MÄÄRUS ORDUELU KOHANDAMISEST JA UUENDAMISEST
PERFECTAE CARITATIS
PÜHALIKULT VÄLJA KUULUTATUD TEMA PÜHADUSE
PAAVST PAULUS VI POOLT
28. OKTOOBRIL 1965 AASTAL
Paulus, piiskop
Jumala teenrite teener
üheskoos Püha Kirikukogu Isadega
igaveseks meelespidamiseks
1. Käesolev pühim sünod on konstitutsioonis Lumen Gentium juba osutanud sellele, et püüdlus täiusliku armastuse poole evangeelsete tõotuste kaudu saab oma aluse Jumaliku Õpetaja õpetusest ja eeskujust ning ilmneb silmipimestava märgina taevasest kuningriigist. Käesolevas dokumendis kavatseb sünod käsitleda nende ordude ja kongregatsioonide elu ja korda, kelle liikmed annavad karskuse, vaesuse ja kuulekuse tõotused ning sätestada neile normid, mis on neile vajalikud meie ajastul toimetulekuks.
Kiriku algusajast peale on mehed ja naised püüdnud vabamalt järgida Kristust ja Teda täpsemalt jäljendada evangeelsete tõotuste täitmise kaudu. Igaüks neist elas omal kombel Jumalale pühitsetud elu. Püha Vaimu mõjutusel elasid paljud neist erakutena või asutasid religioosseid kogukondi, mille Kirik meeleldi vastu võttis ja oma meelevalla läbi kinnitas. Nõnda kasvas jumaliku plaani kohaselt välja hulk imeliselt mitmekesiseid ordukogukondi. See mitmekesisus toetas võimsalt Kiriku valmisolekut igaks heaks teoks (vt. 2Tm 3:17) ja abistamistööks Kristuse ihu ülesehitamisel (vt. Ef 4:12). Lisaks sellele muutus Kirik, kes oli kaunistatud oma laste kõikvõimalike andidega, kirkaks otsekui oma mehele ehitud mõrsja (vt. Ilm 21:2) ning tema läbi sai teatavaks Jumala mitmekülgne tarkus (vt. Ef 3:10). Vaatamata andide mitmekesisusele on kõik need, kes on Jumala poolt kutsutud täitma evangeelseid tõotusi ning täidavad ustavalt seda kutset, sidunud endid Issandaga erilisel viisil. Nad jäljendavad Kristust, kes laitmatu vaese mehena (vt. Mt 8:20; Lk 9:58) lunastas ja pühitses inimesi kuulekuse läbi isegi kuni ristisurmani (vt. Fl 2:8). Ajendatuna armastusest, mille Püha Vaim oli välja valanud nende südametesse (vt. Rm 5:5), elasid need kristlased üha enam Kristusele ja Tema Ihule, kelleks on Kirik (vt. Kl 1:24). Ent mida tulihingelisemalt nad ühendavad end Kristusega kogu oma elu loovutamise kaudu, seda rikkalikumaks muutub Kiriku elu ning seda külluslikumalt kannab vilja tema apostolaat.
Evangeelsete tõotuste täitmise läbi pühitsetud elu on erakordselt väärtuslik. Selline eluviis mängib hädavajalikku rolli ka käesoleval ajastul. Selleks, et taoline eluviis ja selle nüüdisaegne roll võiksid Kirikule tuua veelgi suuremat kasu, sätestab käesolev püha sünod järgmised määrused. Need määrused puudutavad üksnes põhiprintsiipe, mis on tarvilikud ordukogukondade elu ja reeglite kohandamiseks ning uuendamiseks. Need põhimõtted on kohaldatavad ka ühiselu elavatele ühendustele, kelle liikmed ei anna tõotusi ja sekulaarinstituudidele , kuid seejuures tuleb säilitada mõlema grupi eriomane iseloom. Kirikukogu järel peab kompetentne autoriteet kehtestama konkreetsed normid nende põhimõtete korralikuks selgitamiseks ja rakendamiseks.
2. Orduelu kohandamine ja uuendamine sisaldab endas mõlemat: nii jätkuvat tagasipöördumist kogu kristliku elu allikate ning ordude ja kongregatsioonide algupärase vaimsuse juurde kui ka ordude ja kongregatsioonide kohandamist meie ajastu muutunud tingimustega.
