Kell on kuus kakskümmend kaks hommikul. Hommikune Missa. Seisan altari ees ja mõistan, et pean tegema seda, millest just rääkisin: soovima inimestele rahu ja headust — minema nende juurde, andma edasi rahusoovi ning jagama nendega rahu ja armastust. Jalad ei kuula enam sõna. Mitte väsimusest, vaid millestki muust. Naeratan sellele mõttele. Näen, et inimesed tulevad pinkide vahelt välja, et isiklikult üksteisel kätt suruda. Lähen nende juurde. Mõne minuti pärast Missa lõpeb. Ekstreemne Ristitee on selja taga. Teekonna lõpp.
Siirdume ajas kaksteist tundi tagasi.
Eelmisel õhtul algab kõik nagu tavaliselt — Missaga Keila baptisti kirikus. Kohalikud pastorid on harjunud meid vastu võtma, sest Keila linnas pole katoliku kirikut ja baptistid avavad meile igal aastal lahkelt uksed. Meie rühm koguneb tasapisi, umbes kakskümmend inimest: kes on keskendunud ja kes on veidi pinges — kõik tunnevad, et ees ootab raske öö. Kell pool kaheksa õhtul asume teele.
Võrreldes varasemate aastatega hämardub varem. Päike on juba loojunud — ees on vaid tee ja ümberringi vaikus. Kõnnime vaikides ja selles vaikuses on midagi õiget. Esimeses peatuses vaatan inimesi ja tunnen midagi uhkuse sarnast. Seitse aastat tagasi, kui alles alustasime, mõtlesin, et läbime marsruudi kord-paar ja siis tüdivad kõik ära. Kuid siin me oleme taas. Pooled meist on uued inimesed.
Nende seas on 16-aastane Caspar. Ta tuli lihtsalt sellepärast, et kuulis kirikus kuulutust. Keegi ei veennud teda, keegi ei suunanud teda selleks. Kuulis ja tuli. Kõrval on Artur, ta on mõned aasta vanem ja tuleb juba teist korda. Eelmisel aastal oli ta marsruudil üks tugevamaid ja mulle tundus, et tal on liiga palju energiat. Ta tuli veel kord, sest tundis seost füüsilise ja vaimse vahel ning tahtis uuesti tabada seda seisundit, kus väsinud kehasse tulevad äkki kõige selgemad mõtted. Ja Ene (76-aastane) läheb seitsmendat korda. Samad teed, samad metsad, kuid iga kord leiab ta midagi uut. Ta tuleb, et kuulda Issanda häält vaikuses ja mõtiskluste tekstides. Ja paljud teised. Igaühel oma lugu...
Ilm on sel ööl imeline. Need, kes on varem käinud, mäletavad vihma, lund, jäiseid metsaradu ja soid. Täna on rahulik tuulevaikus. On piisavalt soe, et jope seljast võtta. Läheme edasi.
Ühes harjumuspärases kohas ootab mind üllatus: seitsme aasta jooksul on meid siin aia juures alati tervitanud hobune. Seekord polnud seal kedagi. Märkan endas kerget ärevust: äkki midagi on lõppemas? Kuid kümne minuti pärast näen naabertalus teist hobust — elavat, reibast, pimeduses ringi jooksvat. Vana läheb, uus tuleb. Issand pakub iga kord midagi muud — peamine on mitte klammerduda sellesse, mis on läinud.
Rühm liigub kiiresti — võib-olla isegi liiga kiiresti. Ees rühib vastupidavamate rühm. Mina kõnnin veidi tagapool ja märkan, et Casparil on käes roosipärg. Hea otsus. Pikkadel rännakutel, kui vestlused vaibuvad ja keha liigub justkui automaatselt, saab palvest kõige loomulikum tegevus. Olen ka ise alati just seda soovitanud.
Enne südaööd on peatus metsas. Vaatan kella: 23:30. Oleme eelmise aasta tempost nelikümmend minutit eespool. Palve, toit, mõned minutid vaikust. Seejärel — uuesti edasi.
