“See kõik on Juast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees. Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks, ta ütleb ju: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval. Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!" (2Kr 5:18–6:2).
Need on apostel Pauluse sõnad teisest kirjast korintlastele. Apostel kutsub meid olema lepitatud Jumalaga ja see ei viita mitte ajaloolisele leppimisele Jumala ja inimkonna vahel; samuti ei märgi see sakramentaalset lepitust ristimise ja meeleparanduse läbi, vaid see on olemuslik ja isiklikik leppimine Jumalaga. Pauluse kõne oli sel ajal suunatud ristitud kristlastele Korintoses, kes kuulutasid Jumalariiki ning ootasid lubatud lunastuse päeva. Kuid mida tegelikult tähendab see leppimine Jumalaga?
Üks tänaseid olulisi küsimusi on, ja võimalik et peamine: inimeste võõrdumine religioonist ja usust, mis ühtlasi edastab moonutatud kujundit Jumalast.
Üks arvamus on, et inimesed üldiselt alateadlikult, alluvad Jumala tahtele, tunnetades seda kui midagi ebameeldivat ja valusat, ning selles nähakse, et Jumal justkui võtaks ära või isegi hävitaks inimese isiklikku vabadust ja arengut. Tihti levib arvamus, et iga rõõm, nauding või pidu oleks justkui usu vaenlane ning ei oleks kooskõlas Jumala tahtega. Sellele saame vastata kui me küsime endalt, mis mõtet kannavad sõnad, mida me spontaanselt lausume “Meie Isa palves” - “Sinu tahtmine sündigu”?
Teise arvamuse kohaselt oleks Jumal kui kõikvõimas olend, Üks, või "superolemine", mis oleks midagi väljaspoolt indiviidi ja inimeelu. Iga üleastumine kinnitaks justkui Jumala pahameelt ja see omakorda tekitab inimeses tohutut hirmu. Sellel põhineb näiteks Kreeka tragöödia kontseptsioon, kus Jumal on see, kes sekkub ja karistab, et taastada kurja poolt rikutud korra.
Kuid Halastuse Aasta (tegemist isa R. Cantalamessa jutlusega Suure Reedel 2016) on ilus võimalus avastada Jumala piibelliku kujundit, mida ei tuleks ainult mõista, et Jumal on halastav, vaid et Jumal on halastus. Jumal lõi maailma ja vaba inimese tema armastusse. Armastus on siin mõistetud kui hesed – ustav ja vaba armastus - mis on Jumala arm ja halastus kokku. Inimpatt ei muuda selle armastuse loomust, aga Jumal aitab kvaliteetselt seda pattu oma halastuse ja armastuse kaudu ületada: halastus on kingitus, kus halastus muutub andeksandmiseks. Jumal ei lükanud tagasi oma armastust, kuigi Ta kannatas. Kannatus sai kingituseks ja näitas oma sügavamat külge. Mõelge, kui paljud emad ja isad on kannatanud, kui nende lapsed eiravad neid või põhjustavad neile palju valu ja kannatusi, ja mis on tegelikult üks suurimaid kannatusi inimelus.
Kuid mis on Jumala (halastuses) õigeksmõistmine? See mõte on unustatud või ebamäärane. Püha Paulus vastas sellele küsimusele: “Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid" (Rm 3:21). Me võime küsida, millisest õigusest apostel Paulus kõneleb? Vahetult enne seda kirjutas apostel Paulus aga roomlastele, et Jumal tasub igaühele vastavalt; kes teevad head ja püsivad headuses kiites Jumalat, neile annab Jumal igavese elu; ja tasub ka neile, kes on rikkad ja ei allu tõele, kuid kelle vastu tekib Jumalal viha ja raev.” Kuid Paulus märgib, et kõik on pattu teinud, aga samas oleme me kõik pärinud Tema armu Kristuse päästmise läbi, kus Jumal näitas oma õigust ja jumalikku kannatlikkust möödunud patu üle.
/.../
Kuid mis juhtus ristil, et see tõi endaga kaasa nii radikaalsed muutused? Benedictus XVI kirjutab oma raamatus „Jeesus Naatsaretist“ kurjuse reaalsusest, mida ei ole võimalik ignoreerida; sellest ei saa lihtsalt mööda vaadata. Kurjusega tuleb tegeleda; seda tuleb ületada. Ainult, et seda saab ületada vaid halastusega. /.../ Ja selles peitubki Jumala tingimusteta armastus [1]. Kuid Jumal ei rahuldunud vaid pattude andeksandmisega. Ta tegi palju enamat ja võttis meie patud enese peale, Ta kandis inimkonna patu. “Jumala poeg”, ütleb Paulus, “sai meie patuks.” Milline šokeeriv mõte, kas pole! Näiteks keskajal oli mõnedel inimestel raske uskuda, et Jumal laseb oma Pojal surra, selleks, et leida lepitust maailmaga. Püha Bernard vastab aga sellele, “/.../ Et Jumalale ei olnud meelepärane mitte Kristuse surm, vaid Tema tahe surra Jumala tahte läbi”: Non mors placuit sed voluntas sponte morientis [2]. Järelikult see ei olnud surm, vaid Jumala armastus, mis meid päästis!
