Vatikani Teine Kirikukogu
PIISKOP PAULUS VI,
JUMALA TEENRITE TEENER
ÜHES PÜHA KIRIKUKOGU ISADEGA,
MEELESPIDAMISEKS IGAVESTI
Deklaratsioon Kiriku suhtumisest
mittekristlikesse religioonidesse
Nostra aetate
Meie ajal, kui inimsugu päevast päeva järjest tihedamini kokku kasvab ning suhted rahvaste vahel sagenevad, kaalub Kirik seda tähelepanelikumalt oma suhteid mittekristlike religioonidega. Vastavalt oma missioonile edendada üksmeelt ja armastust inimeste ning sealtkaudu ka rahvaste vahel, peab ta eelkõige silmas, mis on inimeste ühist ja mis aitab taastada osadust nende vahel. Kõik inimesed moodustavad tegelikult üheainsa kogukonna, neil kõigil on ühine päritolu, sest Jumal andis kogu inimsoole eluasemeks meie maailma1; ka on Jumal nende üks ja ainus eesmärk. Tema ettenägemine, Tema headuse märguanded ja Tema lunastuskavad on ette nähtud kõigi inimeste hüvanguks,2 kuni äravalitute hulk kogutakse kokku Pühas Linnas, kus nende valgusallikaks on Jumala ausära; lõpptulemusena käivad siis kõik rahvad Tema valguses.3 Inimesed ootavad mitmesugustelt religioonidelt vastuseid inimeseks olemise lahendamata mõistatustele, mis täna ja igal ajal varemgi on inimesi sügavalt erutanud: Kes on inimene? Mis on meie elu mõte ja eesmärk? Mis on headus ja mis patt? Kust tulevad kannatused ja mis on nende mõte? Kuidas saab võimalikuks tõeline õnn? Mis on surm, kohtumõistmine ja tasu pärast surma? Ning viimaks: Mis on meie eksistentsi lõplik ja seletamatu saladus, kust me tuleme ja kuhu oleme teel?
Vanimast ajast meie päevini esineb kõige erinevamate rahvaste hulgas arusaam teatud varjatud jõust mis hõljub ajalooliste sündmuste kohal ja mõjutab nende kulgu sündmustes, ning pole harv juhtum, kui tunnistatakse kõrgema jumaluse või koguni Isa olemasolu. Selline tõdemus annab nende elule sügava religioosse sisu. Religioonid, mis on piiritletavad ühe avansseeritud kultuuriga,on pingutanud, et vastata samadele küsimustele rafineeritumate kontseptsioonidega ja arenenuma keelega. Nii õpivad inimesed hinduismis tundma jumalikku saladust ning püüavad seda sõnastada oma ammendamatus müüdivaramus ja sügavates filosoofilistes mõttearendustes, otsides askeetlikes eluviisides, sügavas meditatsioonis või armastavas ja usaldavas pühendumises Jumalale väljapääsu meie olukorra ahistavatest piiridest. Budismi mitmekesised vormid tunnistavad muutumatu maailma radikaalseid puudujääke ja õpetavad teed, kuidas inimesed vagaduse ja usalduse läbi võiksid saavutada täieliku vabanemise ehk siis – olgu isiklike pingutuste või mingi kõrgema jõu abil – jõuda ülima kirgastumiseni. Nii püüavad ka teised religioonid, mis on levinud üle kogu maailma, mitmeti leevendada inimsüdame rahutust, näidates teed oma õpetustes, elureeglites ja pühades riitustes. Katoliku Kirik ei tauni midagi, mis neis religioonides on tõene ja püha. Siiralt ja tõsiselt hindab ta nende käitumis- ja eluviise, nende ettekirjutusi ja õpetusi, mis mõnel puhul küll erinevad tema enda tõekspidamistest ja õpetusest, aga küllalt sageli ilmutavad sama tõe sära, mis valgustab kõiki inimesi. Kirik kuulutab ja peabki kuulutama lakkamatult Kristust, kes on „tee, tõde ja elu" (Jh 14:6), kelles inimesed leiavad usuelu küllusliku mitmekesisuse ning kelle läbi Jumal on neid kõiki endaga lepitanud.4 Seepärast ta ka manitseb oma poegi, et nad arukalt ja armastusega, kõnelustes ja koostöös nendega, kes tunnistavad teisi religioone, tunnustaksid, säilitaksid ja edendaksid nende kõlbelisi ja sotsiaal-kultuurilisi väärtusi, olles ühtlasi ise kristliku usuelu tunnistajad.
