15 juuli on püha Bonaventura mälestuspäev. Katoliku kirikus tutvustame kirikudoktoreid ja siinjuures valminud artikkel kirikudoktor Bonaventurast. Artikli koostas Sven-Olav Paavel.
Käesoleval aastal tähistatakse katoliku kirikus kahe 13. sajandi pühaku ja kirikudoktori – püha Aquino Thomase ja püha Bonaventura 750. surma-aastapäeva. Mõlema suurmehed surid 1274. aastal. Samal aastal toimus Prantsusmaal Lyonis 14. oikumeeniline kirikukogu, mille peamine teema oli suure kirikulõhe ületamise võimalikkus (uniooni küsimus õigeusu kirikuga). Nii Bonaventura kui Aquino Thomas on töötasid selle eesmärgi nimel. Paraku suri püha Thomas juba teel Lyoni ja püha Bonaventura suri mõned kuud hiljem kirikukogu toimumise ajal.
Püha Bonaventura sündis aastal 1217 Bagnoregios, Viterbo lähedal asuvas väikelinnas, mis asub umbes 100 kilomeetrit Roomast loodes ja mis kuulus toona paavstiriigile. Tema isa Giovanni di Fidanza pidas ilmselt arstiametit oli aadli päritolu. Bonaventura ema kandis nime Maria di Ritella. Rohkem Bonaventura perest teada ei ole. Ristimisel sai poiss nimeks Giovanni, nagu ta isagi. Lapsena jäi Bonaventura ohtlikult haigeks, arstid tema paranemisse enam ei uskunud, kuid ta ema pani kogu oma lootuse palvele, sh Assisi Franciscuse poole. Giovanni paraneski ja nii astus Bonaventura elu juba lapsepõlvest saati püha Franciscus. Püha Franciscusega on püütud seostada ka Bonaventura nime, kuid tegu on hilisemate legendidega, mis pärinevad hilisemast ajast.
Aastatel 1225–1235 õppis Bonaventura oma kodulinna frantsiskaani kloostris ning aastal 1235. aastal tuli ta Pariisi, kus ta õppis ja töötas järgnevad nelikümmend aastat. Pariisi tuleku ajal leidis aset sündmus, mis ilmselt osutus määravaks noore Giovanni Fidanza frantsiskaani kutsumuse kujunemisel: kuulus õpetlane Alexander Hales astus umbes viiekümneaastaselt frantsiskaani ordusse. Bonaventura räägib temast kui isast ja õpetajast Alexander Hales omakorda imetledes oma noore õpilase hingepuhtust, tunnistades Bonaventura kohta: „Aadam ei ole temas patustanud“. Alexander Hales kujundas frantsiskaanide ordu filosoofilise selgroo. Tema mõju Bonaventurale ilmne, seda eriti Bonaventura varasemates töödes, milleks on neli raamatut Petrus Lombarduse „Sententside“ kommentaare, mis on Bonaventura kõige mahukam kirjatöö, ehkki mitte kõige mõjukam ja originaalsem. Petrus Lombarduse „Sententsid“ olid 13. sajandil ülikoolide teoloogiaõpingutes kohustuslikuks käsitlusteoseks. Bonaventura vaateid kujundasid kindlasti veel Augustinus, Dionysios Areopagita, Gregorius Suur, Canterbury Anselm, Bernard, viktoriinlaste koolkonnast Richard ja muidugi Hugo – need on kirikuisad ja õpetlased, keda Bonaventura ise oma eeskujudena on välja toonud. Bonaventura oli üldse väga oskuslik sünteesija. Kuid kõige olulisemaks Bonaventura vaimsuse kujundajaks oli kahtlemata püha Franciscus.
