Euroopa hingelised väärtused. Peapiiskop Stankevics'i kõne Maarjamaa konverentsil 6. septembril

Ma tahaks teile rääkida hingelistest väärtustest muutuvas nüüdisaegses ühiskonnas. Täna ei saa me eraldada end oma kultuurist, Euroopa ajaloost. Väärtused, mis meil täna on, moodustusid pika ajaperioodi vältel ja neil on sügavad juured. Euroopa rahvaste igatsus inimväärikuse, põhiliste inimõiguste ja vabaduse austamise järele sai inspiratsiooni kindlast allikast. Püüame analüüsida, millised on põhiväärtused nüüdisaegses Euroopas ja laiemalt Lääne tsivilisatsioonis.

1.Igal inimolendil on väärtus
Esimene, kõige olulisem väärtus on veendumus, et igal inimolendil on väärtus. Me teame, et teised tsivilisatsioonid näevad seda küsimust teisiti. Totalitaarsete režiimide jaoks on individuaalne persoon kui liivatera või ainult osa mehhanismist. Nende jaoks inimolendil iseenesest ei ole väärtust. Aga kust tuleb meil see veendumus, et igal persoonil on unikaalne väärtus?


Esiteks peame otsima selle tõe juuri juudi-kristlikust ilmutusest. Esimese Moosese raamatu alguses on kirjutatud, et inimene loodi Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks. Kuigi inimene loodi mullast, on Jumal see, kes puhub temasse eluhinguse ja ainult sel moel saab inimene saada elavaks hingeks. See tähendab, et peamine erinevus inimese ja looma vahel on olla Jumala sarnane ja Tema välimusega. See on põhjuseks, miks inimolenditel on täiesti eriline väärtus. Tõenäoliselt olete kõik kuulnud väljendit, et inimene on looduse kroon. Nii on see tõde, võetud Vanast Testamendist, inimolendite väärtuse esimeseks aluseks.
Teise, isegi tugevama põhjuse inimolendite väärtusele võime leida Uuest Testamendist. Me teame, et Jeesus Kristus andis oma elu kõigi inimeste eest. Mitte ainult tarkade, ilusate, rikaste ja vooruslike inimeste, vaid ka suurimate patuste, tänavaelanike, narkomaanide, prostituutide, varaste ja röövlite eest. Me teame, et kui Jeesus suri ristil, olid tema kõrval kaks kurjategijat, samuti surma mõistetud kui Kristus. Üks neist pilkas Jeesust, kuid teine tundis Jeesuse ära ja palus teda: „Mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki." Samal hetkel Jeesus vastas talle: „Juba täna oled sa minuga koos paradiisis." Katoliku kirikul oli mälestuspäev, mis oli pühendatud sellele heale röövlile. See on väga huvitav! Jumala arm ületab kõik, mida suudame ette kujutada. Jumal armastab inimkonda nii väga, et Ta on valmis andestama patustajale isegi enda elu viimasel hetkel! Siit ka andestamise väärtus Euroopa eetikas.
Inimese väärtuse teine põhjus on fakt, et Jumala Poeg on andud oma elu inimkonna eest. See tähendab, et igal inimolendil on tohutu väärtus! Päästmaks igaüht tema pattude tagajärgede eest, Jumal tühendas ja alandas end, saades surelikuks. Ta võttis vastu karistuse meie asemel ja andis meile andestuse.
2. Õigus elada vabaduses
Teine, väga oluline meie tsivilisatsiooni väärtus on õigus elada vabaduses. See tähendab, et kui inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, saab ta ka vabaduse Jumala annina. Inimolend ei ole nagu programmeeritud robot või lihtsalt loom, keda ajendavad instinktid. Inimese sarnasus Jumalaga tähendab, et ta on vaba oma valikus. Ta võib valida hea või paha. Seetõttu vastutame oma valikute eest. Sellel põhjusel, kui inimesel ei ole vabadust, on ta – nagu kirjanik Tšõngõz Ajtmatov viitas – mankurt või zombi. Ilma vabaduseta ja selle tulemusel õiguseta valida head või kurja ei saa inimene realiseerida oma sarnasust Jumalaga.