Sügava austusega vaatab Kirik ka moslemite poole, kes kummardavad ühtainsat Jumalat, elavat ja iseendas olevat, halastavat ja kõigeväelist, taeva ja maa Loojat,5 kes on rääkinud inimestele. Nad püüavad kõigest hingest alistuda Tema mõistatuslikele seadustele samuti nagu Aabraham oli Jumalale allaheitlik, asjaolu, mida islam meeleldi omaks tunnistab. Jeesust, keda nad küll ei pea Jumalaks, austavad nad prohvetina ning peavad auväärseks tema neitsilikku ema Maarjat, keda nad oma vagaduses mõnikord ka appi hüüavad. Lisaks ootavad nad Kohtupäeva, kus Jumal äratab kõik inimesed surnuist üles ja jagab neile tasu. Seetõttu peavad nad oluliseks kõlbelist ellusuhtumist ja austavad Jumalat peamiselt palvetamise, almuste jagamise ja paastumisega. Et aga aastasadade jooksul tekkisid mitmesugused hõõrumised ja vaenutegevus kristlaste ja moslemite vahel, manitseb Püha Sünod neid kõiki, et nad ütleksid möödunust lahti, pingutaksid üksteise mõistmise nimel ning astuksid ühiselt välja sotsiaalse õigluse kaitseks ja edendamiseks, kõlbeliste hüvede ning eeskätt kõigi inimeste rahu ja vabaduse eest.
Süvenedes Kiriku müsteeriumi, tuletab Püha Sünod meelde vaimulikke sidemeid, mis seovad Uue Lepingu rahvast Aabrahami järeltulijatega. Nii tunnistab Kristuse Kirik, et vastavalt Jumala lunastusplaanile tuleb otsida tema usu lätteid patriarhide, Moosese ja prohvetite juurest. Ta kuulutab,et kõik, kes usuvad Kristusesse, on usu järgi Abrahami pojad ja sama patriarhi poolt omaks võetud ja et Kiriku lunastus on müstiliselt ette kuulutatud väljavalitud rahva orjapõlvest väljarändamises. Kirik ei saa seega unustada, et sama rahva kaudu, kellega Jumal oma seletamatust armust sõlmis Vana Lepingu, võttis ta ise üle Vana Testamendi ilmutuse ning leiab toitu hea õlipuu juurtest, mille külge siirdati metsikute pookeokstena paganad.7 Sest Kirik usub, et Kristus, meie rahu, lepitas risti kaudu juudid ja paganad ning on mõlemad ühendanud Iseendas.8 Samuti hoiab Kirik pidevalt silme ees apostel Pauluse sõnu, kes ütleb oma verevendade kohta, et neile „kuuluvad lapseõigus ja au, ja lepingud ja käsuandmine, ja jumalateenistus ja tõotused, kellede omad on esiisad ja kelledest Kristus on pärit liha poolest" (Rm 9:4 – 5) kui Neitsi Maarja poeg. Samuti peab Kirik meeles, et juudi rahva hulgast põlvnevad apostlid, Kiriku alusmüür ja sambad, nagu ka enamus esimestest jüngritest, kes kuulutasid maailmale Kristuse rõõmusõnumit. Pühakirja tunnistuse järgi Jeruusalemm ei tundnud ära Tema tulemise päeva,9 suurem osa juutidest ei võtnud vastu Evangeeliumi ja ei olnud vähe neid, kes püüdsid takistada selle levikut.10 Ometi armastab Jumal apostlite kinnitusel juute endistviisi nende isade pärast; sest miski ei või muuta Tema armuande ja Tema kutsumist.11 Koos prohvetite ja sama apostliga ootab Kirik päeva, mida teab ainult Jumal, kus kõik rahvad hüüavad ühel häälel Issandat appi ja teda „õlg õla kõrval teenivad" (Tark 3: 9).12 Võttes arvesse kristlaste ja juutide vaimuliku pärandi suurt ja rikkalikku ühisosa, tahab Püha Sünod edendada teineteise tundmaõppimist ja vastastikust austamist, mis oleks eeskätt nii piibliteaduse ja teoloogilise uurimistöö kui ka vennalike kõneluste vili. Kuigi juutide ülemad koos oma