Püha Faustina sündis 25. augustil 1905 Poolas Głogowieci külas Marianna ja Stanisław Kowalski kümnest lapsest kolmandana. Ristimisel Świnice Warckie valla kirikus sai ta nime Helena. Kowalskid olid väga vaesed ja nägid oma väikese taluga palju vaeva nii Esimese maailmasõja hirmsatel aastatel kui ka hiljem. Lapsepõlvest saati paistis Helena silma ebatavalise armastuse, palvemeele, töökuse ja kuulekuse poolest ning tundlikkusega inimliku viletsuse suhtes. Üheksa-aastaselt võttis ta esimest korda vastu püha Armulauda ning see kogemus puudutas tema südant igaveseks. Helenal oli vaid kolme aasta jagu väga algelist haridust. Ta lahkus kodust juba noores eas ning hakkas tööle teenijana, et elatist teenida ja vanemaid aidata.
Juba lapsepõlves tundis Helena oma hinges esimest korda kutsumust kloostrieluks. Kuid kuna tal puudus kloostrisse astumiseks vanemate luba, püüdis ta seda sügavat soovi alla suruda. Ent kahekümneaastaselt sai ta nägemuse kannatavast Kristusest. Sellest nägemusest ajendatuna tegi ta 1. augustil 1925 kõigile raskustele vaatamata otsuse astuda Halastuse Jumalaema Õdede kongregatsiooni. Ta sai vaimulikuks nimeks õde Maria Faustina ning elas oma lühikese elu viimased kolmteist aastat oma kongregatsiooni erinevates kloostrites, peamiselt Krakovis, Vilniuses ja Płockis. Kuna õde Faustina polnud haritud, lasusid temal kõige tagasihoidlikumad ülesanded, tavaliselt kas köögis, juurviljaaias või uksehoidjana.
Keegi ei osanud aimata, mis toimus õde Faustina hingeelus, sest tema erakordne ja sügav ühendus Jumalaga ei andnud endast mingit välist märki. Palav armastus Jumala ja kogu inimkonna vastu viis ta eneseohverduse ja kangelaslikkuseni. Silmapaistvaks tegi ta eriline pühendumine Jeesusele suure lapseliku usaldusega Tema jumaliku halastuse vastu ning ka tema ligimesele halastav süda. Sellist hoiakut püüdis õde Faustina sisendada kõigisse, kellega ta kohtus. Teised tema hingeelule iseloomulikud jooned olid sügav armastus Armulaua ja halastuse Jumalaema vastu.
Jumal õnnistas õde Faustinat rohkelt erakordsete armudega: ilmutuste, nägemuste, varjatud stigmadega, osalemisega Kristuse kannatuses, prohveti- ja bilokatsioonianniga, oskusega inimhingi lugeda ning väga erilise kingitusega müstilise kihluse ja abielu näol Jeesuse Kristusega. Ta elas erilises suhtes Jumala ja õnnistatud Emaga, inglite, pühakute ning puhastustule hingedega. Issand Jeesus Kristus valis õde Faustina oma halastuse apostliks ja sekretäriks, et kogu maailm võiks tundma õppida Tema suurt sõnumit. Kord ütles Ta õde Faustinale: „Sa oled minu Halastuse sekretär, ma valisin su sellesse ametisse praeguses ja tulevases elus“ (Päevik, 1605).
1934. aastal, kuuletudes Jeesuse ja oma vaimuliku juhendaja, isa Michał Sopoćko soovile, hakkas õde Faustina pidama päevikut, millele ta andis nime „Jumala halastus minu hinges“. See sisaldab üksikasjalikke ülestähendusi talle osaks saanud sügavatest ilmutustest Jumala halastuse kohta ning erakordsetest vaimsetest läbielamistest, mida ta koges. Jeesus ütles õde Faustinale: „Minu sügavaima saladuse sekretär, tea, et sinu ülesandeks on kirjutada üles kõik, mis ma annan sulle teada minu halastusest, hingede hüvanguks, kes seda lugedes kogevad hinges lohutust ja koguvad julgust mulle lähenemiseks“ (Päevik, 1693). Õde Faustina ligi 600-leheküljelisest „Päevikust“ hakkas eriline Jumala halastuse sõnum ja vagadus levima üle kogu maailma.