3. Kolmas tõde on inimolendite võrdsus
Kolmas tõde on inimolendite võrdsus. Uues Testamendis ütleb apostel Paulus, et Kristuses „ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist." Juut oli usklik, ja kreeklane uskmatu. Seega ei uskmatuid ega usklikke. Kõik on üks Jeesus Kristuses. Kui me räägime naiste võrdõiguslikkusest ja nii-nimetatud naiste emantsipatsioonist üldiselt, siis see on huvitav, sest ka sellel on kristlikud juured, mis tuleneb Evangeeliumist. Kui naine luuakse Jumala näo järgi ja sarnaseks, siis väärib ta vastavat austust võrreldes mehega. Loomulikult, kulus palju sajandeid selle järelduse rakendamiseks ka poliitikas. Paljudes Euroopa riikides anti naistele valimisõigus alles pärast Esimest või isegi Teist maailmasõda. Kuid see protsess oli pidurdamatu ja on tänaseks jõudnud hea tulemuseni. Seoses Läti eesistumisega Euroopa Liidus on kuulda hääli, et see peaks olema pühendatud naiste võrdõiguslikkusele. Näeme ju, et meil oli naispresident, praegune peaminister on naine, meil on naisministreid ja institutsioonide juhte, teisisõnu, naisi Lätis austatakse ja neist peetakse lugu.
Tuleb aga ka ära märkida nii-nimetatud radikaalse feminismi ohtu. Mida see teeb? See püüab vastandada meest ja naist, kuid vastavalt Jumala plaanile on kummalgi neist oma kutsumus. Pühakiri ütleb päris alguses, et naine on antud mehele abiliseks, teda toetama ja inspireerima suurteks tegudeks, selle asemel, et püüda temaga võistelda ja teda kõrvale tõrjuda. Mees on omalt poolt kutsutud naist kaitsma ja isegi tema eest oma elu ohverdama. Kahjuks, näiteks Nõukogude Liidus, iseäranis pärast revolutsiooni, kahekümnendatel, kolmekümnendatel, oli üks naisenimesid, mida lastele pandi, Traktorina. See tähendab naissoost traktoristi. See oli emantsipatsiooni ideaal: naine, kes suudab teha kõiki mehetöid. Ma ei arva, et naine tundis end selles rollis mugavalt. Naisel on oma roll ja teda ei saa mees asendada. Mees ei suuda sünnitada lapsi. Ka hiljem – kogu kasvatamise protsessi vältel – vajavad lapsed ema. Samuti ei saa naine asendada meest, sest ta on erinev olend, mitte ainult füüsiliselt, vaid ka psühholoogiliselt ja nagu püha paavst Johannes Paulus II osutas, isegi hingeliselt. Naisel on oma ainulaadne karisma ka tema hingelises elus. Heaks näiteks selle kohta on Neitsi Maarja. Lõppude lõpuks, meid kutsutakse alates 1215. aastast Terra Marianaks, seega Neitsi Maarja maaks. Maarjas on naise missioon väga hästi avaldatud. Katoliiklased austavad teda kõigi pühakute kuningannana. See tähendab – kõige pühamana, apostlite Peetruse, Pauluse, evangelistide ja kõigi pühakute kuningannana. Ta on naine, kes täitis oma naiselikku kutsumust. Ta ei olnud preester, kuid ta oli püham kui kõik mehed. Vaat! See on huvitav! Nendest jumaliku ilmutuse juurtest, kristlikest juurtest areneb meeste ja naiste võrdsuse tunne, kuid, nagu ma ütlesin, tänapäevane radikaalne feminism püüab naisi ja mehi vastandada. Kuid see ei ole õige, see on vastuolus Jumala plaaniga.
