EUHARISTIA (ARMULAUASAKRAMENT)
271. Mis on Euharistia?
1322-1323, 1409
Euharistia on Issand Jeesuse Ihu ja Vere ohverdamine, mille Tema seadis Ristiohvri jäädvustamiseks läbi aegade, kuni Tema Taastulemiseni kirkuses. Nõnda usaldas Ta oma Surma ja Ülestõusmise mälestamise Kiriku hoolde. Euharistia on ühtsuse märk, armastuse side, Paasasöömaaeg, millel Kristus toidab endaga ristitut, täidab tema meele armuga ning annab talle tulevase kirkuse pandi.
272. Millal seadis Jeesus Kristus Euharistia?
1323, 1337-1340
Jeesus seadis Euharistia Suurel Neljapäeval, „sel ööl, mil Ta ära anti” (1Kr 11:23), kui Ta pidas apostlitega Viimset Õhtusöömaaega.
273. Kuidas seadis Kristus Euharistia?
1337-1340, 1365, 1406
Kui Tema ja Ta apostlid olid kogunenud ülemisse kambrisse, võttis Jeesus leiva, murdis sellest, ulatas neile ja ütles: „Võtke ja sööge sellest kõik: see on minu Ihu, mis teie eest antakse.” Seejärel võttis Ta veinikarika ja lausus: „Võtke ja jooge sellest kõik: see on Uue ja Igavese Lepingu karikas, minu Veri, mis teie ja paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Tehke seda minu mälestuseks.”
274. Mida tähendab Euharistia Kiriku elus?
1324-1327, 1407
Euharistia on kogu kristliku elu allikas ja tipp. Euharistias saavutab kõrgpunkti nii Jumala pühitsustegevus meie suhtes kui Tema kummardamine meie poolt. Euharistias sisaldub Kiriku kogu vaimulik aare – Kristus ise, meie Paasatall. Euharistias väljendub ja saab teoks Jumala rahva ühtsus ja osadus Jumala eluga. Euharistiat pühitsedes ühineme juba nüüd taevase liturgiaga ning saame eelaimuse igavesest elust.
275. Mis on selle sakramendi nimed?
1328-1332
Selle sakramendi ammendamatu rikkus väljendub erinevates nimedes, mis rõhutavad tema eri tahke. Kõige levinumad nimed on Euharistia, püha Missa, Issanda söömaaeg, Leivamurdmine, Tänutoomine, Issanda Kannatamise, Surma ja Ülestõusmise mälestus, püha Ohver, püha ja jumalik Liturgia, püha Müsteerium, Pühim Altarisakrament, püha Kommunioon.
276. Mis koht on Euharistial Jumala päästmisplaanis?
1333-1344, 1406
Vanas Lepingus kuulutas Euharistiat ette eelkõige Paasasöömaaeg, mida juudid pühitsesid kord aastas hapendamata leibadega, et mälestada oma kunagist kiirustamist põgenemisel Egiptusest vabadusse. Jeesus kuulutas Euharistiat ette oma õpetuses ning seadis selle, kui pühitses Viimsel Õhtusöömaajal oma apostlitega Paasasöömaaega. Kirik, ustavana Issanda käsule „Tehke seda minu mälestuseks!” (1 Kr 11, 24), on pühitsenud Euharistiat alati, eelkõige pühapäeval, mis on Jeesuse Ülestõusmise päev.
277. Kuidas pühitsetakse Euharistiat?
1345-1355, 1408
Euharistia koosneb kahest peamisest osast, mis kokku moodustavad ühe ühtse teenistuse. Sõnaliturgias kuulutatakse ja kuulatakse Jumala sõna. Tänuliturgias (kr Eucharistia tänupalve, tänutoomine) tuuakse annid – leib ja vein –, lausutakse pühitsussõnu (konsekratsioonisõnu) sisaldav anafoor (missakaanon) ja jagatakse Armulauda.
278. Kes pühitseb Euharistiat?
1348, 1410-1411
Euharistiat pühitseb kehtivalt ametissepühitsetud preester (piiskop või preester), kes teeb seda Kristuse – Kiriku Pea – isikus ja Kiriku nimel.
279. Millised ained on Euharistia pühitsemiseks olemuslikud ja hädavajalikud?
1350, 1412
Need olemuslikud annid on nisuleib ja viinamarjavein.
280. Mil viisil on Euharistia Kristuse Ohvri mälestamine?
1356-1367, 1412
Euharistia on mälestamine selles mõttes, et ta toob reaalselt ja tegusalt kohale Ohvri, mille tõi Kristus Ristil Isale üks kord ja igaveseks kogu inimkonna eest. Püha Euharistia ohverduslik olemus on ilmne selle seadmissõnades endis: „See on minu Ihu, mis teie eest antakse… See karikas on uus leping minu Veres, mis teie eest valatakse” (Lk 22:19-20). Ristiohver ja Euharistia Ohver on üks ja seesama Ohver. Ohver ja ohverdaja on sama, erineb vaid ohverdamise viis: verine Ristil ja veretu Euharistias.
281. Mil viisil võtab Kirik osa euharistilisest Ohvrist?
1368-1372, 1414
Euharistial saab Kristuse Ohvrist ka Tema Ihu liikmete ohver. Usklike elu, nende ülistus, kannatus, eestpalve ja töö saavad üheks Kristuse omaga. Ohvrina tuuakse Euharistia kõikide – nii elavate kui surnud usklike eest, nende pattude hüvitamiseks ning selleks, et saada Jumalalt vaimulikke ja ajalikke hüvesid. Kristuse ohvrianniga liitub ka taevane Kirik.