Tuleb sõnum: keegi ei jaksa enam minna. Villid, väsimus, keha ütles „stopp“. Soovin head ööd — aga me läheme edasi. Pool teed on seljataga. Väsimus ei ole enam terav, vaid sügav, settides lihastesse. Artur ütleb hiljem täpselt: kõige väärtuslikum hetk on see, kui väline ja sisemine müra asendub vaikusega. Ma tean, millest ta räägib. Pealetükkivad mõtted, mis tavaliselt peas keerlevad, kaovad kuhugi. Jääb vaid tee ja see, mis on tõeliselt tähtis.
Siseneme Tallinna Harku metsadesse. On pime. Meie rühmas on neli inimest. Keegi ei räägi — lihtsalt kõnnime ja mõtleme igaüks oma mõtteid. Ene ütleb hiljem, et sel aastal puudutas teda kõige rohkem üks mõte tekstidest: „Heitke endalt ära vana inimene ja riietuge uue inimesega.“ Lihtne lause ja samas täiesti hoomamatu. Kas ma muutun? Kas ma tunnen erinevust? Võib-olla mitte. Kuid mõned muutused toimuvad iseenesest, ilma meie teadmata.
Glehni park. Kuulus draakon-krokodill — kohustuslik foto marsruudil. Katedraalini on veel umbes kahe tunni tee. Siin on oluline punkt: ma jõudsin kohale. Me jõudsime kohale. Koos — isegi kui oleme tunniajase vahega laiali veninud.
Ja siis — Nõmme tänav. Peaaegu kolm kilomeetrit otse, ilma pööreteta, ilma tähisteta. Lõppu ei paista. Just siin tunnistas Caspar endale, et tahab koju helistada ja paluda endale järele tulla. Kiusatus on lihtne ja mõistetav: sa oled juba läbinud nelikümmend kilomeetrit, need viimased ei otsusta midagi. Kuid ta pidas vastu. Nagu pidasid vastu kõik, kes lõpuni jõudsid, sest selles ongi iva. Mitte kilomeetrites, vaid otsuses teha viimane samm, kui mõistus on juba leidnud tuhat põhjust peatumiseks.
Toompea. Tõus Aleksander Nevski katedraali juurde — tavaliselt ma seda peaaegu ei märka. Täna on seda tunda igas sammus. Viimane peatus. Tekstid kutsuvad üles suruma naabri kätt ja tänama selle eest, et ta oli kõrval. Jõudu peaaegu pole ja tahtmist ka mitte eriti. Kuid inimesed hakkavad ise käsi ulatama ja me surume neid. Vaikides. Sõnadeta.
Meie Peeter-Pauli katedraalini on veel mõnisada meetrit mäest alla. Teist hingamist ei tule. Kuid on midagi muud: selge, rahulik tunne, et tegime seda koos.
Ja siis — hommikune Missa. Vaatan inimestele silma: uskumatu väsimus ja samal ajal midagi vaikset, kindlat — mõistmine, et see kõik ei olnud asjata. Jutlust ma peaaegu ei peagi. Pole vaja. Kõik on juba öeldud jalgade, öö ja vaikusega.
Milleks see kõik? See pole spordivõistlus. Mitte selleks, et tunda üleolekut nende ees, kes jäid koju. Caspar jättis meelde ühe mõtte mõtiskluste tekstidest, mis oli ka minu jaoks oluline: kui sa ei muutunud selle Ristitee jooksul, siis oli see lihtsalt jalutuskäik. Me kõndisime, et tunda mitte tugevust, vaid nõrkust. Sest just nõrkuses — mitte kodusel palvel, mitte mugavas toolis, vaid kuskil öisel teel valutavate jalgadega — mõistad tõeliselt, kui väga sa vajad Issandat Jumalat. Ja hakkad väärtustama mitte triumfihetki, vaid just neid minuteid, mil pole enam millelegi toetuda peale usu ja kõrval kõndija õla.
Isa Igor
Pildigalerii: https://photos.app.goo.gl/RQ798uxjkTUpsPko9