poolehoidjatega nõudsid Kristuse surma,13 ei saa Tema kannatusloos mitte mingil juhul süüdistada eranditult kõiki tollel ajal elanud või koguni meie kaasaja juute. Kindlasti on Kirik uus Jumala rahvas, mis aga ei tähenda, nagu juutides võidaks näha Jumalast hüljatud või neetud rahvast, või et Pühakiri justkui lubaks selliseid järeldusi. Seega olgu kõikide kohus hoolt kanda, et keegi ei õpetaks katehheesis või jutlustes midagi, milles on vastuolu Evangeeliumi tõe ja Kristuse Vaimuga. Olles teadlik ühisest pärandist juutidega ja mõistes hukka ükskõik kelle vastu sihitud tagakiusamised, kahetseb Kirik - mitte poliitilistel põhjustel vaid Evangeeliumist tuleneva usulise armastuse sunnil - antisemitismist tingitud vihkamist, tagakiusamisi ja meeleavaldusi, mis ükskõik millal ja ükskõik kelle poolt on juute tabanud. Pealegi võttis Kristus, nagu Kirik alati on õpetanud ja ka praegu õpetab, kõigi inimeste pärast, neid lõpmatult armastades, vabatahtlikult enda kanda kannatuse ja surma, et kõik pälviksid lunastuse. Nii on Kiriku sõnakuulutuse ülesandeks jutlustada Kristuse ristist,kui Jumala universaalse armastuse märgist ja kui allikast, kust voolab kogu arm.
Me ei saaks tõetruult pöörduda Jumala, meie kõigi Isa poole, kui keelduksime vennalikul viisil kohtlemast igaüht kui Jumala palge järgi loodud inimest. Inimese suhtumine Jumal-Isasse ja kaasinimestesse nagu oma vendadesse on omavahel niivõrd tihedalt seotud, et Pühakiri kinnitab: „Kes ei armasta, see ei tunne Jumalat" (1 Jh 4: 8). Seega oleks võimatu põhjendada mingit teooriat või praktilist tegevust, mis inimväärikuse ja sellest tulenevate õiguste osas hakkab tegema vahet inimese ja inimese ning rahva ja rahva vahel. Järelikult mõistab Kirik hukka inimese igasuguse diskrimineerimise või vägivallaaktid rassi või nahavärvi, ühiskondliku positsiooni või usulise kuuluvuse ettekäändel, sest need on otseses vastuolus Kristuse vaimuga. Kooskõlas eelöelduga kutsub Püha Sünod, astudes apostlite Peetruse ja Pauluse jalajälgedes, kõigest südamest ja täie tõsidusega kõiki usklikke üles „elama vooruslikku elu paganate keskel" (1 Pt 2: 12) ning kus iganes võimalik ja kui vähegi sõltub neist endist, pidama rahu kõikide inimestega, jäädes nii taevase Isa lasteks tões ja vaimus.
Kõik see üksikult ja tervikuna, mis on selles Deklaratsioonis välja öeldud, oli Püha Kirikukogu Isadele meelepärane. Ja Meie, Meile Kristuselt antud Apostelliku meelevallaga, kinnitasime, jõudsime selgusele ja tegime Pühas Vaimus need otsused ühes Kõrgeauliste Isadega ning käseme selle, mis nii on sünoodiliselt otsustatud, Jumala auks avalikuks
Roomas, Peetruse kirikus 28. oktoobrikuu päeval 1965. aastal.
Mina, PAULUS, katoliku kiriku piiskop.
(Järgnevad Kirikukogu Isade allkirjad...)
1 Vrd. Ap 17:26.
2 Vrd. Trk 8:1; Ap 14:17; Rm 2:6-7; 1 Tm 2: 4.
3 Ilm 21: 23-24.
4 Vrd. 2 Kr 5: 18-19.
5 Vrd. S.Gregorios VII., Epist. III, 21 ad Anazir (Al-Nāşir), regem Mauretaniae, ed. E.Caspar väljaandes MGH, Ep. Sel.II (1920) I, p. 288, 11-15; PL 148, 451A.
7 Vrd. Rm 11:17-24
8 Vrd. Ef 2: 14-16.
9 Lk 19:44.
10 Vrd. Rm 11:28.
11 Vrd. Rm 11:28-29; Conc. Vat.II, Const.dogm. de Ecclesia, Lumen Gentium: AAS 57 (1965) p.20.
12 Vrd. Js 66: 23; Ps 65: 4; Rm 11: 11-32.
13 Vrd. Jh 19: 6.