Bonaventura vahest kõige tuntum kirjatöö on mahult väike, kuid Bonaventura mõistmise seisukohalt möödapääsmatu „Vaimu teekond Jumala juurde“ (Itinerarium Mentis in Deum), mis on sügavalt püha Franciscuse vaimust kantud. Oma suurtes teoloogilistes töödes oli seeravidoktor kammitsetud skolastilistest meetoditest ja traditsioonist. Need jätsid seeravlikule vaimule vähe vabadust. Ka Bonaventura jutlustel lasub keskaegse kõrge kunstilise jutlustamismeetodi koorem – stiil, mis jäi kaugele maha püha Franciscuse lihtsatest jutlustest ja manitsustest. Kui me avame Itinerariumi, leiame eest aga täiesti teistsuguse Bonaventura, tõelise frantsiskaani, kes ei ole õppinud pühalt Frantsiscuselt mitte ainult reegleid ja vormeleid, vaid tervet tema maailmavaadet – tema ideaali. Seega on „Vamu teekond Jumala juurde“ kindlasti üks parimaid sissejuhatusi Bonaventura mõttemaailma. See on nagu Descartes’i „Arutlus meetodist“, millest lihtsalt ja lühidalt võetakse kokku kõige olulisem. Kuna tegu on aga Õhtumaa kultuuri müstika tippteosega, siis lühidus ja lihtsus võib tähendada seda, et raamatu lugemiseks tuleb varuda mitte päevi, vaid kuid ja aastaid.
Bonaventura keel ei ole küll areopagitalikult baroklik, kuid seeravidoktori väljendid, sõnamängud ja üldse tema ülielokventne väljenduslaad on valmistanud tekstide ümberkirjutajatele, lugejatele ja tõlkijatele suuri raskusi läbi aegade. Bonaventura ise oma tekste teadlikult keeruliseks teinud ei ole, tema alliteratsioonid, sõnamängud ja paljud teised stiilivõtted on kandnud pigem mnemotehnilist taotlust. Sest tuleks meenutada, et aeg, mil Bonaventura kirjutas oma tekstid, oli raamat varandus, mistõttu oli kõige odavam see varandus endaga alati kaasas kanda, st loetu või kuuldu lihtsalt meeles pidada. Bonaventura lausete mõtet tuleb tihtipeale otsida üksikute, sageli justkui helmestena üksteise kõrvale sobitatud sõnade tähenduse kõrval lauseterviku väljenduslikus vormis, selle kõlalises rütmis, mis on rakendatud tähenduse edasiandmise, täpsustamise ja, nagu juba öeldud, meeldejätmise teenistusse. Bonaventura kasutab sõnamänge teadlikult, kuid ta hoiatab, et tema lugeja neisse liialt ei takerduks, kirjutades „Vaimu teekonna“ sissejuhatuses järgmist: „Ma palun, et lugeja suunaks tähelepanu pigem kirjutatu taotlusele kui teosele endale, pigem sõnade tähendusele kui tahumata keelele, pigem tõele kui [stiili] veetlusele, pigem südame arendamisele kui mõistuse viimistlemisele. Selle saavutamiseks ei tule neist vaatlusist kiirustades ega pinnapealselt üle libiseda, vaid väga aeglaselt läbi närida.“ Uurijad on suunanud tähelepanu, et mitmete Bonaventura tekstide taga võib näha taotlus, et neid kõvahäälselt ette loetaks (nt Bonaventura koostatud ja kogutud püha Franciscuse legendid).