Õde Faustina missioon koosnes peamiselt kolmest ülesandest:
1) tuletada kogu maailmale meelde Jumala halastust iga inimese vastu, nagu on ilmutatud Pühakirjas;
2) paluda kogu maailmale ja eriti patustele Jumala halastust, seda muuhulgas ka uute Jumala halastuse vagaduskommete kaudu:
- Halastava Jeesuse pildi sügav austamine juhtmõttega: Jeesus, ma usaldan Sind
- Jumala halastuse püha tähistamine esimesel pühapäeval pärast ülestõusmispüha
- Jumala halastuse palvepärg
- Halastuse tund (kell 15.00)
- Jumala halastuse vagaduse levitamine;
3) panna alus Jumala halastuse apostellikule liikumisele, mis võtaks endale ülesande kuulutada ja paluda Jumala halastust kogu maailmale ning püüdleks kristliku täiuse poole läbi lapseliku usalduse Jumala vastu, mis väljendub Tema tahte täideviimises ning halastuses ligimese vastu.
Õde Faustina, kellest nõudsid oma osa tuberkuloos ja lugematud kannatused, mille ta võttis vastu vabatahtliku ohverdusena patuste eest, suri pühaduse hinguses 33-aastaselt, 5. oktoobril 1938 Krakovis. Tänu Jumala halastuse vagaduse kiirele levikule üle maailma ning õde Faustina eestkostel Jumalalt saadud arvukatele armudele tunti teda õige pea pühakuna. 8. aprillil 1993 kuulutas paavst Johannes Paulus II õde Faustina õndsaks. Seesama paavst Johannes Paulus II kanoniseeris õndsa Faustina kolmanda aastatuhande esimese pühakuna Jumala halastuse pühal, 30. aprillil 2000. Selle püha sündmuse ajal kuulutas paavst ametlikult välja Jumala halastuse püha, viies nõnda täide ühe Jeesuse soovidest, mille võib leida Jumala halastuse sekretäri „Päevikust“. Õde Faustina säilmed asuvad Jumala halastuse pühamus Łagiewnikis, Krakovis.
Püha Faustina palve armu eest olla halastav teiste vastu
Nii palju kordi kui ma hingan, nii palju kordi kui mu süda tuksub rinnus, nii palju kordi kui veri voolab läbi mu keha, nii palju tuhandeid kordi tahan ülistada Sinu halastust, oo Pühim Kolmainsus.
Tahan täielikult muutuda Sinu halastuseks ja olla Sinu elav peegeldus. Oo Issand, mingu see Jumala suurim omadus, Tema piiritu halastus, läbi minu südame ja hinge ligimeste peale.
Aita mind, oo Issand, et mu silmad oleksid halastavad, et ma kunagi ei kahtlustaks ega mõistaks kohut välise põhjal, vaid otsiksin seda, mis on kaunist ligimeste hinges ja aitaksin neid.
Aita mind, et mu kõrvad oleksid halastavad, et ma vastaksin ligimeste vajadustele, et ma ei oleks kurt nende valule ja palvetele.
Aita mind, Issand, et mu keel oleks halastav, et ma kunagi ei räägiks ligimestest halvasti, vaid et mul oleks igaühe jaoks lohutuse ja andestuse sõnad.
Aita mind, Issand, et mu käed oleksid halastavad ja täis häid tegusid, et võiksin teha ligimesele ainult head, võtta enda peale raskemad ja vaevarikkamad tööd.
Aita mind, et mu jalad oleksid halastavad, et ma kiirustaksin alati ligimest aitama, ületades oma isikliku tüdimuse ja väsimuse. Minu tõeline puhkus on ligimese teenimine.
Aita mind, Issand, et mu süda oleks halastav, et võiksin kaasa tunda ligimese kõikidele kannatustele. Ma ei keela oma südant kellelegi. Suhtlen siiralt ka nendega, kellest tean, et nad hakkavad mu headust ära kasutama, ja ise varjan end Jeesuse halastavaimas Südames. Enda kannatusi talun ma vaikides. Puhaku Sinu halastus minus, oo mu Issand. (...)
Oo mu Jeesus, muuda mind Iseendaks, sest Sina suudad kõike.
(Püha Faustina „Päevik“, 163).