Ülestõusmispühal, 20. aprillil 2025 sai meie katoliku Kirik Eestis rikkamaks kaheteistkümne uue liikme võrra, kes on pärit Viljandist. Soovime neile ja nende lähedastele palju-palju õnne ja Jumala õnnistust!
Teatavasti ei ole Viljandis katoliku Kirikut ega eraldi kogudust (Viljandi kui misjonipunkt on seotud Pärnu kogudusega). Tänu Jumalale ja EELK Viljandi Pauluse kogudusele, mis lubab meil lahkesti oma ruume kasutada, toimub siiski igal pühapäeval püha Missa, mida pühitseb enamasti Pärnu koguduse preester, vajadusel ka teised preestrid. Siiani elas Viljandimaal püsivalt umbes viis katoliiklast, lisaks neile osales pühal Missal aeg-ajalt ka külalisi mujalt, kuid osalejate arv jäi alati kümnest allapoole. Seetõttu võib pidada tõeliseks imeks, et mõni aeg tagasi hakkas Viljandis Missadel osalema järjest rohkem inimesi, seejuures peamiselt noori, kes tundsid sügavat huvi katoliikluse vastu ja soovisid saada katoliiklaseks. Ettevalmistav katehhees toimus pühapäeviti enne Missat Viljandis, kuid ristimiseks ja Kirikusse vastuvõtmiseks sõitsid katehhumeenid paasavigiiliale Tallinna Peeter-Pauli katedraali.
Esimese ülestõusmispüha jutluses ütles piiskop Philippe, et tänavusel vigiilial liitus Kirikuga erakordselt palju inimesi. Ta mainis, et oli väga rõõmus ja liigutatud nähes nende seas üsna suurt gruppi, mis tuli Tallinnasse lausa Lõuna-Eestist – nii nagu apostlid jooksid ülestõusmispüha hommikul Kristuse hauale – et kohtuda Kristusega sakramentides. Piiskop võrdles Viljandi uusi katoliiklasi esimeste kristlastega, kes elasid tavaliselt väga keerulistes tingimustes – enamasti ei olnud neil läheduses kirikuid ja preestreid ega igapäevast võimalust võtta vastu sakramente, kuid see ei takistanud nende usul kasvamast ja levimast. Samas rõhutas piiskop, et me kõik peame armastama meie uusi vendi ja õdesid Kristuses ning neile toeks olema.
Niisiis, palvetame meie uute katoliiklaste eest – täitku Püha Vaim neid rohkesti oma andidega, et nad kasvaksid jätkuvalt Jumala armastuses! Andku nad esimeste kristlaste kombel julgelt tunnistust oma usust ning sellest, et Kirik elab ja kasvab ka väikestes kohtades!
Palvetame ka kogu Maarjamaa Kiriku ja eriti Tema väikeste koguduste eest, et Ta kasvaks nii liikmete arvult kui ka – ja eelkõige – usus, lootuses ja armastuses!
Oma mõtteid jagab Andri Viljandist:
2025. aasta Paasaöö vigiilia oli Viljandi koguduse jaoks imede täitumine ja aastate pikkuse palve vili. Tavapärasest kahe-kolme inimesega kogudusest on saanud kakskümmend pühendunud inimest, kes üksteist kuulates, toetades ja jätkuvalt õppides koos kasvavad. On märkimisväärne, et sel aastal ristitute ja vastuvõetute seas on Viljandis lausa üksteist noort, kes moodustavad lõviosa meie kohalikust kogudusest. Selle tõttu ei ole võimalik mööda vaadata ka Paavst Franciscuse pärandist, mille jõul ja toel on tänaseks Kristuseni jõudnud noored kasvanud.
Ainult mõned päevad peale meie ristimist lahkus siit ilmast paavst Franciscus. Rõõmu ja ülistamise aeg segunes kibeda kurvastusega. Paavsti hääl, kes oli rääkinud, palvetanud ja kirjutanud noorte nimel, kajas karjase hüüdena meie ülestõusmispühade järgsel ajal: „Kristus on elus ja tahab, et ka sina elaksid.“ (paavst Franciscus „Christus vivit“, 1). Meenub, kuidas ta julgustab 2020. aastal välja antud apostellikkus ekshortatsioonis „Christus vivit“ noorte ettevõtmisi tänapäevases maailmas: „Noored ei ole loodud masenduma; nad on loodud unistama suurelt, otsima avaraid silmapiire, sihtima kõrgemale, avastama maailma, seisma silmitsi väljakutsetega ja andma endast parim, et ehitada üles midagi rohkemat“ („Christus vivit“, 15).
Meie, noorte kõrval seisavad kindlalt ka need inimesed, kes on aastaid kandnud Viljandi kogudust palve ja truu kohaloluga. Me täname oma koguduse vanemaid liikmeid alandliku armastuse ja pisikeste palvete eest, mis on meid kandnud enne, kui teadsime, et vajame kandmist. Nendega koos ka ristivanemaid, kellest mitmed elavad hoopis teises linnas, kuid valisid meid võtta vastu oma südames. Oleme tänulikud, et saame olla osa meie ühisest kogudusest ja osati aimu, mida tähendavad praktikas paavst Franciscuse sõnad: „Vanemaks kasvamine tähendab kõige väärtuslikuma säilitamist ja hoidmist, mida noorus endas kannab, kuid see tähendab ka vajadust puhastada seda, mis ei ole hea, ning võtta vastu uusi Jumala kingitusi, et arendada seda, mis on tõeliselt oluline“ („Christus vivit“, 161).
Sellepärast palume kogu meie piiskopkonda, palvetage meie eest nii nagu palvetame meie teie eest. Palvetagem, et me julgeksime otsida tõde, hoida põlemas valgust, mis meid siiani on juhatanud ja elada ustavalt, sest paavst Franciscuse sõnutsi pole noored ainult Kiriku tulevik, vaid nad on Jumala „nüüd“. („Christus vivit“, 64).