Armsad vennad ja õed Kristuses,
Alustame taas paastuaega – neljakümmet päeva, mille Kirik meile igal aastal kingib, et võiksime uuendada oma südant, puhastada pilku ja õppida armastama Jumalat ning ligimest tõelisemalt. See ei ole sugugi kurb ega sünge aeg, vaid armu aeg: aeg, mil Issand ise tuleb meile lähemale ja kutsub meid pöörduma Tema poole kogu oma olemusega.
Paast ei tähenda eelkõige loobumist toidust või harjumustest, vaid pöördumist. Prohveti sõnadega: “Pöörduge minu poole kogu oma südamega.” Sageli püüame muuta oma elu väliselt – rohkem tööd, rohkem korralikkust, rohkem kontrolli. Jumal aga igatseb meie südant. Ta tahab kohtuda meiega seal, kus me tegelikult oleme: oma hirmudes, haavades, kahtlustes ja lootustes.
Seepärast pakub Kirik meile kolm lihtsat teed: palve, paast ja armastusteod.
Palve avab meid Jumalale. Ilma palveta muutub usk harjumuseks ja kristlus kultuuriks. Võtke sel paastuajal teadlikult aega vaikuseks: loe evangeeliumi iga päev, mõtiskle Jeesuse kannatuste üle läbi Ristitee lugemisega, viibi kirikus, leia kasvõi mõni minut, et olla Jumala ees ilma sõnadeta.
Paastumine ja väikesed ohverdused õpetavad vabadust. Me ei loobu asjadest selleks, et midagi kaotada, vaid selleks, et midagi tagasi saada – vabam ja vähem materiaalsete asjadega seotud südame. Proovi loobuda millestki, mis täidab su päeva, kuid ei toida hinge: pidev meelelahutus, kiirustamine, liigsed sõnad, hinnangud teiste suhtes, millestki mis eemaldab sind Jumalast ja ligimesest.
Armastus- või halastusteod teevad meid sarnaseks Kristusega. Armastus ei ole tunne, vaid tegu. Märka kedagi, kes on üksi. Lepi inimesega, kellega oled tülis. Anna aega, mitte ainult raha. Kristus tuleb meile sageli vastu ligimese näos.
Sel aastal on meie paastutee Eestis eriliselt rõõmus, sest tähistame esimest korda õndsa Eduard Profittlichi liturgilist mälestuspäeva. Tema elu ei ole kauge ajalugu – ta on meie maa, meie rahva ja meie kiriku tunnistaja.
Ta oli piiskop, kuid enne kõike karjane. Ta ei jätnud oma karja ka siis, kui see muutus ohtlikuks. Ta teadis, mis teda ees ootab, kuid jäi. Tema tugevus ei tulnud kangelaslikust iseloomust, vaid usaldusest: Kristus on väärt, et Tema pärast elada – ja vajadusel surra.
Paastuaeg aitab meil mõista märtrit. Märtriks ei saada ühel päeval. Märter sünnib igapäevases ustavuses: väikestes otsustes, väikestes ohvrites, igapäevases “jah”-s Jumalale. Õndsa Eduard Profittlichi tee algas palvest, sakramentidest, kohusetruust tööst, armastusest oma rahva vastu. Suur tunnistus kasvas väikestest ustavustest.
Seepärast ärgu me vaadakem tema peale kui kättesaamatule kangelasele, vaid kui teejuhile. Ka meie oleme kutsutud andma tunnistust –mitte vanglas ega surmas, vaid peres, tööl, ühiskonnas, vaikse kindlusega, et Kristus on meie elu Issand.
Paastuaeg ja õndsa Eduard Profittlichi mälestus tuletavad meile meelde: kristlane ei ela mugavusest, vaid lootusest. Lootusest, mis ei sõltu oludest.
Usaldagem oma maa, rahvas ja kirik Jumalaema Maarja eestkoste alla. Tema õpetab meid kuulama ja hoidma südames seda, mida Jumal teeb – ka siis, kui me kõike ei mõista.
Soovin teile sügavat ja viljakat paastuaega.
Issand juhatagu meid ülestõusmispühade rõõmu ning õndsa Eduard Profittlichi eeskuju kinnitagu meie usku.
✠ Philippe Jourdan
Tallinna piiskop
Tallinnas, 18.02.2026