Toome siinjuures ära apostelliku kirja Püha Avila õpetaja Johannesest, mida andis välja Benedictus XVI 2012 aastal nimetades teda kirikudoktoriks. Püha Avila Johannes on olnud eeskujuks preestritele ja preestrikutsumuse otsijatele. Tema tekstid väljendavad selle ilusa Kristuse kingituse olemust ja näitavad meile kõigile palveteed preestrite eest palvetamiseks.
Caritas Christi urget nos (2Kr 5:14). Jeesus Kristuses ilmutatud Jumala armastus on püha Avila õpetaja Johannese – alati Pühakirjale tugineva, kirglikult tõe pärast muret tundva „evangeelse jutlustaja“ ja uue evangelisatsiooni silmapaistva eelkäija - isikliku kogemuse ja õpetuse võti. Kaasaegsed kutsusid teda meeleldi „õpetajaks“ - tiitel, mida ta kandis aastast 1538. Häid tegusid inspireeriva armu ülimuslikkus, usaldusliku vaimsuse arendamine ja elamine üleüldise kutse järgi pühadusele vastusena Jumala armastusele on tema kesksed õpetused piiskopkonna preestriks saamisel, kes pühendas oma elu preestriametile.
4. märtsil 1538 andis paavst Paulus III välja bulla Altitudo Divinae Providentiae, mis oli adresseeritud Avila Johannesele ja volitas teda asutama Jaéni provintsis Baeza ülikooli. Johannest kirjeldatakse seal kui praedicatorem insignem Verbi Dei. 14. märtsil 1565 saatis Pius IV bulla, mis kinnitas ülikoolile 1538. aastal antud teaduskonnad ning kus Johannest nimetatakse Magistrum in theologia et verbi Dei praedicatorem insignem (teoloogiaõpetaja ja silmapaistev jumalasõna kuulutaja) (vrd Biatiensis Universitas, 1968).
Tema pühakuks kuulutamise jutluses 31. mail 1970 kiitis paavst Paulus VI tema isikut ja silmapaistvat õpetust preestriametist; ta pidas teda jutlustamise ja vaimuliku juhendamise eeskujuks, nimetas teda kirikureformi eestkõnelejaks ja rõhutas tema jätkuvat mõju kuni meie ajani.
Avila Johannes elas kuueteistkümnenda sajandi esimesel poolel. Ta sündis 6. jaanuaril 1499 või 1500 Almodóvar del Campos (Ciudad Real, Toledo peapiiskopkonnas). Ta oli jõukate ja kõrge ühiskondliku positsiooniga vagade kristlastest vanemate Alonso Ávila ja Catalina Gijóni ainus poeg.
Kui Johannes oli neljateistkümneaastane, saadeti ta mainekasse Salamanca ülikooli õigusteadust õppima. Ta jättis õpingud neljanda semestri lõpus pärast sügavat pöördumise kogemust. See ajendas teda koju tagasi pöörduma, et pühenduda mediteerimisele ja palvele.
Preestrikssaamise eesmärgiga asus ta 1520. aastal õppima teoloogiat ja humanitaarteadusi Alcalá de Henarese ülikoolis, mis oli avatud tolleaegse teoloogia suurtele vooludele ja renessansiaegse humanismi liikumisele. 1526. aastal pühitseti ta preestriks ja ta pidas oma kogudusekirikus oma esimese piduliku Missa. Kavatsedes minna misjonäriks Lääne-Indiasse, otsustas ta jagada oma suure päranduse abivajajate vahel. Seejärel läks ta Uus-Hispaanias (Mehhikos) asuva Tlaxcala tulevase esimese piiskopi nõusolekul Sevillasse, et oodata laeva uude maailma.
