud, et sind teeniks see, mis on loodud sind teenima! Sest järgnevat asjade korraldust me ei tunne ega soovita: sulle allugu su liha ja sina allugu siisJumalale! Ei, ainult nii: sina allu Jumalale ja (siis) allub sulle ka su liha! Kui sa aga jätad kõrvale "sina allu Jumalale!", ei saavuta sa kunagi, et „sulle allub su liha!" Kui sa ei allu oma Issandale, siis mõnitab ja piinab sind su ori."78

Seda jumaliku tarkuse poolt tahetud ja seatud asjade õiget korraldust tunnistab Püha Vaimu sisendusel ka paganate püha apostel, kui ta räägib neist antiiksetest filosoofidest, kes keeldusid kummardamast ja austamast Teda, keda nad teadsid olevat terve maailmakõiksuse Looja: „Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid." Ja veelkord: „Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte."79Ning püha Jaakobus ütleb: „Jumal paneb vastu ülbeile, aga alandlikele annab armu!"80 Ilma Jumala armuta aga, nagu paganate apostel meile meelde tuletab, ei suuda inimene endale allutada tema lihas mässavaid kirgi.81

99. Kuna taltsutamata kirgede mässu on võimatu leevendada ja piirides hoida teisiti,kui et vaim toobesmalt oma Loojale alandlikult jumalakartliku austuse ohvri, on üle kõige ja eelkõige hädavajalik see, et need, kes on otsustanud ühenduda pühasse sakramentaalsesse abieluliitu, oleksid sügavalt ja siiralt haaratud lapselikust allaheitlikkusest Jumalale ja vagast kohusetundest Tema ees ning et see hoiak vormiks kogu nende elu ning täidaks nende mõistuse ja tahte sügava aukartusega jumaliku Auhiilguse ja Tema tahte ees.

100. Õieti ja täielikult kristlikus vaimus käituvad seepärast need hingekarjased, kes innustavad abieluinimesi, et nad abielus Jumala seadustest kõrvale ei eksiks, täidaks oma religioosseid kohustusi ja praktikaid, pühendaks ennast Jumalale, paluks pidevalt Jumalalt abi ja toetust, võtaks sagedasti vastu sakramente ning alati ja üle kõige hoiaks ja süvendaks oma siirast pühendumist Jumala tahte täitmisele.

101. Raskelt eksivad aga kõik need, kes arvavad, et nad võivad alahinnata üleloomulikke vahendeid võineist üldse loobuda ning et nad suudavad teaduslike meetodite ja vahenditega, nagu seda neile pakuvad bioloogia, teadus pärilikkusest ja muud säärased, valitsedaoma meeleliste ihade ja püüdluste üle. Sellega ei taha Me muidugi väita, et kõlbeliselt lubatud loomulikke vahendeid tuleks pidada tähtsusetuks. On ju Jumal nii loomuse kui ka armu Looja ning kõik head asjad mõlemas korras on Ta seadnud inimesele kasu tooma. Ustavad võivad ja peavad seega kasutama loomulikke vahendeid ja meetodeid. Kuid eksib sealjuures see, kes arvab, et neist piisababieluliidu karskuse kindlustamiseks või et neil oleks suurem vägi ja mõju kui üleloomulikul armul.

Jumala seaduste tundmaõppimine.

102. See abielu ja abielulise käitumise kohaldamine Jumala seadustele, milleta abielu restauratsioonipüüdlused jääksid tulemuseta, nõuab eeldusena, et kõik neid jumalikke seadusi kergesti, täie kindlusega ja eksitusteta tundma õpiksid. Nüüd aga teab igaüks, kui paljudele eksitustele avatakse uks ja kuipalju valet segatakse tõega, kui tõe otsimine jääb ainult üksikisiku mõistuse loomuliku valguse ülesandeks või kui ilmutatud tõe selgitamine antakse privaatse tõlgendamise hoolde. Kui see kehtib juba paljude teiste kõlbluskorra tõdede kohta, siis seda enam kehtib see abiellu puutuvate küsimuste puhul, kus korrastamata himu meelelise lõbu järele võib nõrka inimest kergesti rünnata, eksitada ja valele teele juhtida, seda enam, et jumalike seaduste järgimine nõuab sageli raskeid ja pikaajalisi ohvreid, mille vältimiseks ja jumalike seaduste järgimise kohustusest vabanemiseks, nagu meile kogemus õpetab, leiab nõrk inimene palju vabandusi.