Bonaventura müstilised põhitekstid („Vaimu teekond Jumal juurde“, „Kolmesest teest“, „Elupuu“, Soliloquium) ei nõua tegelikut lugejalt suuri (teoloogilisi) eelteadmisi, küll aga need eeldavad teatud alandlikku hoiakut või häälestust. Bonaventura müstika on sisuliselt palve ja kontemplatsioon Ristilöödu ees. Bonaventura uurija Philotheus Boehner märgib: „Kui püha Bernard pidas Kristuse kannatuse üle mediteerimist üsna ebatäiuslikuks pühendumiseks, mis kuulub lihaliku armastuse (amor carnalis) valda, seostades müstilist kogemust rohkem Pühima Kolmainu müsteeriumiga, siis püha Bonaventura omistab Kristuse kannatusele pühendumise kesksele kohale ja seob müstilise kogemuse pigem ristilöödud Kristusega. See müstitsism on olemuselt kristotsentriline, nagu ka tema filosoofia ja teoloogia.“ Bonaventura kirjutab lugejale soovituseks järgmist: „Seetõttu ma kutsun lugejat esmalt ohkama palves ristilöödud Kristuse kaudu, kelle veres meid puhastatakse pahede saastast (Hb 9:13jj). Ärgu siis lugeja arvaku, et piisab lugemisest ilma võidmiseta (1Jh 2:20, 27), spekulatsioonist ilma pühendumiseta, uurimisest ilma imestamiseta, vaatlusest ilma rõõmuta, töökusest ilma vagaduseta, teadmisest ilma armastuseta, mõistmisest ilma alandlikkuseta, pingutusest ilma Jumala armuta, järelemõtlemisest ilma jumaliku tarkuse inspiratsioonita.“
Seega on meil tegu justkui kahe Bonaventuraga, üks on 13. saj kõrgskolastik, kelle filosoofilisi ja piiblikommentaaride tekste pole siiamaani täiemahuliselt Euroopa suurkeeltessegi ära tõlgitud. See on Bonaventura, kelle filigraanseks poleeritud jutlused on kõnekunsti meistriklass, kuid need jutlused on suunatud enamasti vaimulikele ja paljusid neis ei ole jutlustena kunagi ette loetudki. Säilinud on ka Bonaventura oma käega kirjutatud käsikirju, mille autograaf on omaette kalligraafiline šedööver. Selle kõrval tunneme aga ka teistsugust Bonaventurat – lihtsat ja alandlikku nagu püha Franciscus. Just see Bonaventura on vaimustanud lugejaid läbi aegade, kelle tekste üha uuesti ja uuesti tõlgitakse, vaatamata 750-aastasele vahele.
Philotheus Boehner kirjutab selle lihtsa Bonaventura kohta tabavalt: „Kindlasti on tegu sama suure meisteriga Pariisist, kes meiega Itenerariumis kõneleb, ta ei ole minetanud oma filosoofilist ja teoloogilist tarkust ja keelt, mida ta nii meisterlikult valdas, kuid Itinerariumis on tegu pigem suure meistriga, seeravliku doktoriga, kes ei leidnud rahuldust ja rahu Pariisi Sainte Geneviève’i mäe loengusaalides, vaid ronis alandlikult oma püha isa jälgedes Alverna mäele, et õppida seal tundma rahu saladust nagu püha Franciscus seda mõistis – rahu, mis on tarkuse täius. See oli püha Franciscus, kes dikteeris seal seeravliku doktori sulele need napid kuid ülimalt kokkusurutud read, mis õpetavad meile, kuidas järgida püha Franciscust tema kõrgema eesmärgi poole püüdlemisel, olgugi et Issand on meid kutsunud pühendama oma elu intellektuaalses vallas, mida seeravlik isa ei soovinud ega pidanud vajalikuks. Itinerarium on seega põhiliselt frantsiskaanlik traktaat, mis juhatab püha Franciscuse vaimus õppinud mehi ja naisi tema kontemplatiivse elulaadi juurde.“
Bonaventura järgi jõutakse kontemplatsioonis tõelise tarkuse ja rahuni. Bonaventura kirjutab „Vaimu teekonna“ sissejuhatuses: „Alguses ma pöördun Algpõhjuse poole, millest lähtub kogu valgustus nagu valguse Isalt, kellelt tuleb iga hea and ja täiuslik kink (Jk 1:17). Ma pöördun igavese Isa poole tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda kaudu, et pühima Neitsi Maarja, selle sama Jumala, meie Issanda Jeesuse Kristuse sünnitaja, samuti meie juhi ja isa, õndsa Franciscuse eestkostel, saaks valgustatud meie vaimu silmad, et meie jalad püsiksid Tema rahu teel, mis on ülem kui kogu mõistmine (Fl 4:7). See on rahu, mida meie Issand Jeesus Kristus kuulutas ja mille ta meile jättis. Tema kuulutuse järgija oli meie isa Franciscus, kelle iga jutlus algas ja päädis rahu kuulutamisega, kes kõigis tervitusis soovis rahu, kes igas kontemplatsioonis õhkas ekstaatilise rahu poole, justnagu selle Jeruusalemma elanik, mille kohta ütleb rahu mees (1Aj 22:9), kes püsis rahulik nende seas, kes rahu vihkasid (Ps 120:6-7): Paluge Jeruusalemmale rahu (Ps 122:6). Ta ju teadis, et Saalomoni troon ei ole mujal kui rahus, nõnda nagu on kirjutatud: rahus on tema elamu ja tema eluase on Siionis (Ps 76:3).“
Tulles tagasi Bonaventura elu juurde, siis huvitav seik on see, et tema jutlustest on säilinud üksikud, mida Bonaventura on Pariisis pidanud toonases prantsuse keeles. Teistid ise on küll meieni jõudnud ladinakeeles tõlkes, kuid neis leiduvad gallitsismid ja Bonaventura vabanduses kehva keeleoskuse pärast ei jäta kahtlust, et ta pidas Pariisis lihtrahvale jutluseid ka prantsuse keeles. Iseeneset ei ole see midagi imestamisväärset, sest ta veetis poole oma elust Pariisis, kuid kogu akadeemiline elu käis siiski ladina keeles. Ka pikalt Pariisis õppinud ja töötanud Aquino Thomas jutlustas biograafide andmetel lihtrahvale üksnes napoli murdes, st oma emakeeles.