Oma teekonnaks valmistudes pühendus Johannes jutlustamisele linnas ja selle lähiümbruses. Seal kohtus ta auväärse Jumala sulase Fernando de Contrerasega, Alcalá arsti ja kuulsa katehheediga. Fernando, kellele avaldasid muljet noore preestri elutunnistus ja tema retooriline võimekus, suutis Sevilla peapiiskopi veenda panna Johannest loobuma Ameerikasse minemast, et Andaluusiasse jääda. Ta peatus de Contrerase juures Sevillas, jagades temaga elu vaesuses ja palvetamist. Pühendudes jutlustamisele ja vaimulikule juhendamisele, jätkas ta teoloogiaõpinguid püha Toomase kolledžis, kus talle võidi omistada tiitel „õpetaja“.
Aastal 1531 vangistati Johannes tema jutluse kohta tekkinud arusaamatuse tõttu. Just vanglas hakkas ta kirjutama oma teose Audi, Filia esimest versiooni. Neil aastatel sai ta ebatavaliselt sügava äratundmise armu Jumala armastuse müsteeriumi ja inimkonnale antud suurte hüvede kohta meie Lunastaja Jeesus Kristuse poolt. Seejärel said neist tema vaimse elu tugisambad ja jutlustamise kesksed teemad.
Pärast õigeksmõistmist 1533. aastal jätkas ta rahva seas ja võimude ees märkimisväärse eduga jutlustamist, kuid otsustas kolida Córdoba piiskopkonda, kus sai inkardinatsiooni. Mõni aeg hiljem, aastal 1536, kutsus Granada peapiiskop ta nõu soovides välja. Seal lõpetas ta lisaks evangeliseerimistöö jätkamisele ka õpingud ülikoolis.
Tänu oma arusaamale ajajärgust ja tema suurepärasele akadeemilisele ettevalmistusele oli püha Avila õpetaja Johannes silmapaistev teoloog ja tõeline humanist. Ta tegi ettepaneku asutada sõdade vältimiseks rahvusvaheline vahekohus ning leiutas ja patenteeris mitmeid inseneriseadmeid. Elades suures vaesuses, pühendus ta ennekõike nende inimeste kristliku elu edendamisele, kes kuulasid meelsasti tema jutlustamist ja järgisid teda kõikjal. Ta oli eriti seotud poiste ja noorte meeste, eriti preestriameti õppijate hariduse ja juhendamisega. Ta asutas mitu väiksemat ja suuremat kolledžit, millest pärast Tridenti kirikukogu said seminarid vastavalt selle kirikukogu poolt kehtestatule. Ta asutas ka Baeza ülikooli, mis oli sajandeid tuntud vaimulike ja ilmikute koolitamise poolest.
Pärast jutlustamist ja palvetamist, reisides läbi Andaluusia ning teiste Kesk- ja Ida-Hispaania piirkondade, tõmbus ta 1554. aastal juba haigena tagasi Montilla (Córdoba) lihtsasse majja, kus ta teostas oma apostolaati rikkaliku kirjavahetuse ja mitme oma kirjutiste ettevalmistamise kaudu. Granada peapiiskop soovis võtta Johannnese oma teoloogilise eksperdina Tridenti kirikukogu kahele viimasele istungile. Kuna ta ei saanud kehva tervise tõttu reisida, koostas ta Memoriales, millel sai olema suur mõju sellele suurele kiriklikule kogunemisele.
10. mai 1569. aasta hommikul loovutas ta oma tagasihoidlikus kodus Montillas, ümbritsetuna jüngritest ja sõpradest, klammerdudes krutsifiksi külge, pärast pikki kannatusi oma hinge Issandale.
Püha Avila õpetaja Johannes oli suurte pühakute kaasaegne, sõber ja nõuandja ning oma aja üks kuulsamaid ja hinnatumaid vaimulikke õpetajaid.