See uuendamine peab jätkuma Püha Vaimu sisendusel ja Kiriku juhtimisel vastavalt alljärgnevatele põhimõtetele:
a) Kuna orduelu põhikriteerium on Kristuse järgimine evangeeliumis kirjeldatud viisil, siis tuleb kõikidel ordudel ja kongregatsioonidel pidada seda oma ülimaks seaduseks.
b) Kiriku heale käekäigule tuleb kasuks, et kõikidel ordudel ja kongregatsioonil on oma iseloomulikud omadused ja eesmärgid. Seepärast olgu hoitud ustavalt au sees kõik see, mis moodustab iga ordu ja kongregatsiooni pärisosa: nii nende asutajate vaimsus ja sihid kui ka nende püsivad ja auväärsed traditsioonid .
c) Kõik ordud ja kongregatsioonid peavad osalema Kiriku elus. Neil tuleb oma eripärase olemusega kohandada ja igal võimalikul moel ellu viia Kiriku ettevõtmised ja püüdlused sellistes valdkondades nagu pühakiri, liturgia, dogmaatika, oikumeenika, missioloogia ning pastoraalsel ja sotsiaalsel alal.
d) Ordud ja kongregatsioonid peavad edendama oma liikmete hulgas adekvaatset teadlikkust nüüdisaegsest inimolukorrast ja Kiriku vajadustest. Sellisel viisil saavad nad nüüdisaegseid ilminguid usu valgel targalt hinnates ja apostelliku entusiasmiga põledes inimesi tulemuslikumalt abistada.
e) Orduelu eesmärk on aidata pühitsetuid järgida Kristust ja saada ühendatud Jumalaga evangeelsete tõotuste täitmise kaudu. Seepärast tuleb pidevalt meeles pidada, et isegi parimad meie ajastu vajaduste nimel tehtud muudatused on kasutud juhul, kui neid ei elusta uuendatud vaim. Selline seesmine uuendamine omab alati eesõigust ja seda koguni välispidiselt nähtavate tegevuste ees.
3. Elamise, palvetamise ja töötamise viis tuleb kõikjal, eriti misjonipiirkondades, sobivalt kohandada pühitsetute ajakohase füüsilise ja psühholoogilise olukorraga ning vastavalt iga ordu ja kongregatsiooni loomusele ka apostolaadi vajadustega, kultuuri nõuetega ning sotisaalsete ja majanduslike tingimustega. Samade kriteeriumite alusel tuleb üle vaadata ordude ja kongregatsioonide juhtimine. Seetõttu tuleb läbi vaadata põhikirjad, direktiivid, tavandite raamatud, palve-ja tseremooniaraamatud ja muu sarnane ning viia vastavusse käesoleva püha sünodi määrustega. See ülesanne nõuab iganenud eeskirjade kõrvaldamist.
4. Edukas kohandamine ja uuendamine eeldab kõigi ordude ja kongregatsioonide liikmete osalust. Siiski on üksnes kompetentsed autoriteedid, eriti generaalkapiitlid, pädevad kehtestama norme, vastu võtma seadusi ning lubama adekvaatseid ja mõistlikekke eksperimente. Vajadusel tuleb seaduse kohaselt saada heakskiit Pühalt Toolilt või kohalikult ordinaariuselt. Ülemad peavad pühitsetutega sobival moel konsulteerima ja võtma neid kuulda asjades, mis puudutavad kogu ordu või kongregatsiooni tulevast heaolu. Ettepanekuid ja soove nunnakloostrite kohandamiseks ja uuendamiseks võib saada ka föderatsioonide nõupidamistelt ning teistelt seaduslikult kokkukutsutud koosviibimistelt. Siiski arvestagu kõik sellega, et uuendamislootus asub pigem püüdlikus kuulekuses reeglitele ja põhikirjadele kui seaduste paljususes.
5. Kõik ordudesse ja kongregatsioonidesse kuulujad peavad meeles pidama eelkõige seda, et evangeelsete tõotuste andmise läbi on nad vastanud Jumala kutsele olla surnud mitte üksnes patule (vt. Rm 6:11), vaid ka loobuda maailmast selleks, et elada ainult Jumalale. Nad on andnud kogu oma elu Jumala teenistusse erilises pühitsustalituses, mis juurdub sügavalt nende ristimispühitsuses ning väljendab seda täielikumalt. Kuna Kirik on heaks kiitnud nende enese loovutamise, siis tuleb neil mõista, et nad on kohustatud teenima ka Kirikut. Jumala teenimine peab neis tiivustama ja edendama vooruste, iseäranis alandlikkuse, kuulekuse, meelekindluse ja kasinuse taotlemist. Nende vooruste läbi osalevad nad Vaimus Kristuse eneseloovutamises (vt. Fl 2:7-8) ja Tema elus (vt. Rm 8:1-13). Ordurahvas peab järgima Kristust (vt. Mt 19:21) - tegema seda, mis ainsana on tarvilik (vt. Lk 10:42) - seeläbi, et ta on ustav oma tõotusele ning jätab Kristuse pärast maha kõik asjad (vt. Mk 10:28). Ta peab kuulama tema kõnet (vt. Lk 10:39) ning muretsema Issandale kuuluva pärast (vt. 1Kr 7:32). Seetõttu on vajalik, et kõikide ordukogukondade liikmed, kes eelkõige otsivad Jumalat ja üksnes Teda, ühendaksid kontemplatsiooni apostelliku armastusega. Kontemplatsiooni kaudu kinnistavad nad oma meeled ja südamed Jumala külge ning apostelliku armastuse läbi püüavad nad ühineda lunastustööga ning levitada Jumala kuningriiki.
