Abielu ja perekond

 

Avaldame artikli soo muutmise probleemist moraalsest vaatenurgast. Artikkel on esitatud Eesti Katoliku Kiriku poolt Eesti Kirikute Nõukogule.

1. Käesolev tekst analüüsib soo muutmise probleemi moraalsest vaatenurgast. Kuna tegemist ei ole homogeense probleemiga, peame eelkõige mõned terminid määratlema. Kuigi vahel sellist eristust välditakse¹, peaksime rääkima kolmest erinevast ja erineva probleemistikuga olukorrast: intersoolisus, transseksuaalsus ja pseudo-transseksuaalsus. Igas rühmas saab ja tuleb näha erinevat reaalsust koos diferentseeritud probleemidega.

 

1. Intersoolisuse puhul on põhimõtteliselt tegemist geneetilise häire tagajärjega. See esineb inimesel, kellel on ebatüüpilisi variatsioone sugukromosoomides, -hormoonides, -näärmetes või -elundites. Need võivad olla juhtumid, kus mees- või naissoo sootunnused ei ole piisavalt välja kujunenud või esineb erineval määral mõlema soo sootunnuseid, seejuures võib esineda juhtumeid, kus inimesel on tüüpiliselt meessoost isikule omane välimus vaatamata sellele, et on sündinud XX kromosoomide kombinatsiooniga või vastupidi, aga ka juhtumeid, kus inimesel on tavalisest XX või XY paarist hoopis erinev kromosoomide kombinatsioon (näiteks XO, XXX, XXY jne).

 

Tuleb märkida, et intersoolistel inimestel pole tavaliselt seksuaalse identiteedi probleeme ja nad samastuvad enamasti oma välimusele vastava sooga (tavaliselt sellega, mis vastab nende väliste suguelundite ehitusele), kuid nad võivad kannatada rängalt eeskätt anatoomilistest kõrvalekalletest tulenevate probleemide või sugunäärmete talitluse häirete tõttu (on sageli steriilsed).

 

ISNA (Intersex Society of North America) andmetel on sündide protsent, mille puhul vastsündinu sugu on välise vaatluse abil raske kindlaks teha ligikaudu 0,05–0,07%.²Oluliselt harvemini esineb keerukamaid juhtumeid, kus kõrvalekalded ei ole väliselt tuvastatavad.

 

Varem oli selliste probleemidega vastsündinute puhul tavapraktika (vanemate nõusolekul) operatsioon väliste suguelundite võimalikult suures ulatuses sugunäärmete ja -kromosoomidega vastavusse viimiseks: geneetiliselt ja sugunäärmete järgi meessoost isikule loodi peenis ja toodi munandid välja; naissoost isikule loodi võimalikult loomulik tupp. Vahel võidi selline operatsioon lapse kasvamise ja puberteediga kaasnevaid muutusi oodates edasi lükata, mõnel juhul operatsioonini ei jõududki.

 

Viimastel aastatel on ISNA teinud lobitööd, et laste puhul agressiivset kirurgilist sekkumist vältida, soovitades oodata nende seksuaalse identiteedi väljakujunemiseni, samas teatud autorid peavad mistahes operatsiooni üldse ebakohaseks, kuna näevad intersoolist olukorda sama normaalsena nagu iga teist olukorda. Igatahes on intersoolisuse olemasolu andnud sooprobleemidega tegelevatele filosoofidele tuge soo mitte-binaarsuse idee kaitsmisel.

 

2. Mõistet transseksuaalsus kasutatakse isikutele puhul, kellel on normaalselt arenenud mehe- või naisekeha, kuid kes ei identifitseeri end oma bioloogilise sooga. Inimese enesetunnetus ei lange kokku sellega, mida näitab bioloogia. See pole ainus teadaolev meele ja keha ebakõla (kasvõi anoreksia, fantoomjäsemete sündroom, Cotardi sündroom jpt). Mõned transseksuaalid teatavad oma olukorrast alates lapsepõlvest, teised alates noorukieast, mõned alles täiskasvanuna, vahel ka peale aastaid tavapärast elu vastassoolisena, isegi olles saanud järglasi. Samuti on teada neuroloogiliste ja psühhiaatriliste haiguste juhtumeid, mis on sümptomina tekitanud seksuaalse identiteedi muutusi.