4. Vendlus
Neljas väärtus on vendlus. Me teame Prantsuse revolutsiooni hüüdlauset: „Vabadus, võrdsus, vendlus." Kust pärineb see idee, et kõik inimesed on vennad? Uues Testamendis ütleb Jeesus: „Te kõik olete vennad." Inimeste üldise võrdsuse printsiibist tulevad mehe ja naise võrdsed õigused. See on kristliku ühiskonna põhiline organiseerimise printsiip, mis tuleneb Uue Testamendi esimesest käsust – sa pead armastama oma naabrit kui iseennast! Nii, armastus, kõigepealt Jumala vastu, teiseks – naabri vastu. Huvitav, milline see armastus on? Me teame, et nüüdsel ajal on armastusest erinevaid nägemusi. Ja kahjuks on nägemus armastusest sageli taandatud, kui nii võib öelda, tänava või füüsilise suhtluse tasemele, ignoreerides nii psühholoogilist kui hingelist mõõdet. Kristliku armastuse näide või ideaal, mis tuleneb meie tsivilisatsiooni kristlikest juurtest, on väga üllas. See ulatub Püha Kolmainsuse olemuseni: üks Jumal kolmes isikus. Tegelikult avaldub see ainult kristluses. On monoteistlikke religioone – judaism, islam. Nad räägivad ühest ja ainsast Jumalast. Ainult kristluses, Uuest Testamendist arenes läbi sajandite kontseptsioon, et üks ja ainus Jumal on samal ajal kolm isikut. Üks essents-kolm isikut, kelle hulgas toimub dialoog, pidev vahetus, armastuse vahetus, vastastikkune enese andmine. See on ka perekonnas ja ühiskonnas domineerivate suhete paradigma. Me näeme seda väga hästi, kui analüüsime, milline on Jeesuse suhtumine oma taevasesse Isasse Uues Testamendis. Ta ütleb: „Ma ei tee midagi üksi." Seega, kui Isa ei tee midagi, ei tee ka Tema. Ja Jeesus ütleb: „Ma tulin mitte oma tahtmist täitma, vaid Tema tahtmist täitma, kes mu saatis." Nii et võite näha tahte ühinemist, koordinatsiooni, ühtsust. Oma elu lõpul ütleb Jeesus ka: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust!
Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!"
Kristlik ühiskonna ja eeskätt vastastikkuse suhte ideaal perekonnas on Püha Kolmainsus. See on kristlik pakkumine, sotsiaalse suhte mudel kristluses. Peab olema vähemalt kolm isikut. Me teame, et kui on armastus vanemate vahel, sünnivad sellest armastusest lapsed – alguses üks laps ja pärast teised. Ja lapsed õpivad oma vanemaid vaadates, mida tähendab olla mees, mida tähendab olla naine. Tüdruk õpib oma ema vaadates, mida tähendab olla naine, ja oma isa vaadates, looma oma suhet mehega, ja mõistma, mida tähendab olla mees. Seega on kutsumus armastusele vastavalt Püha Kolmainsuse suhte näitele. See on näide suhtest, eeskätt perekonnas, aga loomulikult ka riigis ja igas sotsiaalses rühmas.
5. Austus looduse vastu
Me teame, et ökoloogilisi teemasid rõhutatakse maailma aina rohkem. Ja jälle – kust see tuleb? Miks just Lääne ühiskonnas? Naaskem esimese Moosese raamatu, Piibli esimeste peatükkide juurde. Pärast inimese loomist ütleb Jumal: „Täitke maa ja alistage see enestele." Maa alistamiseks ja kultiveerimiseks – selle üle valitsemiseks, löömaks mateeriale hinge templi. See tähendab maa varade rakendamist enda hüvanguks, maa harimist enda toiduks, aga mitte ainult selleks. Näiteks, kui me räägime kunstist, siis ka kunst muudab või teeb mateeria hingeliseks. Kunst ei toida meie liha, vaid meie hinge ning tõstab meie hinge inimkonna kõrgematele ja õilsamatele tippudele. Kunst on alati inimolendit inspireerinud. Loomulikult – normaalne kunst, mis teenindab, mitte destruktiivne kunst, mis hävitab, teotab või alandab inimkonda.
Ökoloogia juurde naastes saame lugeda esimesest Moosese raamatust ka seda ülesannet, mis inimesele anti: „Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma." See on ökoloogia teoloogiline alus! Me peame maad harima ja hoidma vastutustundlikult, kui tahame seda Eedeni aiaks muuta. Looduse kaitsmine on üks kristlikke väärtusi.
6. Inimväärikus
Need on Euroopa moraali, inimõiguste ja väärtuste kõige olulisemad alused, mis tulenevad Pühakirjast ja on juurdunud meie kultuuri. Neid saab kokku võtta ühe sõnaga: inimväärikus. Ma olen veendunud, et inimväärikus on Euroopa väärtuste tuumaks. Inimõigused ja kõik inimõiguste hartad üle maailma tulenevad sellest. Igal inimesel on kordumatu väärikus, sellepärast on ta väärtuslik. Ta ei saa kunagi saada instrumendiks mingite teiste eesmärkide saavutamisel – Saksa filosoof Immanuel Kant ja väljapaistev Vene mõtleja Vladimir Solovjov kirjutasid sellest. Inimene on alati eesmärk iseeneses. Me ei saa kasutada teist inimest oma eesmärkide saavutamiseks.