103. Et inimvaimu ei valgustaks ja tema tegusid ei juhiksmingi võltsitud või moonutatud jumalik seadus, vaid selle tõeline ja õige tundmine, peab Jumalale pühendumisele ja Tema siirale teenimistahtele lisanduma ka pojalik ja alandlik kuulekus Kirikule. Kiriku on ju Kristus ise seadnud tõe õpetajaks inimestele ning juhiks nende kommetele, isegi kui paljud neist tõdedest on iseenesest ka inimmõistusele kättesaadavad. Ja niisamuti nagu Jumal on loomulike religioossete ja kõlbeliste tõdede tundmiseks inimmõistuse loomulikule valgusele lisaks ja toeks andnud oma üleloomuliku Ilmutuse, et „ka inimsoo praeguses olukorras võiksid kõik kergesti, täie kindlusega ja eksitusega segamatult tunnetada"82seda, mis on tõene ja õiglane, nii on Ta selsamal eesmärgil seadnud Kiriku kõikide religioossete ja kõlbeliste tõdede valvuriks ja õpetajaks. Seepärast peavad ustavad, et hoida oma vaimu eksitustest vabana ja kõlbelist elu rikkumatuna, kuuletuma Kirikule ja allutama talle oma mõtlemise ja käitumise. Ning et nad sellest Jumala heldusest kingitud abist ilma ei jääks, ei pea nad vajalikku kuulekust osutama mitte ainult Kiriku pidulikele eksimatutele otsustele, vaid vastaval viisil ka Püha Tooli ülejäänud korraldustele ja otsustele, millega teatud vaated ja arvamused kui ohtlikud või ekslikud hukka mõistetakse ja katoliiklastele keelatuks kuulutatakse.83

Inimmõistuse väär autonoomia. Vajalik on kuulekus korralisele Õpetusametile.

104. Nii peavad kristlased ka kaasaegsetes abieluküsimustes hoiduma isikliku arvamuse ja otsustusvõime ülehindamisest ja vaatama, et nad ei laseks end eksitada valedest väidetest inimmõistuse arvatava autonoomia kohta. Tõelisele kristlasele ei sobi mingilgiviisil niivõrd uhkelt usaldada ainuüksi omaenda mõistust ja otsustusvõimet, et ta võiks nõustuda ainult sellega, mida ta ise on seesmiselt läbi tunnetanud ja mõistnud, Kiriku aga, kellele Jumal on andnud läkituse ja voli õpetada ja juhtida kõiki rahvaid, võiks tagurliku ja eluvõõrana ära põlata; või et ta peaks nõustuma ainult Kiriku eelpoolmainitud pidulike eksimatute otsustega ja neile kuulekust osutama, justkui tema ülejäänud otsuseid võiks pidada ekslikeks või nagu ei pakuks need piisavattagatist nende tõesuse ja kõlbelise auväärsuse kohta. Vastupidi, kõigile tõelistele Kristuse jüngritele, haritutele või harimatutele, on omane, et nad lasevad end kõigis usu ja kõlbluse küsimustes meeleldi õpetada ja juhtida Jumala pühal Kirikul, kes tegutseb eelkõige oma kõrgeima ülemkarjase Rooma paavsti läbi, keda omakorda juhib meie Issand Jeesus Kristus.

Abielu püsiv ja jääv uuendamine

105. Abielu põhjaliku ja püsiva uuendamisesaavutamisekstuleb seega pöörduda kõiges tagasi Jumala seaduste ja plaanide juurde ningseetõttu on hädavajalik, et ustavatelepõhjalikult õpetataks abielu olemustja eesmärke, nii suuliselt kui ka kirjasõna läbi, mitte ainult ükskord ja pealiskaudselt, vaid tihti ja põhjalikult, selgete ja veenvate argumentidega, et need tõed haaraksid mõistuse ja tungiksid südame põhjani. Ustavad peaksid sageli selle üle järelemõtlema, kuipalju tarkust, pühadust ja headust on Jumal inimestele osutanud seeläbi, et Ta on nende jaoks seadnud sisse abielu ja selle pühade seadustega kaitsnud, veel enam aga seeläbi, et on selle sakramendiks ülendanud. Sellega on Ta kristlikele abikaasadele avanud rikkaliku armuallika, et nad võiksid karskelt ja truult teenida abielu ülevaid eesmärke nende endi hüveks ja pääsemiseks ning nende laste, oma rahva ja terve inimkonna hüveks.

106.Tõepoolest, kaasaegsedabielureformijad või pigem -lõhkujad kasutavad kõiki vahendeid ja jõude, et kõnede, raamatute, kirjutiste ja muude arvukate abinõude ja meetoditega kuulutada eksitusi, rikkuda südameid, välja naerda abielulist karskust ning kiita valjult kõige labasemaid pahesid. Seetõttu peate ka teie, auväärt vennad, keda „Püha Vaim on kogu karja ülevaatajaiks pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala Kirikut, mille Ta on omandanud iseenese vere läbi",84suunama kõik oma jõud sellele, et nii isiklikult kui ka teile alluvate preestrite, peale selle ka ilmikute läbi, kes on hierarhilise apostolaadi abiväeks koondunud Meie poolt palavalt soovitud ja soovitatud Katoliiklikusse Aktsiooni, kõikide lubatud vahenditega seada valele vastu tõde, pahe rüvedusele karskuse sära, himude orjusele Jumala laste vabadus,85abielulahutuse lubamatule kergusele ehtsa abielulise armastuse püsivus ja rikkumatult surmani hoitud truudusetõotus.

