Paljude kristlaste jaoks on kaks küsimust väga tähtsad. Need küsimused on fundamentaalsed ja ei ole maailma ajaloo jooksul muutunud: kes on Jumal ja mis on armastus?
Kes on Jumal? Mõnede jaoks ei ole see küsimus selge, sest inimesed vaatavad selle peale läbi materiaalse maailma ja saavad valesti aru vabaduse perspektiivist. Kuid inimeste jaoks, kes otsivad midagi rohkemat, kelle jaoks on side Jumalaga väga tähtis, küsivad: –"kes on elav Jumal?"
Paljude inimeste jaoks on nende elu keskpunktiks see teine küsimus: mis on armastus. Paljusid ei huvita Jumal, aga kas on kedagi, kes ei otsiks armastust? Kirjandus, kunst, teater, film, laulud... kõik räägivad armastusest. Võib olla on armastus ainukene tähtis asi elus.
Meie, kristlased, ei saa eraldada neid kahte küsimust. Sest me teame, et nad moodustavad ühtsuse. Jumal on armastus. Kui me mõtiskleme Jumala üle, vaatame Jeesuse näo peale, õpime tundma Teda evangeeliumi kaudu, lubame, et Tema oleks meie elu allikas – hakkame aru saama, mis on tõeline armastus. Ja, vastupidi, kui püüame elada armastuses, teha head teistele, armastada ligimesi – siis suudame näha Jumala palet. Kus on armastus ja halastus, seal on ka Jumal.
Täna loeme väga ilusa katkendi evangeeliumist kui Jeesus Kristus peseb jüngrite jalgu. Selle kujundi kaudu tahab püha Johannes öelda, kes on Jumal ja mis on armastus.
Täna, Suurel Neljapäeval, õpime, et Jumal on täiesti erinev sellest, mida me mõtlesime -- eelkõige, Jumal ohverdab ennast. Annab oma elu meie eest. Tahab olla toiduks ja joogiks meie teel Isa juurde. Armulaud ja jalgade pesemine räägivad samadest asjadest, aga erineval viisil. Jumal tahab olla meie teenija ja väga radikaalselt. Põlvitab inimese ees ja peseb tema jalgu. Ta ei riku meie vabadust, ei sunni midagi tegema. Vastupidi, palub, et me annaksime Talle võimaluse teha midagi meie jaoks. Ei ole midagi, mida Ta ei tahaks meile anda. Annab iseennast – lõpuni. "Tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.”
Püha Johannes räägib sageli oma evangeeliumis Jumala kirkusest. "Me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde." (Jh 1, 14). Seda Jumala kirkust võime näha ka pulmas Kaanas, kui Jeesus teeb imetegu – teenib alandlikult inimesi. Aga kõige täiuslikumalt ilmub Jumala kiitus Tema tunnil, kui Ta kannatab ja sureb meie jaoks. Me arvame väga tihti, et kiitus on seotud austuse, võimu ja eduga. Jumal mitte. Jumala kiitus on armastuse kiitus.
Meie ühiskonnas on väga levinud nurisemine. On palju asju, millega me ei ole rahul. Ja tihti, ei ole rahul Jumalaga. Kõik, mis toimub, meie arvates, valesti – on Jumala viga. Just Tema vastutab iga kannatuse ja kurjuse eest. Või Teda üldse ei huvita meie probleemid. Tänane sõna näitab, et Jumal on teistsugune. Ta tahab teenida meid. Kas võiks süüdistada Jumalat, kes teeb ennast toiduks ja joogiks meie jaoks? Kes on risti löödud?
Kui me saame aru, et Jumal on armastus ja tahab meid teenida, võime teha järgmise sammu – lubada, et Jumal teeniks meid. Tegelikult on meil väga raske võtta vastu Jumala teenimist. Vastame või käitume nii, nagu Peetrus – „Mitte mingil juhul ei pese Sina mu jalgu!”
Tahame olla Jumalast sõltumatud. Tahame ise hakkama saada. Tänapäeval on iseseisvus ja valesti arusaadav vabadus ideaaliks. Teame ise, mis on kõige parem meie jaoks. Saame aru sellest, mis on tõeline õnn meie jaoks. Meile pole vaja Jumalat! Kahjuks see, mis toimub maailmas, on Jumala kõrvale heitmise tagajärg.
Selleks, et kasvada vaimselt, peame nii, nagu Peetrus võttis lõpuks vastu Jumala teenimise, see tähendab, lubama Temal tegutseda ja armastada; lubada Temal elada meis.
Ja on kolmas samm, milleni viib tänane evangeelium. See samm on meie Jumala teenimine. Kristuse jüngrid on Tema esimesed preestrid, kes jätkavad meie jalgade pesemist – meie pattudest puhastamist. Jätkavad ka meie toitmist Jeesuse Ihuga. Suur Neljapäev on ka preestritele eriline päev. Kui Jeesus Kristus muutis leiva ja veini oma Ihuks ja Vereks, ei öelnud Ta ainult: "võtke", vaid samuti ütles: "tehke seda Minu mälestuseks". Ja need sõnad puudutavad igaüht meist. Meie kõik oleme kutsutud seda tegema. Meie kõik oleme kutsutud olema, nagu Jeesus oli, tegema nii, nagu Tema tegi – olema leivaks ja veiniks nende jaoks, kes on näljased ja janused.
Suure Neljapäeva müsteerium lubab meil aru saada, mis on tõeline armastus. Armastus, tänu millele lubas Jumal torgata oma südant. Aga samas räägib palju inimese armastusest. See, mis on kõige ilusam ja väärtuslikum, sünnib valus ja kannatuses. Ei ole armastust ilma ohvrite ja kannatuseta. Tõeline armastus ei ole millegi otsimine iseenda jaoks ega ka ainult tunded. Tõeline armastus on oma "mina" torkamine, oma egoismi suremine, ohverdamine sellele, keda sa armastad.
"Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest." (Jh 15.13)
Isa Igor