Viimasel ajal on palju olnud juttu õndsatest ja pühakutest, kuna Eesti Apostellikus Administratuuris on avatud esimene õndsakskuulutamise juhtum Rooma-Katoliku Kiriku ajaloos Eestis – peapiiskop Eduard Profittlichi SJ õndsakskuulutamine. Seega on õigustatud selgitada mõningaid kanoniseerimise termineid ja kirjutada lahti selle olemus.
Kõikide kristlaste eesmärgiks on pühadus – pürgimine pühaduse poole. Kuid osa meie hulgast lahkunuid on juba saanud pühaks või õndsaks. Üldiselt on need inimesed elanud koos Kristusega suures ligimesearmastuses ja vooruste kohaselt ning hetkel viibivad Jeesuse Kristuse juures taevas.
Ametlikes kiriklikes protseduurides on pühakuks tunnistamisel kolm sammu: kandidaadist saab „auväärne“, seejärel „õnnis“ ja seejärel „püha“. „Auväärne“ on tiitel, mis antakse meie seast lahkunud isikule, kelle kohta paavst on ametlikult tunnustanud, et ta elas vooruslikult. Õndsaks tunnistamiseks on lisaks kangelasliku vooruse või märtrisurma tunnusele vajalik ka üks kandidaadi eestkoste kaudu toimunud ime. Kanoniseerimine nõuab pärast õndsakskuulutamist ka teist imet, ehkki paavst võib nendest nõuetest loobuda.
Erand on märtrite puhul. Märtri õndsakskuulutamiseks ei oodata imet, küll aga kanoniseerimise puhuks. Sõna 'märter' tähendab veretunnistajat, millele osutab kreekakeelne sõna μάρτυς, mártys, 'tunnistaja'. Märter oli oma verega juba usutunnistaja Kristuses, mis ongi võrreldav imega.
Õndsakskuulutamine ja kanoniseerimine
Õndsakskuulutamine ja kanoniseerimine on erinevad mõisted. Õndsakskuulutamine on pühakukskuulutamise protsessi etapp, mis toimub pärast piiskopkonna ja Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni poolt tehtud põhjalikku uurimist inimese elu ja kirjutiste kohta, et teha kindlaks, kas ta omas kangelaslikke vooruseid või on kannatanud märtrisurma. Püha inimese eestkostele omistatud ime tuleb tõestada. See tõestamine eeldab vastavat erakorralist komisjonitööd Püha Tooli juures. 'Õnnis' on tiitel, mis antakse inimesele, kes on õndsaks kuulutatud ja kelle austamiseks on antud piiratud õigus, s.t kohalikus diötseesi piires. Õndsakskuulutamise akt leiab aset Püha Missa ajal selles piiskopkonnas, kus elas Jumala sulane, tulevane 'õnnis'. Õndsakskuulutamise eest vastutab Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni prefekt paavsti nimel.
Kanoniseerimine on ametlik protsess, mille käigus Kirik kuulutab inimese pühakuks, kes väärib austust kogu üleilmses Kirikus. Pühakukskuulutamine toimub paavsti poolt Roomas Püha Missa ajal Püha Peetruse väljakul (või Püha Peetruse basiilikas vastavalt oludele).
Ajalugu
Kogu protsessi, nii õndsakskuulutamist kui kanoniseerimist, juhib Pühakukskuulutamise Kongregatsioon.
Pühakukskuulutamise Kongregatsioon on Rooma kuuria asutus, mille lõi paavst Sixtus V 1588. aastal, algselt Riituste Kongregatsioonina, ning mille paavst Paulus VI nimetas ümber 1969. aastal Pühakukskuulutamise Kongregatsiooniks. Kongregatsiooni põhikirja uuendati 1983. aastal paavst Johannes Paulus II poolt. Sellest ajast alates on kanoniseerimine teoloogiline-historiograafiline uurimine. Kui õndsakskuulutamise või pühakukskuulutamise kandidaadi uurimine kongregatsiooni juhtimise all on lõpule viidud, tehakse ettepanek Jumala sulase õndsaks või pühakuks nimetamise kohta Rooma paavstile. Rooma paavst kas kuulutab kandidaadi õndsaks ja pühakuks või lükkab tagasi täiendavaks uurimiseks. Kongregatsiooni vastutusalasse kuulub ka pühade säilmete autentimine ja säilitamine.