Püha Ignatius Loyolast, kes teda kõrgelt austas, ootas innukalt, et ta astuks sündivasse „seltsi“, millest pidi saama Jeesuse Selts. Kuigi ta ise sinna ei astunud, suunas õpetaja umbes kolmkümmend oma parimat õpilast seltsi. Juan Ciudad, hilisem Jumala püha Johannes, Hospitaliitide ordu asutaja, pöördus püha õpetaja sõna kuulamise kaudu ja toetus seejärel temale kui oma vaimulikule juhendajale. Suur püha Francis Borgia, hilisem Jeesuse Seltsi kindral, oli tänu isa Avila abile veel üks oluline pöördunu. Valencia peapiiskop Villanova püha Toomas levitas isa Avila katehheetilist meetodit oma piiskopkonnas ja kogu Lõuna-Hispaanias. Isa Avila sõprade hulka kuulusid frantsiskaanide provintsiaal ja ordu reformaator Alcántara püha Peetrus ja Badajozi piiskop püha Juan de Ribera, kes palus tal pakkuda oma piiskopkonna uuendamiseks jutlustajaid ja hoidis hiljem Valencia peapiiskopina oma raamatukogus käsikirja, mis sisaldas 82 püha Avila õpetaja Johannese jutlust. Jeesuse-Teresa, nüüd kirikudoktor, elas läbi suuri katsumusi, enne kui ta suutis talle saata oma Autobiograafia käsikirja. Püha Risti Johannes, samuti kirikudoktor, oli ühenduses oma jüngritega Baezas, kes aitasid kaasa karmeliitide reformile. Õnnis märtrite Bartholomeus oli tema elu ja pühadusega tuttav ühiste sõprade kaudu ning paljud teised tunnistasid õpetaja moraalset ja vaimset autoriteeti.
Kuigi „isa, püha Avila õpetaja“ oli peamiselt jutlustaja, ei jätnud ta kasutamata meisterlikult pliiatsit oma õpetuse edastamiseks. Tema mälestus ja tema postuumne mõju kuni meie aegadeni on tihedalt seotud mitte ainult tema elu ja tunnistusega, vaid ka tema erinevate kirjutistega.
Tema peateos Audi, Filia, vaimsuse klassika, on tema kõige süstemaatilisem traktaat, laiaulatuslik ja terviklik; selle lõplik väljaanne valmis autori elu viimastel aastatel. Katekismus ehk Kristlik õpetus, ainus tema eluajal (1554) trükitud teos, on lastele ja täiskasvanutele suunatud pedagoogiline süntees usu sisust. Traktaat Jumala armastusest, kirjanduslik pärl, peegeldab tema arusaamise sügavust Kristuse, lihakssaanud Sõna ja Lunastaja müsteeriumi kohta.
Traktaat preesterlusest on lühike kokkuvõte, mis sisaldab tema vestlusi, jutlusi ja kirju. Püha Avila õpetaja Johannese kirjutised hõlmavad ka väiksemaid teoseid, mis koosnevad vaimse elu juhistest või soovitustest (avisos). Traktaadid reformist on seotud Tridenti kirikukogu ja seda rakendanud provintsisinoditega ning käsitlevad sobivalt isiklikku ja kiriklikku uuenemist. Jutlused ja vestlused, nagu ka tema Kirjad, on kirjutised, mis hõlmavad kogu liturgilist aastat ja tema preestriteenistuse aastaid. Tema kommentaarid Piibli kohta – sealhulgas need, mis käsitlevad kirja galaatlastele, Johannese esimest kirja ja teisi – on süstemaatilised, märkimisväärse arusaama ja suure hingelise väärtusega selgitused.
Kõiki neid töid iseloomustab sügav sisu, selgelt pedagoogiline formaat ning kujundite ja näidete kasutamine, mis heidavad pilgu tolleaegsesse sotsioloogilisse ja kiriklikku tegelikkusse. Toon on ülim usaldus Jumala armastuse vastu, mis kutsub iga inimest armastuse täiusele. Tema keel on tema sünnikoha La Mancha klassikaline ja kaine kastiilia keel, mida on kohati värvinud lõunamaa kujutlusvõime ja soojus – keskkond, kus ta veetis suurema osa oma apostellikust elust.
Püüdes eristada Vaimu toimimist Kirikus keerulisel ajaloolisel perioodil, mis oli täis segadust, kultuurilisi muutusi, erinevaid humanismi hoovusi ja vaimsuse uute vormide otsimist, oli ta kriteeriumide ja kontseptsioonide esitamisel selge.
