MÄÄRUS
PIISKOPPIDE PASTORAALSEST AMETIST KIRIKUS
CHRISTUS DOMINUS
PÜHALIKULT VÄLJA KUULUTATUD TEMA PÜHADUSE
PAAVST PAULUS VI POOLT
28. OKTOOBRIL 1965. AASTAL
Paulus, piiskop
Jumala teenrite teener
üheskoos püha Kirikukogu Isadega
igaveseks meelespidamiseks
EESSÕNA
1. Issand Kristus, elava Jumala poeg, tuli, et päästa oma rahvas nende pattudest (vt. Mt 1:21) ja pühitseda kõik inimesed. Nii nagu Isa oli Tema läkitanud, nõnda saatis Ta ka oma apostlid (vt. Jh 20:21). Seepärast Ta pühitses nad, saates neile Püha Vaimu, et ka nemad võiksid maa peal ülistada Isa ja päästa inimesi selleks, et ehitada üles Kristuse Ihu (vt. Ef 4:12), kelleks on Kirik.
2. Selles Kristuse Kirikus on Rooma paavst Peetruse järglane, kellele Kristus usaldas oma lammaste ja tallede karjatamise. Seega omab ta jumaliku korralduse kohaselt ülimat, täielikku, vahetut ja üleilmset meelevalda hingede hoolekande osas. Kõikide ustavate karjasena on tema ülesanne kanda hoolt üleilmse Kiriku ühise hüvangu ja osakirikute hea käekäigu eest. Seega omab ta korralise meelevalla esikohta kõikide Kirikute üle.
Ka piiskopid on ametisse määratud Püha Vaimu poolt ning nad on apostlite kui hingekarjaste järglased.1 Üheskoos paavstiga ja tema autoriteedi alluvuses on nad läbi aegade saadetud jätkama Kristuse kui Igavese Karjase tegevust.2 Kristus andis apostlitele ja nende järglastele käsu ja meelevalla õpetada kõiki rahvaid, pühitseda inimesi tões ja karjatseda neid. Seega on piiskopid neile antud Püha Vaimu tõttu tehtud tõelisteks ja autentseteks usu õpetajateks, ülempreestriteks ja karjasteks.3
3. Piiskopid, kes jagavad muret kõikide Kirikute pärast, rakendavad oma piiskopiametit mille nad on vastu võtnud piiskopiametisse pühitsemise kaudu4 seeläbi, et nad on osaduses paavstiga ja alluvad tema autoriteedile. Nad kõik on liidetud kolleegiumisse või piiskoppide kogusse sedavõrd, kuivõrd see puudutab nende õpetuslikku autoriteeti ja pastoraalset valitsemist üleilmses Jumala Kirikus.
Individuaalselt rakendavad nad seda ametit neile määratud Issanda karja teatud osade üle ning igaüks neist kannab hoolt talle usaldatud osakiriku eest. Aeg-ajalt hoolitsevad mõningad neist ühiselt oma erinevate osakirikute teatud ühiste vajaduste eest.
Käesolev pühim Kirikukogu, kes on tähelepanelikult jälginud inimsuhete arengut mis on põhjustanud asjade uue korralduse meie ajastul,5 soovib täpsemalt piiritleda piiskoppide pastoraalset ametit ning annab seetõttu välja järgmised määrused.
I PIISKOPPIDE VAHEKORD ÜLEILMSE KIRIKUGA
I Piiskoppide roll üleilmses Kirikus
4. Sakramentaalse pühitsuse ja hierarhilise osaduse tõttu pea ja teiste liikmetega saab piiskopist piiskoppide kogu liige.6 "Piiskoppide kogu on apostlite kolleegiumi järglane õpetuslikus ja pastoraalses juhtimises; või õigemini järgneb piiskoppide korraldus katkematult apostlite kolleegiumile. Üheskoos Rooma paavsti kui oma peaga ja mitte kunagi ilma selle peata omab piiskoppide korraldus ülimat ja täielikku meelevalda üleilmse Kiriku üle. Siiski saab ta antud meelevalda rakendada üksnes Rooma paavsti nõusolekul."7 Seda meelevalda "rakendatakse pühalikul viisil Oikumeenilisel Kirikukogul."8 Seega otsustab käesolev pühim Sinod, et kõikidel piiskoppidel kes on piiskoppide kolleegiumi liikmed, on õigus viibida Oikumeenilisel Kirikukogul.
"Sedasama kollegiaalset meelevalda saab rakendada ühenduses paavstiga üle kogu maailma elavate piiskoppide poolt eeldusel, et kolleegiumi pea kutsub nad kollegiaalsele tegevusele või vähemalt annab hajutatud piiskoppide ühendatud tegevusele sellise heakskiidu või vabatahtliku nõusoleku, et see muutub tõeliselt kollegiaalseks tegevuseks.9
5. Piiskopid, kes on erinevatest maailma osadest välja valitud viisidel ja meetoditel mis on kehtestatud või kehtestatakse Rooma paavsti poolt, osutavad iseäranis tõhusat kaasabi Kiriku Ülemkarjasele konsiiliumil, mida tuntakse Piiskoppide Sünodi10 pärisnime all. Kuna Piiskoppide Sünod tegutseb kogu katoliikliku piiskopiameti nimel, siis samal ajal ta ka näitab, et kõik hierarhilises osaduses olevad piiskopid jagavad vastutust Üleilmse Kiriku eest.11
6. Apostlite seaduslike järglaste ja piiskoppide kolleegiumi liikmetena peaksid piiskopid mõistma, et nad on üksteisega seotud ning peavad tundma muret kõikide osakirikute pärast. Jumaliku korralduse ja apostelliku ameti nõuete kohaselt on iga piiskop ühes kõigi teiste piiskoppidega vastutav Kiriku eest.12 Iseäranis peaksid nad muret tundma nende maailma paikade pärast kus Jumala Sõna pole veel kuulutatud ja kus peamiselt preestrite vähese hulga tõttu ohustab ustavaid kristliku elu ettekirjutustest kõrvalekaldumine või koguni usu enda kaotamine.
Seepärast tehku piiskopid kõik jõupingutused selleks, et tagada ustavate aktiivne toetus ja edendada apostolaadi ja evangelisatsiooni jaoks tarvilikke ettevõtmisi. Lisaks püüdku nad hoolt kanda, et sobilikud vaimulikud ning ordurahvast ja ilmikutest koosnevad abiväed saaksid ettevalmistatud misjonite või vaimulikkonna puuduse käes vaevlevate piirkondade tarbeks. Samuti peaksid nad võimalusel korraldama oma vaimulike saatmise ülalmainitud misjonitegevustele või piiskopkondadesse, kus nad saaksid rakendada vaimulikku teenimist kas alaliselt või vähemalt kindlaksmääratud perioodi jooksul.
Kiriku vara haldamisel peaksid piiskopid mõtlema mitte üksnes oma piiskopkonna, vaid ka teiste osakirikute vajadustele kuna ka nemad on osa ühest Kristuse Kirikust. Viimaks peaksid piiskopid vastavalt oma vajadustele abistama õnnetusjuhtumite korral teisi piiskopkondi ja regioone.
7. Iseäranis emmaku nad vennalikus kiindumuses neid piiskoppe, keda Kristuse pärast on vintsutatud valesüüdistuste ja viletsusega, hoitud vanglates või takistatud neil teostada oma teenistust. Teised piiskopid peaksid nende vastu tundma aktiivset vennalikku huvi, et nende piiskoppide kannatused saaksid leevendatud ja vaigistatud ametivendade palvete ja heade tegude kaudu.
II Piiskopid ja Apostellik Tool
8. 1.) Piiskopid kui apostlite järglased omavad automaatselt enda hoolde usaldatud piiskopkondades kogu korralist, nõuetekohast ja otsest meelevalda mida nõuab nende pastoraalse ameti pidamine. Kuid piiskoppide autoriteet ei ületa mitte mingil juhul Rooma paavstile tema ameti tõttu omast meelevalda reserveerida asju endale või mõnele teisele autoriteedile.
2.) Kiriku üldine seadus volitab kõiki piiskopkonna piiskoppe erilistel juhtudel vastavalt seaduse kriteeriumile vabastama teatud kohustustest usklikke, kelle üle nad seaduslikult rakendavad oma autoriteeti eeldusel, et see aitab kaasa usklike vaimulikule heaolule. See volitus ei kehti asjades, mis kuuluvad Kiriku ülima autoriteedi meelevalda.
9. Ülimat, täielikku ja otsest meelevalda üleilmse Kiriku üle rakendades kasutab Rooma paavst Rooma Kuuria ametkondi. Need ametkonnad täidavad oma kohustusi paavsti nimel ja tema volitusega Kiriku hüvanguks ning kiriklike karjaste teenimiseks. Siiski soovivad käesoleva pühima Kirikukogu Isad jõuliselt, et need ametkonnad - mis on harukordselt abistanud Rooma paavsti ja Kiriku karjaseid - reorganiseeritakse ning viiakse paremini vastavusse ajastute, regioonide ja riituste vajadustega. Iseäranis puudutab see nende ametkondade hulka, nimetust, kompetentsust, toimingute läbiviimise üksikasjalikku meetodit ning nende tegevuse koordineerimist.13 Silmas pidades piiskoppidele omast pastoraalset ametit soovivad Isad innukalt, et Rooma paavsti legaatide kohustused oleksid täpsemini määratletud.