6. Need, kes on andnud evangeelsed tõotused, otsigu ja armastagu eelkõige Jumalat, kes on meid enne armastanud (vt. 1Jh 4:10), ning edendagu igas olukorras elu, mis on koos Kristusega varjul Jumalas (vt. Kl 3:3). Pühendumine Jumalale ju virgutab ja annab jõudu ligimesearmastusele, mis aitab kaasa maailma päästmisele ja Kiriku ülesehitamisele. Lisaks elustab ja suunab see armastus evangeelsete tõotuste tegelikku täitmist. Toetudes kristliku vaimsuse autentsetele allikatele peavad ordude ja kongregatsioonide liikmed tarmukalt edendama nii palve vaimsust kui selle praktiseerimist. Esmalt peavad nad iga päev võtma kätte Pühakirja, et neid pühi kirjutisi lugedes ja nende üle mõtiskledes võiksid nad omandada Jeesuse Kristuse kõikeületava tunnetuse (vt. Fl 3:8). Nad peavad pühitsema püha liturgiat, iseäranis püha Missaohvrit, nii huulte kui südamega nagu teeb seda kogu Kirik, sest liturgia on kõige rikkalikum allikas vaimuliku elu kosutamiseks. Saades kosutust Jumaliku seaduse ja Jumala püha altari laual armastavad nad Kristuse liikmeid otsekui vendi ning austavad ja armastavad oma karjaseid nagu poegadele on kohane. Nõnda elavad ja mõtlevad nad tihedamas osaduses Kirikuga ning pühenduvad täielikult tema misjonile.
7. Nende ordude ja kongregatsioonide liikmed, kes pühenduvad täielikult kontemplatsioonile, annavad endid üksinduses ja vaikuses ainult Jumalale püsiva palve ja vabatahtlikult enese peale võetud patukahetsuse läbi. Olenemata sellest, kui pakiline on vajadus aktiivse apostolaadi järele, omavad need ordud ja kongregatsioonid alati auväärset kohta Kristuse Müstilises Ihus, mille "liikmeil ei ole sama tegevus" (Rm 12:4). Nad annavad Jumalale väljapaistva kiituseohvri. Nad valgustavad Jumala rahvast oma pühaduse küllusliku hiilgusega. Oma eeskujuga nad motiveerivad seda rahvast ning kasvatavad teda tulemusliku ja varjatud apostolaadi kaudu. Nõnda on nad Kiriku au ning taevaste armuandide allikas. Ent nende eluviis tuleb üle vaadata vastavalt eelpool väljatoodud kohandamise ja uuendamise põhimõtetele ja kriteeriumitele. Siiski tuleb ülima hoolikusega säilitada nende tagasitõmbumine maailmast ning kontemplatiivsele eluviisile omased praktikad.
8. Kirikus on väga palju nii vaimulikest kui ilmikutest liikmeskonnaga ordusid ja kongregatsioone, kes pühenduvad mitmesugustele apostellikele ülesannetele. Nendele ordudele ja kongregatsioonidele on armu järgi antud erinevad annid: mõned on teenimisametis, teised õpetavad doktriini, kolmandad julgustavad üleskutsete ja jutlustamise kaudu , neljandad jagavad oma lahkuses ja viiendad viivad elurõõmu kurbadele (vt. Rm 12:5-8). "Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama" (1Kr 12:4). Nendes ordudes ja kongregatsioonides kuulub apostlik tegevus ja teenimine orduelu olemusse, kuna nad peavad Kiriku poolt neile usaldatud püha teenistuse ja erilise armastusega märgistatud tööd viima ellu Kiriku nimel. Seepärast peab nende liikmete kogu pühitsuselu olema läbistatud apostlikust vaimust ning kogu nende apostlik tegevus kujundatud religioosse vaimsuse poolt . Selleks, et nende liikmed võiksid eelkõige vastata oma kutsumusele järgida Kristust ja teenida Teda Tema liikmetes, peab nende apostlik tegevus lähtuma lähedasest osadusest Kristusega. Sellisel viisil edendatakse armastust ennast Jumala ja ligimese vastu. Need ordud ja kongregatsioonid peavad kohandama oma tavad ja reeglid apostolaadi vajadustega, millele nad on pühendunud. Kuna apostlikule tegevusele pühendunud pühitsetud eluviis võtab palju vorme, siis tuleb selle kohandamisel ja uuendamisel arvestada mitmekesisusega ning tagada, et nende ordude ja kongregatsioonide liikmed elaksid Jumalat teenides jätkuvalt viisil, mis on neile omane ja sobilik.