107. Siis võivad paljud ustavad kogu südamest tänada Jumalat selle eest, et neid Tema käskude läbi piiratakse, jah, neid isegi leebe võimuga sunnitakse võimalikult kaugele hoidma igasugusest lihalikkuse ebajumalateenistusest ning himude alandavast ja häbistavast orjusest. Samuti hirmutatakse nad tegusalt eemale ning nad ise pöörduvad kogu hingest ära nendest jumalakartmatutest ideedest ja vaadetest, mida „kaasaegse abieluideaali" sildi all sõnas ja kirjas levitatakse inimväärikuse alandamiseks ja häbistamiseks ningmis tegelikkuses ei tee abieluideaalist midagi muud kui täieliku hooramise.

108. Päästev ja religioossest vaimust juhitud kristlik abieluõpetus erineb põhimõtteliselt ja teravalt sellest liialdatult füsioloogilisest õpetusest, millega kaasaegsed abielureformijad abieluinimesi väidetavalt aidata püüavad. Nad kirjeldavad põhjalikult füsioloogilisi üksikasju, millest võib lõpuks õppida kunsti kavalalt pattu teha, selle asemel, et õppida seda, kuidas karskelt ja auväärselt elada.

109. Nii toetame ja kinnitame ka Meie omalt poolt, auväärsed vennad, täielikult Meie õndsa mälestusega eelkäija Leo XIII sõnu, millega ta pöördus oma ringkirjas kristlikust abielust terve maailma piiskoppide poole: „Nii palju kui see on teie innuka püüdluse ja teie autoriteedi võimuses, tehke kõik, et täielikult ja moonutamata kanda teie hoolde usaldatud rahvastele ette õpetust, mille Kristus ja apostlid, Jumala tahte selgitajad, on meile pärandiks andnud ja mida katoliku Kirik ustavalt ja aukartusega on hoidnud ning õpetanud, et seda järgiksid kõikide ajastute kõik ustavad."86

Abikaasade koostöö

110. Kuid ka Kiriku kõigeparem õpetamine ja juhendamineei aita taastada abielu kooskõla Jumala seadustega, kui mõistuspärasele juhendamisele ei lisandu abikaasade kindelotsusja valmisolek järgida Jumala ja loomuse pühi abieluseadusi. Ükskõik, mida muud ja vastupidist teised sõnas ja kirjas ka ei levitaks, peab abikaasade jaoks olema vankumatult kindel ja muutumatult otsustatud asi, et kõiges, mis puudutababielu, tahavad nad igasuguse kõhkluse ja kahtluseta järgida Jumala käske: et nad tahavad teineteist vastastikuses armastuses abistada ja toetada, hoida karsket truudust, mitte kunagi rikkuda püha abielusidet, kasutada oma abielulisi eesõigusi alati kristlikult väärikal viisil, eriti abielu esimestel aastatel, et nad harjuksid ennast valitsema, ja hiljem, kui asjaolud seda nõuaksid, oleks neil kerge hoiduda abielulisest läbikäimisest.

Sellisekindla otsuse tegemisele, sellest kinnipidadamisele ja elluviimiseleaitab väga palju kaasa see, kui abikaasad sageli tõsiselt ja põhjalikult oma abieluseisuse ja vastuvõetud sakramendi olemuse ülejärele mõtlevad. Olgu neil pidevalt meeles see innustav tõde, et oma üleva seisuse ja sellega seotud kohustuste täitmiseks said nad pühitsetud ja kinnitatud erilise sakramendi läbi, mille vägi, olgugi et see ei anna neile kustumatut sakramentaalset pitserit, neis ometipüsivalt ja tegusana edasi kestab. Mõtisklegu nad sel eesmärgil püha kardinal RobertusBellarminuse trööstirikaste sõnade üle. Püha Robertuskirjutab vagas kooskõlas teiste teoloogidega: „Abielusakramenti võib käsitleda kahest vaatepunktist. Esmalt sellest, kuidas see teostub,seejärel, kuidas seeedasi püsib ja toimib. See sakrament on sarnane Euharistiaga, mis ei olesakrament mitte ainult siis, kui seda kord teostatakse, vaid ka siis, kui seeedasi püsima jääb. Nii on ka abielusakramendiga: niikaua kui abikaasad elavad, on nende ühendus armutoovaks märgiks Kristuse ja Kiriku ühendusest."87

111. Nagu Me juba mainisime, peab selleks, et see sakrament muudaks viljakaks kogu temas peituva armuväe, talle lisanduma abikaasade koostöö armuga. See seisneb selles, et oma abielukohustuste täitmiseks tööd tehes ja vaeva nähes püüavad nad alati siiralt teha kõik, mis on nende võimuses. Siin kehtib sama põhimõte nagu loomukohases elus: et Jumala poolt antud võimed võiksid seal avalduda kogu oma tegususes, tuleb inimesel tööka ja leidliku hoolega neid pidevalt kasutada ja arendada. Kui see hooletusse jäetakse, toovad nad vaevalt mingit kasu. Nii tuleb ka armuväge, mis sakramendi läbi inimhinge on talletatud, inimesel omaenda pideva töö ja vaevagategusaks muuta ja välja arendada. Et abikaasad neis elava sakramendi väge ometi hooletusse ei jätaks!88Kui nad kõikidest raskustest ja vastuoludest hoolimata täidavad kohusetundlikult oma igapäevaseid kohustusi, võivad nad kogeda, kuidas armu mõju neis järk-järgult kasvab. Kui neid kohustuste ja eluliste hädade koorem raskelt surub, ärgu kaotagu nad julgust ja lootust, vaid kohaldagu enda suhtes samamoodi seda lohutussõna, mida püha apostel Paulus kirjutas oma armastatud õpilasele Timoteosele preestripühitsuse kohta, kui Timoteos vaevade, murede ja ebaõiglase kohtlemise tõttu maadligi oli surutud: "Ma tuletan sulle meelde, et sa taas õhutaksid lõkkele Jumala ande, mis on sinus minu käte pealepanemise kaudu. Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu."89

