Head sõbrad!
Ka ainult kaks lühikest sõna võivad olla paljudele julgustuseks, lootuse ja kindlustunde loomiseks. „Ärge kartke!“ – just nende Jeesuse sõnadega alustas 1978. aastal oma ametiaega Johannes Paulus II, esimene Eestit külastanud paavst.
Need kaks sõna – „Ärge kartke!“ – iseloomustavad ka katoliku kiriku kohta ja rolli iseseisvas Eestis Vabariigis. Priidel aegadel on kirik saanud siin alati julgelt ja vabalt, võimu sunnita, teha oma vaimulikku tööd. Täpselt meie iseseisvusmanifesti kinnituse kohaselt, et Eestis on tagatud usuvabadus ning kõik meie riigi kodanikud vaatamata oma usule, rahvusele või ilmavaatele on ühtviisi võrdsed seaduse ees. Tänan Rooma-Katoliku Kirikut selle töö eest, mida te teete siin nii paljudel eri väljadel: olgu noorte ja abivajajatega kuni kultuuritöö ja vaimuliku teenimiseni. Selle kõige olulisust ning Eesti Vabariigi ja kiriku head suhet on kinnitanud ka Johannes Paulus II ja Francisuse visiidid Eestisse.
Kuid Eestis on olnud ka teistsuguseid aegu, aegu, kui võõra võimu kurjus püüdis hävitada meie inimeste meelekindlust. Endale ja oma maale kindlaks jäämine on traagilistel aastakümnetel raske, kuid just see hoiab alles lootuse avada kord uks parematele aegadele. Endale ja oma usule jäi kindlaks ka peapiiskop Eduard Profittlich, kes kannatas koos kogudusega ja jagas oma traagilise saatusega meie maa kannatusi. Ta oli hirmust tugevam ja jäi truuks oma kutsumusele.
Johannes Paulus II üleskutse Rooma Peetruse platsil – „Ärge kartke!“ – mõned kümnendid hiljem lähtus just sellest julguse vaimust ja andis uut lootust ka meie inimestele kesk okupatsiooniaega nagu kõigile neile, kes raudset eesriidest ida poole olid jäänud. Seda lootust aitas lähemale tuua tema Poola päritolu ning meie rahva saatusega sarnane lugu ja kogemus.
Seega oli paavst Johannes Pauluse visiit iseseisvuse taastamise järel Eestisse sümboolne kinnitus meile, et kurjusest saab meelekindlusega võitu ja kurjusele ei jää viimane sõna. President Lennart Meri tuletas paavsti Eestist lahkumise puhul meelde Johannes Pauluse hoiatust „uute paheliste avantüüride eest pimedate impulsside ajel, mis lähtuvad ideoloogiatest, rahvuslikust uhkusest ja inimväärikuse tunnistamise tahtlikust keeldumisest“.
Paavst Johannes Paulus II mure oli päevakohane siis ning on traagiline ja õõvastav reaalsus praeguses Euroopas. Ükski halastust tundev inimene ei saa seda osavõtmatult kõrvalt vaadata ning ükski rahulikust maailmast hooliv poliitik ei või kurjusele teed ja võimalusi pakkuda, sest selle hukatuslikku tulemust on maailm juba kogenud.
Ehk siis: meil on vaja ühist julgust, et kurjusele ei jääks viimane sõna. Ärgem kartkem kurjusele vastu astuda, sest muidu tema jõud vaid kasvab.
Austatud kirikujuhid, vaimulikud, daamid ja härrad!
Mul on hea meel õnnitleda teid Eesti Apostelliku Administratuuri asutamise 100. aastapäeva ja paavst Francisuse hiljutise otsuse puhul nimetada apostellik administratuur piiskopkonnaks. See on ajalooline ja innustav otsus.
Soovin teile sisukaid juubeliüritusi ja vastsele piiskopkonnale edu kõiges, mis te ette võtate. Head saabuvat juubeliaastat Rooma-Katoliku Kirikule üle maailma.
Tänan teid.
2. november 2024 Tallinnas