9. Idas ja Läänes tuleb auväärse kloostrikorraldusega ordud ja kongregatsioonid hoolsalt alal hoida ning võimaldada neil oma autentse vaimuga veelgi hiilgavamalt välja paista. Pika ajaloo jooksul on need ordud ja kongregatsioonid osutanud suurepäraseid teeneid Kirikule ja inimühiskonnale. Munkade põhikohustus on kloostrimüüride vahel teenida Jumalikku Majesteeti ühtaegu lihtsalt ja suursuguselt. Nad teevad seda kas pühendudes täielikult Jumala kummardamisele kontemplatiivse eluviisi kaudu või võttes seaduslikult enda kanda mõned apostolaadid või kristliku ligimesearmastuse osutamisele suunatud tööd. Neist igaühe tõelist identiteeti säilitades tuleb kloostrites elavdada vanad traditsioonid ning kohandada need nüüdisaegsete vajadustega, et kloostritest saaksid institutsioonid, mis on pühendunud ristirahva valgustamisele ja kasvatamisele. Mõned ordukogukonnad on vastavalt oma reeglile või põhikirjale ühendanud tihedalt apostliku eluviisi tunnipalvete ja kloostritavadega. Need religioossed kogukonnad peavad kohandama oma elulaadi neile kuuluva apostolaadi nõuetega nõnda, et nad säilitavad ustavalt oma eluviisi, kuna see teenib Kiriku ülimat hüvangut.
10. Nii ilmikutest meeste kui naiste pühitsuselu on seisund evangeelsete tõotuste täitmiseks, mis on iseenesest täielik. Käesolev püha sünod hindab kõrgelt sellist eluviisi, mis on väga kasulik Kiriku pastoraalsele tegevusele, kuna seeläbi haritakse noori, põetatakse haigeid ning täidetakse Kiriku teisi ülesandeid. Kirikukogu kinnitab selliseid pühitsetuid nende kutsumuses ning palub neil tungivalt kohandada oma eluviis nüüdisaegsete vajadustega. Käesolev püha sünod teatab, et pole ainsatki vastuväidet praktikale, kus vendade ordukogukonna liikmete hulgast võetakse mõned vaimuliku seisusesse eesmärgiga varustada nende endi majad vajalike preestritega. Siiski eeldab see nende generaalkapiitli otsust ning kogukonna ilmaliku iseloomu säilitamist.
11. Sekulaarinstitutsioonid pole ordukogukonnad, kuid maailmas täidavad nad ühes nendega tõeliselt ja täielikult evangeelsed tõotused ning on sellistena Kiriku poolt tunnustatud. Sekulaarinstitutsioonidesse kuuluvad pühitsetud mehed ja naised, ilmikud ja vaimulikud, kes elavad maailmas. Seepärast tuleb neil eeskätt täiuslikus armastuses püüda täielikult pühenduda Jumalale. Need institutsioonid peavad säilitama oma tõelise ja eriomase sekulaarse iseloomu, et nad suudaksid edukalt kõikjal, nii maailmas kui maailmast väljas , ellu viia oma apostolaadi, mille jaoks nad on asutatud. Siiski tuleb pidada iseenesestmõistetavaks, et nii suurt ülesannet ei saa täita, ilma et nende institutsioonide liikmed oleksid saanud põhjaliku ettevalmistuse jumalikes ja inimlikes asjades ning suudaksid seeläbi maailmas olla tõesti juuretiseks Kristuse ihu tugevdamiseks ja kasvatamiseks. Seepärast peavad ülemad pöörama tõsist tähelepanu iseäranis liikmete vaimulikule kasvatamisele ning julgustama nende edasist arengut.
