Piiskop Philippe: pilk peab olema värske, aga juured sügaval. Intervjuu ajalehest Eesti Kirik

Rooma-Katoliku Kiriku Eesti apostellik administ­raa­tor piiskop Philippe Jourdan tähistas püha­päe­val, 30. augustil oma 60. sünnipäeva. Pärast mis­sat Tallinna Peeter-Pauli katedraalis toimus tema eluloo­raamatu esitlus.

Piiskop Philippe on väga paljudele eest­las­tele sümpaatne. Väärikus ja vaoshoitus, Eesti­maa-ar­mastus ja eesti keele oskus teevad südame soo­jaks. Ta on suurepärane näide välis­maa­la­sest, kes on sedavõrd integreerunud, et te­ki­tab imestust. Ehk isegi imetlust. Ja selliselt ees­ti­maalaste südame võitnud inimest ollakse ka val­mis kuulama, mida tal on öelda. Kindlasti kuu­lub piiskop nende hulka, kelle sõnum ületab oma konfessiooni ja ka kristlaskonna piirid.

Äsja ilmus teie elulooraamat. Olete vii­ma­sel ajal pidanud oma elust palju rääkima.

See periood kestis umbes aasta. Initsiatiiv raamatu kirjutamiseks tuli väljastpoolt. Loodan, et see raamat aitab inimestel avastada, kuidas Jumal võib inimese elus tegutseda. Näiteks viia ta ühest paigast teise, ilma et see oleks pla­nee­ri­tud. Raamatu koostaja Indrek Kofiga oli väga hea kontakt. Ta käis ka Prantsusmaal, kohtus minu vanemate ja sõpradega.

 

Käis küsimas teie lapsepõlve koerus­tük­ki­de kohta?

(Naerab – K. L.) Elasin maapoisielu väikeses külas ja seetõttu pidin õpingute jätkamiseks 12aastaselt internaati minema. Vahemaa oli küll vaid 20 kilomeetrit, ent tol ajal polnud ühis­transporti. Sealsed väga head sõbrad on siia­ni alles ja eks sai ka koos koerusi tehtud.

Isa sõjaväelasetöö tõttu pidime palju ko­li­ma Prantsusmaal ja oma esimesed eluaastad elasin Alžeerias. Sün­di­sin küll Prantsusmaal. Ema ei tahtnud mind pommide all sünnitada, Alžeerias oli tol ajal sõ­da. Mul on kaks nooremat venda. Õppisime kõik inse­neriks, sel erialal töötab keskmine vend, ol­les in­sener tuumajaamas. Mi­nust ja nooremast ven­nast said preestrid.

Kas raamatu valmimise protsessis oli mi­da­gi, mis teid teie enda elus suutis ül­lata­da?

 See protsess tuletas meelde, kui oluline on minu edasisele arengule just lapse- ja noo­rus­põl­­ve kogemused ja mõtted. Olen väga tänulik oma vanematele selle eest, kuidas nad meid kas­­vatasid. Arvan, et Jumal mingil määral valmistas mind preestri ametiks ette. Näiteks et vahetasime mitmeid kordi elukohti, mis tä­hen­das uut kooli, uusi sõpru – näen seda posi­tiivses võtmes, see avab inimest rohkem, õpid kohanema. Eestisse kolimine oli mulle seetõttu lihtsam. Selliseid seoseid ei osanud enne näha.

Olete prantslane. Mis Eestis teie rahvuslik­ku identiteeti toetab?

Siin elades pole väga palju teiste prantslastega suhelnud. Meeldib eelkõige see, mis siin on: su­hel­da nende inimestega, kes siin elavad, nad on teatud mõttes sinu pere. Ja preestrile on eel­kõige kirik tema pere, seetõttu ei otsi Eestis oma kaasmaalasi. Kui peaks juhtuma, et saan rääkida prantsuse keeles, siis teen seda hea meelega, ent pole seda kunagi otsinud. Mina kuulun siia.

Olete ilmselgelt näide suurepärasest integ­rat­­sioonist. Kui vaatate seda protsessi ehk paiga ja rahvaga lõi­mu­mist, siis kas siin on ol­­nud arengut?

Kindlasti. Olen õppi­nud nii maad kui ka ini­me­­si paremini tundma. Al­gu­ses on kõik suur kü­si­­märk. Märkan, et eest­las­­te iseloom on mul­le lähedane ehk olen leid­nud ühiseid omadusi, ehkki loomulikult – ka eest­­­­lasi on erinevaid. Prantsusmaal öeldi tihti, et olen pigem rahulik ja refleksiivne ehk  sissepoole suunatud.