Püha Avila õpetaja Johannes rääkis oma õpetuses pidevalt ristimisest ja lunastusest kui pühaduse kasvu kannustajatest. Ta selgitas, et kristlik vaimne elu kui Pühima Kolmainsuse elus osalemine algab usust Jumalasse, kes on Armastus, põhineb Jumala headusel ja halastusel, mis väljendub Kristuse teenetes, ning on täielikult Vaimust juhitud; see tähendab armastusest Jumala ja meie vendade ja õdede vastu. Ta kirjutab: „Ava oma väike süda armastuse avarusele, millega Isa andis meile oma Poja ja koos temaga andis meile iseenda ja Püha Vaimu ja kõik muu“ (Kiri 160). Ja veel: „Sinu ligimene on Jeesuse Kristuse mure“ (samas, 62), ja seetõttu: „Meie Issanda täiusliku armastuse tõestust nähakse meie ligimese täiuslikus armastuses“ (samas, 103). Ta näitas üles ka loodud reaalsuste sügavat tundmist, järjestades need armastuse vaatenurgast.
Kuna me oleme Kolmainsuse templid, kingib Kolmainu Jumal meile oma elu ja nii saavad meie südamed järk-järgult üheks Jumala ja meie vendade ja õdedega. Südame tee on lihtsuse, headuse, armastuse ja lapseliku kiindumuse tee. See elu Vaimu järgi on selgelt kiriklik, sest see väljendab abikaasaarmastust Kristuse ja Kiriku vahel – Audi, Filia keskne teema. See on ka Neitsi Maarjaga seotud: kohandumine Kristusega Püha Vaimu töö kaudu on vooruste ja andide kasvuprotsess, mis võtab Maarja meie eeskujuks ja emaks. Vaimsuse misjonimõõde, mis tuleneb selle kiriklikust ja maarjalikust dimensioonist, on selgelt näha püha Avila õpetaja kirjutistes, kes kutsub üles apostellikule innule, mis põhineb mõtisklusel ja pideval pühaduse poole püüdlemisel. Ta soovitab pühenduda pühakutele, kuna need juhivad meid „suure sõbra, Jumala enda poole, kes oma armastuses meie südameid embab (...) ja käsib meil omada palju teisi sõpru, kes on tema pühakud“ (Kiri, 222).
Kui püha Avila õpetaja oli teerajaja universaalsele pühadusele kutsumisel, oli tal oluline roll ka preesterluse süstemaatilise õpetuse ajaloolises arengus. Tema kirjutised on läbi sajandite olnud preesterliku vaimsuse inspiratsiooniallikaks ja isegi müstikavooluks ilmalike preestrite seas. Tema mõju on selgelt näha mitmete hilisemate vaimulike kirjanike puhul.
Õpetaja Avila õpetuses on kesksel kohal arusaam, et preestritena „altari juures tegutseme Kristuses, et täita Lunastaja enda ametit“ (Kiri ,157) ja et in persona Christi tegutsemine nõuab et me alandlikult kehastame Jumala isalikku ja emalikku armastust. See nõuab erilist elustiili, mida iseloomustab regulaarne pöördumine Jumala sõna ja Armulaua poole, vaesusevaimu omaksvõtmine, „mõõdukas“, teisisõnu eelneval õppimisel ja palvel põhinev, jutlustamine ning armastus oma Kiriku kui Kristuse pruudi vastu.
Vahendite loomine preestrikandidaatidele sobiva väljaõppe kindlustamiseks, vajadus suurema pühaduse järele vaimulike seas ja vajalik kirikliku elu reform oli püha õpetaja sügav ja pidev mure. Püha vaimulikkond on Kiriku uuendamiseks hädavajalik ja see omakorda nõuab preestriks pürgijate hoolikat valimist ja sobivat koolitamist. Selle vajaduse rahuldamiseks kutsus püha Avila õpetaja Johannes üles looma seminare ja spetsiaalse kolledži Pühakirja uurimiseks. Need ettepanekud puudutasid kogu Kirikut.