10. Kuna need ametkonnad on asutatud üleilmse Kiriku hüvanguks siis soovib käesolev Kirikukogu, et nii nende liikmed, ametnikud ja konsultandid kui ka Rooma paavsti legaadid oleksid võimalikult suurel määral kutsutud ametisse Kiriku kõikvõimalikest geograafilistest piirkondadest. Sellisel viisil ilmutavad Rooma Katoliku Kiriku ametkonnad ja kesksed organid tõeliselt üleilmset iseloomu. Samuti on soovitatav valida nendesse ametkondadesse teisi piiskoppe, eriti piiskopkonna piiskoppe kes suudavad täielikumalt teavitada Rooma paavsti igasuguste kirikute arvamustest, soovidest ja vajadustest. Viimaks peavad Kirikukogu isad väga kasulikuks seda kui needsamad ametkonnad võtavad tähelepanelikumalt kuulda ilmikuid kes paistavad silma oma vooruse, teadmiste ja kogemustega. Sellisel viisil omandavad ka nemad sobiliku osa Kiriku toimetustes.
II PIISKOPID JA NENDE OSAKIRIKUD VÕI PIISKOPKONNAD
I Piiskopkonna piiskopid
11. Piiskopkond on Jumala rahva teatud osa mis on usaldatud piiskopi hoolde, et ta karjatseks seda koostöös preesterkonnaga. See Jumala rahva osa, jäädes oma karjase juurde ja olles tema poolt Pühas Vaimus kokku kogutud Evangeeliumi ja Armulaua kaudu, moodustab osakiriku milles üks, püha, üleilmne ja apostellik Kristuse Kirik on tõeliselt kohalolev ja tegutsev.
Piiskopid, kellele igaühele individuaalselt on usaldatud hoolekanne osakiriku eest, on paavsti alluvuses nende kirikute nõuetekohased, korralised ja otsesed karjased. Nad karjatavad oma lambaid Issanda nimel ning rakendavad nende heaks õpetamise, pühitsemise ja valitsemise ametit. Siiski tuleb neil tunnustada õigusi mis seaduslikult kuuluvad patriarhidele ja teistele hierarhilistele autoriteetidele.14
Piiskopid peavad pühenduma oma apostellikule ametile tunnistajatena Kristusest kõigi inimeste ees. Neil tuleb hoolt kanda mitte üksnes nende eest kes juba järgivad Ülemkarjast , vaid nad peavad ennastsalgavalt pühenduma ka nendele kes mistahes viisil on äraeksinud tõe teest või ei tunne Kristuse Evangeeliumi ja Tema päästvat halastust. Piiskoppidena on nende lõppeesmärk see, et kõik inimesed kõnnivad "headuses ja õigluses ja tões" (Ef 5:9).
12. Oma õpetamiskohustust teostades peavad nad inimestele kuulutama Kristuse Evangeeliumi. See on piiskoppide peamiste kohustuste hulgast esileküündiv ülesanne.15 Vaimu väes tuleb neil inimesi kutsuda usule või kinnitada neid elavas usus. Nad peavad lahti seletama kogu Kristuse müsteeriumi; nimelt need tõed, millede mitteteadmine tähendab Kristuse mittetundmist. Samal ajal peavad nad osundama jumalikult ilmutatud viisile, kuidas austada Jumalat ja seeläbi saavutada igavene õndsus.16
Lisaks peavad nad näitama, et Jumal-Looja kava kohaselt on ka maised hüved ja iniminstitutsioonid määratud teenima inimeste päästet ning seetõttu võivad need palju kaasa aidata Kristuse ihu ülesehitamisele.
Seepärast peavad nad vastavalt Kiriku doktriinile õpetama nende asjade suurt väärtust: inimese isiksust ühes tema vabaduse ja ihuliku eluga, perekonda ja selle ühtsust ja püsivust, laste sigitamist ja kasvatamist, kodanikuühiskonda koos selle seaduste ja kutsealadega, tööd ja puhkeaega, kunstivaldkondi ja tehnilisi avastusi, vaesust ja rikkust. Viimaks peavad nad esitama moodused, misläbi tuleb vastata kõige tõsisematele küsimustele mis puudutavad omandit, iivet ja materiaalsete hüvede õiglast jaotust, sõda ja rahu ning kõikide rahvaste vahelisi vennalikke suhteid.17
13. Piiskopid peavad esitama kristlikku õpetust ajajärgu vajadustega kohandatud viisil, see tähendab moel mis on vastavuses inimesi eriliselt koormavate ja vaevavate raskuste ja probleemidega. Samuti tuleb neil pidada vahti selle õpetuse üle ning õpetada ustavaid seda kaitsma ja levitama. Kristlikku õpetust kinnitamiseks esitades, peavad nad ilmutama Kiriku emalikku hoolitsust kõigi inimeste vastu, olgu nad siis usklikud või mitte. Erilise hoolega tuleb neil tegeleda vaeste ja ühiskonna madalamate klassidega, kelle juurde Issand on nad läkitanud kuulutama Evangeeliumi.
Kuna Kiriku ülesanne on suhelda inimühiskonnaga milles ta elab,18 siis on eriti piiskopid kutsutud astuma inimeste ligi ning taotlema ja edendama nendega dialoogi. Need vestlused pääste üle peavad olema märgistatud nii kõne selguse kui alandlikkuse ja tasadusega, et tõde võiks igal ajal olla ühendatud ligimesearmastusega ja arusaamine armastusega. Samuti peab neid iseloomustama usaldusega ühendatud kohane ettevaatlikkus mis soodustab sõprust ning võib kaasa tuua üksmeele leidmise.19
Samamoodi peavad nad kristliku õpetuse kuulutamiseks püüdma kasutada nüüdisajal kättesaadavaid mitmesuguseid vahendeid: nimelt, eelkõige jutlustamist ja katehheetilise õpetuse andmist mis omavad alati aukohta, seejärel antud õpetuse tutvustamist koolides, akadeemiates, konverentsidel ja igasugustel kokkutulekutel ning viimaks selle levitamist nii teatud sündmusteks koostatud avalike seisukohavõttude kui ka pressi ja kõikvõimalike teiste sotsiaalsete kommunikatsiooniahendite kaudu, mida tuleb kindlasti kasutada Kristuse Evangeeliumi kuulutamiseks.20
14. Katehheetilise korralduse taotluseks on õpetuse valguse läbi muuta inimeste usk elavaks, teadlikuks ja tegevaks. Piiskoppidel tuleb hoolt kanda, et taoline õpetus antakse üksikasjalikult lastele, noorukitele, noortele ja täiskasvanutele. Selles õpetamises tuleb järgida nii sobilikku järjestust kui meetodeid, mis sobivad käsitletava ainesega ning kuulajate loomuse, võimete, vanuse ja eluolukordadega. Viimaks peavad nad hoolt kandma, et see õpetus põhineks Pühakirjal, pärimusel, liturgial, õpetusametil ja Kiriku elul.
Sealjuures peavad nad hoolt kandma katehhumeenide põhjaliku ettevalmistamise eest oma ülesande jaoks, et nad oleksid igakülgselt kursis Kiriku õpetusega ning omaksid nii teoreetilisi kui praktilisi teadmisi psühholoogia seadustest ja pedagoogilistest meetoditest.
Samuti peavad piiskopid püüdma uuendada või vähemalt kohandada paremal viisil täisealiste katehhumeenide õpetamist.
15. Oma pühitsemise ametit rakendades peavad piiskopid tähele panema, et nad on võetud inimeste seast ja määratud nende esindajateks Jumala ees selleks, et nad pakuksid pattude eest ande ja ohvreid. Piiskopid omavad vaimuliku seisuse sakramendi täiust ning kõik preestrid ja diakonid sõltuvad neist oma autoriteedi kasutamisel. Preestrid on piiskopiseisuse mõistlikud kaasteenijad, kes on ise pühitsetud Uue Lepingu tõelisteks preestriteks nõnda nagu diakonid on ordineeritud teenistuse jaoks, et nad teeniksid Jumala rahvast osaduses piiskoppide ja tema preestritega. Seetõttu on piiskopid Jumala saladuste peamised väljajagajad ning nende hoolde usaldatud Kiriku kogu liturgilise elu valitsejad, edendajad ja valvurid.21
Seetõttu peavad nad alatasa pingutama, et ustavad võiksid enam sügavamalt Armulaua kaudu tunda ja elada paasamüsteeriumi ning saada nõnda tugevalt seotud ihuks Kristuse armastuse ühtsuses.22 "Meie ise aga tahame pühenduda palvetamisele ja sõna teenimisele" (Ap 6:4) - nad peavad oma töö pühendama sellele eesmärgile, et kõik nende hoolde mõistetud ustavad võiksid olla ühel meelel palves (vt. Ap 1:14; 2,46), saaksid kasvada armus sakramentide vastuvõtmise läbi ning muutuksid Issanda ustavateks tunnistajateks.
