Paavst Franciscuse surm on kindlasti üks neist sündmustest, mis tekitab suuri emotsioone miljonite ja miljonite inimeste, nii katoliiklaste kui ka mittekatoliiklaste südames, sest pole kahtlustki, et paavst Franciscus inspireeris paljusid inimesi kaugel väljaspool katoliku kiriku piire. Me peame vaid meenutama tema visiiti Tallinnasse 25. septembril 2018, tema sõnu ja väga isiklikku suhtlemist väga erineva taustaga inimestega, alates kõrgeimatest riigiasutustest, intellektuaalidest ja poliitikutest kuni tavaliste inimeste, noorte ja inimesteni, kes elavad suurtes raskustes, nii materiaalsetes kui ka vaimsetes. Vaid mõne tunni jooksul Tallinnas kohtus paavst kõigi nende väga erinevate maailmadega. Ta oli tulnud nii õppima kui ka õpetama. Näiteks ma ei ole unustanud kuidas ta märkis mulle pärast suurepärast noortekohtumist Kaarli Kirikus, et hea oleks olnud anda sõna ka noortele, kes ei kuulu ühtegi kirikusse, kuid kes on otsivad ja tahavad oma kogemusi jagada.
Lisaks tema sügavale vaimsusele, mis kajastub nii paljudes kirjades ja kirjutistes, ning vaimsele sügavusele ja kontemplatsioonile, mida paljud meist said Vabaduse Väljakul peetud missal näha, jääb Franciscus alati meelde kui paavst, kes tahtis anda tähtsust igale inimesele, sõltumata tema usulisest või isiklikust seisundist. Tema ettekujutlus kirikust oli Kirik kui ema, kes oskab anda õppetunde, kuid kes eelkõige tervitab, kes armastab, kes otsib, enne kui parandab või hukka mõistab. Paavst Franciscusele ei meeldinud üldse igavene debatt liberaalide ja konservatiivide vahel. Need on poliitilised kategooriad, mida inimesed püüavad mõnikord kunstlikult importida kiriku või usu üle peetavasse arutelusse. Tema lähtepunktiks oli Jeesus Kristus ja lähedus Jeesusele Kristusele, mitte muutuste otsimine ennekõike või säilitamise otsimine ennekõike.
Seepärast oli paavst Franciscus liigitamatu. Need, kes pidasid teda liberaalseks, olid üllatunud tema üsna rangetest seisukohtadest paljudes küsimustes. Need, kes pidasid teda konservatiivseks, olid üllatunud tema lähedusest inimestele, kes olid kiriku seisukohtadest väga kaugel. Ta oli paavst, kuid ta oskas rääkida ilmaliku maailmaga. Ta oli sügavalt katoliiklane - mida näitab tema soov saada maetud mitte Püha Peetruse kirikusse, vaid Pühale Maarjale pühendatud Rooma basiilikasse - ja samas sügavalt oikumeeniline. Mäletan liigutatult tema kohtumist Lundis 2017. aastal luterliku reformatsiooni 500. aastapäeva puhul Luterliku Maailmaliidu esindajatega üle kogu maailma. Lundi suures luterlikus katedraalis kinnitas paavst taas oma soovi kristlaste tegeliku ja nähtava ühtsuse järele.
Ma loodan, et see jääb meile paavst Franciscuse mälestuseks: paavst, kes oli lähedane, lihtne, täis halastust, ilma ülbuseta, täpselt selline kristluse kuvand, mida meie maailm vajab. Kristlus, mis siiralt ja alandlikult otsib ligimest, mitte kristlus, mis ootab, et ligimene tuleksid tema juurde. Ainult selline kristlus võib tuua meile tagasi rahu, mida maailm ja meie ühiskond nii hädasti vajavad.