Baeza ülikooli asutamine, millele ta kogu oma tähelepanu ja entusiasmi pühendas, osutus üheks tema edukaimaks ettevõtmiseks, kuna see suutis pakkuda seminaristidele suurepärast esmast ja püsivat koolitust, pöörates erilist tähelepanu hingeelule orienteeritud „positiivse teoloogia“ õppimisele; sellest sai alguse ka preestrite kool, mis õitses sajandeid.
Arvestades püha Avila õpetaja Johannese selget ja kasvavat pühaduse mainet, avati 1623. aastal Toledo peapiiskopkonnas tema õndsakskuulutamise ja pühakukskuulutamise asi. Ei läinud kaua aega, kui tunnistajaid küsitleti Almodóvar del Campos ja Montillas, kus Jumala sulane sündis ja suri, ning Córdobas, Granadas, Jaenis, Baezas ja Andujaris. Sellegipoolest jäi asi erinevatel põhjustel pooleli kuni 1731. aastani, mil Toledo peapiiskop saatis Rooma juba lõpuleviidud informatiivsed protsessid. 3. aprilli 1742. aasta dekreediga kiitis paavst Benedictus XIV Avila õpetaja Johannese kirjutised heaks ja kiitis tema doktriini ning 8. veebruaril 1759 kuulutas Clement XIII välja tema kangelaslikud voorused. Paavst Leo XIII kuulutas Avila õpetaja Johannese õndsaks 6. aprillil 1894 ja paavst Paulus VI kuulutas ta 31. mail 1970 pühakuks. Tunnistades tema silmapaistvat rolli preesterluse eeskujuna, nimetas Pius XII ta 1946. aastal Hispaania piiskopkonna vaimulike patrooniks.
Õpetaja tiitel, millega püha Avila Johannest tema eluajal ja sajandeid tunti, võimaldas pärast pühakukskuulutamist kaaluda tema nimetamist kirikudoktoriks. Nii otsustas 1970. aasta juulis toimunud Hispaania piiskoppide konverentsi kaheteistkümnes täiskogu Tarragona peapiiskop kardinal Benjamín de Arriba y Castro palvel esitada Pühale Toolile avalduse, et paavst kuulutaks pühaku universaalse kiriku doktoriks.
Järgnesid paljud teised petitsioonid, eriti tema pühakukskuulutamise kahekümne viiendal aastapäeval (1995) ja viiesajandal sünniaastapäeval (1999).
Deklareerimine, et pühak on universaalse kiriku doktor, tähendab tarkuse karisma tunnustamist, mille Püha Vaim annab Kiriku heaks ja mida tõendab pühaku õpetuse kasulik mõju Jumala rahvale. Kõik see oli selgelt näha püha Avila õpetaja Johannese isikus ja töös. Kaasaegsed otsisid teda sageli üles kui teoloogia õpetajat, kellel on vaimude äratundmise and, ja hingede juhendajana. Tema abi ja juhatust otsisid suured pühakud ja tuntud patused, targad ja harimatud, vaesed ja rikkad; ta vastutas ka oluliste pöördumiste eest ja püüdis pidevalt parandada nende inimeste usuelu ja kristliku sõnumi mõistmist, kes tema juurde kogunesid, et innukalt tema õpetust kuulata. Õppinud piiskopid ja usuinimesed otsisid teda ka nõuandja, jutlustaja ja teoloogina. Ta avaldas märkimisväärset mõju neile, kes temaga kokku puutusid, ja keskkonnale, kus ta liikus.
Püha Avila õpetaja Johannes ei olnud ülikooli professor, kuigi ta oli organiseerinud Baeza ülikooli ja tegutsenud selle esimese rektorina. Ta ei juhtinud teoloogia õppetooli, kuid andis Pühakirja tunde ilmikutele, usuinimestele ja vaimulikele.