Piiskopid, kes juhivad teisi täiuseni, peaksid usinalt edendama pühadust oma vaimulikkonna, ordurahva ja ilmikute hulgas vastavalt neist igaühe erilisele kutsumusele.23 Samuti peavad nad hoolsalt täitma oma kohust olla eeskujuks pühaduses, armastuses, alandlikkuses ja lihtsuses elatava elu kaudu. Pühitsegu nad enda hoolde usaldatud osakirikuid nõnda, et neist võiks täielikult välja paista Kristuse üleilmse Kiriku tõeline kuju. Antud põhjusel peavad nad niipalju kui võimalik edendama preestri- ja orduseisuse kutsumust ning tundma erilist huvi misjonikutsumuse vastu.
16. Isa ja karjase ametit teostades peavad piiskopid seisma oma rahva keskel kui need kes teenivad (vt. Lk 22:26-27). Olgu nad head karjased kes tunnevad oma lambaid ja kelle lambad tunnevad neid. Olgu nad tõelised isad kes paistavad silma armastuse vaimu ja hoolitsusega kõigi vastu ning kelle jumalikult antud autoriteedile alistuvad kõik tänulikult. Kogugu ja kujundagu nad oma karja kogu perekonda nõnda et igaüks, olles teadlik oma kohustustest, võiks elada ja töötada armastuse osaduses.
Selleks, et need asjad tõhusalt teostada, peavad piiskopid kes on "valmis igale heale teole" (2Tm 2:21) ja "taluvad kõike äravalitute pärast" (2Tm 2:10), korraldama oma elu meie ajastu vajadustega kohandatud viisil.
Piiskopid peavad alati embama preestreid erilise armastusega kuna viimased võtavad osaliselt enda peale piiskoppide kohustused ja mured ning kannavad nende raskust päev-päevalt nõnda innukalt. Nad peavad oma preestritesse suhtuma kui poegadesse ja sõpradesse (vt. Jh 15:15) ning olema neid valmis ära kuulama. Usaldava läheduse läbi oma preestritega, peaksid piiskopid püüdma edendada terves piiskopkonnas kogu pastoraalset tegevust.
Nad peavad huvituma oma preestrite vaimsest, intellektuaalsest ja materiaalsest olukorrast, et viimased saaksid elada püha ja jumalakartlikku elu ning täita oma teenistust ustavalt ja viljakalt. Antud põhjusel peavad nad julgustama ühingute tegevust ning korraldama spetsiaalseid kokkusaamisi kus preestrid võiksid aeg-ajalt koguneda selleks, et sooritada pikemaid harjutusi mille varal uuendada oma vaimset elu kui ka omandada sügavamaid teemasid, eriti mis puudutavad Pühakirja ja teoloogiat, tähtsamaid sotsiaalseid küsimusi ja pastoraalse tegevuse uusi meetodeid. Piiskopid peavad toimeka halastusega tegelema preestritega, kes on mistahes hädaohus või on kaotanud teatud lugupidamise.
Selleks, et suuta igakülgsemalt arvestada ustavate heaoluga vastavalt neist igaühe olukorrale, peavad piiskopid püüdma viia end täiel määral kurssi nende sotsiaalsete tingimustega milles nad elavad. Selleks tuleb neil kasutada kohaseid meetodeid, eriti sotsiaalseid uuringuid. Nad peavad ilmutama oma hoolt kõigi vastu olenemata nende vanusest, olukorrast või rahvusest, olgu nad siis kohalikud, võõrad või välismaalased. Seda pastoraalset hoolekannet teostades peavad nad oma ustavate jaoks säilitama neile sobiliku osa Kiriku toimetustes; samuti tuleb neil tunnustada ustavate kohustust ja õigust osaleda aktiivselt Kristuse Müstilise Ihu ülesehitamisel.
Nad peavad armastavalt lävima lahusolevate vendadega, õhutama ka ustavaid kohtlema neid suure lahkuse ja armastusega ning edendama oikumeenikat Kiriku poolt mõistetud viisil.24 Samuti peab olema piiskoppide südames koht ristimata inimeste jaoks, et ka viimaste üle võiks paista Jeesuse Kristuse armastus, kelle tunnistajateks piiskopid on kõigi inimeste ees.
17. Tuleb ergutada erinevate apostolaadi vormide tegevust ning piiskopi juhtimisel peab neid viljelema kogu piiskopkonnas või selle teatud piirkondades kooskõlastatuna ja tihedas seoses kõigi apostellike tegevustega. Sellisel viisil saavad kõik ettevõtmised ja organisatsioonid juhitud harmoonilise tegevuse suunas, olgu need siis katehheetilised, missionaarsed, karitatiivsed, sotsiaalsed, perekonda ja kasvatust puudutavad või mõned teised pastoraalset eesmärki teenivad programmid. Samal ajal saab seeläbi ka piiskopkonna ühtsus enam silmnähtavaks.
Ustavaid tuleb tarmukalt õhutada võtma enese peale oma kohustus jätkata apostolaati vastavalt igaühe elustaatusele ja võimetele. Neid tuleb kutsuda osalema või kaasa aitama ilmikute apostolaadi mitmesugustes tegevustes, eriti Katoliku Aktsioonis.25 Samuti tuleb soodustada ja toetada neid assotsiatsioone mis otseselt või kaudselt taotlevad üleloomulikku eesmärki, näiteks neid mille sihiks on saavutada täiuslikum elu, levitada Kristuse Evangeeliumi kõigile inimestele, arendada kristlikku õpetust või liturgilist apostolaati, püüelda sotsiaalsete eesmärkide poole või sooritada vagadus- ja armastustegusid.
Apostolaadi vormid tuleb sobivalt kohandada praeguste vajadustega ning seejuures tuleb arvestada mitte üksnes inimese vaimsete ja moraalsete olukordadega, vaid ka tema sotsiaalsete, demograafiliste ja majanduslike tingimustega. Pastoraalse sotsioloogia asutuste kaudu teostatud usulised ja sotsiaalsed uuringud panustavad palju selle eesmärgi edukale ja viljakale saavutamisele ning on ülimalt soovitatavad.
18. Erilist hoolt tuleb üles näidata nende ustavate vastu, kes oma eluviisi või elutingimuste tõttu ei saa küllaldaselt kasutada koguduse preestrite üldist ja korralist pastoraalset hoolekannet või on sellest koguni ära lõigatud. Sellest grupist enamus on migrandid, pagulased ja põgenikud, meremehed, lendurid, mustlased ja teised nendesarnased. Sobivad pastoraalsed meetodid tuleb välja arendada ka nende vaimuliku elu kinnitamiseks, kes sõidavad mõneks ajaks puhkama teistesse riikidesse.
Piiskoppide Konverentsid, eriti lokaalsed, peavad pöörama aktiivset tähelepanu survet avaldavatele probleemidele mis puudutavad eelpoolmainitud gruppe. Nad peavad vabatahtliku nõusoleku ja ühendatud jõupingutuste kaudu sobilike meetodite ja institutsioonide abil jälgima ning edendama nende inimeste pastoraalset hoolekannet. Samuti peavad nad meeles pidama Apostelliku Tooli poolt juba kehtestatud või kehtestatavaid spetsiaalseid reegleid,26 mida võib targalt kohandada aja, koha ja isikute olukordadele.
19. Täites oma apostellikku ametit mis puudutab hingede päästet, omavad piiskopid per se täielikku ja täiuslikku vabadust ning sõltumatust mistahes tsiviilautoriteedist. Seega ei tohi neid otseselt ega kaudselt takistada pidada oma kiriklikku ametit ega keelata neil vabalt suhelda Apostelliku Tooli, kiriklike autoriteetide või nende alluvatega. Kahtlemata sel ajal kui pühad karjased pühenduvad oma karja vaimulikule hoolekandele, nad tegelikult ka hoolivad nende sotsiaalsest ja tsiviilsest arengust ning õitsengust. Vastavalt oma ameti loomusele on piiskoppidele kohane selle eesmärgi nimel teha aktiivset koostööd kohalike võimuorganitega ning propageerida kuulekust õiglastele seadustele ja austust legitiimselt määratud ametivõimude vastu.
20. Kuna piiskoppide apostellik amet oli rajatud Issanda Kristuse poolt ja see teenib vaimulikku ja üleloomulikku eesmärki, siis teatab käesolev pühim Oikumeeniline Kirikukogu, et õigus piiskopi kandidaate üles seada ja ametisse määrata kuulub õigustatult, eriliselt ja per se eranditult õiguspädevale kiriklikule autoriteedile.