Vajalik ettevalmistus abieluks

112. Edu neis asjus, auväärsed vennad, sõltub olulises osas abielupoolte õigest lähemast ja kaugemast ettevalmistusest abieluks. Ei saa eitada tõsiasja, et vundament nii tulevase õnneliku abielu edukusele kui ka õnnetu abielu purunemisele ehitatakse poiste ja tüdrukute hinges juba lapsepõlves ja noorukieas. Tuleb karta, et need, kes enne abielu otsisid eelkõige ja üle kõige iseennast ja omakasu ning andsid järele oma himudele ka siis, kui nad selle pärast häbi tundsid, on ka abielus sellised, millised nad olid enne abielu. Siis peavad nad lõikama seda, mida nad kord külvasid: oma perekonnas rõõmutust, tujutust, vastastikust põlgust, tülisid ja lahkhelisid, kadedust, südamete võõrdumist, vastumeelsust kooselu suhtes. Mis aga kõige olulisem ja hullem: nad leiavad, et seisavad ihuüksi oma taltsutamatult mässavate kirgede ja himude rünnaku all.

113. Kihlatud peaksid seega ainult põhjaliku ettevalmistuse järel abiellu astuma, et nad oleksid vastavalt oma seisusele tõepoolest võimelised elu heitlikes olukordades teineteist vastastikku toetama, samuti teineteist aitama hoolitsuses igavese pääsemise eest ning seesmise inimese kujundamisel Kristuse eeskuju täisea mõõtu mööda.90Selline tõsine ettevalmistus aitab neil saada ka oma lastele headeks vanemateks Jumala tahte kohaselt: et isa oleks tõepoolest isa ja ema oleks tõepoolest ema, kelle truuduse ja armastuse läbi vanematekodu muutub lastele paradiisiks isegi siis, kui selles pisarate orus tuntakse vahetevahel materiaalset puudust –kohaks, kus lapsed võiksid tunda midagi sellest Paradiisist, kuhuJumal oli alguses asetanud esivanemad. Seeläbi kindlustavad nad, et kasvatavad oma lapsed täiuslikeks inimesteks ja kristlasteks ning vahendavad neile tõelise katoliikliku tõetunnetuse ja õilsa isamaa-armastuse, nagu seda nõuab vaga kohusetundlikkus ja tänulikkus.

114. Nii need, kes mõtlevad tulevikus abielluda kui ka need, kes kannavad hoolt noorte kasvatamise eest, mõelgu seetõttu tuleviku peale, ehitades ja kindlustades juba praegu kõike head ja tõrjudes eemale kõike kurja. Pidagu nad silmas seda, mida Me manitsedes ütlesime oma ringkirjas noorsoo kristlikust kasvatamisest: "Juba varajasest lapseeast peale peab parandama korrastamata kalduvusi, häid kalduvusi seevastu toetama ja korrastama. Üle kõige peab aga valgustama mõistust ja tugevdama tahet üleloomuliku tõe ja armu vahenditega, milleta on võimatu kontrollida kurje kalduvusi ja saavutada sellist täiuslikkust kasvatuses, millist peab silmas Kirik, keda Kristus on nii rikkalikult õnnistanud tõhusate armuvahendite, jumaliku õpetuse ja sakramentidega, et teha ta inimeste viljakaks õpetajaks."91

115. Heaks abieluks vajaliku lähima ettevalmistuse alla kuulub ka abikaasa hoolikas valik, sest sellest sõltub suurel määral, kas tulevane abielu saab olema õnnelik või mitte, nimelt sellepärast, et abikaasa võib abikaasale olla nii tugevaks toeks, kui kavastupidi, suureks ohuks ja takistuseks kristliku abielu elamisel. Kui kihlatud ei taha hiljem terve eluaja noppida kord läbikaalumata jakergemeelselt tehtud valiku kurbi vilju, kaalutlegu nad enne otsustamist hoolikalt, kellega nad tahavad elu lõpuni koos elada. Seda kaalutledes pidagu nad silmas esmalt Jumalat ja Kristuse tõelist religiooni, seejärel iseennast, oma võimalikku abikaasat, tulevasi lapsi, samuti rahvast ja inimühiskonda, mille hüveks ja püsivuse tagamiseks abielu on sisse seatud.Nad peavad sealjuures paluma innukalt Jumalat, et nad suudaksid teha oma valiku,juhindudes kristlikust mõistlikkusest, mitte aga pimedate kirgede survest. Nende valikutei tohi määrataka püüdlus materiaalse kasu järele või mõnedmuudväheõilsad ajendid, vaid tõelineja siiras armastus tulevase abikaasa vastu. Nendel mõistlikel ja õilsatel ajenditel ja eesmärkidel võivad nad lõpuks astuda abiellu, mille Jumal nende jaoks on sisse seadnud.

