Eesti ühiskonnas on teemaks tõusnud abielu mõiste muutmise teema. Sellega seoses kirjutas avaliku arvamuse Postimehes Piiskop Philippe Jourdan aprillikuus. Artikkel sai väga head tagasisidet ja seda on võimalik lugeda Postimehes (SIIT). Siinjuures väike vestlus piiskop Philippe Jourdaniga abielu ilu ja olulisuse teemal. Abielu mehe ja naise vahel, mida Jumal on tahtnud ja õnnistanud on inimese elu allikas ning meie kõik saame olla eeskujuks ning näidata kui vajalik on abielu. Püha Johannes Paulus II tõi korduvalt oma jutlustes ja kirjades esile perekonna tõelist olemust ja näitas, kuidas abielu ilu suudab ka kiirata teistele (Püha Johannes Paulus II kiri perekondadele, 1994. aastal).
Perekonnas me õpime, kuidas armastada, andestada, olla suuremeelne ja avatud. Milline on hea abielu ?
Inimesed abielluvad siis kui nad armastavad teineteist ja ma arvan, et paaridel, keda ma olen ette valmistanud abieluks, on üks oluline moment - peab armastama teist inimest koos tema puudustega. See tähendab, et mitte armastama ainult seda, mis meile meeldib tema juures, sest siis on tõesti on väga raske ehitada tulevikku selle inimesega. Kuid see ei tähenda, et peab armastama puudusi, vaid peab armastama reaalset inimest. Sageli see unustatakse.
Teine oluline asi on see, mida ka paavst Franciscus on öelnud abielu kohta, eriti noorpaaridele, et ma tahaks kuulda teie kodus 3 sõna: tänan, palun ja palun andeks. Igal sõnal on oma tähendus, aga ma arvan, see tähendab just seda, mis aitab ehitada elu, mitte ainult armuda, mis on oluline küll, aga ehitada üles abielu mehe ja naise vahel. Tänamist ja andeksandmist me mõistame väga selgelt, aga see „palumine“ tähendab teise inimesega arvestamist. See tähendab, et peab olema abielus „meie“ - me otsustame, kuhu läheme puhkama, kuhu me kolime jne, mitte vaid „mina“ otsustan. Ma arvan, et need on praktilised asjad, millega tuleb hea abielu juures arvestada.
Loomulikult on paavst ka rõhutanud pereelu kontekstis seda, et kui kodus taldrikud lendavad, siis enne, kui päev lõpeb, oleks me omavahel ära leppinud. Meile ei tohiks jääda midagi rasket südamesse ja see on oluline moment abielu juures. Vahel inimesed arvavad, et kui minu elus on raskus, siis on abielu läbi, nii see ei ole. Katsumused tuleb ületada.
Vahest on kerge loobuda teisest abielust. Et ühel päeval enam ei soovita olla abielus. Kuidas seda ületada?
Ma olen sageli näinud, et inimesed on 20 aastat abielus olnud ja siis tuleb kriisimoment ning järsku üks pool ütleb teisele, et ta pole reaalset elanud ja et nüüd avastab, et ta tahab enda jaoks elada. Nagu need 20 aastat ta ei oleks suutnud elada üldse endale. See ei ole reaalsus, vaid on kiusatus. Kogemus näitab, et pärast loobumist inimene ei ela paremini. Vanusega tõesti inimene hakkab teistmoodi mõtlema, kuid need asjad, mis pole lõpuni õnnestunud, häirivad sind ja siin juures on tegemist pigem psühholoogilise kui reaalse nähtusega. Sellega tuleb arvestada.
Ükski abielu ei ole ideaalne, ükski inimene pole ideaalne. See oleks väga vale mõelda, et kõik on halvasti ja nüüd hakkan mõtlema, et ma elan endale. See on tõesti kiusatus. Kui saame vanemaks, peame me õppima ehitama oma elu, reaalset elu. Näiteks enne laulatust kirik palub, et tulevased abikaasad valmistuks ette abieluks, kirik palub neil kateheesis käia. See on väga vajalik. Ja vahest selle ettevalmistamise ajal inimesed saavad aru, mis ootab neid ees.