Eesmärgil kaitsta täiel määral Kiriku vabadust ja soodustada sobivamalt ning tõhusamalt ustavate heaolu, soovib käesolev püha Kirikukogu, et tulevikus ei anta enam tsiviilautoriteetidele õigusi või privileege preestreid piiskopi ametisse valida, nimetada, esitleda või ametisse määrata. Käesolev pühim Sinod tunnustab tänulikult ja hindab kõrgelt nende tsiviilautoriteetide soosivat suhtumist Kirikusse, kes Apostelliku Tooliga arupidamise järel on väga vastutulelikult palunud luba vabatahtlikult loobuda eeltoodud õigustest ja privileegidest, mida nad hetkel omavad lepingu või tava tõttu.
21. Piiskoppide pastoraalse ameti tähtsuse ja raskuse tõttu nõutakse tõsiselt piiskopkonna piiskoppidelt ja teistelt, keda seaduse järgi loetakse nendega võrdseteks, esitada tagasiastumispalve oma ametist kas enda initsiatiivil või kompetentse autoriteedi kutsel siis, kui nad ei suuda kõrge ea või mõne muu tõsise põhjuse tõttu täita enam korralikult oma tööülesandeid. Kui kompetentne autoriteet tagasiastumispalve rahuldab, siis tuleb tal hoolt kanda nii pensionile jäänute kohase toetamise kui neile vastavate spetsiaalsete õiguste tagamise eest.
II Piiskopkonna piirid
22. Selleks, et piiskopkond täidaks oma eesmärgi, peab Kiriku olemus saama selgelt nähtavaks sellesse piiskopkonda kuuluvale Jumala rahvale. Samuti peavad piiskopid suutma tõhusalt täita oma pastoraalseid töökohustusi enda rahva hulgas. Viimaks tuleb võimalikult täiuslikult teenida Jumala rahva heaolu.
Kõik see nõuab piiskopkondade piiride kohast piiritlemist ning mõistlikku ja apostolaadi vajadustega kooskõlas olevat vaimulike ja ressursside jaotamist. Kõik need asjad toovad kasu mitte üksnes vaimulikele ja sellesse otseselt kaasatud ustavatele, vaid kogu Katolikule Kirikule.
Piiskopkonna piiride osas määrab käesolev pühim Kirikukogu, et võimalikult kiiresti tuleb ettevaatlikult ette võtta hingede heaolu silmas pidades piiskopkonna piiride kohane revideerimine. Seda saab teha piiskopkondi lahutades, osadeks jaotades või ühendades, muutes nende piire, määrates piiskopitoolile parema asukoha või andes neile uue sisemise korralduse ja seda eriti juhul kui piiskopkonna hulka kuuluvad suurlinnad.
23. Piiskopkonna piire revideerides seisneb esmane mure iga piiskopkonna orgaanilises ühtsuses mille isikkoosseis, ametid ja institutsioonid peavad toimima korrakohase funktsionaalse ihuna. Individuaalsetel juhtudel tuleb hoolikalt uurida kõiki tingimusi ning pidada meeles järgnevaid peamisi kriteeriume:
1) Piiskopkonna piire kindlaks määrates tuleb võimalikult suurel määral arvestada Jumala rahva koosseisu mitmekesisusega. Selline korraldus aitab suuresti kaasa pastoraalse ameti edukamale rakendamisele. Samal ajal tuleb loomupärased inimgrupid ühes tsiviilvõimkonna ja sotsiaalsete institutsioonidega mis moodustavad elanikkonna orgaanilise struktuuri, võimalikult suurel määral ka üksustena säilitada. Ilmselt sellel põhjusel peab iga piiskopkonna territoorium olema püsiv. Vajadusel tuleb pöörata tähelepanu ka riigipiiridele ning regioonide ja rahvaste eriomastele psühholoogilistele, majanduslikele, geograafilistele ja ajaloolistele tunnustele.
2) Piiskopkonna suurus ja selle elanike arv peab üldiselt olema selline, et ühest küljest lähtudes oleks piiskop suuteline, isegi kui teised teda abistavad, täitma oma piiskoplikke funktsioone ning läbi viima pastoraalseid visitatsioone, juhatama ja koordineerima ustavalt oma piiskopkonna kõiki apostolaadi tegemisi ning tundma hästi iseäranis oma preestreid ning piiskopkonna ettevõtmistes osalevaid orduliikmeid ja ilmikuid. Teisalt peab piiskopkonna küllaldane ja kohane territoorium olema nõnda suur, et piiskop ja vaimulikud saaksid kasutoovalt pühendada kogu oma energia selle teenimisele, jätmata seejuures tähelepanuta üleilmse Kiriku vajadusi laiemalt.
3.) Viimaks selleks, et päästeteenistus oleks igas piiskopkonnas tõhusamalt teostatud, peab kõigis piiskopkondades regulaarselt olema vähemalt piisaval hulgal ja vastava kvalifikatsiooniga vaimulikke, kes hoolitseksid korrakohaselt hingede eest. Samuti ei tohi puududa ametid, institutsioonid ja organisatsioonid mis on osakirikule omased ning mis kogemuse põhjal on osutunud vajalikeks selle tagajärjekamale valitsemisele ja apostolaadile. Lõpuks peavad töötegijate ja institutsioonide toetamiseks vajaminevad ressursid olema kas käepärast või vähemalt mõistlikult ette nähtud.
Samal põhjusel peab piiskopkonna piiskop kandma hoolt teise riitusesse kuuluvate ustavate vaimulike vajaduste eest selle riituse preestrite ja koguduste või piiskopliku vikaari vahendusel kes on varustatud tarvilike volitustega. Sobivusel peab viimatinimetatu omama piiskopiseisust. Vastasel korral peab ordinaarius täitma erinevate riituste ordinaariuse kohustusi. Kui teatud põhjustel need korraldused pole Apostelliku Tooli hinnangul realiseeritavad, siis tuleb erinevate riituste jaoks ametisse määrata nõuetele vastav hierarhia.27
Samamoodi tuleb analoogsetel tingimustel hoolitseda erinevatesse keelegruppidesse kuuluvate ustavate eest kas sama keelt kõnelevate preestrite ja koguduste kaudu, antud keelt korralikult valdava piiskopliku vikaari vahendusel kes vajadusel võib omada piiskopiväärikust või siis teiste enam asjakohasemate viiside kaudu.
24. Selleks, et kutsuda piiskopkondades esile punktides 22 ja 23 sätestatud muutusi ja teisendusi, on pädevatel piiskoplikel konverentsidel soovitav neid asju uurida endale vastaval territooriumil. Sealjuures peavad nad jätma puutumata Ida Kirikute korralduse. Kui seda peetakse sobilikuks, siis võib antud otstarbeks ellu kutsuda piiskoplik komisjon. Samas tuleb neil alati arvestada asjassepuutuvate provintside või regioonide piiskoppide arvamustega. Viimaks peavad nad Apostellikule Toolile esitama oma soovitused ja tahteavaldused.
III PIISKOPKONNA PIISKOPPIDE KAASTÖÖLISED NENDE PASTORAALSES AMETIS
1. Koadjuutorpiiskopid ja abipiiskopid
25. Piiskoppide pastoraalne amet piiskopkonna valitsemiseks peab olema seatud nõnda, et esmalt arvestab see alati Issanda karja hea käekäiguga. Selle heaolu korrakohaseks kaitsmiseks tuleb tihtilugu määrata ametisse abipiiskopid, sest piiskopkonna piiskop ei suuda isiklikult täita kõiki piiskopi kohustusi nii hästi kui seda nõuab hingede heaolu. Vajaduse auksiliaarpiiskopi järele võib esile kutsuda piiskopkonna laiaulatuslikkus, selle elanike suur arv, apostolaadi eriline loomus või teised erisuguse iseloomuga põhjused. Tegelikult nõuab konkreetne vajadus mõnikord piiskopkonna piiskoppi abistava koadjuutorpiiskopi ametisse määramist. Koadjuutorpiiskoppidele ja abipiiskoppidele tuleb anda need volitused (facultatibus instrumendi) mis on hädavajalikud nende töö tõhusamaks täitmiseks ja piiskoppidele kohase väärikuse kaitsmiseks. Loomulikult tuleb see teostada kahjustamata piiskopkonna administratsiooni ühtsust ja piiskopkonna piiskopi autoriteeti.
Kuna koadjuutorpiiskopid ja abipiiskopid on kutsutud jagama osa piiskopkonna piiskoppide koormast, siis peavad nad rakendama oma ametit sellisel viisil, et nad toimiksid kõigis asjus nendega otsusekindlas üksmeeles. Lisaks peavad nad piiskopkonna piiskoppide vastu alati üles näitama kuulekust ja lugupidamist. Piiskopkonna piiskopid omakorda peavad omama vennalikku armastust koadjuutorpiiskoppide ja abipiiskoppide vastu ning hoidma neid au sees.