12. Pühitsetute poolt "taevariigi pärast" (Mt 19:12) täidetav karskuse tõotus väärib lugupidamist väljapaistva armuannina. See vabastab inimsüdame ainulaadsel moel (vt. 1Kr 7:32-35) ning süütab selles suurema armastuse Jumala ja kõikide inimeste vastu. Järelikult ei sümboliseeri karskus erilisel moel üksnes taevaseid hüvesid, vaid ka kõige sobivamat vahendit, mille läbi pühitsetud pühenduvad jagamatu südamega Jumala teenimisele ja apostolaadi jaoks vajaminevatele töödele. Nõnda annavad pühitsetud kõigile Kristusele ustavatele tunnistust sellest abielust Kiriku ja Kristuse, tema ainsa peigmehe vahel, mis on sisse seatud Jumala poolt ning ilmneb täielikult tulevasel ajastul. Seepärast peavad pühitsetud, kes üritavad ustavalt täita karskuse tõotust, uskuma Issanda sõnadesse ning suretama liha ja valvama oma meelte üle lootes pigem Jumalale kui iseenda jõule. Samuti ei tohi nad eirata loomulikke vahendeid, mis aitavad kaasa mentaalsele ja füüsilisele tervisele. Selle tulemusena ei mõjuta neid valeõpetused, mis põlastavad täiuslikku karskust kui inimarengule võimatut ja kahjulikku, ning nad hülgavad teatud vaimuliku vaistu varal kõik, mis karskust ohustab. Lisaks pidagu kõik meeles, eriti ülemad, et karskus on kindlamalt kaitstud siis, kui kogukonna ühises elus vohab tõeline vennalik armastus. Kuna täiusliku karskuse järgimine puudutab lähedalt inimloomuse sügavamaid kalduvusi, siis kandidaadid ei tohi ise ega või neile ka lubada anda karskuse tõotust, enne kui nad on läbinud piisava katseaja ning näidanud üles vajalikul määral psühholoogilist ja emotsionaalset küpsust. Neid ei tule mitte üksnes hoiatada karskusega kaasaskäivate ohtude eest, vaid ka juhendada nõnda, et nad suudavad võtta enese peale Jumalale pühitsetud tsölibaadikohustusega elu viisil, mis toetab kogu nende isiksust.
13. Kristuse jäljendamiseks vabatahtlikult omaksvõetud vaesus on eriti tänapäeval kõrgelt väärtustatud märk. Viljelegu pühitsetud püüdlikult sellist vaesust ning vajadusel andku sellele uusi väljendusvorme. Seeläbi osalevad nad Kristuse vaesuses, kes olles rikas, sai vaeseks meie pärast, et ka meie saaksime rikkaks tema vaesusest (vt. 2Kr 8:9; Mt 8:20). Pühitsetute vaesus nõuab enamat kui hüvede kasutamist ülema tahte kohaselt; liikmed peavad olema vaesed nii tegelikult kui vaimus ning koguma oma aardeid taevasse (vt. Mt 6:20). Kõik pühitsetud peavad oma kohust täites allutama end üldisele tööseadusele. Elamiseks ja ettevõtmisteks hädavajalikku soetades peavad nad lükkama kõrvale kogu liigse mure ning usaldama end taevase Isa ettehoolduse kätte (vt. Mt 6:25). Oma põhikirja kohaselt võivad kongregatsioonid lubada liikmetel loobuda nii omandatud kui omandatavast pärandusest. Sõltuvalt oma paikkonna tingimustest peavad ordud ja kongregatsioonid meelsasti andma ühise tunnistuse vaesusest. Nad peavad rõõmsalt jagama oma vara Kiriku teiste vajaduste tarbeks ning vaeste abistamiseks, keda pühitsetud on kohustatud armastama Kristuse hellusega (vt. Mt 19:21; 25:34-46; Jk 2:15-16; 1Jh 3:17). Orduprovintsid ning ordude ja kongregatsioonide majad peavad üksteisega jagama oma ajalikku vara nõnda, et paremini varustatud abistavad puudusesolijaid. Reeglites ja põhikirjades lubatud määral võivad ordud ja kongregatsioonid õigustatult omada kõike seda, mis on vajalik nende ajalikuks eluks ja tööks. Siiski peavad nad vältima iga luksust, ülemäärast rikkust ning hüvede kuhjumise ilmingut.
