Vestlus diakon Emmanuel Parra Moyaga, keda pühitseti diakoniks eelmisel laupäeval Tallinna Peeter-Pauli katedraalis.1.Kust olete pärit ja kui kaua olete Eestis olnud?
Ma olen Emmanuel Parra Moya olen 27-aastane ja olen pärit Tšiilist. Eestisse ma tulin 2015. aastal.
Minu lapsepõlv oli täiesti tavaline. Minu vanemad on katoliiklased ja iga pühapäeval me läksime Missale - koos kogu perega: minu vanavanemad, minu vanemad, minu vennad. Juba noorelt minu vanemad püüdis mulle usku edasi anda, mis polnud kerge. Minu peres oli palju raskusi, isegi siis, kui me ei näinud alati Issandat, aga Issand ei jätnud meid.
3. Kuidas jõudsite Eestisse?
On natukene raske seletada, aga ma kuulun Neokatehumenaalse tee kogukonda ja kui ma olin ülemaailmsel noortepäeval Brasiilias, siis meie kogukond kohtus paavst Franciscusega ja pärast seda me kohtusime Kiko Arguelloga, kes on Neokatehumenaalse tee asutaja, ja tema ütles: „Kas keegi avaldab soovi siseneda seminari? Mul on vaja preestreid, kes viiksid evangeeliumi igale poole, mul on vaja misjonärist preestreid.“ Ja ma tundsin sel hetkel, et Issand kutsus mind ja paari aastat pärast ma läksin Itaaliasse kohtumisele Kiko Arguelloga, kus oli 300 noort kes tahtsid astuda preestriseminari ja sel hetkel võetakse loosi, kuhu seminari saadetakse ning minul see langes Eesti kasuks.
4.Kas seminaris on raske õppida?
On raske õppida, sest oleme inimesed erinevatest riikidest, erinevatest kultuuridest, räägime erinevaid keeli, aga ma olen kogenud ühte asja, et kui Jumal kutsub, siis Tema teeb kogu töö ja annab tugevust ja ühtsust.
Algusest minu jaoks oli natukene keeruline seminaris õppida, sest Eesti kuultur, keel, inimesed, ilm väga erinev minu kodumaast, ja oli raske, näiteks külm oli alguses kui ma siia tulin, aga Issand aitas mind ja andis mulle armastust Eesti vastu ja praegu ma olen siin väga rõõmus ning õnnelik.
5.Palun rääkige mõni ilus ja naljakas lugu seminarist?
On alati ilus ja naljakas kui me paneme jõulusõime välja, sest me teeme alati ühe suure jõulusõime ja me ei tea kunagi kuidas seda tegelikult teha, sest me pole tislerid ja töömehed, aga me teeme ja eksime, samas me laulame ja teeme seda jõulusõime rõõmuga ja palju inimesi tuleb vaatama seda jõulusõime püstitamist. Kuna elame Kadrioru pargi serval, siis paljud inimesed külastavad parki ja alati vaatavad, mida me teeme ja kuidas me töötame lauldes selle jõulusõime kallal.
6.Kuidas seal üldse elu on meie väikeses preestriseminaris Redemptoris Mater Kadrioru serval?
Meie elu seminaris on väga lihtne. Elu keskmeks on palve. Esimene asi hommikul on hommikupalve ja õhtul õhtupalvus. Siis on kell 13.15, kui palvetame enne lõunat ja veel teises palvused päeva jooksul.
Me õppime ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat igapäevaselt. Kaks korda nädalas me kohtume ka Eesti neokatehumenaalsete kogudustega ning meil on ka lõbusaid hetki. Samuti me mängime jalgpalli päris sageli..
7.Kes on diakon?
Ma arvan, et diakon inimene, kes teenib teisi nagu seda tegi Kristus.
8. Millised töökohustused ootavad Teid nüüd igapäevaselt ees meie kirikus?
Ma olen avatud aidata kõiges, mida on vaja teha ning ma palvetan iga päev, et Kristus annaks mulle Püha Vaimu, et ma saaksin olla alandlik ja ma saaksin teenida kõiki, kellel on seda kõige enam vaja.