26. Kui hingede heaolu seda nõuab, siis ei tohiks piiskopkonna piiskop kõhelda paluda pädevalt autoriteedilt ühte või enamat abipiiskoppi kes piiskopkonna jaoks määratakse ametisse ilma järglusõiguseta. Kui määramiskirjas pole esitatud teist tingimust, siis peab piiskopkonna piiskop nimetama ametisse oma auksiliaarpiiskopi või abipiiskopid generaalvikaaridena või vähemalt piiskoplike vikaaridena . Nad sõltuvad ainult piiskopkonna piiskopi autoriteedist ning viimane võib soovida nendega konsulteerida siis, kui ta uurib peamise tähtsusega probleeme, iseäranis neid mis omavad pastoraalset sisu.
Kui pädev autoriteet pole otsustanud teisiti, siis abipiiskoppidele seaduse järgi antud võim ja volitused ei lakka piiskopkonna piiskopi valitsusaja lõppemisega. Tooli vakantseks jäädes on samuti soovitatav, et piiskopkonna valitsemise amet - juhul kui tõsised põhjused ei veena vastupidiselt - tuleb üle anda abipiiskopile või kui neid on mitu, siis ühele neist.
Järglusõigusega ametisse määratud koadjuutorpiiskop peab alati olema piiskopkonna piiskopi poolt ametisse nimetatud generaalvikaarina. Konkreetsetel juhtudel võib pädev autoriteet anda talle veelgi ulatuslikumad volitused. Tagamaks piiskopkonna võimalikult suur praegune ja tulevane heaolu peavad piiskopkonna piiskop ja tema koadjuutorpiiskop suure tähtsusega asjades teineteisega nõu pidama.
2. Piiskopkondlik kuuria ja nõupidamised
27. Generaalvikaar on piiskopkondliku kuuria tähtsaim amet. Ent nii sageli kui piiskopkonna nõuetele vastav valitsemine seda vajab, võib piiskop ametisse nimetada ühe või mitu piiskoplikku vikaari. Piiskoplikud vikaarid omavad automaatselt sama autoriteeti mille üldine seadus annab generaalvikaarile, kuid nad saavad seda rakendada üksnes kas piiskopkonna kindlas osas või piiritletud tegevussuundi täites või kindlaksmääratud riituse ustavate heaks.
Piiskopkonna valitsemises kuuluvad piiskopi kaastööliste hulka need preestrid, kes moodustavad tema senati või nõukogu nagu toomkapiitel, nõuandjate nõukogu või teised komisjonid, mis on asutatud vastavalt erinevate paikkondade tingimustele ja loomusele. Vajadusel tuleb need institutsioonid, iseäranis toomkapiitel, reorganiseerida vastavalt käesoleva aja vajadustele.
Piiskopkonna kuuriasse kuuluvad preestrid ja ilmikud peavad mõistma, et nad annavad kasuliku panuse piiskopi pastoraalsesse teenistusse.
Piiskopkonna kuuria peab olema organiseeritud nii, et see oleks piiskopi jaoks sobiv tööriist mitte ainult piiskopkonna haldamises, vaid ka apostolaadile vajaminevate tööde teostamises.
Äärmiselt soovitatav on asutada igas piiskopkonnas pastoraalne nõukogu, mida juhatab piiskopkonna piiskop ise ning mille töös osalevad spetsiaalselt väljavalitud vaimulikud, orduliikmed ja ilmikud. Selle komisjoni kohuseks on uurida ja hinnata pastoraalseid ettevõtmisi ning formuleerida neid puudutavad praktilised otsused.
3. Piiskopkonna vaimulikkond
28. Kõik preestrid, niihästi ilmik- kui ordupreestrid, osalevad ja teostavad koos piiskopiga Kristuse ühte preesterlust ning on seeläbi määratud olema piiskoppide seisuse mõistlikud kaastöölised. Ent hingede hoolekandes hoiavad esikohta osakirikusse inkardineeritud või kinnitatud piiskopkonna preestrid, kes pühenduvad täielikult Issanda karja ühe teatud osa karjatsemisele. Seega moodustavad nad ühe presbüteeriumi (presbyterium) ja ühe perekonna, kelle isaks on piiskop. Selleks, et piiskop oleks suuteline õiglasemalt ja korrakohasemalt jaotama oma preestrite vahel vaimulikke ülesandeid peab ta ülesannete ja hüvede eraldamisel omama möödapääsmatut vabadust. Seetõttu tuleb alla suruda need õigused või privileegid mis seda vabadust mistahes viisil kitsendavad.
Piiskopi ja piiskopkonna preestrite vahelised suhted peavad rajanema eelkõige üleloomuliku armastuse sidemetel, et preestrite ja nende piiskopi üksmeelne tahe võiks pastoraalse tegevuse muuta viljakamaks. Seega hingede suurema teenimise nimel astugu piiskop diskussiooni oma preestritega, seda koguni kollektiivselt ning arutagu nendega iseäranis pastoraalseid küsimusi. Piiskopil tuleb seda teha mitte ainult juhuslikult, vaid võimalusel ka kindlaksmääratud ajavahemike järel.
Lisaks peavad kõik preesterkonna preestrid olema omavahel ühendatud ning jagama siirast muret kogu piiskopkonna vaimse heaolu pärast. Samuti peavad nad tähele panema, et need hüved mille nad saavad oma kirikliku ameti tõttu, on tihedalt seotud nende vaimuliku tööga. Seepärast tuleb neil piiskopi suunamisel ja oma vahendite piires suuremeelselt aidata kaasa piiskopkonna materiaalsete vajaduste rahuldamisele.
29. Piiskopi lähedasemad kaastöölised on need preestrid, kelle peale on pandud kas piiskopkonna teatud piirkonnas või ustavate eriliste gruppide hulgas pastoraalsed kohustused või kogudustevahelise iseloomuga apostellikud tööd või on nende ülesanded seotud spetsiifilist laadi tegevusega.
Preestrid, keda piiskop on määranud täitma apostolaadi mitmesuguseid töid kas koolides või teistes asutustes ja assotsiatsioonides, annavad äärmiselt väärtuslikku kaasabi. Ka need preestrid, kes osalevad piiskopkonnavahelistes tegevustes, peavad soovitatavalt saama selle piiskopi erilise hoole osaliseks kelle piiskopkonnas nad elavad kuna nad teostavad apostolaadi silmapaistvaid töid.
30. Ent koguduse preestrid on piiskopi kaastöölised väga erilisel moel, sest neile kui omaenda õigustega karjastele on piiskopi autoriteedi alluvuses usaldatud hingede hoolekanne teatud piiskopkonna osas.
1.) Hingede eest hoolt kandes peavad koguduse preestrid ja nende abilised täitma oma õpetamise, pühitsemise ja valitsemise kohustust nõnda, et ustavad ja kogudused tõesti tunneksid, et nad on nii piiskopkonna kui üleilmse Kiriku liikmed. Sellel põhjusel tuleb neil koostööd teha piirkonnas pastoraalset ametit pidavate teiste koguduse preestritega ja preestritega (nagu Vicarii Foranei ja Dekaanid) ning ka nendega kes tegelevad kogudustevaheliste
töödega. Sellisel viisil saab piiskopkonnas tehtav pastoraalne töö ühtlustatud ja tõhustatud.
Pealegi peab hingede hoolekanne olema alati mõjutatud misjonivaimust nõnda, et see ulatub sobilikul moel igaüheni, kes elab piiskopkonna piirides. Kui koguduse preester ei saa kontakteeruda teatud inimgruppidega, siis peab ta otsima abi teistelt, kaasa arvatud ilmikutelt kes saavad teda apostolaadis abistada.
Hingede hoolekande tõhustamiseks on preestritele ülimalt soovitatav elada kogukondlikku elu ja seda eriti nende hulgas, kes on seotud sama kogudusega. Selline eluviis aitab kaasa apostellikule tegevusele ning pakub ustavatele armastuse ja ühtsuse eeskuju.
2.) Oma õpetamisametit teostades on koguduse preestrite kohuseks kuulutada Jumala sõna kogu ristirahvale nõnda, et juurdunuina usus, lootuses ja armastuses, võiksid nad kasvada Kristuses ning kristliku kogukonnana saaksid nad anda tunnistust sellest armastusest mida Issand on soovitanud (vt. Jh 13:35). Koguduse preestrid peavad ustavates esile kutsuma täieliku teadmise päästemüsteeriumist katehheetilise õpetuse kaudu mis on kohandatud igaühe vanusega. Seda õpetust edastades peavad nad otsima mitte üksnes abi ordurahvalt, vaid ka koostööd ilmikutega ning asutama Kristliku Õpetuse Vennaskonna .