7. „Sõna sai lihaks"
Johannese evangeeliumis on kirjutatud, et "Sõna sai lihaks". Jumala nähtamatu Sõna sai lihaks – muutus Jeesus Kristuse nähtavaks. Kuid Sõna, mida Jeesus jutlustas ja mis on Pühakirja üles kirjutatud, on ka lihaks saanud (Lääne kultuuris), aga teises mõttes. See sõna „saab lihaks", kui see saab kohalolevaks meie tsivilisatsioonis, on kehastunud selle väärtustes ja inimestevahelistes suhetes ning muudab kõik. Nagu juuretis, mida mainitakse Pühakirjas, väike osake, mis kergitab tainast, või pisike kogus soola, mis pannakse suppi ja annab supile maitse. See on juhtunud Euroopa tsivilisatsiooniga – Pühakirja kohalolek on muutnud seda ligi kahe aastatuhande jooksul. Ma olen sageli imestanud, et Lääne riikides on olemas väga hästi arenenud vabatahtlik töö, milles osalevad ka mitteusklikud ja teevad seda täie suuremeelsusega. See heategevuse käsk on juurdunud kultuuri ja mitteusklik saab selle läbi kultuuripärandi ning sellest saab tema baassuhtumine. Need on hingelised väärtused, mida isegi mitteusklikud täna tunnistavad ja millest kinni peavad. Loomulikult, kui väärtused tõmmatakse lahti nende juurtest, hakkavad need kaotama oma tugevust ja piire. Tänapäeval Euroopa tsivilisatsiooni põhikontseptsioonid ja väärtused järkjärgult muunduvad. On soov täita neid muu sisuga. See on iseäranis seotud perekonna ja seksuaalsusega.
Kui me vaatame seksuaalsust psühholoogilise mudeli raames mõistetes vanem, täiskasvanu ja laps, siis keskajal vanem domineeris ja rõhus lapse alla ning seksuaalsus oli alla surutud, see ei saanud end väljendada. Ka individuaalse eneseväljenduse võimalus oli üpris piiratud. Kuid hiljem, iseäranis 20. sajandil, meie tsivilisatsioon „murdis välja". Inimene hakkas muutuma teadlikuks endast kui indiviidist, hakkas teostama oma vabadust, oma väärikust, kuid ei teostanud veel oma vastutust. See on nagu mees, kes ei tea veel, kuidas korralikult juhtida, aga istub oma Ferrarisse ja „annab gaasi". Ta läheb igale poole ja seab oma elu ohtu. Lääne tsivilisatsioon on nüüd selles etapis – see on teostanud oma väärikuse, oma vabaduse, on saanud teadlikuks oma igatsusest end teostada. Aga kui sa ei tunne ennast, seda, kes sa oled, kui sa samastad ennast kõige primitiivsemate naudingutega, siis teostad ennast ainult sellel tasemel. Aga kui sa oled teadlik, et sul on hing või psühholoogiline ja spirituaalne mõõde, siis rahulduseks pead täitma kõigi nende tasemete vajadused. Inimene ei saa end teostada või saada rahulolu muul moel kui isetu enda andmisena. See, kes istub Ferraris ja püüab end teostada, on selle unustanud. Ta ei mõista, et tõeline õnn on erinev. Et sel moel ta otsib vabadust, kuid saab sõltuvuse oma instinktidest, mingitest primitiivsetest naudingutest, võimuihast. Mõni rahvusvaheline struktuur püüab kehtestada mõnda „haiget" mehhanismi – et rahuldada madalamaid iniminstinkte. Tegelikkuses ei aita see end teostada. See juhtub demokraatia loosungite, inimõiguste loosungite, diskrimineerimisvastaste loosungite all. Kuid tegelikult on see katse muuta paradigmasid, muuta kontseptsioone, mis on rajatud inimtsivilisatsiooni alustele. Iga katse neid kontseptsioone lahustada ja täita need muu sisuga kahjuks viib patoloogiateni.