Näete hea välja. Mis on teie nooruslikkuse saladus?

(Nõutu, ei saa alguses küsimusest aru. – K. L.) Tõsi on siiski see, et käin praegu enam arsti juu­res kui 20 aastat tagasi, ent püüan ikka sporti teha. Suvel ujun looduses. Põhiline on jooks­mine. Teen seda 2–3 korda nädalas, 10 kilo­meet­rit. Varem mängisin jalgpalli. Nüüd on see veidi ras­ke juba. Unustan küll vahel, kui vana olen, aga keha seda ei unusta. Vaimse elu seisukohalt on oluline, et oleks tasakaal füüsilise tegevusega. Ees­märk pole suurepärane välja näha, vaid oma ter­vise eest hoolt kanda, sest keha on Jumala poolt antud Püha Vaimu tempel.

Kõnelete tasakaalust. Teie päevakava on üs­na tihe ja kindla palverütmiga. Kas teate, mi­­tu tundi päevas palvetate?

Ükskord arvutasin, et iga päev umbes 2,5 tun­di. See ei tähenda, et muul ajal ei palveta, seda saab ju ka tänaval jalutades teha. Tunnipalvused on see, mida kõik preestrid peavad tegema. Need koosnevad viiest osast, kokku võtab aega um­bes 40 minutit. Iga päev missat pühitseda ei ole kohustus, aga enamik meie preestreid tee­vad seda siiski.

Preestrile on missa ja palvehetked päeva hing ja süda. See on vajadus. Ilma palveta ei jõua. Mõnikord küsitakse, et kuidas jõuate pihti vastu võtta, kõik need patud ja mured … Üks asi on, et võtad need mured enda peale, teine, kui teed seda Jumala abiga. See pole üks ja sama.

On olnud ka hetki, kui on palveaeg ja olen n-ö sisemiselt kuiv, tühi või väsinud. Siis mõtlen Jumala kohalolekule. Ta näeb mind, olen tema päralt, Jumal teab, mis on südames. Mõnikord piisab, kui vaikime Jumala ees.

Kord aastas peavad preestrid käima pikemal (5–7 päeva) rekollektsioonil. Lisaks teen iga kuu vabatahtlikult ühe või pool päeva vaimulikke har­jutusi. Regulaarsus on tähtis. Pärast pole sa üksnes puhanud, vaid mõtted on palju värs­ke­mad ja tuled oma ülesannetega paremini toi­me.

Mis peab kindlasti olema? Mis kannab?

Preestri puhul kannab tema kutsumus hoo­litseda teiste inimeste eest, Kristuse karja eest, olla silla ehitaja inimese ja Jumala vahel. Preester on tööriist, see, kes liigub Jumala suunas, on inimene. Preester pole see, kelle poole alt üles vaadata, vaid see, tänu kellele jõuad edasi.

Piiskopina tuleb tegeleda ka administratiivsete asjadega. Majandusaasta aruannete kirjutamine po­le kindlasti otseselt see, milleks mind or­di­­neeriti, ent seda peab tegema, kui tahad, et tei­sed saaksid täita oma preestritööd ja kut­su­must.

Millised on teie meelest kõige olulisemad eeldused preestri ametiks?

Palvetamine on juur. Ilma isikliku suhteta Jumalaga ei saa preester olla. Vestluses selgub see väga kiiresti. Palveelust saab rääkida see, kes seda praktiseerib. Teooriast üksi ei piisa. Täh­tis on ka emotsionaalne tasakaal. Eriti ar­ves­ta­des, et katoliku preestrile on kirik tema pere. Ini­mene peab olema piisavalt tasakaalus ja oma­ma tugevaid juuri. Pilk peab olema värske, aga juu­red sügaval.

Tagasi vaadates eriolukorrale – kuidas roo­ma­katoliku kirikul Eestis see möödus ja mis olid kriisi ajal kõige raskemad kü­simused, mida inimesed teile esitasid?

Suhteliselt hästi, kui võrrelda kasvõi Prant­sus­maaga. Seal oldi palju rangemas isolatsioonis neli kuud, meil kaks. Olen avastanud uusi as­ju, nt Zoomi võimalused. Ükskõik kui palju inter­net meid aitab, pole see siiski see, mida te­­ge­likult vajame: virtuaalkirik ei asenda päris ki­ri­kut. Paavst Franciscus on öelnud, et kirik ei saa väga kaua virtuaalne olla. Armulauda ei saa vir­tu­aalselt jagada. Väike osadus on võimalik, aga ei saa öelda, et oleme avastanud uue viisi kirik ole­mises.