Täites oma kohustust pühitseda oma rahvast, peavad koguduse preestrid hoolt kandma selle eest, et Armulauaohvri pühitsemine oleks kristliku kogukonna kogu elu kese ja kulminatsioon. Nad peavad töötama ennastsalgavalt selle nimel, et ustavad oleksid kosutatud vaimse toiduga sakramentide vaga ja sagedase vastuvõtmise ning aruka ja aktiivse osalemise läbi liturgias. Samuti peavad koguduse preestrid tähele panema kui palju panustab meeleparandussakrament kristlase elu arengusse ning seepärast peavad nad tegema ennast kättesaadavaks selleks, et kuulata ustavate pihtimusi. Vajadusel peavad nad kutsuma appi mitmeid keeli valdavad preestrid.
Oma karjaseametit teostades peavad koguduse preestrid nägema vaeva selle nimel, et tunda oma karja. Kuna koguduse preestrid on kõigi lammaste karjased, siis peavad nad edendama täielikku kristlikku elu nii üksikute ustavate hulgas kui ka perekondades, assotsiatsioonides (iseäranis nendes, mis on pühendunud apostolaadile) ja terves koguduses. Seetõttu peavad nad külastama kodusid ja koole nende pastoraalse töö nõuetele vastaval määral. Nad peavad pöörama erilist tähelepanu noorukitele ja noortele. Neil tuleb isalikus armastuses pühenduda vaestele ja haigetele. Nad peavad tundma erilist muret tööliste pärast. Viimaks tuleb neil julgustada ustavaid kaasa aitama apostolaadi tegemistes.
3.) Koguduse preestritega koostöötavad abipreestrid annavad pastori autoriteedi alluvuses hädavajaliku ja teoka panuse pastoraalsele teenimisele. Seepärast peavad nad alati olema vennalikus läbikäimises ning vastastikkuses armastuses ja austuses koguduse preestri ja tema abilistega. Nad peavad abistama üksteist nõuannete, abi ja eeskujuga, tagamaks koguduse teenimises ühtse tahte ja ühise innukuse.
31. Otsustades preestri sobivuse üle juhtima mistahes kogudust, peab piiskop arvestama mitte ainult tema teadmistega õpetusest, vaid ka preestri pieteediga, apostelliku entusiasmiga ning teiste andide ja omadustega mis on vajalikud hingede hoolekande nõuetekohaseks teostamiseks.
Kogudus eksisteerib ainult hingede hüvanguks. Sellel põhjusel peab piiskop olema suuteline hõlpsamalt ja tõhusamalt hoolitsema vakantsete pastoraatide eest. Sellel eesmärgil tuleb tühistada kõik õigused – välja arvatud orduliikmete õigused - kandidaate esitada ja ametisse nimetada. Seal kus ta on olemas tuleb ka tühistada nii üldist kui erilist konkursi seadust.
Koguduse preestrid peavad omama endale vastavates kogudustes hingede heaolu poolt nõutavat stabiilsust oma ametis. Vahe vahetatavate ja vahetamatute koguduse preestrite vahel tuleb kõrvaldada ning koguduse preestrite üleviimise ja tagandamise kord läbi vaadata ning lihtsustada. Sellisel viisil saab piiskop, järgides loomulikku ja kanoonilist õigust, kanda paremini hoolt hingede hüvanguks tarvilike vajaduste eest.
Koguduse preestritelt, kes on võimetud täitma korralikult ja viljakalt oma ametit kas kõrge vanuse tõttu või mõnel muul tõsisel põhjusel, on kiirelt nõutav esitada oma lahkumispalve kas vabatahtlikult või piiskopi kutse peale. Piiskop peab pensionile jäänutele tagama sobiva toetuse.
32. Viimaks on seesama mure hingede pärast aluseks koguduste rajamise ja tegevuse lõpetamise kindlaks määramisele või uuesti läbi vaatamisele ning teistele sellist laadi muutustele mida piiskop on volitatud ette võtma omaenda autoriteedile toetudes.
4. Ordurahvas
33. (Käesoleva dokumendi selles paragrahvis sisaldab mõiste "ordurahvas" endas ka teiste, evangeelseid tõotusi andvate ühingute liikmeid). Ordurahval on kohustus, igaühel vastavalt oma iseloomulikule kutsumusele, osaleda tulihingeliselt ja hoolsalt kogu Kristuse Müstilise Ihu ülesehitamises ja laiendamises ning osakirikute hüvanguks tehtavas töös. Nende esmaseks kohuseks on edendada neid eesmärke palve, meeleparandustegude ja oma eluga antava eeskuju kaudu. Käesolev pühim Sinod kannustab neid jõuliselt kasvatama oma austust ja entusiasmi nende vahendite vastu. Väärilise taktitundega oma religioossele kogukonnale omase loomuse vastu, peaksid nad ka söekamalt astuma apostolaadi välispidistesse tegevustesse.
34. Ordupreestrid on pühitsetud preestriameti jaoks nõnda, et nad oleksid piiskoppide seisuse mõistlikud kaastöölised. Arvestades hingede suuremaid vajadusi, võivad nad tänapäeval olla piiskoppidele veelgi suuremaks abiks. Seepärast võib öelda, et teatud mõttes kuuluvad nad reaalselt piiskopkonna vaimulikkonna hulka sedavõrd, kuivõrd nad pühade prelaatide autoriteedi alluvuses osalevad hingede hoolekandes ja apostolaadi poolt nõutavate ülesannete teostamises. Ka religioossete kogukondade teised mees- ja naisliikmed kuuluvad erilisel viisil piiskopkondlikku perekonda ning osutavad vaimulikule hierarhiale suurepärast kaasabi. Apostolaadi nõuete suurenemisega saavad ja peavad nad pakkuma veelgi enam abi.
35. Selleks et kõikides piiskopkondades harmooniliselt teostada apostolaadi jaoks vajaminevad tööd ning säilitada puutumatuna piiskopkonna ühtne korraldus, sätestatakse alljärgnevad aluspõhimõtted:
1.) Ordurahvas peab alati andunud aupaklikkuse ja austusega pidama piiskoppe apostlite järglasteks. Kui nad on seaduslikult kutsutud võtma enese kanda töid apostolaadi heaks, siis on nad kohustatud täitma oma ülesandeid piiskoppidele kättesaadavate ja sõnakuulelike abilistena.28 Tõepoolest, ordurahvas peab pidama auks vastata varmalt ja ustavalt piiskoppide nõudmistele ja soovidele selleks, et seeläbi omandada veelgi laiahaardelisem roll inimkonna päästmise teenistuses. Nõnda toimides tuleb neil osutada väärilist austust oma ordude või institutsioonide olemuse vastu ning järgida nende põhikirja mida vajadusel peab antud eesmärgiga kohandama vastavalt käesoleva kirikukogu määruses sätestatud põhimõtetele. Iseäranis silmas pidades hingede pakilist vajadust ja piiskopkonna vaimulike vähesust, võivad piiskopid kutsuda religioosseid kogukondi mis pole pühendunud ainult kontemplatiivsele elule, osalema mitmesugustes pastoraalsetes teenistustes. Seejuures peavad piiskopid arvestama iga kogukonna eripärase loomusega. Religioossete kogukondade ülemad peavad sellist tegevust kõikvõimalikult soodustama ning koguni tunnustama ajutiselt loodud kogudusi.
2.) Aktiivses apostolaadis osalev ordurahvas peab pakatama oma religioosse kogukonna vaimust, järgima ustavalt reeglit ning kuuletuma ülematele. Piiskopid ei tohiks unustada seda kohustust nende peale panna.
3.) Vabastuse privileeg, mille kaudu ordurahvas on kutsutud paavsti või mõne teise kirikliku autoriteedi teenistusse ning vabastatud piiskoppide jurisdiktsiooni alt, puudutab peamiselt nende kogukondade seesmist korraldust sellisel viisil, et nendes kogukondades on kõik asjad asjakohasemalt koordineeritud ning religioosse elu kasv ja sügavus paremini arendatud.29 Need kogukonnad on vabastatud ka selleks, et paavst võiks neid kasutada üleilmse Kiriku hüvanguks30 või saaks seda teha mõni teine kompetentne kiriklik autoriteet oma jurisdiktsiooni all olevate kirikute kasuks. Vastavalt seaduse sättele ei välista see vabastatus individuaalsetes piiskopkondades ordurahva allumist piiskopi jurisdiktsioonile sedavõrd, kuivõrd seda nõuab piiskopi- poolsete pastoraalsete kohustuste täitmine ning hingede hoolekande reeglipärane korraldus.31
4.) Nii vabastatud kui jurisdiktsiooni all olevad orduliikmed alluvad kohaliku ordinaariuse autoriteedile nendes asjades mis puudutavad avalike jumalateenistuste pidamist (välja arvatud juhul kui need puudutavad erinevaid riitusi), hingede hoolekannet, rahvale suunatud kiriklikku kuulutust; Kristusele ustavate, iseäranis laste, usulist ja moraalset kasvatamist, katehheetilise õpetuse andmist ja liturgia formuleerimist. Samamoodi allub ordurahvas kohalikule ordinaariusele nii vaimulikele sobiliku väärikuse küsimustes kui kõikvõimalikes töödes mis on seotud püha apostolaadi teostamisega. Ka ordurahva poolt ülalpeetavad katoliku koolid kuuluvad üldise poliitika ja järelvalve osas kohaliku ordinaariuse autoriteedi alluvusse, kuid ordurahva õigus neid juhatada jääb muutumatuks. Samas on ordurahvas kohustatud järgima kõike seda, mida piiskoppide kontsiilid või konverentsid seaduslikult üleüldiseks täitmiseks määravad.