Juba abielus olles piht aitab. Pihil räägitakse palju seda, mida abikaasad omavahel ei räägi ja see tuleb pihil just välja. Pihil oled harjunud rääkima probleemidest ja siis on kergem ka omavahel teineteisele rääkida, mis on sul hinges. Piht aitab parandada palju asju abielu ajal. Ja piht aitab, et inimene võtaks end kokku ja ei langeks lootusetusse olukorda abielus. Seda pigem teha varem, mitte siis kui abielu probleem on kaugele arenenud. Võin tuua siinjuures ühe karmi võrdluse, et see on nagu vähiga. Sageli öeldakse, et kui tunned enda kehas juba vähki, siis tavaliselt on hilja midagi ette võtta. Sama on probleemidega abielus, kui avastada võimalikult vara, siis saab seda ravida. Parem avastada enne kui see hakkab valutama. Kui abielupaar tuleb liiga hilja, elavad peaaegu lahus, siis on kahju, kuid ei saa aidata, sest preester pole ka Jumal, kes suudaks lahendada seda teemat. Kuid mõtet, et ei soovita enam olla abielus, aitab tihti päästa piht.
Tulles nüüd selle abieluvõrdsuse ja sooneutraalsuse seaduse juurde, et mis elu ehitakse siis, kui see seadus vastu võetakse?
On selge, et see, mida ehitatakse, ei ole reaalselt abielu või perekond. Esimene küsimus on laste küsimus ja kes on siis lapse ema ja isa? Praegu tahab riik otsustada kõike, kuid see ei saa olla riigi otsus. Ei tohi isegi mõelda nii, sest lapsed pannakse täiesti ebavõrdsesse olukorda. Muidugi võib alati öelda, et on orvud jne ning elu on nii läinud, aga see pole üks ja see sama asi mõelda nii praegu selle uue olukorra osas, mida riik tahab kehtestada. Nii tekib olukord, kus laps on rohkem riigi laps kui ema laps. Riigi eesmärk on kaitsta inimese põlvnevust ja seda seost, mis on temal vanematega. Abielu alus on armastus, tunded, mis algatavad abielu, aga see ei ole abielu kui riikliku institutsiooni eesmärk tundeid legaliseerida. Keegi ei saa väita, et abielu on kui seadustatud kahe inimese armastus, see ei ole abielu seaduslik alus.
Mida toob kaasa selle seaduse vastuvõtmine Riigikogus?
Selge on see, et me praegu mängime inimestega, arvestamata, mis on nende otsuste tulemus tulevikus. Me ei mõtle tõesti reaalseid tagajärgi sellise käitumise juures. Selge on see, et me peame kaitsma samasooliste kui kodanike õigusi ja mitte ebaõiglaselt neid kohtlema nagu on ka paavst Franciscus öelnud. Kuid juba piibli alguses, kohe esimene asi, mis on öeldud meie esivanemate kohta, et on mees ja naine. Me ei tea, kes nad olid rassilt, rahvuselt, aga meile on öeldud, et olid mees ja naine. Ja nad on loodud selleks, et osaduses olla. Seega me siit näeme, et suguline erinevus on palju olulisem kui kõik teised aspektid. Me oleme kõik erinevad: aafriklased, eestlased jne, aga piibli jaoks on oluline vaid üks, et on mees ja naine, kes annavad elu ning ei saa öelda, et piibel on vana tekst ja selle järgi ei saa tänast elu määratleda.
Meie, kristlased, võiks olla oma abieludega eeskujuks teistele ning toetada sellega abielu mõistet, näidata selle tugevust kogu probleemi kõrval?
Ma arvan et oluline on hoida lootust. Me ei tea, kas varsti on need seadused olemas, aga see pole elulõpp. Vaadates kristluse ajalugu esimestel sajanditel Rooma impeeriumis, ka siis olid Rooma seadused, kus kristlasi taga kiusati ja lubatud oli impeeriumis abort ja abielulahutus. Sellises ühiskonnakorralduses elasid kristlased kolm sajandit ja nad ei muutnud selle juures oma tõekspidamisi. Nad teadsid, et Rooma seadus on vastuolus Jumala seadusega, aga see ei tähendanud, et kristlastele ei kehtinud Jumala seadus. Nad ei kaotanud lootus.
Tänane olukord on tõsine, aga mitte lootusetu. Usk elab edasi. Seadused tulevad ja lähevad ja ma arvan üks kiusatus, mida tuleb vältida, on meeleheide ja lootusetus. Prantsusmaa ajaloo õpikutes on kirjas, et keldid olid hulljulged ja kartsid vaid, et taevas kukub nende peale. Ka me ei saa karta, et nüüd taevas kukub meie peale. Me peame püsima. Ükski inimene ei saa muuta seda, mis tegelikult on abielu.
Aitäh.
Praegu on õige hetk katoliiklastel palvetada selle intentsiooni eest Neitsi Maarja eestkostel, et Riigikogu abieluinstitutsiooni määratluse jätab muutmata. Soovitame lugeda paavsti apostelliku ekshortatsiooni Anoris Laetitia (Armastuse rõõm). Kokkuvõte Amoris Laetitiast katoliku kodulehel:
Amoris Laetitia kokkuvõte. Armastusest perekonnas (katoliku.ee)