14. Kuulekuse tõotuse läbi pakuvad pühitsetud Jumalale oma täielikult loovutatud tahte. Seeläbi ohverdavad nad iseenda Jumalale ning ühendavad end püsivalt ja kaitstult Jumala päästva tahtega. Nõnda järgivad nad Jeesuse Kristuse eeskuju, kes tuli täitma Isa tahtmist (vt. Jh 4:34; 5:30; Hb 10:7; Ps 39:9). "Võttes orja kuju" (Fl 2:7) "õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas" (Hb 5:8). Pühitsetud alistuvad Püha Vaimu mõjutusel usus oma ülematele kui Jumala esindajatele, kelle kaudu juhitakse neid teenima kõiki oma vendi Kristuses. Nõnda tegi ka Kristus, kui ta kuulekuses Isale teenis oma vendi ning andis oma elu lunahinnaks paljude eest (vt. Mt 20:28; Jh 10:14-18). Sellisel viisil on pühitsetud igakülgsemalt kohustatud teenima Kirikut ning töötama saavutamaks Kristuse täisea mõõdu (vt. Ef 4:13). Seetõttu peavad pühitsetud usu ja armastuse vaimus jumaliku tahte vastu alandlikult alistuma enda ülematele vastavalt oma reeglile või põhikirjale. Mõistes, et Jumala plaani kohaselt aitavad nad kaasa Kristuse ihu ülesehitamisele, peavad nad kasutama nii oma mõistust ja tahet kui loomupäraseid andeid ja vaimuande, et täita käske ja viia ellu neile usaldatud kohustused. Sellisel viisil ei kahanda pühitsetute kuulekus inimisiku väärikust, vaid avardades Jumala laste vabadust, juhib selle küpsuseni. Ülemad, kes peavad aru andma enda hoolde usaldatud hingede kohta (vt. Hb 13:17), peavad oma kohustusi täites olema tundlikud Jumala tahte suhtes. Nad peavad rakendama oma autoriteeti vendade teenimise vaimus ning seeläbi näitama armastust, millega Jumal neid armastab. Nad peavad valitsema neid kui Jumala lapsi ning austama nende inimväärikust. Nõnda teevad nad alluvatele lihtsamaks oma tahte allutamise. Nad peavad erilise ettevaatlikkusega austama oma alluvate vabadust asjades, mis puudutavad meeleparandussakramenti ja südametunnistuse suunamist. Alluvad tuleb juhtida sinnamaale, et nad osalevad aktiivse ja vastutustundliku kuulekusega ettevõtmistes, mida nad on juba alustanud, ja nendes, mis seisavad alles ees. Ülemad peavad oma alamaid meelsasti kuulama ning julgustama neid isiklikult panustama ordu või kongregatsiooni ja Kiriku heasse käekäiku. Ometigi ei tohi seejuures väheneda ülemate autoriteet otsustada, mida tuleb teha, ning anda korraldusi selle täitmiseks. Kapiitlid ja kolleegiumid täitku ustavalt neile usaldatud osa valitsemiskohustuses: neist igaüks peab omal kombel kandma hoolt terve kogukonna hea käekäigu eest, milles osalevad kõik selle liikmed.
15. Kogukonna elu eeskujuks on algkirik, kus usklike kogul oli üks süda ja üks hing (vt. Ap 4:32) ning nad leidsid kosutust Evangeeliumi õpetusest ja pühast liturgiast, iseäranis armulauast. Sellist elu tuleb jätkuvalt elada palves ja osaduses sellesama vaimuga (vt. Ap 2:42). Pühitsetud peavad Kristuse liikmetena vennalikult üheskoos elades jõudma vastastikuses austamises üksteisest ette (vt. Rm 12:10) ning kandma üksteise koormaid (vt. Gl 6:2). Tänu Püha Vaimu poolt südametesse väljavalatud Jumala armastusele (vt. Rm 5:5) on religioosne kogukond tõeline perekond, mis on kokku kogutud Issanda nimes ning rõõmustab Tema ligioleku üle (vt. Mt 18:20). Armastus on Seaduse täitmine (vt. Rm 13:10) ja täiuslik side (vt. Kl 3:14); kus on armastus, seal me teame, et oleme tulnud surmast ellu (vt. 1Jh 3:14). Tegelikult näitab vennalik ühtsus seda, et Kristus on tulnud (vt. Jh 13:35; 17:21); sellest lähtub võimas apostlik mõjujõud. Selleks, et tugevdada vennaliku armastuse sidet kõigi liikmete vahel, tuleb igakülgselt kogukonna ellu ja tegevusse kaasata need, keda nimetatakse ilmikvendadeks, kaastöölisteks või keda kutsutakse mõne muu samatähendusliku nimega. Kui asjade seis tõesti ei soovita teisiti, siis tuleb hoolt kanda selle eest, et naisordudes ja -kongregatsioonides oleks ainult üks kategooria õdesid. Säilitada tuleb üksnes sellised isikutevahelised eristused, mis tulenevad tööde erinevustest, mille jaoks õed on määratud kas Jumala poolse personaalse kutse või kutsesobivuse tõttu. Meeskloostritesse ning meesordudesse ja -kongregatsioonidesse, mis oma loomult pole ainult ilmlikud, võib vastavalt nende põhikirjale võtta vastu vaimulikke ja ilmikuid ühistel alustel ning võrdsete õiguste ja kohustustega. Võrdsus ei kehti siiski nende õiguste ja kohustuste kohta, mis tulenevad ordinatsioonist.