Kiriku ajaloos on olnud aegu, mil pühakukskuulutamine sündis vox populi põhimõttel ehk kirikurahva ühise aklamatsiooniga. Selle aluseks olid varakiriku aegsed märtriteaktid, samuti usklike kasvav austus oma hingekarjaste vastu. Nii näiteks sai Antonius Paduast rahva tungival nõudmisel kuulutatud pühakuks paavst Gregorius IX poolt 30. mail 1232. aastal, vaid üksteist kuud pärast püha Antoniuse surma. Et ohjeldada kontrollimatut pühakutekultust, kujundati pühakukskuulutamise kiriklikud normid ja protseduurid. Esimese teadaoleva, paavst Johannes XV poolt volitatud uurimise tulemusel toimunud ametlik kanoniseerimine oli seoses Ausbrugi piiskop Ulrichiga aastal 993. Paavst Urbanus VIII nõudis 1634. aastal Vatikani kaasamist kõigisse pühakukskuulutamise protsessidesse.
Pole teada kõigi nende täpset arvu, kes on esimestest sajanditest alates pühakuks kuulutatud. Veel enne 10. sajandi lõppu oli valmis saanud Simeon Metafrastese koostatud kümneköiteline menoloogium märtiteaktidega. 1988. aastal avaldas Pühakukskuulutamise Kongregatsioon oma esimese Index ac Status Causarum. Seda ladinakeelset kogumit ja selle hilisemaid täiendusi peetakse täielikuks registriks kõigist protsessidest, mida on Kongregatsioonile esitatud alates selle asutamisest. Selle indeksi köited näitavad, et menetluses on 3 464 protsessi.
Pühakukskuulutamise protsess
I etapp - pühakukandidaadi elu uurimine
I faas: piiskopkondlikul tasandil
Protsessi võib alata siis, kui kandidaadi surmast on möödunud viis aastat. See reegel võimaldab juhtumi hindamisel saavutada suuremat tasakaalukust ja objektiivsust ning lasta hetke emotsioonidel hajuda. Paavst võib sellest ooteajast loobuda (Näiteks 21. sajandi märtri, Prantsuse preestri Jacques Hameli juhtum, kes hukati islami terroristide poolt 2016. aastal, protsessi piiskopkondlik faas lõppes 2019. aasta märtsis ja kõik dokumendid saadeti Rooma juba 2019. aasta aprillikuus).
Uurimise alustamise eest vastutab selle piiskopkonna piiskop, kus inimene suri. Protsessi avamist taotlev piiskopkond, kogudus, usuline kongregatsioon või ühing palub piiskopi määratud postulaatoril alustada uurimist. Ka piiskop võib protsessi alustada omal algatusel. Pärast Püha Tooli nihil obstat saamist moodustab piiskop selleks piiskopkondliku tribunali. Tunnistajaid kutsutakse tribunali ette rääkima konkreetsetest faktidest kangelaslikeks peetavate kristlike vooruste kohta (või Jumala sulase märterlusest): see tähendab usu, lootuse ja ligimesearmastuse teoloogilisi voorusi ning tarkuse, õigluse, mõõdukuse ja kindlameelsuse kardinaalseid voorusi ning teisi tema eluolu iseloomustavaid voorusi. Lisaks tuleb koguda ja läbi vaadata kõik kandidaadi poolt kirjutatud dokumendid.
Piiskop konsulteerib ka piirkondliku piiskopikonverentsiga või vähemalt oma piirkonna piiskoppidega, et küsida nende arvamust protsessi käivitamise eeliste ja ajakohasuse kohta. Samuti konsulteerib ta üldsusega, paludes kõigil kandidaadist teadlikel isikutel endast teada saada.
Lisaks kogutakse kokku võik võimalikud arhiividokumendid, mis puudutasid jumalasulase elu.
II faas: Pühakukskuulutamise Kongregatsioon
Kui piiskopkondlik uurimine on lõpule viidud, edastatakse dokumendid Pühakukskuulutamise Kongregatsioonile.
Edasi algab Rooma faas ja kirjutatakse kokku õndsakskuulutamise projekt ehk Positio.