Ta ei esitanud kunagi süstemaatilist sünteesi oma teoloogilisest õpetusest, ometi oli tema teoloogia palverohke ja arukas. Oma Memorial II -s Tridenti kirikukogule toob ta kaks põhjust teoloogia ja palve sidumiseks: teoloogiliste teadmiste pühadus ning Kiriku heaolu ja ülesehitamine. Nagu eluterve realismitundega tõelisele humanistile kohane, oli tema teoloogi elulähedane, vastas hetkeküsimustele ning tegi seda praktiliselt ja arusaadavalt.
Püha Avila õpetaja Johannese õpetus on silmapaistev oma kvaliteedi ja täpsuse ning avaruse ja sügavuse poolest, mis oli metoodilise uurimise ja mõtisklemise vili koos üleloomulike reaalsuste sügava kogemisega. Tema rikkalik kirjavahetus tõlgiti peagi itaalia, prantsuse ja inglise keelde.
Eriti ilmsed olid tema sügavad teadmised Piiblist, mille tundmist ta kõigilt soovis. Sel põhjusel ei kõhelnud ta Pühakirja lahti seletamast nii oma igapäevases jutlustamises kui ka konkreetsete raamatute õppetundides. Tal oli kombeks tõlkeid võrrelda ning nende kirjanduslikku ja vaimulikku tähendust analüüsida ning ta oli kursis kirikuisade olulisemate kommentaaridega. Ta oli ka veendunud, et Ilmutuse õigeks mõistmiseks on vaja õppida ja palvetada ning et pühade tekstide tähendust saab mõista pärimuse ja õpetusameti abil. Vanast Testamendist tsiteeris ta kõige sagedamini psalme, Jesajat ja Ülemlaulu. Uuest tsiteeris ta apostel Johannest ja ennekõike püha Paulust. Paavst Paulus VI kirjeldas teda pühakukskuulutamise bullas kui „püha Pauluse ustavat jäljendajat“.
Püha Avila õpetaja Johannese õpetus sisaldab selgelt kindlat ja püsivat sõnumit, mis suudab tugevdada ja süvendada usu ladestumist, valgustades samal ajal uusi õpetus- ja eluteid. Tema õpetuse asjakohasust võib näha, kui võrrelda seda paavsti õpetusametiga; nii näeme, et tema eminens doctrina kujutab endast tõelist karismat, Püha Vaimu kingitust Kirikule minevikus ja olevikus.
Kristuse ja armu ülimuslikkus, mis seoses Jumala armastusega oli püha Avila õpetaja Johannese õpetuse pidev teema, on võetud vastu kaasaegse teoloogia ja vaimsuse poolt ning sellel on selge mõju hingeelule, nagu rõhutasin oma entsüklikas Deus Caritas Est. Usaldust, mis põhineb Jumala armastuse, headuse ja halastuse tunnustamisel ja kogemisel, on kirjeldatud ka hiljuti paavsti õpetusametis, nagu näiteks entsüklikas Dives in Misericordia ja post-sinodaalses apostellikus ekshortatsioonis Ecclesia in Europa, mis on tõeline lootuse evangeeliumi kuulutus, nagu ma soovisin olevat ka oma entsüklika Spe Salvi. Apostellikus kirjas Ubicumque et Semper, millega asutati paavstlik nõukogu uue evangelisatsiooni edendamiseks, märkisin, et „evangeeliumi sõna viljakaks kuulutamiseks on kõigepealt vaja sügavat Jumala kogemist“; need sõnad kutsuvad esile selle „evangeelse jutlustaja“ rahuliku ja alandliku kuju, kelle silmapaistev õpetus on jätkuvalt väga aktuaalne.
2002. aastal teatati Hispaania piiskoppide konverentsile Usuõpetuse kongregatsiooni poolt püha Avila õpetaja Johannese teostes leiduva õpetuse läbivaatamise positiivsest tulemusest. 2003. aastal ühinesid Hispaania piiskoppide konverentsiga mitmed kardinalid, peapiiskopid ja piiskopid, piiskoppide konverentside presidendid, pühitsetud elu ühingute ülemjuhatajad, kiriklike ühenduste ja liikumiste, ülikoolide ja muude institutsioonide juhid ning teatud silmapaistvad isikud, väljendades postuleeriva kirja kaudu paavst Johannes Paulus II-le arvamust, et on asjakohane anda püha Avila õpetaja Johannesele kirikudoktori tiitel.