16. Eranditult kontemplatiivsele elule pühendunud nunnadele mõeldud paavstlik klausuur tuleb säilitada. Siiski tuleb see kohandada aja ja koha tingimustega ning eemaldada sealt iganenud praktikad. Nende kohanduste osas tuleb esmalt aru pidada kõnealuste kloostritega. Teised nunnad, kes reegli kohaselt on määratud apostlikule tegevusele väljaspool kloostrit, tuleb vabastada paavstlikust klausuurist, et võimaldada neil paremini täita neile usaldatud apostlikke kohustusi. Siiski peavad nad säilitama sellist laadi klausuuri, mida nõuab nende põhikiri.
17. Pühitsetute rõivad, mis on väliseks tunnuseks Jumalale pühitsemisest, peavad olema lihtsad ja tagasihoidlikud, kasinad ja samas kohased. Need peavad vastama tervise poolt esitatud nõuetele, sobima nii aja ja koha tingimuste kui teenistusega, millesse nende kandjad on kaasatud. Pühitsetud meeste ja naiste rõivad, mis pole nende normidega vastavuses, tuleb ümber vahetada.
18. Ordude ja kongregatsioonide kohandamine ja uuendamine sõltub suuresti nende liikmete väljaõppest. Seetõttu ei tohi ilmikutest pühitsetud mehi ega pühitsetud naisi määrata apostlikele töödele vahetult peale noviitsiaja lõppu. Nende elu ja apostolaati puudutav väljaõpe ühes harimisega õpetuslikes ja ametialastes küsimustes, peab vajadusel jätkuma selleks otstarbeks asutatud majades senikaua, kuni nad saavutavad nendes asjades nõutelevastava taseme. Selleks, et pühitsetute elu kohandamine meie ajastu vajadustega poleks ainult pinnapealne ning need, kes reegli kohaselt on määratud teostama apostolaati ordust ja kongregatsioonist väljaspool, võiksid seal seista oma ülesannete kõrgusel, peab pühitsetuid korralikult juhendama vastavalt igaühe intellektuaalsetele võimetele ja isiklikele annetele asjades, mis puudutavad nüüdisaegses sotsiaalses elus laialtlevinud toimimisviise ning ühiskonda iseloomustavaid tunnetus- ja mõttevoole. Taolises väljaõppes tuleb üksikud elemendid kokku segada nõnda harmooniliselt, et tulem toetab pühitsetute terviklikku elu. Kogu eluaja jooksul peavad pühitsetud püüdma täiustada oma vaimulikku, õpetuslikku ja ametialast arengut. Ülemad omakorda peavad niipalju kui võimalik tagama neile selleks vajaminevad võimalused, ressursid ja aja. Samuti on ülemad kohustatud hoolt kandma, et moderaatorid , vaimulikud õpetajad ja professorid oleksid hoolikalt valitud ja igakülgselt koolitatud.
19. Kui küsimuse all on uute ordude ja kongregatsioonide rajamine, siis tuleb tõsiselt kaaluda vajadust nende järele või vähemalt nende silmapaistvat kasutegurit ja laienemise võimalikkust . Vastasel korral kutsutakse tarbetult ellu ordusid ja kongregatsioone, mis on kasutud või millel puudub piisav elujõud. Kohtades, kuhu Kirik on alles hiljaaegu rajatud, tuleb sisse seada ja edendada selliseid orduelu vorme, mis arvestavad sealsete elanike loomupäraseid andeid ja eluviisi ning kohalikke tavasid ja tingimusi.
20. Ordud ja kongregatsioonid peavad jätkuvalt alal hoidma ja täitma endale omaseid ülesandeid. Lisaks peavad nad Üleilmse Kiriku ja konkreetsete piiskopkondade vajadusi arvestades kohandama need tegevused aja ja koha tarvidustega. Selle eesmärgi täitmiseks tuleb neile kasutusele võtta asjakohased ja koguni moodsad tehnikad ning loobuda tänapäeval vähemolulistest tegevustest. Sealjuures peavad nad arvestama oma ordu ja kongregatsiooni vaimsuse ning tõelise olemusega. Ordudes ja kongregatsioonides tuleb igal juhul säilitada misjonivaimsus ning anda sellele nüüdisaegsed väljundid vastavalt iga ordu ja kongregatsiooni olemusele. Nõnda on võimalik edukamalt kuulutada Evangeeliumi kõigile rahvastele.