Kuid Jumala armastus jõudis inimsusest kaugemale, sest see jõudis kaugemale surmast. Jeesuse Kristuse surm oli vajalik, et näidata meist igaühele, kuidas Jumala halastus aitab igat patust. Nii ei näe me Kolgatal vaid ühte risti, mõeldes siinkohal, et kas tema surmal poleks olnud väärikust ja teatud privaatust, vaid Kristuse risti kõrval on seismas veel kaks risti koos surmamõistetud varastega. Ta sureb nagu nemad ja koos nendega. Kuid hetkel on aeg mõtiskleda, kas meie jaoks pole halastuse vastandiks kättemaks. Jeesus ei vastanud vanatestamendilikult “silm silma, hammas hamba vastu”, vaid Jumal tahab, et patune pöörduks ja elaks! Jeesus ristil ei palunud Isa kättemaksu. Siinkohal aga aitavad viha ja brutaalsed terroriaktid, mis maailmas on viimasel ajal aset leidnud, meil mõelda Kristuse viimastele ristil lausutud sõnadele: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34). Pole oluline, kui kaugele jõuab inimviha, kuid alati ja igavesti jääb Jumala armastus suuremaks sellest suuremaks. Praegustes tingimustes on Pauluse manitsus suunatud just meile: “Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!” (Rom 12:21), mis tähendab, et meie peame vabanema kättemaksu müütidest! See müüt levib ja muutub kiiresti maailmas, ning mõjutab kõike ja kõiki, alustades lastest. Me näeme tohutut hulka “kättemaksu” teleekraanidelt, arvitimängudest ja teistes igapäevastes olukordades, kus võita saab vaid superkangelane. Pool, võib-olla isegi enam, maailma kannatustest saab alguse kättemaksust, olgu selleks siis isiklikes suhetes olev või riikidevaheline kättemaksu iha. On öeldud, et ilu päästab maailma. Aga kas meie teame ikka hästi, et see võib viia ka kokkuvarisemiseni. On olemas ainult üks asi, mis tõeliselt päästab maailma - halastus! Jumala halastus inimkonna vastu ja iga üksikinimese suhtes on suurem. Halastus saab päästa kõige õrnema asja siin maailmas, milleks on abielu ja perekond.
Alguses oli armastus, mitte halastus. Halastus tuleb peale pattu. Niisiis, abielu alguses oli armastus ja siis halastus. Inimesed ei abiellu halastusest, vaid armastusest, kuid mida aasta või kuu edasi, seda enam näeme me abielu takistavaid piirangud, olgu selleks tervise, raha või laste kasvatamisega seotud probleemid. Kuid me saame abielu päästa, pöördudes siiski tagasi Piibli mõtte juurde: “ ... südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasaduse ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebusi. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!” (Kol 3: 12-13). Halastus lisab siia juurde veel agape - armastuse ja südamliku kaastunde armastada ja vajada üksteist. Kui Jumal “annab andeks”, siis miks meie, inimesed, ei suuda üksteisele andeks anda? Ja meie kõik, kes me elame ja tegutseme üheskoos siin maailmas, kuidas siis meie ei saa hukkamõistmist ja kättemaksu asendada andeksandmisega?
Palvetagem. Taevane Isa, eemalda kättemaksu iha inimese südamest, perekondadest ja rahvastest. Anna meile armu, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema sees (Kr 3:21). Olgu Püha Isa tahte kohaselt täidetud ja kantud Halastuse aastast tulenev vastus meie kõikide eludes, ja anna meile lepituserõõmu meie südamesse.
Aamen.
Viiteallikad:
[1]. Joseph Ratzinger [Benedictus XVI], Jesus of Nazareth, Part II (San Francisco: Ignatius Press, 2011), p. 133.
[2]. St. Bernard of Clairvaux, Letter 190, “Against the Errors of Abelard,” in Anthony N. S. Lane, Theologian of the Cross (Collegeville, MN: Liturgical Press, 2013), pp. 201-202. See also PL 182, p. 1070.
*Avaldatud osaliselt.
Isa R. Cantalamessa O.F.M. Cap., Paavstliku Koja jutlustaja.
Suure Reede jutlus Püha Peetruse basiilikas 2016.
Allikas: www.news.va (2016)