Lõpuks, ärgu nad jätku küsimata ka oma vanemate arukaid nõuandeid abikaasa valikul ja nende hinnangut väljavalitule. Nad ei tohi vanemate nõu alahinnata, et nende elukogemuse varal tehtud küps otsus kaitseks neid võimaliku vale valiku katastroofiliste tagajärgede eest ning et nad endile enne abiellu astumist kindlustaksid neljandal käsul põhineva õnnistuse: „Austa oma isa ja ema–see on esimene käsusõna tõotusega: et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal."92

Abielu majanduslikud eeldused

116. SagelionJumala käskude täiuslik järgimine ja abielu vooruslikelaminetõsiseltohus, kui perekond satub majanduslikesse raskustesse ja langeb vaesusesse. Neis hädades tuleb osutada abi nii palju ja nii hästi kui võimalik.

117. Siin tuleb veel kord rõhutada seda, mida on täie õigusega nõudnud juba Meie eelkäija Leo XIII,93nimelt tuleb tsiviilühiskonnassotsiaalsed ja majanduslikud suhted korraldada sellisel viisil, et eelkõige perekonnaisal oleks võimalik teenida niipalju, et ta võiks ära toita ennast, oma lapsija naistning kindlustada neile seisusele ja kohalikele kultuurioludele vastavelu, sest "tööline on oma palka väärt".94Töötasu maksmata jätmine või selle ebaõiglanealandamine on raske ebaõiglus ja seda loetakse Pühakirjas kõige raskemate, Taeva poole karjuvate pattude hulka.95Ebaõiglane on ka hoida palka nii madalal, et sellestantud oludes ühe perekonna äraelamiseks ei piisa.

118. Tuleb rõhutada ka seda, et abielupooled ise peavad, ja juba ammu enne abiellu astumist, mõtlema selle peale, kuidas vältida materiaalset kitsikust või seda vähemalt leevendada ning küsima abi ja nõu kogenud ja asjatundlikelt inimestelt, kuidas on võimalik efektiivselt ja samas ausalt ära majandada. Seal, kus enda jõustja oskustest ei piisa, tuleb hoolitseda selle eest, et nad võiksid üksteise abistamiseks ühineda sarnases olukorras olevate inimestega eraviisilistesse või avalikesse ühendustesse.96

119. Kui ülaltoodud vahendid ei aita, et kindlustada ühe perekonna, eriti arvuka või haigustest ja õnnetustest rünnatud perekonna äraelamist, on kristliku kaasinimesearmastuse kohuseks puuduvattäiendada. Need on rikkad, kes peavad aitama vaesemaid. Need, kes elavad ülekülluses, ei tohi oma raha ja vara kasutada kasututel eesmärkidel, veel vähem seda sõna otseses mõttes laiali pillata, vaid nad peavad seda kasutama elu toetamiseks ja nimelt nende puhul, kellel on puudus ka kõige hädavajalikumast. Kes oma varast jagab vaestes esindatud Kristusele, saab rikkaliku tasu Issandalt, kui Ta tuleb Viimse Kohtupäeva Kohtunikuna. Kes aga teeb vastupidi, ei pääse karistusest.97Need pole tühjad sõnad, kui apostel manitseb: "Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest –kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?"98

Riigivõimu kohustused abielu ja perekonna ees

120. Seal, kus eraviisiliselt korraldatud abinõudestei piisa, on riigivõimu kohuseks täiendada seda, mida eraisikute jõud teha ei suuda, eriti kui see puudutab ühise hüve jaoks nii tähtsat küsimust nagu inimväärse elu kindlustamine perekondadele ja abieluinimestele. Kui perekondadel, eelkõige lasterikastel peredel puudub inimväärne peavari; kui perekonnapea ei suuda leida tööd ja elatusallikat; kui eluks hädavajalikku pole võimalik muretseda muidu kui röövelliku hinna eest; kui isegi pereema on sunnitud jätma kodukolde ja minema otsima tööd ja lisaelatusallikat; kui emakutsumusega seotud tavalistes või ka erakorralistes vajadustes on puudus vajalikust toidust, ravimitest ning kogenud arsti abist –sellistel ja sarnastel juhtudel pole ime, et abikaasad võivad sattuda meeleheitesse, nähes kui raske on hoida korras kodu ja täita sealjuures Jumala käske. Igaüks võib järeldada, kuivõrd ohtlik on ühiskondlikule korrale, üldisele heaolule ning riigi eksistentsile, kui neil inimestel lastakse jõuda olukorrani, kus neil pole midagi kaotada ning nad näevad oma ainsat lootust olemasoleva ühiskondliku ja riikliku korra ümberpööramises.