5.) Tuleb stimuleerida hästikorraldatud koostööd erinevate religioossete kogukondade ning nende ja piiskopkonna vaimulike vahel. Samas peab kõigis apostellikes töödes ja tegemistes toimima tihe koostöö. See sõltub iseäranis südamete ja meelte üleloomulikust hoiakust mis juurdub ja rajaneb armastusel. Selle koostöö üle on Apostellik Tool õiguspädev teostama järelvalvet üleilmses Kirikus; piiskopid on kompetentsed seda tegema endale vastavates piiskopkondades ning patriarhaalsed sinodid ja piiskoppide konverentsid oma territooriumil. Lugupidamisega nende apostolaadi ülesannete vastu, mille ordurahvas peab enda kanda võtma, võivad piiskopid või piiskoppide konverentsid, religioossete kogukondade ülemad või tähtsamate ülemate konverentsid meetmeid rakendada alles peale ühiseid nõupidamisi.
6.) Edendamaks piiskoppide ja ordurahva vahelisi üksmeelseid viljakaid suhteid peavad piiskopid ja religioossete kogukondade ülemad kindlaksmääratud aegadel ja sobivate ajavahemike järel tulema kokku ning pidama nõu nende asjade osas mis puudutavad nende territooriumil teostatavat apostolaati.
III PIISKOPPIDE KOOSTÖÖ PALJUDE KIRIKUTE ÜHISEKS HÜVANGUKS
1. Sinodid, kirikukogud ja iseäranis piiskoppide konverentsid
36. Kiriku esimestest sajanditest alates on osakirikute valitsejateks seatud piiskopid olnud sügavalt mõjutatud vennaliku armastuse osadusest ning apostolaadi hoolde usaldatud üleilmsest misjoniinnukusest. Üldise hüve ning osakirikute heaolu nimel ühendasid nad oma jõud ja tahtlused. Nõnda said alguse sinodid, provintsiaalkonsiiliumid ja plenaarkonsiiliumid, milles piiskopid sätestasid erinevate kirikute jaoks ühise mudeli, mida peab järgima usutõdede õpetamisel ja kirikukorra kehtestamisel.
Käesolev püha Oikumeeniline Sinod soovib tõsiselt, et sinodite ja konsiiliumite auväärne korraldus õitseks värske elujõuga. Sellisel viisil süvendatakse usku ja talletatakse õpetust erinevates kirikutes enam sobivamalt ja tõhusamalt nagu ajastust tingitud vajadused seda nõuavad.
37. Piiskopid on eriti tänapäeval tihtilugu võimetud tõhusalt ja viljakalt täitma oma töökohustusi ilma, et nad iga päev ei töötaks kooskõlastatumalt ja tihedamalt koos teiste piiskoppidega. Juba paljude rahvaste juures sisse seatud piiskoppide konverentsid on andnud silmapaistvaid tõestusi viljakandvama apostolaadi kohta. Seepärast peab käesolev pühim Sinod kõikjal ääretult sobilikuks seda, et samasse rahvusesse või regiooni kuuluvad piiskopid moodustavad ühenduse, mis koguneb kindlaksmääratud aegadel. Seega siis, kui mõistlikud väljavaated ja kogemused on jagatud ning arvamused vahetatud, ilmneb teotahte püha osadus kirikute ühise hüve teenimises. Antud põhjusel sätestab käesolev püha Sinod piiskoppide konverentse puudutavad alljärgnevad määrused:
38. 1.) Piiskoppide konverents on sellist laadi nõukogu kus teatud rahvusest või kindlal territooriumil töötavad piiskopid täidavad üheskoos oma pastoraalset kohustust edendada Kiriku poolt inimkonnale pakutavat suuremat heaolu, iseäranis apostolaadi vormide ja meetodite kaudu mis on sobivalt kohandatud ajastu tingimustega.
2.) Piiskoppide konverentsi liikmed on kõik ordinaariused igast riitusest, koadjuutorpiiskopid, abipiiskopid ja teised titulaarpiiskopid, kes täidavad Apostelliku Tooli või Piiskoppide konverentsi poolt usaldatud spetsiaalseid ülesandeid. Piiskoppide Konverentsi liikmete hulka ei kuulu generaalvikaarid. De jure liikmeskonna hulka ei kuulu ka ülejäänud titulaarpiiskopid ja Rooma paavsti legaadid kuna viimased täidavad vastavas piirkonnas erakorralisi tööülesandeid.
Lokaalsed ordinaariused ja koadjuutorpiiskopid omavad nõuandvat häält. Abipiiskoppidel ja teistel piiskoppidel kellel on õigus konverentsil osaleda, on kas nõuandev või konsulteeriv hääl, nõnda nagu konverentsi staatus on selle määranud.
3.) Iga piiskoplik konverents koostab oma põhikirja mille vaatab üle Apostellik Tool. Teiste asjade hulgas peavad põhikirjas olema kehtestatud ametid, mis aitavad tulemuslikumalt saavutada konverentsi eesmärki nagu näiteks alaline piiskoppide nõukogu, piiskoppide komisjonid ja generaalsekretariaat.
4.) Piiskoppide konverentsi otsused, eeldusel, et need on vastu võetud seaduslikult, nende poolt on hääletanud vähemalt kaks kolmandikku konverentsil nõuandvat häält omavat prelaati ning need on heaks kiidetud Apostelliku Tooli poolt, omavad juriidiliselt siduvat jõudu ainult nendel juhtudel mis on kas sätestatud tavaõiguses või kehtestatud Apostelliku Tooli erilises mandaadis mis on antud spontaanselt või konverentsi enda palvel.
5.) Erinevate rahvaste juures ametisolevad piiskopid võivad sisse seada ühise konverentsi juhul kui seda nõuavad erilised olukorrad ning Apostellik Tool on selle heaks kiitnud. Lisaks tuleb julgustada erinevate rahvaste piiskoppide konverentside omavahelist suhtlust selleks, et edendada ja kindlustada ühist hüve.
6.) Ida Kirikute prelaatidele on ülimalt soovitatav, et oma kirikute korda sinoditel propageerides ning usu heaks tõhusamaid tegevusi edendades, arvestaksid nad ka kogu territooriumi üldise hüvanguga kus eksisteerib palju erineva riitusega kirikuid. Neil tuleb selles osas vahetada seisukohti riitustevahelistel nõupidamistel mida peetakse vastavalt kompetentse autoriteedi poolt esitatud kriteeriumitele.
II Kiriklike provintside piirid ja kiriklike regioonide rajamine
39. Hingede hüvang nõuab sobivaid piire mitte ainult piiskopkondadele vaid ka kiriklikele provintsidele; tõepoolest, see mõnikord koguni soovitab rajada uusi kiriklikke regioone. Nõnda saab paremini rahuldada apostolaadi vajadusi kooskõlas sotsiaalsete ja lokaalsete tingimustega. Sellisel viisil saab muuta sujuvamaks ja produktiivsemaks üksikute piiskoppide omavahelised suhted, nende läbikäimised oma peapiiskoppide ja teiste, samas riigis oma ametit pidavate piiskoppidega ning koguni piiskoppide ja tsiviilvõimude omavahelised suhted.
40. Seepärast kehtestab käesolev pühim Sinod nende eesmärkide teostamiseks alljärgnevad normid:
1) Kiriklike provintside piirid tuleb aegsasti esitada läbivaatusele ning peapiiskoppide õigused ja privileegid tuleb määratleda vastavalt uutele ja sobivatele normidele.
2)Üldise korralduse kohaselt tuleb kirikliku provintsiga ühendada kõik piiskopkonnad ja nendega seaduse järgi ekvivalentsed territoriaalsed üksused. Seega piiskopkonnad mis praegu alluvad otseselt Apostellikule Toolile ja ei ole ühendatud ühegi teisega, tuleb viia kokku ja moodustada neist võimalusel uus kiriklik provints või ühendada need selle kirikliku provintsiga mis on lähim või otstarbekohasem. Vastavalt tavaõiguse normidele tuleb need allutada peapiiskopi jurisdiktsiooni alla.
3) Kus iganes osutub kasulikuks, seal tuleb kiriklikud provintsid ühendada kiriklikeks regioonideks mille korraldus sätestatakse seaduse poolt.
41. On sobilik, et kompetentsed piiskoppide konverentsid uuriksid selliste kiriklike provintside või taoliste regioonide rajamisega seotud küsimusi kooskõlas normidega mis on piiskopkonna piire puudutavalt välja toodud punktides 23 ja 24. Seejärel tuleb neil Apostellikule Toolile esitada oma ettepanekud ja soovid.