Kui toimik saadeti edasi Pühakukskuulutamise Kongregatsioonile ja nimetati asjaga seotud relaator, oli vaja koostada vastav Positio. Seejärel kirjutasid Hispaania Piiskoppide Konverentsi president ja sekretär koos doktorikraadi komitee presidendi ja asja postulaatoriga 10. detsembril 2009 alla lõplikule petitsioonile (Supplex Libellus). 18. detsembril 2010 kogunes kongregatsiooni teoloogiliste nõustajate erikoosolek, et arutada püha õpetaja kirikudoktoriks nimetamist. Hääletus oli positiivne. 3. mail 2011 otsustati kongregatsiooni kardinalidest ja piiskoppidest liikmetega plenaaristungil, mida juhatas prefekt kardinal Angelo Amato ja peapiiskop Salvatore Fisichella kui relaator, järjekordse ühehäälse hääletusega paluda minul, juhul kui ma seda soovin, kuulutada püha Avila õpetaja Johannes universaalse kiriku doktoriks. 20. augustil 2011 kuulutasin ülemaailmse noortepäeva tähistamise ajal Madridis Jumala rahvale: „Kuulutan peagi püha Avila õpetaja Johannese universaalse kiriku doktoriks“.
27. mail 2012, nelipühapäeval, oli mul rõõm rääkida Püha Peetruse väljakule kogunenud palveränduritele kogu maailmast, et „Vaim, kes on rääkinud prohvetite kaudu, inspireerib jätkuvalt oma tarkuse ja teadmiste andidega tõe otsimisele pühendunud mehi ja naisi, kes pakuvad uusi teadmisi Jumala, inimese ja maailma müsteeriumist. Seetõttu on mul hea meel teatada, et järgmise aasta 7. oktoobril, piiskoppide sinodi korralise assamblee alguses, kuulutan ma püha Avila õpetaja Johannese ja Bingeni püha Hildegardi universaalse kiriku doktoriteks... Nende elu pühadus ja nende õpetuse sügavus muudavad nad igavesti oluliseks: Püha Vaimu arm juhatas nad jumaliku ilmutuse kogemisele ja arukale dialoogile maailmaga, mis on Kiriku elu ja tegevuse pidev horisont. Eriti uue evangelisatsiooni, millele piiskoppide sinodi assamblee pühendatakse, ja algava usuaasta valguses on need kaks pühakut ja doktorit väga olulised ja aktuaalsed.“
Tänaseks on see tegu Jumala abiga ja kogu Kiriku heakskiidul teoks saanud. Püha Peetruse väljakul, paljude Rooma kuuria ja katoliku kiriku kardinalide ja prelaatide juuresolekul, kinnitades protsessi toiminguid ja täites meeleldi petitsiooni esitajate soove, ütlesin ma Armulaua ohverduse ajal järgmised sõnad: „Täites paljude piiskoppidest vendade ja ustavate soove kogu maailmas, pärast nõuetekohast konsulteerimist Pühakute kongregatsiooniga, kindla teadmisega ja pärast põhjalikku kaalumist ning oma apostelliku autoriteedi täiusega kuulutan piiskopkonna preestri püha Avila õpetaja Johannese ja Bingeni püha Hildegardi, Püha Benedictuse ordu nunna universaalse kirikudoktoriteks. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.“
Käesolevaga otsustan, et see kiri on igavesti kehtiv ja täies ulatuses jõus ning kinnitan, et sellest hetkest alates on kõik teadlikult või mitteteadlikult mis tahes autoriteediga isiku poolt vastupidiselt väidetu kehtetu ja ilma jõuta.
Roomas, Püha Peetruse kirikus, Paavsti sõrmusega pitseeritud, 7. oktoobril 2012, minu pontifikaadi kaheksandal aastal.
BENEDICTUS PP. XVI
* Täname piiskopkondliku preestriseminari "Redemptoris Mater" Tallinnas.