121. Riigi ja ühise hüve eest vastutavad autoriteedid ei tohi seepärast vaadata mööda abieluinimeste ja perekondade materiaalsest kitsikusest, kui nad ei taha olla süüdlased ühiskondlikule heaolulepõhjustatud suures kahjus. Nad peavad seadusandluses ning avaliku sfääri väljaminekute korraldamises üksikasjalikult ja tegusalt arvestama vaeste perekondade vajadustega ning pidama seda laadi abi üheks oma ameti tõsisematest ülesannetest.

122. Kahetsusega peame mainima, et kaasajal väga sageli asjade õiget korda ümber pöörates osutatakse meelsasti ja raskusteta piisavat abi ja toetust vallasemale ja -lapsele (keda kahtlemata tuleb samuti aidata, et vältida suuremat kurja), samas kui abist õiguspärases abielus olevale emale kas siis üldse keeldutakse või antakse seda väga kasinalt, vastumeelselt ja justkui sunnitult.

123. Kuid riigivõimul ei tule hoolt kanda mitte ainult abielu ja perekonnaga seotud ajalike ja materiaalsete hüvede eest, vaid ka hingede hüve puudutavate asjaolude õige korraldamise ja kaitsmise eest:et abielutruuduse kaitseks, vastastikuse abistamise kohuse ja muude sarnaste nõuete kindlustamiseks antaks õiglaseid seadusi ja neid kohusetundlikult järgitaks. Nagu ajalugu korduvalt on tõendanud, ei saa riigi heaolu ja püsimine ning tema kodanike ajalik õnn jääda kindlaks ja püsivaks, kui kõigub vundament, millel see püsib, nimelt kõlbeline kord,ning kui allikas, millest pärinevad ühiskond ja riik, nimelt abielu ja perekond, inimeste pahelisuse ja pattude läbi ära risustatakse ja kokkukuivab.

124. Kõlbelise korra hoidmiseks ja kindlustamiseks ei piisa riigi poolt rakendatavatest välistest võimu- ja karistusvahenditest. Ei piisaka sellest, kui selgitada inimestele vooruslikkuse kaunidust ja esitada põhjendusi selle hädavajalikkuse kohta. Peab lisanduma veel religioosne autoriteet, kes valgustaks mõistust tõe valgusega, juhiks tahet hüvele ning toetaks inimlikku nõrkust jumaliku armu abivahenditega. Selliseks autoriteediks on ainuüksi Issanda Jeesuse Kristuse poolt asutatud Kirik.

Sellepärast manitseme Me Kristuses tungivalt kõiki, kelle käes on kõrgeim riigivõim, et nad liituksid kindlaks koostööks ja sõpruseks Kristuse Kirikuga, et mõlema võimu ühiste jõudude ja tegevusega tõrjutaks tagasi ja kõrvaldataks need tohutud kahjud ja õnnetused, mis abielu ja perekonda hävitama asunud nurjatu omavoli tõttu ähvardavad vältimatult nii Kirikut kui ka tsiviilühiskonda.

125. Riigi seadused võivad Kirikut tema kaalukate kohustuste täitmisel oluliselt abistada, kui nende korraldused arvestavad sellega, mida käsib või keelab Jumala ja Kiriku seadusning kui on sisse seatud vastutus ja karistused üleastujatele. Mitte vähe pole ju neid, kes arvavad, et kõik, mida lubavad riigi seadused või mida nad vähemalt ei karista, on neile lubatud ka kõlblusseaduse alusel; ning neid, kes sageli vastu oma südametunnistuse häält teevad nurjatud tegusid, kuna nad ei karda Jumalat ning näevad, et neil pole midagi karta ka inimliku seaduse poolt. Nii sammuvad nad ise hukatusse ja juhivad sinna arvukalt ka teisi.

Riigil pole mingit alust karta Kirikuga ühenduses olemisest ohtu oma eesõigustele ja sõltumatusele. Iga selline kahtlustus on täiesti alusetu, nagu juba Leo XIII selgelt ja veenvalt tõendas. Ta ütleb: "Mitte kellelgi pole kahtlust selles, et Kiriku rajaja Jeesus Kristus tahtis, et vaimulik võim oleks erinev ilmalikust võimust ning et kumbki neist võiks vabalt ja segamatult korraldada talle kuuluvaid asjutingimusel, et see tuleb kasuks mõlemale,on terve üldsuse huvides ning et nende vahel valitseks rahulik koostöö ja kooskõla. (...) Kui riigivõim teeb sõbralikku koostööd Kiriku vaimuliku võimuga, võivad mõlemad saada sellest ainult suurt kasu. Riigi väärikus ja temast lugupidamine kasvab oluliselt, sest ainult religiooni juhtimisel võib ta alati valitseda õiglaselt. Kirikule aga tuleb riigi abi ja toetus kasuks ustavate avaliku hüve ja heaolu kindlustamisel ja kaitsmisel."99