III Piiskoppide piiskopkonnavälised kohustused
42. Kuna pastoraalsed vajadused kasvavalt nõuavad, et mõningaid pastoraalseid ettevõtmisi juhitakse ja jätkatakse ühisprojektidena, siis on sobilik luua teatud ametikohad mis teenivad kõiki või paljusid piiskopkondi kindlaksmääratud regioonis või rahva juures. Neid ameteid võivad pidada piiskopid. Käesolev püha Sinod soovitab, et nendes ametites teenivate prelaatide või piiskoppide ning piiskopkonna piiskoppide ja piiskoppide konverentside vahel eksisteeriks alati vennalik läbikäimine ja harmooniline koostöö pastoraalset teenimist puudutavates asjades. Tavaõiguses tuleb need suhted selgelt defineerida.
43. Sõjaväe sfääris teenivate inimeste erakorralise eluviisi tõttu vajab nende vaimulik hoolekanne spetsiaalset läbivaatamist. Võimalusel tuleb iga rahva kaitseväe sfääri sisse seada militaarvikariaat. Militaarvikaar ja kaplanid peavad ennastohverdavalt pühenduma sellele raskele tööle harmoonilises koostöös piiskopkonna piiskoppidega.32 Piiskopkonna piiskopid peavad vabastama militaarvikaarile piisava hulga selleks raskeks tööks ettevalmistatud preestreid. Samal ajal peavad nad toetama kõiki püüdlusi, mille eesmärgiks on parandada militaarsfääris teenivate inimeste vaimulikku heaolu.33
PEAMISED DIREKTIIVID
44. Käesolev pühim Sinod sätestab, et Kanoonilise Seaduse Koodeksi revideerimisel tuleb välja töötada kohased seadused mis on kooskõlas antud Määruses esitatud põhimõtetega. Samuti tuleb väärilist tähelepanu osutada komisjonide ja Kirikukogu isade tähelepanekutele.
Käesolev püha Sinod sätestab, et hingede hoolekande osas tuleb koostada üldised direktiivid, mida saaksid kasutada nii piiskopid kui hingekarjased. Nõnda tagatakse kindlad meetodid mis aitavad neil hõlpsamalt ja edukamalt täita oma pastoraalset ülesannet.
Samuti tuleb ette valmistada individuaalsed direktiivid, mis puudutavad ustavate spetsiaalsete gruppide pastoraalset hoolekannet, nõnda nagu konkreetsete rahvaste või regioonide erinevad tingimused seda nõuavad. Samas tuleb koostada teine direktiivide kogu mis käsitleb kristlaste katehheetilist õpetust ning hõlmab endas sellise õpetuse põhiprintsiipe, korraldust ja teemat käsitlevate raamatute koostamist. Nende direktiivide väljatöötamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata komisjonide ja Kirikukogu isade poolt väljaöeldud seisukohtadele.
Pühima ja jagamatu Kolmainu Jumala, Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
Määrus Piiskoppide Pastoraalsest Ametist Kirikus on leidnud isade heakskiidu käesoleval pühimal ja üleilmsel Vatikani Teisel Kirikukogul mis on seaduslikult kokku kutsutud. Meie, Kristuse poolt meile antud apostelliku väe läbi üheskoos Auväärsete Isadega, kiidame heaks, otsustame ja kehtestame selle Pühas Vaimus ning anname käsu, et kõik see mida Kirikukogul otsustati, saaks teatavaks tehtud Jumala auks.
Roomas, Püha Peetruse juures, 28. oktoobril 1965. aastal
1 Vatikani Esimene Kirikukogu, neljas istungjärk, Dogmaatiline Konstitutsioon Kristuse Kirikust, 1. osa, c. 3, Denz, 1828 (306).
2 Vatikani Esimene Kirikukogu, neljas istungjärk, Sissejuhatus Dogmaatilisse Konstitutsiooni Kristuse Kirikust, Denz. 1821 (3050).
3 Vatikani Teine Kirikukogu, Dogmaatiline Konstitutsioon Kirikust, pt. 3, art. 21; AAS 57 (1965), pp. 24-25.
4 Vatikani Teine Kirikukogu, Dogmaatiline Konstitutsioon Kirikust, pt. 3, art. 21: AAS 57 (1965), pp. 24-25.
5 Paavst Johannes XXIII, apostellik konstitutsioon Humanae Salutis, 25.12.1961: AAS 54 (1962), p. 6.
6 Vatikani Teine Kirikukogu, Dogmaatiline Konstitutsioon Kirikust, pt. 3, art. 22: AAS 57 (1965), pp. 25-27.
7 Ibid.
8 Ibid.
9 Ibid.
10 Paavst Paulus VI, motu proprio Apostolica Sollicitudo, 15. 09. 1965.
11 Vatikani Teine Kirikukogu, Dogmaatiline Konstitutsioon Kirikust, p. 3, art. 23: AAS 57 (1965), pp. 27-28.
12 Paavst Pius XII, entsüklika Fidei Donum, 21.04.1957; AAS 49 (1957), p. 27 jj.; Paavst Benedictus XV, apostellik läkitus Maximum Illud, 30.11.1919; AAS 11 (1919), p. 440; Paavst Pius XI, entsüklika Rerum Ecclesiae, 28.02.1926; AAS 18 (1926), p. 68.
13 Paavst Paulus VI, pidulik kõne kardinalidele, prelaatidele ja Rooma kuuria mitmesugustele ametnikele, 21.09.1963: AAS 55 (1963), p. 793 ff.
14 Vatikani Teine Kirikukogu, Määrus Ida Katoliku Kirikutest, 21.11.1964, art. 7-11: AAS 57 (1965), pp. 29 ff.
15 Trento Kirikukogu, viies istungjärk, määrus De Reform, c. 2, mansi 33, 30: 24. istungjärk, määrus De Reform, c. mansi 22, 159; vt. Vatikani Teine Kirikukogu, Dogmaatiline Konstitutsioon Kirikust, pt. 3, art. 25: AAS 57 (1965), p. 29 ff.
16 Vatikani Teine Kirikukogu, Dogmaatiline Konstitutsioon Kirikust, pt. 32, art. 25: AAS 57 (1965), pp. 29-31.
17 Paavst Johannes XXIII, entsüklika Pacem in Terris, 11.04.1963, passim: AAS 55 (1965), pp. 257-304.
18 Paavst Paulus VI, entsüklika Ecclesiam Suam, 6.08.1964: AAS 56 (1964), p. 639.
19 Paavst Paulus VI, entsüklika Ecclesiam Suam, 6.08.1964: AAS 56 (1964), p. 644-646.
20 Vatikani Teine Kirikukogu, Määrus Sotsiaalse Kommunikatsiooni vahenditest, 4.12.1963: AAs 56 (1964), pp. 145-153.
21 Vatikani Teine Kirikukogu, Konstitutsioon Pühast liturgiast, 4.12.1963: AAS 56 (1964), p. 97 ff.; Paavst Paulus VI, motu proprio Sacram Liturgiam, 25.01.1964: AAS 56 (1964), p. 139 ff.
22 Paavst Pius XII, entsüklika Mediator Dei, 20.11.1947: AAS 39 (1947), p. 97 ff.; paavst Paulus VI, entsüklika Mysterium Fidei, 3.09.1965.
23 Vatikani Teine Kirikukogu, Pastoraalne Konstitutsioon Kirikust, pt. 6, art. 44-45: AAS 57 (1965), pp. 50-52.
24 Vatikani Teine Kirikukogu, Määrus Oikumeeniast, 21.11.1964; AAS 57 (1965), pp. 90-107.
25 Actio Catholica
26 Püha Pius X, motu proprio, Iampridem, 19.03.1914; AAS 6 (1914), p. 174 ff.; Paavst Pius XII, apostellik Konstitutsioon Exsul Familia, 1.08.1952: AAS 54 (1952), p. 652 ff.; Leges Operis Apostolatus Maris, koostatud paavst Pius XII autoriteedi alluvuses, 21.11.1957: AAS 50 (1958), p. 375 ff.
27 Vatikani Teine Kirikukogu, Määrus Ida Katoliku Kirikute kohta, 21.11.1964, art. 4:AAS 57 (1965), p. 77.
28 Paavst Pius XII, pidulik kõnetlus 8.12.1950: AAS 43 (1951), p. 28; vt. paavst Paulus VI, pidulik kõnetlus 23.05.1964: AAS 56 (1964), p. 571.
29 Paavst Leo XIII, apostellik konstitutsioon Romanos Pontifices, 8.05.1881; Acta Leonis XIII, vol 2, 1882, p. 234.
30 Paavst Paulus VI, pidulik kõnetlus 23.05.1964: AAS 56 (1965), pp. 570-571.
31 Paavst Pius XII, pidulik kõnetlus 8.12.1950, loc.cit.
32 viide
33 viide