Toome siinjuures ära Eesti Apostelliku Administratuuri poolt koostatud ja Vatikani saadetud Sinodi aruande. Sinodi Peasekretariaat palus kirikutel koondada omi mõtteid, mis tulenesid ametlikust Sinodi raportist (2023) ja vastaks küsimusele: kuidas me saame olla sinodaalne kirik.
2024 oli teine konsultatsiooniperiood Sinodis. Konsultatsioonide kokkuvõtted tuli esitada 15. maiks Sinodi Peasekretariaati. Esitame tõlke ingliskeelsest originaaldokumendist. Sinod kulmineerub piiskoppide assambleega Roomas, oktoobris 2024.
Sinod 2024. Kuidas me saame olla sinodaalne kirik?
Konsultatsioonid Eesti Apostlikul Administratsioonis 2024
Aruanne Sinodi Peasekretariaati
Kohalikke kirikuid ja kirikute rühmitusi kutsutakse panustama ja süvendama Sinodis püstitatud teemasid. Need panused juhinduvad küsimusest: "Kuidas saame olla sinodaalne kirik misjonis?".
Eesti katoliku kirik vastas sellele üleskutsele ja kohalikud kogudused mõtisklesid tõstatatud küsimuse üle. Nende uute 2024. aastal toimunud konsultatsioonide eesmärk oli välja selgitada mõningaid juhiseid, mida saame järgida, ja vahendid, mida võiksime võtta kasutusele erinevates olukordades, et suurendada iga ristitud inimese ja iga kiriku ainulaadset panust ülestõusnud Issanda ja tema evangeeliumi kuulutamisele tänases maailmas.
Püha Vaimu kuulates soovime esitada sinodi peasekretariaadile kaks momenti edasiseks aruteluks:
(1) Kohalik katoliku kogukond ja kaasatus kirikus
Jumala rahva teekond sinodaalsel teel algab kohalikust kogukonnast. See teema on rohkem seotud küll kohaliku kirikuga, kuid paljud asjad võivad olla eeskujuks ka teistele. Me tahame anda oma panuse sinodaalse teekonnale oma kogemuse kaudu, mis tuleneb Pühalt Vaimult ning loodame, et seni tehtud panus sinodi töösse kannab vilja ja me jätkame sinodaalset tööd kohalikes kirikukogukondades.
Me arutasime evangeeliumi levitamist kogu maailmas, kuid tundus asjakohane kõigepealt omaenda kodu korda teha, st keskenduda sellele, et meie kiriku liikmed oleksid tihedas suhtes Jumalaga.
Lisaks sellele meelitab sõnumi levitamine sotsiaalmeedias ja reklaamplakatite kaudu meile nii head kui ka halba ajakirjandust ning mõnikord ei kujutata kiriku mainet just kõige paremana.
Lõpuks, et levitada Jumala sõna, on parim viis seda teha meie elutunnistuse ja - suhtumise kaudu.
Kui kõik katoliiklased käituvad Kristust esindaval viisil, on see kõik evangeelium, mida me vajame, et levitada maailmas. Selles otsustasime keskenduda oma arutelus meie enda teenimisele.
Kogukonna suunised:
1. Me näeme, et sügavat arusaamist meie usu asjakohasusest ei pruugi veel tunda. Selleks, et meil oleks isiklik suhe Jumalaga, peame kogukonnana koos usus kasvama. See tähendab, et me osaleme kogukonnana tegevustes, mis süvendavad meie ühendust Jumalaga.
2. Ja teine punkt on see, et meie kogukond Eestis peab Jumala rahvana vastama küsimusele, kuidas muuta tavaline pastoraalne tegevus kaasavamaks ja avatumaks. Need tegevused peavad olema tasakaalus vaimsete ürituste (nagu katehhees, grupipalved) ja muude tegevuste (nagu palverännakud, teiste paikade ühine külastamine) vahel, mis aitavad luua tihedaid sidemeid üksikisikute vahel, mis tugevdab meie kogukonda ja aitab meil koos oma usku ehitada. See on äärmiselt oluline ja see teema on küsimusteks paljudes kirikutes Euroopas, et kuidas tugevdada kogukonda.
