Täna on Kirik täis valgust.
Kõigi Pühakute suurpühal on meie pilgud suunatud taevasse – sinna, kus seisab lugematu rahvahulk valges rüüs, Jumala trooni ees. See on päev, mil maa ja taevas on teineteisele lähemal. See on päev, mil meenutame neid, kes on lasknud Jumala valgusel läbistada oma elu nii, et sellest on saanud valgus kogu maailmale. Ja kui tõstame pilgu siinsamas, meie Kirikus, näeme seda tõde oma silmaga.
Meie ümber säravad pühakute vitraažid – Risti Teresa Benedicta, püha Dominicus, püha Kasimir, pühad vennad Methodios ja Kyrillos, püha Franciscus ja paljud teised. Igaüks neist on erinev: eri ajastust, rahvusest, omaenda iseloomuga ja kutsumusega. Kuid kui valgus langeb läbi nende värviliste klaaside, saavad nad üheks – üheks pildiks Kristuse valgusest.Täna on Kirik täis valgust. Kõigi Pühakute suurpühal on meie pilgud suunatud taevasse – sinna, kus seisab lugematu rahvahulk valges rüüs, Jumala trooni ees. See on päev, mil maa ja taevas on teineteisele lähemal. See on päev, mil meenutame neid, kes on lasknud Jumala valgusel läbistada oma elu nii, et sellest on saanud valgus kogu maailmale. Ja kui tõstame pilgu siinsamas, meie Kirikus, näeme seda tõde oma silmaga. Meie ümber säravad pühakute vitraažid – Risti Teresa Benedicta, püha Dominicus, püha Kasimir, pühad vennad Methodios ja Kyrillos, püha Franciscus ja paljud teised. Igaüks neist on erinev: eri ajastust, rahvusest, omaenda iseloomuga ja kutsumusega. Kuid kui valgus langeb läbi nende värviliste klaaside, saavad nad üheks – üheks pildiks Kristuse valgusest.
Kui Kirikus on hämar või öö, tunduvad vitraažid tummad ja vaiksed. Nagu praegu. Aga kui valgus hakkab sisse voolama, juhtub ime – need elavnevad. Värvid, jooned ja näod ärkavad ellu ning me tajume, et nende ilu ei tule mitte klaasist endast, vaid valgusest, mis neid läbistab. Nii on ka pühakutega. Nad ei olnud täiuslikud, vaid inimesed, kes lubasid valgusel – Jumala armul ja Evangeeliumil – läbistada oma elu. See valgus andis tähenduse nii nende rõõmule kui ka kannatusele, nende tugevusele ja nõrkusele.Jeesus kuulutab mäejutluses kaheksa õndsakskiitmist – ja kui me neid loeme, märkame midagi ootamatut: õndsaks nimetatakse mitte tugevaid ja võimsaid, vaid neid, kes nutavad, kes on halastajad, puhta südamega, rahutegijad.
Just seal, kus maailm näeb nõrkust, näeb Jumal pühadust. Pühadus on julgus elada armastust seal, kus seda ei ole lihtne teha. Mõnikord on meil kiusatus mõelda, et pühadus kuulub ainult kloostrite ja altarite juurde. Aga tegelikult elavad pühad meie kõrval: ema, kes andestab oma lapsele; hooldaja, kes jaksab hoolida; noor, kes ei karda olla usklik; vana inimene, kes palvetab vaikselt iga päev. Nad on need, kes lasevad Jumala valgusel peegelduda oma elus.Johannese kirjas seisab: „Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks, ja need me olemegi.” See tähendab, et pühadus ei ole vaid väheste privileeg, vaid igaühe kutsumus. Pühadus ei ole mäetipp, kuhu jõuavad vaid vähesed – see on valgus, mis võib särada igas südames, kui inimene laseb Jumalal sinna siseneda.
Paavst Benedictus XVI on öelnud: „Mõnikord arvame, et pühadus on eriline seisund, mis on reserveeritud vaid mõnele valitule. Tegelikult on pühaks saamine iga kristlase ülesanne – tõepoolest, iga inimese kutsumus!” (Paavst Benedictus XVI, Angelus Kõigi Pühakute Suurpühal, 1. november 2007)Vitraaž on hea pilt sellest, mida tähendab olla püha: klaas ise ei kiirga valgust, vaid laseb valgusel endas elada. Kui valgus puudub, jääb see tühjaks; aga kui valgus tuleb, saab sellest midagi kaunist ja elavat. Pühakud on inimesed, kes ei peitnud Jumala valgust, vaid lubasid sellel läbida nende elu – isegi läbi haavade ja murdude.
Kui vaatame oma Kiriku vitraaže ja pühakute nägusid, võime mõelda: mida nad meile õpetavad pühadusest?