126. Et tuua selle kohtaselge ja tuntud näidekaasajast, nimetame Püha Tooli ja Itaalia Kuningriigi vahel pidulikult sõlmitud konventsiooni. Ka selle konventsiooni abielu ja perekonda puudutavates küsimustes lepiti kokku õiglase korraga täielikus kooskõlas olevaks ning Kristuse seaduse vaimus toimuvaks sõbralikuks koostööks,nagu seda nõuab Itaalia rahva kuulsusrikas ajalugu ningtema iidsed ja auväärsed traditsioonid. Need korraldused leidsid kajastuse Lateraani lepingus: "Itaalia riik, kes tahab abielule kui perekonna vundamendile anda tagasi tema väärikuse ja pühitsuse, nagu see vastab tema rahva traditsioonidele, tunnistab Kirikuõiguse Koodeksi normide kohaselt õiguspäraselt sõlmitud abielusakramendile omaseks ka tsiviilõiguslikud tagajärjed." Sellele aluspõhimõttele lisati lepingus veel muud täpsustavad sätted.

127. See tõsiasi võib ka kaasajal, kui riigi täielik eraldamine Kirikustja igasugusest religioonist üldse on kahetsusväärselt põhimõttekssaanud, olla näiteksja tõenduseksselle kohta, et üks kõrgeim võim võib oma eesõigusi ja võimuvolitusi piiramata liituda teise kõrgeima võimuga sõbralikuks koostööks, mis toimub mõlema ühiskonna avalikuks hüveks,ning et just nii võivad mõlemad võimud ühiselt abielu eest hoolt kanda, et eemaldadakristlikku perekonda allakäigu ja hävinguga ähvardavad ohud.

LÕPPSÕNA

128. Kõik need asjad, mida Me murelikult hoolitsevas karjasearmastuses teiegajagasime, auväärsed vennad, tuleb kristlikust arukusest juhindudes võimalikult laialt teatavaks teha ja selgitada kõigileteie hoolde usaldatud armastatud poegadele kui Kristuse suure perekonna liikmetele. Nii hoolitseme selle eest, et kõik võiksid põhjalikult tundma õppida kristlikku õpetust abielust ning oskaksid vajaliku ettevaatusega kaitsta end ohtude eest, mida eksituste saadikud neile seavad, eelkõige aga hoolitseda selle eest, et me, "öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse auhiilguse ilmumist".100

129.Andku kõikvõimas Isa, "kelle käest iga isadus Taevas ja maa peal saab oma nime",101kes teeb tugevaks nõrku ja julgustab argu ja kartlikke ning meie Issand ja Päästja Jeesus Kristus, „pühade sakramentide sisseseadja ja teostaja",102 kes tahtis ja teostas, et abielu oleks müstiliseks kujutiseks Tema sõnulseletamatust ühendusestoma Kirikuga, ning ka Püha Vaim, Jumala armastus, südamete valgus ja mõistuse tugevus, et kõik ustavad mõistusega haaraksid, kindla tahtega vastu võtaksid ja Jumala armu abiga ellu viiksid kõike seda, mida Me siinses ringkirjas esitanud oleme püha abielusakramendi, selles imeliselt väljenduva Jumala tarkuse ja tahte, seda ähvardavate eksituste ja ohtude ning nende vastu kasutatavate abivahendite kohta –selleks, et kristlikus abielus tärkaks ja puhkeks uuesti õitsele Jumalale pühendatud viljakus, laitmatu truudus ja vankumatu püsivus ning kogu selles sakramendis peituv armuküllus.

130. Et Jumal, kõikide armude allikas, kellelt pärineb kõik hea tahtmine ja teod Tema tahte kohaselt,103meile seda armuliselt annaks ja seda meis toimetaks, anname kõigeväelise Jumala rohkete õnnistuste tagatisena koos alandliku ja pideva anumisega Tema armutrooni ees teile, auväärsed vennad, koos teie hoole alla usaldatud vaimulike ja rahvaga kogu südamest Meie apostelliku õnnistuse.

Roomas, Püha Peetruse katedraalisdetsembrikuu 31. päeval,1930. aastal, mis on Meie Pontifikaadi üheksas.