Positio on kõigi dokumentide terviklik kokkuvõte; selles kontekstis on neid kaks: üks võtab kokku kandidaadi elu ja kangelaslike vooruste või märtrisurma uurimise ja teine väidetavate imede osa, kui ime on Jumala sulasele omistatud. Positio paneb kokku postulaator Roomas koos eksperdiga väljastpoolt Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni. Kogu Positio koostamise tööd kuurias kontrollib relator.
Positio retsenseeritakse üheksa teoloogi poolt, kes annavad oma hääle Positiole. Kui enamik teolooge on selle poolt, edastatakse protsess uurimiseks Kongregatsiooni kuuluvatele kardinalide ja piiskoppide kolleegiumile.Kui nende hinnang on positiivne, tutvustab Kongregatsiooni prefekt kogu protsessi kulgu paavstile, kes annab oma nõusoleku ja volitab Kongregatsiooni koostama vastava dekreedi Jumala sulase õndsaks või pühakuks kuulutamise kohta. Järgneb dekreedi avalik lugemine ja väljakuulutamine.
II etapp – õndsakskuulutamine
Jumala sulase õndsakskuulutamiseks on vajalik tema palve eestkostele omistatud ime pärast tema surma, mida on kontrollitud. Ime tuleb tõestada asjakohase kanoonilise uurimise abil, järgides protseduuri, mis on analoogne kangelaslike vooruste protseduuriga. Ka see uurimine lõpetatakse asjakohase dekreediga. Kui kaks dekreeti on välja kuulutatud (seoses kangelaslike vooruste või märtrisurmaga ja imega), otsustab Püha Isa õndsakskuulutamise üle, mis tähendab piiratud avaliku austuse mööndust - tavaliselt ainult piiskopkonnas, piirkonnas või usukogukonnas, kus jumalasulane elas. Õndsakskuulutamisega saab kandidaat tiitli 'õnnis'.
III etapp – kanoniseerimine
Kanoniseerimiseks on vaja veel ühte imet, mis omistatakse õndsa eestkostele ja mis on toimunud pärast tema õndsakskuulutamist. Ime kinnitamise meetodid on samad, mida järgitakse õndsakskuulutamise puhul. Kanoniseerimist mõistetakse kui üleilmse Kiriku avaliku austamise mööndust ja nõuet. Kanoniseerimisega omandab õnnis tiitli 'püha'.
Mõisteid, mis on seotud kanoniseerimisega.
Positio - kõigi dokumentide terviklik kokkuvõte; selles kontekstis on neid kaks: üks võtab kokku kandidaadi elu ja kangelaslike vooruste või märtrisurma uurimise ja teine väidetavate imede osas.
Postulaator - isik, kes on määratud suunama ja jälgima protsessi. Üks neist jälgib protsessi piiskopkondlikul tasandil (I etapp); teine, Rooma elanik, kelle nimetab Pühakukskuulutamise Kongregatsioon, jälgib II ja III etapi kõiki aspekte.
Prefekt - mõne paavstliku kongregatsiooni juht, tavaliselt kardinal.
Relaator - isik, kelle Pühakukskuulutamise Kongregatsioon on määranud koguma ajaloolisi dokumente kandidaadi konkreetse asukoha ja ajastu kohta.
Püha - tiitel, mis antakse kellelegi, kes on Kiriku poolt ametlikult kanoniseeritud ja kes seetõttu esitatakse avalikuks austamiseks.
Jumalasulane - tiitel, mis antakse pühakukandidaadile, kelle protsess on veel uurimisel enne õndsakskuulutamist.
Auväärne – veel üks aunimetus, mis antakse pühakukandidaadile, kelle protsess pole veel jõudnud õndsakskuulutamise staadiumisse, kuid kelle kangelaslikku voorust paavst on tunnustanud.
Ime - sündmus, mida meeled kinnitavad, kuid mis on sündinud ilmselt väljaspool loodusseadusi. Kirik tunnistab autentseid imesid kui jumalikku ettehooldust tajutavas maailma.
Koostanud Marge-Marie Paas
Allikad:
• Angelo Amato. Libro di Testo dello Studium. Vatican, 2018.
• Robert Sarno. Saints. USA Piiskopikonverents. http://www.usccb.org/about/public-affairs/backgrounders/saints-backgrounder.cfm
• Sanctorum Mater. Congregation for the Causes of Saints. Instruction, 2007.
• Normae Servandae in Inquisitionibus ab. Sacred Congregation for the Causes of Saints, 1983.