Suuri hädasid on igal pool ja igal ajal, aga kriis toob esile küsimused nagu miks Jumal lubab sel­list asja ja miks inimesed selliselt surevad. Ini­me­sed kipuvad halva puhul mõtlema, et see on sel­le­pärast, et Jumalat ei ole või et ta ei kuule või ta karistab meid mingi patu eest. Reaalsus on na­tuke teistsugune.

See on deus absconditus’e (ld k varjatud Ju­mal) teema. Seda leiab ka uuemast Eesti kir­jandusest. Näiteks romaani „Roheline suits“ (Jüri Kolk, 2017) tegevus toimub Va­tikanis, kus paavst koos kogukonnaga võ­tab pantvangid, kelle seas hea hulk eest­lasi, ja esitab Jumalale väljakutse väl­juda varjatusest. Selle tarvis nõuab ta ülemaailmset teleülekannet tema ka­he­võit­lusest lõviga, oodates, et Jumal sekkub.

See on huvitav, ent pole raamatut lugenud. Esi­mene mõte: sa ei tohi Jumalat proovile pan­na. Mõistan, et väga sageli tahame seda teha. Ent kui õppida seda mitte tegema, siis astutakse suur samm Jumala poole. Kui inimene paneb Ju­mala proovile, siis tavaliselt mõjub see tema usu­le halvasti.

Romaan on loomulikult kirjaniku looming, ent ehk võib siin näha mingit üldist eest­las­te igatsust tegutseva Jumala järele. Ei soo­vita uskuda varjatud Jumalat.

Soov ja palve, et Jumal ilmutaks end, teeks ime – see on laialt levinud, ent õndsad on need, kes usuvad, ehkki pole näinud. See on igavene kü­simus.

On Jumal end teile ilmutanud, on teil deus re­velatus’e (ld k ilmutatud Jumal) koge­mus?

Jumalat näinud ilmutuse mõttes ei ole, aga tema tegutsemist olen kogenud. Jumala ko­hal­olek palves on tajutav. Olen Jumalat kohanud iga­päevaste asjade kaudu, mitte müstilistes ko­ge­mustes. Müstilised nähtused ja imeteod pole ees­märk omaette, nad on reaalsed ja usun seda ko­gu südamest, ent see pole religioossusse ideaal. Müstilisi ko­ge­musi antakse vähestele, ent ka ilma selleta saab Ju­malaga suhtes olla.

Näiteks Prantsusmaal oli üks väga tuntud ter­ven­damise anniga preester. Ajakirjanik küsis talt, et kuidas tema andi seletada, ja ta vastas, et Jumal on talle võime andnud, see on selge, ent see pole tähtis. Tähtis on pöörduda Jumala poo­le. Haige terveks tegemine on suur asi, aga pal­ju väiksem kui see, et keegi, kes pole näiteks pi­hil 20 aastat käinud, läheb sinna. Olen temaga nõus.

Eestlastele meeldib saun. Kas olete Ees­tis õppinud sauna armastama?

(Naerab südamest. – K. L.) Mitte eriti. Mõned eest­lased on mulle ütelnud, et ära muretse, et kõik eestlased ei käi ka saunas. See on huvitav, et ehkki mägedes on ka kohati päris külm, siis sau­na traditsiooni, vähemasti Prantsusmaal, ei ole.

Kas Varro Vooglaiu välja öeldud seisuko­had langevad kokku roomakatoliku kiriku oma­dega?

Ei tunne kõiki tema seisukohti, aga eelkõige pee­geldavad need tema enda seisukohti. Ei kahtle, et mõned neist vastavad katoliku ki­ri­ku seisukohtadele, teised, mis pole otseselt seo­tud usudogmadega, selgelt mitte. Aeg-ajalt ole­me temaga rääkinud, aga arvan, et ta ei pre­tendeeri sellele, et esindab katoliiklasena ki­ri­ku seisukohti. Tema tegevus ja sihtasutus pole al­gusest peale olnud seotud Eesti katoliku ki­ri­kuga. See on fakt ja seda võib ta ise teile kin­nitada. Ta esindab ju ka organisatsiooni, mis po­le katoliiklik.

Soovite midagi lisada?

Soovin kõige paremat Eesti Kiriku lugejatele! Jul­gustan kõiki lootuse perspektiiviga. Kristlastel tu­leb proovida vaadata seda kriisi Jumala sil­ma­de läbi. Kriis tähendab tihti kannatusi, ent meil on võimalus selle läbi paremaks muutuda. Hai­gus on halb, aga see, mida inimene saab teha hai­guse ajal oma eluga, võib olla väga hea.

Kätlin Liimets

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search