PIUS XI

1Apostellik ringkiri Arcanum divinae sapientiae, 10. veebruar 1880.
2 1 Ms 1:27-28; 2:22-23; Mt 19:3jj; Ef 5:23jj.
3Concilium Tridentinum, sessio XXIV, Doctrina de sacramento matrimonii.
4Codex Iuris Canonici(1917), can. 1081, § 2.
5Codex Iuris Canonici(1917), can. 1081, § 1.
6Püha Thomas Aquinost.
7Summa Theologiae, III Suppl. IX, q. 49, a. 3.
8Leo XIII apostellik ringkiri Rerum novarum, 15 Maii 1891.
91 Ms 1:28.
10Pius XI apostellik ringkiri Ad salutem, 20. apr. 1930.
11StAugustinus,De bono coniugali, cap. XXIV, 32.
12StAugustinus,De Genesi ad litteram, liber IX, cap. 7, 12.
131 Ms 1:28.
14Vt1 Tm 5:14
15St. Augustinus, De bono coniugali, cap. XXIV, 32.
16Vt1 Kr 2:9.
17VtEf 2:19.
18Jh 16:21
19Pius XI apostellik ringkiri Divini illius magistri, 31. dets. 1929.
20StAugustinus,De Genesi ad litteram, liber IX, cap. 7, 12.
21Codex Iuris Canonici(1917), can. 1013, § 1.
22Concilium Tridentinum, sessio XXIV, Doctrina de sacramento matrimonii.
23Mt 5:28.
24Decretum Sancti Officii, 1. III 1679, propositio 50.
25Ef 5:25; Kl 3:19.
26Catechismus Romanus, II, cap. VIII, q. 24.
27St Gregorius, Homilia XXX in Evangelium(Ioannes XIV:23-31, nr. 1).
28Mt 22:40.
29Catechismus Romanus, II, cap. VIII, q. 13.
301 Kr 7:3.
31Ef 5:22-23.
32Leo XIII, apostellik ringkiri Arcanum divinae sapientiae, 10. II 1880.
33Mt 19:6.
34Lk 16:18.
35St Augustinus, De Genesi ad litteram, liber IX, cap. 7, 12.
36Mt 19:6.
37Pius VI, Rescriptio ad episcopum Agriens, 11. VII 1789.
38Ef 5:32.
39St Augustinus,De nuptiis et concupiscentia, liber I, cap. 10.
40Vrd1 Kr 13:8.
41Concilium Tridentinum, sessio XXIV, Doctrina de sacramento matrimonii.
42Sealsamas.
43Codex Iuris Canonici(1917), can. 1012. „Sellesama tõsiasja" –s. t kehtiva abielunõusoleku läbi.
44St Augustinus, De nuptiis et concupiscentia, liber I, cap. 10.
45VrdMt 13:25.
462 Tm 4:2-5.
47Ef 5:3.
48StAugustinus,De coniugiis adulterinis, liber II, 12; vt1 Ms 38:8-10; Decretum Sancti Poenitentiarii, 3. IV 1916.
49Mt 15:14; vtDecretum Sancti Officii, 22. XI 1922.
50VtLk 6:38.
51Concilium Tridentinum, sessio VI, cap. 11.
52ConstitutioCum occasione, 31. V 1653, prop. 1.
532 Ms 20:13.
54St Augustinus, De nuptiis et concupiscentia, cap. XV; Decretum Sancti Officii, 4.V 1898, 24. VII 1895, 31. V 1884.
55Rm 3:8.
56Vrd1 Ms 4:10.
57Summa Theologiae, IIa-IIae, q. 108, a. 4 ad 2.
582 Ms 20:14.
59Mt 5:28.
60Hb 13:8.
61Mt 5:18.
62Mt 7:27.
63Leo XIII, ringkiri Arcanum divinae sapientiae, 10. II 1880.
64VtEf 5:32; Hb 12:41.
65Codex Iuris Canonici(1917), can. 1060.
66Modestinus,in Dig.(liber XXIII-II: De ritu nuptiarum) liber I, Regularium.
67Mt 19:6.
68Lk 16:18.
69Concilium Tridentinum, sessio XXIV, can. 5.
70Concilium Tridentinum, sessio XXIV, can. 7.
71Codex Iuris Canonici (1917), can 1128 jj.
72Leo XIII ringkiri Arcanum divinae sapientiae, 10. II 1880.
73Sealsamas.
74Sealsamas.
75St. Thomas Aquino, Summa Theologiae, Ia-IIae, q. 91, a 1-2.
76Ld k. causa exemplaris.
77Leo XIII, ringkiri Arcanum divinae sapientiae, 10. II 1880.
78St. Augustinus, Enarrationes in Psalmum 143.
79Rm 1:24 ja 1:26.
80Jk 4:6.
81VtRm 7 ja 8.
82Concilium Vaticanum I,sessio III, Constitutio dogmatica de fide catholica, cap. 2.
83Concilium Vaticanum I,sessio VIIII, Canones de fide et ratione, nr. 3; Codex Iuris Canonici(1917), can. 1324.
84Ap 20:28.
85VtJh 8:32 jj; Gl 5:13.
86Leo XIII, ringkiri Arcanum divinae sapientiae, 10. II 1880.
87St Robertus Bellarminus, De controversiis, tomus III, De matrimonio, controversio II, cap. 6.
88Vrd1 Tm 4:14.
892 Tm 1:6-7
90VtEf 4:13.
91Pius XI, apostellik ringkiri Divini illius magistri, 31. XII 1929.
92Ef 6:2-3; 2 Ms 20:12.
93Leo XIII, apostellik ringkiri Rerum novarum,15. V 1891.
94Lk 10:7.
95Vt5 Ms 24:14-15.
96Leo XIII, apostellik ringkiri Rerum novarum,15. V 1891.
97VrdMt 25:34 jj.
981 Jh 3:17.
99Apostellik ringkiri Arcanum divinae sapientiae, 10. veebruar 1880.
100Tt 2:12-13.
101Ef 3:15.
102Concilium Tridentinum, sessio XXIV.
103Vt Fl 2:13.