21. Kui Püha Tool pärast konsulteerimist asjassepuutuvate kohalike ordinaariustega otsustab, et teatud ordud ja kongregatsioonid ning kloostrid ei oma enam mingisugust mõistlikku lootust edaspidisele arengule, siis on neil keelatud noviitse tulevikus vastu võtta. Võimalusel tuleb need ühendada teiste elujõulisemate ordude ja kongregatsioonide ning kloostritega, kellel on sarnased eesmärgid ja vaimsus.
22. Kui võimalus ja Püha Tool lubab, siis võivad autonoomsed ning teatud mõttes samasse religioossesse perekonda kuuluvad ordud ja kongregatsioonid ning kloostrid moodustada liite. Samuti peaksid ühinema need, kelle põhikiri ja tavad on praktiliselt samad ning keda elustab sarnane vaimsus. Seda tuleks neil teha iseäranis siis, kui üksikuna võttes on nad liiga väikesed. Liituma peaksid ka need, kes osalevad samasuguse või sarnase loomusega välistes tegevustes.
23. Käesolev sünod kiidab heaks Püha Tooli poolt sisse seatud tähtsamate ülemate konverentsid või konsiiliumid. Need võivad suuresti aidata igal ordul ja kongregatsioonil saavutada oma eesmärk; edendada tõhusamat koostööd Kiriku heaolu nimel; tagada Evangeeliumi töötegijate põhjendatum jaotumine vastavas piirkonnas; ja viimaks juhtida kõikide ordude ja kongregatsioonide ühiseid asjaajamisi. Apostolaadi teostamisel tuleb piiskoppide konverentsidega sisse seada otstarbekas koordineerimine ja koostöö. Analoogilised konverentsid võib ellu kutsuda ka sekulaarinstitutsioonide jaoks.
24. Preestrid ja katoliiklastest pedagoogid peavad tegema tõsiseid jõupingutusi orduelu kutsumuse soodustamiseks, et seeläbi suurendada pühitsetute hulka Kiriku vajaduste jaoks tarvilikul määral. Kandidaadid tuleb valida nõuetekohaselt ja hoolikalt. Korralistes jutlustes tuleb sagedamini käsitleda evangeelseid tõotusi ja pühitsetute seisust. Ka lapsevanemad peavad arendama ja kaitsma oma laste südametes orduelu kustumust seeläbi, et õpetavad neid käituma kristlastena. Ordudel ja kongregatsioonidel on õigus levitada enda kohta teavet, et soodustada inimestes kutsumust ning otsida kandidaate. Sealjuures peavad nad järgima norme, mis on sätestatud Püha Tooli ja kohaliku ordinaariuse poolt. Pühitsetud peavad meeles pidama, et nende endi eeskujulik elu on parim viis soovitada oma ordut ja kongregatsiooni ning võita kandidaate orduelu jaoks.
25. Ordud ja kongregatsioonid, kelle jaoks need kohandamise ja uuendamise normid on määratud, peavad teenistusvalmi vaimuga vastama Jumala poolt neile edastatud kutsumusele ning oma nüüdisaegsele ülesandele Kirikus. Käesolev püha sünod hindab kõrgelt nende elu karskuses, vaesuses ja kuulekuses, milles Issand Kristus ise on eeskujuks. Kirikukogu asetab kindla tulevikulootuse nende poolt tehtavate tööde tohutule viljakusele, olgu need viljad siis nähtavad või nähtamatud. Seepärast levitagu kõik pühitsetud rõõmusõnumit Kristusest üle kogu maailma, olles sealjuures juurdunud usus ning täidetud armastusega Jumala ja ligimese, risti ja tulevase kirkuse lootuse vastu. Nõnda saab nende tunnistus nähtavaks kõigile ning nad ülistavad meie taevast Isa (vt. Mt 5:16). Seepärast palugu nad hardalt Neitsi Maarjat, armastatud Jumalaema, "kelle elu on eeskujuks kõigile,"1 et nende hulk võiks igapäevaselt kasvada ning nende pääsemist toov tegevus kanda rohkem vilja.
Määrus orduelu kohandamisest ja uuendamisest on leidnud isade heakskiidu käesoleval pühimal ja üleilmsel Vatikani Teisel Kirikukogul, mis on seaduslikult kokku kutsutud. Meie, Kristuse poolt meile antud apostelliku väe läbi üheskoos Auväärsete Isadega, kiidame heaks, otsustame ja kehtestame selle Pühas Vaimus ning anname käsu, et kõik see, mida Kirikukogul otsustati saaks teatavaks tehtud Jumala auks.
Roomas, Püha Peetruse juures, 28. oktoobril 1965. aastal
1 Püha Ambrosius, De Virginitate, 1. II, c, n. 15.