 

Ehkki ei saa välistada keskkonna, käitumise ja tavadega seotud tegurite mõju, tavaliselt ei ole transseksuaalsus vabatahtlikult valitav ning sellel on tõenäoliselt paljudel juhtudel, eriti laste puhul, geneetiline põhjus. Laste puhul kaob transseksuaalsus umbes 90%-l juhtudest spontaanselt noorukiikka jõudmisel, ilma ravivajaduseta. Noorukite puhul, kes kuulutavad end ootamatult transseksuaalseteks pole haruldane, et nende kaaslaste hulgas on teisigi transseksuaalseid noori, seega pole võimatu, et tegemist võib olla mingisuguse nakatumisefektiga, mis hiljem taandub.

 

Ehkki lõplikku statistikat pole, on transseksuaalide levimus kogu elanikkonnas umbes 0,01% (1 juhtum 10 000 inimese kohta) meeste puhul ja 0,003% (1 juhtum 30 000 inimese kohta) naiste puhul, seejuures mitte kõik transseksuaalsed inimesed ei soovi oma sugu muuta või ei tee seda kunagi. ERR-i andmetel³on Eestis viimase 6 aasta jooksul (2014–2019) läbi viidud kokku 83 soo muutmise operatsiooni (sh intersoolised).

 

3. Kolmandaks on nn pseudo-transseksuaalsed isikud, kes väidavad end olevat transsoolised, kuid kelle probleemid bioloogilise sooga samastumisel on seletatavad psühhiaatriliste või muude meditsiiniliste põhjustega või moe või lausa simuleerimisega. Seetõttu ei ole nad tegelikult transseksuaalsed ja nende probleemid bioloogilise sooga leppimisel kaovad tavaliselt aja jooksul või kui lõpetatakse selliseid probleeme kõrvaltoimena põhjustanud ravi või kui ravitakse välja haigus millega need probleemid võisid kaasuda.⁴Mõne autori sõnul võib kuni 95% transseksuaalidest olla tegelikult pseudo-transseksuaalid ja 90% operatsioonidest peaks jääma toimumata.⁵

 

Kõiki neid juhtumeid tuleb eristada muudest nähtustest nagu homoseksuaalsus, transvestiitlus jne.

 

2. Kõnealuste vaevuste ravimiseks välja pakutud protseduurid hõlmavad psühholoogilisi, hormonaalseid või kirurgilisi meetodeid. Igal neist ravimeetoditest on nii meditsiinilisest kui ka moraalsest seisukohast oma eelised ja puudused, mis võivad varieeruda ka vastavalt patsiendi vanusele. Hormonaalsel ja kirurgilisel ravil on sageli nii füüsilise kui vaimse tervise seisukohalt märkimisväärsed kõrvaltoimed, mis võivad kesta kogu ülejäänud elu.

 

1. Intersooliste inimeste puhul ei tekita asjakohaste hormonaalsete ja kirurgiliste ravimeetodite kasutamine põhimõtteliselt suuri moraalseid probleeme, kuna need protseduurid on mõeldud anatoomiliste väärarengute kõrvaldamiseks. See on eriti selge juhul, kui need väärarengud tekitavad füüsilist valu või takistavad normaalset elutegevust. Mistahes ravimeetodite kasutamise juures on esmatähtis püüda säilitada patsiendi viljakus (kui see on olemas), kuigi sageli ei ole see võimalik. Igal juhul, kui kirurgiliste operatsioonide sooritamine pole tingimata hädavajalik, tundub mõistlik nende edasilükkamine, kuni võimalikult selge ülevaate saamiseni olukorra raskusest, paranemise väljavaadetest ja ka inimese enda soovidest. Loomulikult sõltub mistahes sekkumise läbiviimine või selle ära jätmine lõpuks patsiendi ja/või vanemate tahtest.

 

2. Transseksuaalide jaoks, kes soomuutmise operatsiooni või ravi võimalusi otsivad, on moraalsed probleemid keerulisemad.

 

Operatsioonid või ravimeetodid võivad olla väga erinevat tüüpi: alates psühholoogilisest abist, põhimõtteliselt kosmeetilistest operatsioonidest, mis ei puuduta primaarseid sootunnuseid (sugunäärmed, suguelundid), vaid teatud ulatuses sekundaarseid (näiteks operatsioonid hääletooni korrigeerimiseks), kuni operatsioonideni, mis mõjutavad otseselt peamisi sootunnuseid.