(2) Haridusalased arengud
Võttes ainult ühe paljudest ühistest väärtustest - katoliiklaste vaimse kapitali edendamine hariduse kaudu - võime Eesti kogemusest sinodaalse kiriku jaoks üldistada:
Paavst Franciscus on õnnistanud laiapõhjalist katehheetilist tööd kirikus ja maailmas - millest suurt osa teevad ilmikud, mis annab meile tähtsuse toetada iga kiriku liiget, et ta oleks haritud ja oskaks oma usust rääkida reaalsetes elulistes olukordades. Me usume, et selle eesmärgi saavutamiseks on väga oluline luua sidemeid erinevate riikide ja valdkondade katoliiklaste vahel. Meil on üksteiselt palju õppida ja üksteisega jagada.
Püha Isa on soovitanud üksteisega avameelselt suhelda selles Sinodi protsessis. On tõsi, et "usk tuleb kuulutuse kaudu" (Rm 10:17). Üks usu kuulutamise võime eeldusi on võime rääkida ja suhelda. Eriti kehtib see tänapäeva pluraliseerunud ja individualiseerunud maailmas. Pluraliseerumise ajastul ei saa ja ei tohi paratamatult ükski ühiskonna üksikosaline - isegi mitte katoliku kirik - kehtestada oma kõneviisi reegleid, kuid usu kuulutamine võib ja peab olema tõene kõigis oma väljendusvormides. Me tahame, et meid kuuldaks tänases maailmas nii, et meie kuulutus oleks inimestele arusaadav ja vastuvõetav. Seepärast ootame Pühalt Toolilt, et ta jätkaks tänapäeva olukordade mõtestamist ja usu keele määratlemist - eesmärgipäraselt ja viisil, mis ühendab katoliiklasi kogu maailmas. Me soovime, et alanud sinodaalne protsess saaks sügavama teoloogilise hinnangu.
Ootame kirikult noorte kaasamise, naiste rolli kasvatamist kiriku teenistuses, oikumeenilise liikumise tõstmis, vastata küsimustele migratsiooni, õiglase sõja ja rahu, vähemusgruppide juhendamise jne. kohta.
Hariduse taotlemisel ei karda me tagajärgi, kui selgub, et katoliiklaste teadmiste ja oskuste kasvades suureneb ka nende individuaalne autonoomia, mis võib selle mitmekesisuse kontekstis viia kiriku killustumiseni ja polariseerunud huvigruppide tekkimiseni. Sellegipoolest on sinodi vahearuandes pööratud erilist tähelepanu haridusele ja koolitusele. Kuid seda tehes aktsepteerime tõena, et ei eneseteadlikkus, haridus ega kultuur ei ole iseenesest pühad; vastupidi, need kõik peavad olema pühitsetud ja allutatud jumaliku tarkuse ja Kiriku seadusliku õpetamisvõimu alla. Me rõõmustasime, kui sinodi raportis selgitati kõigi kiriku osapoolte kaasvastutust hariduse omandamisel, õppimisel ja praktikal. Mõeldes noore põlvkonna usulise ja kultuurilise kasvatuse peale meie käsutuses olevate vahenditega, sealhulgas katoliku koolide ja katoliku kasvatajate tööga, peame vajalikuks arendada haridusprogramme ja koolide võrgustikku kogu maailmas, paludes Püha Toolile otsest toetust ja juhatust. Lisaks traditsioonilistele kasvatusmeetoditele, kus usuõpetust annavad orduliikmed ja preestrid, on kasvav tendents täiendada pedagoogide ridu usuõpetajatega, kes ei ole orduliikmed ega vaimulikud.
Kuid see toob meid tagasi suure teema juurde: kiriku uus usuline ja intellektuaalne võimekus, mis on sündinud tema sinodaalsusest tänapäeva maailmas, et Kristuse evangeelium jätkaks võidukäiku, kuni Ta tuleb taas oma kirkuses.
Me palume, et neid mõtteid võetaks arvesse 2024. aasta oktoobris toimuval sinodi arutelul.
*Sinodi kohtumised toimusid Eesti Apostellikus Administratuuris jaanuar kuni aprill 2024. Põhigrupis osalesid isa Tomasz Materna, Ingmar Kurg, Helle-Helena Puusepp, Roland - Anton Rand, Marge-Marie Paas. Lisaks andis sellesse raportisse oma panuse Tallinna Peeter-Pauli koguduse ingliskeelne kogukond ning küsitleti mitmeid katoliiklasi.