Bonaventura astus frantsiskaanide ordusse 1243. aastal. 1253. aastal sa temast teoloogiamagister. 1257. aastal teoloogiadoktor, juhtides samaaegselt Aquino Thomasega ühte Pariisi ülikooli kateedrit. Bonaventura tegi vaimulikuna märkimisväärset karjääri: 1257. aastal sai temast frantsiskaanide ordukindral, 1273. aastal Albano piiskop ja kardinal. Frantsiskaanist paavst Sixtus IV kuulutas Bonaventura pühakuks 1482. aastal ja teine frantsiskaanist paavst Sixtus V nimetas Bonaventura 1587. aastal kirikudoktoriks.
Bonaventura on üks Lyoni linna patroonidest. Tema maine keha leiti 1434. aastal ümbermatmise käigus olevat imekombel säilinud. Reformatsiooni sajandil aga vallutasid Lyoni protestandid ja Bonaventura säilmed põletati 1562. aastal avalikult linnaväljakul ära. Bonaventura pealuu siiski oli õnnestunud päästa ja seda hoiti kuni Prantsuse revolutsioonini Lyonis, mil see peideti ja ei ole tänini leitud. Ainus säilinud Bonaventure säilinud reliikvia on käeluud, mida hoitakse praegu Bagnoregios püha Nikolause kirikus.
Kahjuks pole ka kõik Bonaventura kirjutised meie ajani jõudnud. Mõned tekstid on läinud kaotsi enne trükikunsti leiutamist. Teisest küljest on Bonaventurale (eriti peale tema kanoniseerimist) omistatud mitmeid teoseid, mis pole tema omad. Esimene Bonaventura autoriteetne kümneköiteline teostekogu anti välja Itaalias Firenze lähedal Quaracchis aastatel 1882-1902. Tegu on tänini kasutatava ja usaldusväärse tekstikriitilise väljaandega. 20. saj jooksul on leitud küll veel terve rida käsikirju, mistõttu on vahepea ilmunud üksikuna mitmeid kriitilisi väljaandeid. 1993. aastast ilmub ladina-itaalia paralleeltekstiga „Opera Omnia di San Bonaventura“ (Città Nuova). Sellest on seni avaldatud kümmekond köidet. USAs hakati välja andma uuesti ka Bonaventura peateost, Petrus Lombarduse „Sententside“ kommentaare ladina-ingliskeelse paralleeltekstiga (Alexis Bugnolo tõlkes), millest on raamatuna ilmunud 2014. aastal esimene köide. Üks tuntumaid Bonaventura uurijaid oli 20. sajandil prantslane Jacques-Guy Bougerol, kelle sissejuhatus Bonaventura töödesse (Introduction à l'étude de saint Bonaventure, 1961), mida on tõlgitud paljudesse keeltesse. Eesti keelde on Bonaventura tekstidest tõlgitud üksikuid katkeid Keskaja kirjanduse antoloogia esimeses köites (2013).
Sven-Olav Paavel