 

Tundub loogiline valida esmalt vähem agressiivsed ravimeetodid, nagu näiteks psühholoogiline nõustamine: kui on lootust, et see võib tulemusi anda, tuleks seda kindlasti kasutada. Operatsioonid, mille eesmärk on tervete kehaosade eemaldamine ilma tegeliku meditsiinilise vajaduseta, on taunitav praktika, millest arstil on õigus keelduda (keeldumine südametunnistuse alusel). Vaatamata kõigele võib juhtuda, et selline operatsioon on siiski vajalik, näiteks juhul, kui ebakõla tunnetatud ja bioloogilise soo vahel põhjustab sedavõrd suuri kannatusi, et võib reaalselt viia enesetapuni. Sellises olukorras võib vastavalt Pius XII õpetusele olla taoline lõikus õigustatud, lähtudes printsiibist, et tervik on rohkem kui selle osade summa: parem kaotada kehaosa – isegi terve – kui elu. See tähendab, et enne mingi raviviisi moraalse seaduspärasuse üle otsustamist tuleb hoolikalt analüüsida kõiki seotud tegureid ja kaaluda erilise ettevaatusega iga konkreetsete inimese kaasust.

 

Laste puhul, kuna enamik juhtumeid laheneb ise aja jooksul, ei tundu meditsiinilisest ega moraalsest vaatepunktist mõistlik kirurgilise sekkumise või hormonaalsete ravimeetoditega kiirustada, mitte ainult võimalike, sageli pöördumatute kõrvaltoimete tõttu, vaid ka seetõttu, et on üsna tõenäoline, et noorukiea saabudes võivad need inimesed taotleda uuesti soo muutmist vastupidises suunas. Teine probleem on, et tavaliselt on sekkumise tagajärjeks patsiendi steriilsus. See kõik on äärmiselt oluline, kui kaalutakse suguorganite ablatsiooni operatsioone. Nii vanemad kui kõnealused lapsed peaksid otsima abi ekspertidelt, kes võivad aidata neil selle olukorraga parimal viisil toime tulla.

 

Meditsiinilisi ja moraalseid raskusi on ka noorukite ja täiskasvanute juhtumite puhul. Nii kirurgilisel kui hormonaalsel ravil on olulisi kõrvaltoimeid, mida ei tohiks tähelepanuta jätta. Ehkki enamikul juhtudel patsientide üldine rahulolu pärast operatsiooni paraneb, vajavad nad enamasti pikaaegset psühholoogilist tuge (kalduvus enesetapule on suurem kui üldpopulatsioonis). Teisalt ei vasta kirurgilise sekkumise tulemus alati sellele ootustele. Samad probleemid korduvad ka hormoonravi puhul, mis paljudel juhtudel peab jätkuma kogu ülejäänud elu. Tegelikult leidub inimesi, kes kahetsevad, et ravi on läbi teinud, ja ka neid, kes võtavad ette uusi protseduure, et endist olukorda taastada, mis tihti pole siiski võimalik, kuna lõikused on pöördumatud ja patsient nende tagajärjel steriilne.

 

Moraalsest vaatepunktist on vaja eristada ühelt poolt teo kõlbelist väärtust (mis määratakse valitud objekti, taotluse ja asjaolude põhjal) selle moraalsest arvestatavusest (mis võtab arvesse tegija teadlikkust ja tahtlikkust ning samuti asja kõlbelist tähtsusest). Tõelise transseksuaalsuse puhul näib olevat keeruline rääkida vastutusest või moraalsest süüst oma kehaga kooskõla puudumise tunnetamise juures. Põhimõtteliselt ei ole tegemist olukorraga, mida saaks valida: puudub vabatahtlikkus ja seega ka vabadus. Siiski on võimalik anda väärtushinnang probleemi lahendamise käigus sooritatud toimingutele.

 

Kuna transseksuaalne enesetunnetus ei näi olevat vaba tahteakti tagajärg, on keeruline rääkida moraalsest eksimusest soo muutmise operatsiooni kaalumise või isegi selle taotlemise puhul, mis ei tähenda, et see tuleks reaalselt teoks teha.