Mida me saame selles olukorras teha? Esimene – see on haridus. See tähendab – mõista, mis toimub, olla teadlik, millised protsessid leiavad aset ja kommunikeerida neid avalikkusele. See on väljakutse arstidele ja füsioterapeutidele, nagu ka psühhiaatritele. Nad saavad teha palju, et aidata inimestel tulla toime nende patoloogiatega. Järgmiseks – kui on valimised, peaksime pöörduma ära demagoogiast ja me ei tohiks valida patoloogilisi inimesi Parlamenti. Aga selleks, et nad ei saaks valitud, me peame olema suutelised defineerima ebanormaalsusi. Mitte ainult kõige primitiivsemaid, vaid ka võimuiha, ahnust ja muud, nagu ka võimet end maskeerida. Lihtsalt – me peame olema vastutustundlikud. Kui me läheme valima, ei pea me toetama kandidaate, kes lubavad „pudrumägesid" ja „piimaojasid", vaid kandidaate, kes seisavad pikaajaliste väärtuste eest. Nii peame lihtsalt aktiivselt reageerima protsessidele. Tsiteerides Rainist: „Katram ir roka jāpieliek, lai lielais darbs uz priekšu tiek." (Igaüks peab aitama, et suur töö saaks edeneda.) Sest kui me lihtsalt istume ja ootame, kuni teised lahendavad kõik meie eest – me kuulsime, mis kategooriasse selline inimene kuulub.
Ma arvan, et me peame end organiseerima, sest ilma reaktsioonita saadab edu neid ringkondi, mis tahavad Euroopas rakendada neid patoloogilisi sotsiaalseid printsiipe, mis hävitavad meie väärtused. Vastupanu perede, lastekasvatuse, seksuaalhariduse suhtes hakkab maailmas kasvama. Vabadus on eraldatud vastutustundest ning seoses seksuaalsusega rõhutatakse vaid selle füüsilist ja tundemõõdet, eraldades selle inimeksistentsi hingelisest tuumast. Sellest tulenevalt taandatakse inimõigused vähemuste (või väikese rühma) õigusteks, mida võimendatakse. Ühe rühma õigused tõstetakse ülemaks teiste inimeste, enamuse õigustest normaalsele arusaamisele perekonna ja lastesõbraliku, moraalse keskkonna kohta. Püütakse kustutada koguni patu mõistet. Lahing toimub kultuuri, meedia, poliitika ja kunsti vallas. Kui me eraldame Euroopa väärtused nende kristlikest juurtest ja täidame need teise mõttega, siis kogu meie Lääne tsivilisatsiooni ehitis hakkab värisema, satub kriisi ja ähvardab kokku variseda. Me peame säilitama oma väärtuste juured. See on võimalik ainult siis, kui me tegeleme ümbritseva sotsiaalse reaalsuse hoolika analüüsiga ja hakkame mõistma, mis toimub. Vaja on paljastada kurja juured ja relvitustada destruktiivsed kalduvused, kui me tahame, et Euroopa areneks ja õitseks. Sotsiaalsel eliidil on selles ülioluline roll.
See on hea, et Lätis on meil põhiseaduse preambula, mis mainib üleüldiseid inimõigusi. Kas on vahet kristlike ja üleüldiste inimlike väärtuste vahel? Üleüldised inimlikud väärtused on need, mis on juurdunud ühiskonda ja on enesestmõistetavad ilma religioossete põhjusteta. Kristlikud väärtused omakorda viitavad jumalikule autoriteedile. Inimsüdame sügavikes ja südametunnistuses on moraalne või loomulik seadus ning varem mainitud filosoof Immanuel Kant rääkis sellest. Kristlik ilmutus lubas sel seadusel avaneda ja õitseda, moodustades nii nüüdisaegsed üleüldised inimõigused. See loomulik seadus koosmõjus kristlike väärtuste ja rahvusliku kultuuriga lõi omakorda elutarkuse. Oluline on olla teadlik faktist, et hüljates üleüldiste inimõiguste kristlikud alused, needsamad üleüldised inimõigused samuti nõrgenevad või kaovad. Seepärast on vaja meie riigi ja ühiskonna edendamiseks igal üleüldiste inimlike väärtuste ja kristlike väärtuste toetajal üksteisega koostööd teha.
Kristlikud, üleüldised inimlikud ja meie väärtused ei ole üksteisega vastuolus. Need moodustavad moraalsete väärtuste kompleksi, mida saab väljendada ühe sõnaga – inimväärikus. Sellesse väärtuste kompleksi kuuluvad: austus inimelu vastu, mõistlikud elureeglid, mis põhinevad moraalil ja õigusel, mis võimaldab rakendada inimlikku loovat kutsumust õnnele, perekonna väärtus kui mehe ja naise püsiv liit, vastastikune solidaarsus, armastus, harmoonia, rahva enesemääramisõigused ja austus looduse vastu.

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search