Püha Dominicus oli Evangeeliumi kuulutaja, kes soovis, et tõde säraks maailmas. Tema elu õpetab, et valgus vajab sõna – Jumala sõna peab läbistama pimeduse nagu päikesekiir klaasi.
Püha Franciscus oli armastuse inimene, kes nägi Jumala ilu igas olendis. Tema õpetab, et valgus ei vaja rikkust ega väge – piisab avatud südamest, mis laseb valgusel endas tantsida.
Pühad Methodios ja Kyrillos tõid Evangeeliumi Euroopa põhja. Nad panid valguse kõnelema inimeste oma keeles, et Jumala tõde ei oleks kauge. Nemad õpetavad, et valgust tuleb jagada – see ei kuulu ainult ühele rahvale.
Püha Kasimir, Poola-Leedu kuningapoeg, kes valis alandlikkuse ja puhtuse tee, näitab, et ka noorus võib olla valguse kandja. Tema elu oli nagu noor, särav klaasitükk taevasest vitraažist.
Ja Risti Teresa Benedicta, Edith Stein – filosoof, juut, karmeliit ja märter –, on justkui tume klaas, mille kaudu valgus muutub sügavamaks. Tema elu näitab, et isegi kannatuse ja surma varjus võib valgus paista eredamalt kui kunagi varem.
Kõik need pühakud on erinevad, kuid nad lasevad valgusel särada. Neid vaadates mõistame, et ka meie elu võib olla osa sellest samast vitraažist.Pühad ei sündinud suurtest, pühadest hetkedest, vaid igapäevasest ustavusest. Nad lasid valgusel tulla läbi oma palvete, töö, sõpruse ja teenimise. Ka meie võime seda teha – kodus, tööl, koguduses, koolis. Iga kord, kui valime headuse kurjuse asemel, andestuse kättemaksu asemel, rahu ärevuse asemel, hakkab valgus meis liikuma. Ja see valgus ei jää meist sõltumatuks – see peegeldub, levib, muudab teisi. Üksainus klaasitükk ei valgusta midagi, kuid koos teistega loob ta terviku, mis võib muuta kogu Kiriku soojaks ja elavaks.Me usume pühade osadusse – communio sanctorum. See tähendab, et kõik, kes kuuluvad Kristusesse, on omavahel seotud: taevas, puhastustules ja maa peal.
See ei ole pelgalt kujund, vaid reaalsus – nähtamatu, kuid tõeline side. Kui meie siin maa peal palvetame, siis me ei tee seda üksinda. Koos meiega palvetavad ka need, kes on juba taevas – pühakud ja meie armsad lahkunud, kes ootavad Jumala nägemist palgest palgesse. Ja kui me Missal ütleme: „Seepärast ülistame koos inglite japühakutega Sinu kirkust ning laulame Sulle kõik koos kiituslaulu,” siis see ei ole lihtsalt luuleline väljend – see on tegelikkus. Taevas ja maa ühinevad ühes laulus.
See osadus tähendab ka vastastikust hoolt ja eestkostet. Me võime palvetada pühakute poole ja nemad palvetavad meie eest. Nad ei ole passiivsed vaatlejad taevas, vaid elavad sõbrad, kes aitavad meil püsida valguse teel. Kui meil on raske, võime kutsuda neid appi:
• „Püha Franciscus, aita mul olla rõõmus ja rahulik.”
• „Püha Dominicus, aita mul jääda ustavaks tõele.”
• „Püha Teresa Benedicta, aita mul näha lootust ka kannatuses.
”Pühade osadus on Jumala armastuse nähtav võrgustik, mis ulatub üle aja ja ruumi. Kui seisame altari ees, on meie kõrval nähtamatu rahvahulk – need, keda Jumal on juba vastu võtnud, ja need, kes on alles teel. Sellepärast on Kõigi Pühakute püha rõõmupäev. See meenutab, et usk ei ole üksildane tee, vaid teekond koos paljude sõpradega – nii elavate kui ka lahkunutega.
Minu jaoks on Kõigi Pühakute suurpüha kõige rõõmsam püha aastas. Sest pühakud ei ole ainult kauged kangelased või pildid vitraažidel – nad on elavad tunnistajad, kes näitavad meile, kuidas uskuda, igatseda Jumalat ja elada Tema juures juba siin ja praegu.Olgu see püha meile kõigile meeldetuletuseks ja julgustuseks: ärgem kartkem igatseda pühakuks saada. Jumala armastus kutsub meid kõiki, ja iga väike samm usus, iga heategu ja iga palve võib viia meid Tema valguse poole.
Läheme edasi julgustatult, teades, et pühakud on meie eeskujud ja sõbrad, kes inspireerivad meid elama Jumala armastuses iga päev.
Isa Tomasz Materna
Jutlus 1. novembril 2025, Kõikide pühakute suurpühal, Peeter-Pauli katedraalis