282. Kuidas Kristus on kohal Euharistias (Armulauasakramendis)?
1373-1375, 1413
Kristus on Armulauasakramendis kohal ainulaadsel ja võrreldamatul viisil. Ta kohalolek on tõeline, reaalne ja substantsiaalne – Tema Ihu ja Verd ning Tema hinge ja jumalikkust hõlmav. Nõnda on Armulauas sakramentaalsel viisil – armulaualeiva ja -veini kujude all – kohal kogu Kristus, Jumal ja inimene.
283. Mis on olemusmuutus (transsubstantsiatsioon)?
1376-1377, 1413
Olemusmuutus tähendab, et leib muutub olemuselt Kristuse Ihuks ja vein Tema Vereks. Neid muudab Kristuse sõnade ja Püha Vaimu toime kaanonipalves. Leiva ja veini – armulauaandide kujude – välised omadused seejuures ei muutu.
284. Kas leivamurdmine jagab Kristuse osadeks?
1377, 1390
Leivamurdmine ei jaga Kristust. Ta on tervikuna ja täielikult olemas igas armulauaanni kujus ning nende igas osas.
285. Kui kauaks jääb Kristus kohale Armulauasakramendis?
1377
Kristuse kohalolek Armulauasakramendis kestab nii kaua, kui on alles armulauaandide kujud.
286. Millist austust tuleb osutada Armulauasakramendile?
1378-1381, 1418
Nii Armulaua pühitsemisel püha Missa ajal kui väljaspool seda on kohane selle sakramendi kummardamine (latria), ülistus, mida tohib osutada ainuüksi Jumalale. Kirik hoiab suurima hoolega alles pühitsetud Hostiat, viib seda haigetele ja teistele, kes ei saa Missal osaleda, toob Ta pidulikuks kummardamiseks välja usklikele ja kannab protsessioonidel. Kirik innustab sageli külastama ja austama tabernaaklis hoitud Pühimat Altarisakramenti.
287. Miks on Euharistia Paasasöömaaeg?
1382-1384, 1391-1396
Euharistia on Paasasöömaaeg, sest Kristus toob selles sakramentaalselt kohale oma paasa, jagab meile toidu ja joogina oma Ihu ja Verd, ühendab meid selles Ohverduses endaga ja omavahel.
288. Mis tähendus on altaril?
1383, 1410
Altar kujutab Kristust ennast, kes on kohal niihästi kui ohvriand (ohverdamise altar) kui ka meile kingitud taevane roog (altar kui Issanda laud).
289. Millal kohustab Kirik oma liikmeid Euharistias osalema?
1389, 1417
Kirik kohustab oma liikmeid võtma osa Euharistiast igal pühapäeval ja seatud kirikupühadel, kuid soovitab seda teha ka teistel päevadel.
290. Millal tuleb võtta vastu püha Armulauda?
1389, 1417
Kirik soovitab, et usklikud, kui nad on nõutavas seisundis, võtaksid püha Armulauda vastu alati, kui nad osalevad pühal Missal. Kohustuslik on see vähemalt üks kord aastas ülestõusmisajal.
291. Mida nõutakse neilt, kes võtavad vastu püha Armulauda?
1385-1388, 1415
Et võtta vastu püha Armulauda, tuleb olla täies osaduses katoliku Kirikuga ja viibida armuseisundis – enda teada vaba surmapatust. Enda teada rasket pattu teinu peab enne Armulauda esmalt vastu võtma meeleparanduse sakramendi. Samuti on püha Armulaua vastuvõtmiseks tähtis keskendumise ja palve vaim, Kiriku poolt ettenähtud paastu pidamine ning sobiv kehaline olek (hoiak, riietus) kui märk aukartusest Kristuse ees.
292. Mis on püha Armulaua viljad?
1391-1397, 1416
Püha Armulaud süvendab meie ühtsust Kristuse ja Tema Kirikuga. Ta hoiab alal ja uuendab ristimise ja kinnitamisega saadud armuelu ning kasvatab meie kaasinimesearmastust. Ta tugevdab meie armastust, kustutab kerged patud ning hoiab meid tulevikus eemal surmapattudest.
293. Millal on võimalik jagada püha Armulauda teistele kristlastele?
1398-1401
Katoliku vaimulikud tohivad püha Armulauda korrakohaselt jagada usklikele Hommikumaa kirikutest, mis pole täielikus osaduses katoliku Kirikuga, kui need seda omast tahtest soovivad ning nende seisund vastab vajalikele nõuetele. Teiste kiriklike kogukondade liikmeile tohivad katoliku vaimulikud korrakohaselt jagada Armulauda ainult siis, kui need raske hädavajaduse korral seda omast tahtest soovivad, nende seisund vastab vajalikele nõuetele ning nad tunnistavad selle sakramendi suhtes katoliku usku.
294. Miks on Euharistia tulevase kirkuse pant?
1402-1405, 1419
Euharistia on tulevase kirkuse pant, kuna ta täidab meid iga armu ja taevase õnnistusega. Ta annab meile jõudu maiseks teekonnaks ning paneb igatsema igavest elu. Ta ühendab meid juba praegu Kristusega, kes istub Isa paremal käel, ning taevase Kiriku, pühima Neitsi Maarja ja kõigi pühakutega.
Euharistias me murrame „leiba, mis on surematuse oode, rohi surma vastu, ja toit, mis laseb meid elada Jeesuses Kristuses nüüd ja igavesti” (Antiookia püha Ignatius).