 

Teisalt tuleb märkida, et mistahes ravimeetodid ei muuda kunagi inimese bioloogilist (kromosomaalset) sugu. Need on vaid vahendid indiviidi enesetaju parandamiseks või seksuaalsuhete võimaldamiseks soovitud viisil. Kui soovitud eesmärk on esimene, tuleb arvesse võtta, et taju võib muutuda ka ilma ravita või vähem agressiivsete ravimeetodite mõjul, nii et kirurgilised protseduurid (eriti pöördumatuid mutilatsioone põhjustavad) oleksid õigustatud ainult juhul, kui kõik muud raviviisid on läbi proovitud ja on selge enesetapurisk. Kui eesmärk on viimane (seksuaaksuhete võimaldamine), pole mutilatsioone põhjustav ravi moraalselt õigustatud.

 

 

3. Järelduvalt ei ole ka pseudo-transseksuaalide puhul agressiivsed ravimeetodid meditsiiniliselt näidustatud ega moraalsest vaatepunktist õigustatud. Kuna tegemist ei ole tõelise transseksuaalsuse probleemiga ei ole üldse mõistlik ega õigustatud kasutada ajutiste probleemide või muude põhihaiguste poolt põhjustatud kõrvalnähtude ravimiseks ravimeetodeid, millel on sageli pöördumatud tagajärjed. Nii nagu näiteks ei tundu mõistlik anda anorektikule salendavaid tablette ainuüksi selle pärast, et ta neid nõuab, ei tundu ka mõistlik nõustuda kõnealust tüüpi häire all kannatava inimese ebamõistlike soovidega, vaid pigem püüda tegeleda probleemi tegeliku põhjusega. On teada ka pseudo-transseksuaalide juhtumeid, kes pärast soomuutmise edukat taotlemist ja läbiviimist tunnevad, et on oma senise alusmotiivi kadumise järel väljapääsmatusse olukorda sattunud.

 

3. Seni öeldu näitab taoliste olukordade keerukust ja mitmetahulisust ning kuna tegemist on otsustega, millel on tõsised tagajärjed inimeste füüsilisele ja vaimsele tervisele, samuti ka moraalsele elule, ei saa neisse suhtuda kergekäeliselt. Moraalseid tagajärgi tuleb uurida konkreetselt (sageli juhtumipõhiselt) ja üldreeglit on keeruline anda. Tegelikult on hädavajalik teha kindlaks iga konkreetse inimese olukord. Kui inimene on transseksuaalne, siis tuleb veenduda, millist tüüpi. Võib ka olla, et inimene lihtsalt arvab nii, aga seda tegelikult ei ole. Seega, ei ole arukas, et kui keegi lihtsalt väidab, et ta on transseksuaalne, siis kõik peaks sellega ilma pikema jututa leppima. Kõige selle valguses ei tundu mõistlikud ka ülemäära lubavad seadused, mis ei erista probleemi tüüpe ja pevad piisavaks ainult isiku avaldust. Tegemist ei ole pelgalt bürokraatliku küsimusega, kaalul on konkreetsete inimeste füüsiline ja vaimne heaolu.

 

Öeldu põhjal ei ole mõistlik inimese juriidilise soo muutmise või soomuutmisravi vajadust kaaludes tugineda ainult taotleja arvamusele. Esiteks, kuna juhtumite mitmekesisust arvestades on mõistlik eelkõige lähtuda meditsiinilisest diagnoosist, mis näitaks tõelise probleemi või haiguse olemasolu ja selle tüüpi: täpsemalt, kas on tegemist intersoolise või transseksuaalse inimesega, kellegagi, kes kannatab mingit muud tüüpi seisundi all või ka eksitamisega. Teiseks tuleb otsuse tegemisel arvestada ka teist laadi teguritega, mis ei allu subjekti tahtele, näiteks operatsiooniliigi edukuse prognoos, ravi kõrvalmõjud, subjekti eeldatav võime kohaneda uue olukorraga, tegelik vajadus jne. See tähendab, et sellises olukorras peaks otsustajate ring olema võimalikult lai: arst, psühhiaater, endokrinoloog, sotsiaaltöötaja, õigusasutused, alaealiste puhul vanemad jne. Igal juhul on oluline veel kord rõhutada, et vähemalt transseksuaalsuse korral ei lahenda operatsioon või hormoonravi kõiki probleeme automaatselt, ja kuigi need protseduurid võivad probleemi leevendada, ei lakka patsientide kannatused tavaliselt täielikult olemast.

 

Selles mõttes on alates 2002. aastast kehtinud Eesti Sotsiaalministeeriumi Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded ülemäära üldised⁶. Loa soovahetuseks annab ministeeriumi ekspertiisikomisjon, mille koosseis pole täpsustatud. Ei mainita soomuutmise taotlemise vanuse alampiiri, samuti pole mainitud vanemate nõusoleku vajadust alaealiste puhul. Soovahetuse lubamise tingimuseks on eeskirjas siiski vähemalt kaks aastat varem diagnoositud transseksuaalne identiteet, psühhiaatri otsus ja edukalt läbitud hormoonravi. Juriidilise soo muutmiseks aga kirurgilist soovahetust ei eeldata.

 

4. Kiriku vaatepunktist on seda tüüpi inimestega tegelemine väljakutse, milles ei puudu ka annus kimbatust. On tõsi, et sageli tunnevad need inimesed, eriti transseksuaalid end Kiriku elust väljatõugatuna, Kirikuga vastasseisus olevana, häbimärgistatuna ja diskrimineerituna. Samuti on tõsi, et LGBT-kogukondade rünnakud Kiriku suhtes on sageli sama ebaõiglased. See on selgelt keeruline dialoog, kuid eriti, kui tegemist on hea tahtega ristitud inimestega, tuleb meeles pidada, et tegemist on Jumala lastega, keda tuleb rõõmuga vastu võtta ja aidata (vähemalt neid, kes seda soovivad), nagu Jeesus Kristus ise oleks teinud. Konkreetsed viisid sõltuvad inimeste soovidest ja tahtest, valmisolekust ja kohalike olude eripäradest. Igal juhul oleks soovitav vältida vastasseisu ja meeles pidada, et vähemalt moraalsest vaatenurgast ei ole kunagi tegemist inimgruppidega, vaid konkreetsete inimeste ja peredega, kellel on tõelisi probleeme ja keda on võimalik aidata.

 

See valdkond võib vähemalt Katoliku Kiriku puhul esitada väljakutseid ka sakramentide pühitsemise asjus. Ülemääraseid probleeme ei pruugi tekkida kristliku initsiatsiooni sakramentide (ristimine, kinnitamine, armulaud) ega haigete salvimise osas, kuid neid võib esineda abielu või vaimuliku seisuse sakramendi puhul. Kuna ükski sekkumine ei saa muuta inimeste bioloogilist sugu, peaks Katoliku Kiriku otsus eelistada bioloogilist sugu kogetud soole olema mõistetav. Bioloogiline mees saab abielluda ainult bioloogilise naisega. Vaimuliku seisuse sakramenti saab vastu võtta ainult bioloogiline mees.

 

Iseenda tajutud soo tunnustamine bioloogilise soo asemel põhjustab objektiivse hindamise võimatuse tõttu sageli probleeme. Näiteks spordis, kui transseksuaalid võistlevad naiste aladel. Sarnased probleemid tekivad nii kaitseväes (näiteks väike kasv), abielu ja pärimisega seotud tsiviilõiguses kui ka paljudes muudes valdkondades. Samuti võiks küsida, et miks ei võiks eelistada reaalsusele inimese isiklikku arvamust vanuse, rassi või rahvuse määramisel. Bioloogilise soo tunnustamine on Kiriku õigus ja parim valik – see on teaduslik ja adekvaatne valik (universaalne, stabiilne, objektiivne) nii Kiriku elu kui inimloomuse seisukohast.

 

5. Lõpuks võib lisada, et feministlike liikumiste sees ollakse trans-reaalsuse osas suuresti eriarvamusel. Mõne feministi jaoks on trans-nähtus sissetung naissoo aladele, milles on süüdi mehed, kes end naisena esitlevad (vt näiteks spordis Martina Navratilova arvamust⁷). Nn queer-filosoofia toetajate jaoks on aga kõik taoline lubatav ja osa vabadusest, kuna väidetavalt on nii kogetud kui bioloogiline sugu voolavad ja ajas muutuvad. Kuid leidub ka trans-inimesi, kes ei nõustu queer-teooria ega teiste mõõdukamate soofilosoofiatega. Nad on veendunud, et sugu on binaarne ja et nii nagu enne olid nad täiuslikud mehed (või naised), nad on nüüd täiuslikud naised (või mehed), mitte üleminekufaasis ega voolavas olekus või mis tahes muus sooseisundis. Selles mõttes pole üllatav, et ka ühiskonnas valitseb selles küsimuses suur segadus. Kõigest sellest tulenevalt ei saa ilma küsimuse põhjani mineva analüüsita vastu võtta kõlavaid ja üldkehtivaid seadusi.