1.-5. septembrini toimusid Tallinnas Dominiiklaste kultuuripäevad. Ordu üldmeister andis lahkesti oma Eestis viibimise ajal lühikese intervjuu Rooma-Katoliku Kirikule.
1. Milline on Teie esmane mulje Tallinnast?
Esmane mulje on muidugi imetlusväärne. Esiteks olla kohas, kus meie vennad alustasid tegevust kohe pärast seda, kui Püha Dominicus alustas oma missiooni maailmas.
See on kirjeldamatu tunne olla nende varemete keskel siin Tallinnas. Mõelda vaid, et sajandeid tagasi meie vennad elasid siin samas kohas.
Mulle avaldab väga muljet, kui hästi kohalikud inimesed on meid vastu võtnud. Ja piiskop Philippe Jourdan on ka meiega nende dominiiklaste kultuuripäevade ajal. Ta on koos meie vendade ja õdedega. Minu siin Eestis viibimine koos teiega on väga muljeterohke. Tänan teid selle eest!
2. Mida õppida dominiiklaste vaimsusest ja filosoofiast? Teada on, et dominiiklased on jutlustajavennad. Millele võiksime tähelepanud pöörata ja õppida just täna?
Sel aastal tähistatakse Püha Dominicuse surma kaheksasajandat aastapäeva. Selleks puhuks Paavst Franciscus saatis kirja dominiiklaste ordule (vt. alljärgnevalt terviktekst). Püha Isa kirjutab selles, et meie ajastul, mida iseloomustavad epohhiloovad muutused ja uued väljakutsed Kiriku evangeliseerimismissioonile, võib Dominicus olla seega inspiratsiooniks kõigile ristitud inimestele, keda kutsutakse misjonijüngritena jõudma evangeeliumi valguse ja Kristuse halastava armastusega meie maailma igale „ääremaale“.
Niisiis kes on misjonijünger? Ta on õpilane. Ta on õpilane, keda Jeesus kutsub järgnema Talle ja ta kuuletub, kuulab ja õpib pidevalt. Seega tähendab olla Jeesuse misjonijünger kahte erinevat lähenemist: tule ja järgne mulle; mine ja kuuluta evangeeliumi.
Püha Dominicus oli see, kes otsis palves Jumalat ja kuulutas Jumalast Teda kuulates. Kõige pealt me peame otsima Jumalat palves ehk, teiste sõnadega, enne Jumalast rääkimist, me peame kuulama Jumalat. Kui me ei kuula Teda kõigepealt, siis kuulame ja kuulutame vaid meie eneste sõnu. Järelikult me ei räägi seda, mida Jumal soovib.
Inimkogemus näitab, et vaimses elus me ei saa rääkida Jumalaga, kui me kuula Jumalat. Kontemplatsiooni abil me saame selleni jõuda.
Näiteks täna on nii palju inimesi, kes räägivad Jumalast ja Kirikust, kuid nad ei kuula Jumalat. See on see, millele ka suur filosoof Püha Aquino Thomas viitas. Tuleb olla kuulaja ja vaadata, mida Kirik ütleb ning olla selle selgitajaks. Summa Theologia (nr.2. pt. 2. 18, art 6.) räägib religioossest elust ja kuidas saada valgustatud. Vaimse elu jaoks on vajalik saada valgustatud ja kontempleerida ja palvetada ning seejärel jagada oma palve vilju. Ilma vaimse läbikaalumiseta ei saa olla misjonijünger. Palvetage, mõtisklege ja siis rääkige Jumalast ning Kirikust. On nii ilus palvetada, palve üle mõtiskleda ja seejärel tegutseda. Väga lihtne.
3. Kuidas meie peaksime hoidma seda ilusat dominiiklaste pärandit Eestis, niisamuti Kiriku pärandit? Üks võimalus oli see festival, aga millised on Teie kui Ordumeistri soovitused meile katoliiklastele?
Hästi. See on väga raske küsimus. Sest ausalt ma ei tea, kuidas! Kuid esmalt, ma arvan, tuleks õppida minevikust. Teada oma ajalugu. Teada dominiiklaste ajalugu. Samuti võiks mõelda, milliseid vigu on ajaloos tehtud. Vigadest saab õppida.
Oluline on, et Katoliku Kirik on siin kohal ja see, kuidas teie suhtlete noorte inimestega. Ma näen siin kiriku ümber noori, sest nad õpivad siin kvartalis. Kuid nendega tuleks rääkida. Näiteks, kas nad teavad teie esimesest piiskopist? Mida ta tegi siin kirikus! Kõik sellised väikesed asjad on Katoliku Kiriku pärandi hoidmiseks äärmiselt vajalikud.
Oluline on, et teil on väga ilusat muusikat Eestis. See on ju see, mis kõneleb inimeste südametega. See on see, mille kaudu aru saada ka Kirikust. Kunst, muusika - need avavad inimeste südameid ja see kannab edasi ka Kiriku pärandit. Kuigi mitte ainult. Teil oli nn. laulev revolutsioon, kuid see on oluline, kuidas kunst suudab paljut muuta. Nii et praegu dominiiklaste kultuurifestival on üks Kiriku pärandi hoidmise viisidest.
4. Te viibite küll Eestis paar päeva ja peate koheselt lahkuma Budapesti rahvusvahelisele Armulaua Kongressile. Milline oleks teie soov Katoliku Kirikule?
Perekond on kirik kodus. Perekonnas ju me õpime tegema ristimärki ja palvetama. Ma tulen Aasiast ja ma olen kuulnud, et Läänes, Euoopas ja USAs, paljud noored lahkuvad Kirikust. Kuid ma räägin ühe loo Ida-Euroopast, ühest inimesest, kes sai katoliiklaseks ja tema vanemad polnud ristitud. Kuid ta õppis, kuidas olla katoliiklane. Lõpuks sai temast katoliiklane. Ja ta palus seejärel emal saada katoliiklaseks. See on nagu Püha Augustinuse lugu, aga vastupidi. Seda ma soovin teile.
Tuleks mäletada, et ilmikud on põhiline hulk inimestest kirikus. Vaimulikke on ju vähe. Peamise liikmeskonna moodustavad ilmalikud. Ilmikuid tuleb märgata! Neil on oma misjon Kirikus täita. Paavst Franciscus ütleb, et ilmikud saavad olla misjonijüngrid Kirikus. Ilmikud on eeskujuks kogu Kirikule. Me teame, mida teeb Kirik, mida teevad õed Pirital, kui palju töötavad Ema Teresa õed, kui aktiivne on meie dominikaani vend, kuid oluline on, et ilmikud oleks seotud Kirikuga. Ma olen õnnelik, et ilmik juhib õndsakskuulutamise protsessi ja loodame, et Jumala sulane Eduard Profittlich saab varsti Pühaks. See on ääretult oluline, et ilmik saab Kirikus seda tööd teha. See on märk, et ilmikutel on koht Kirikus ja mitte ainult vaimulikel ja orduinimestel.
Viimaks tahan öelda – lootus! Lootus on see, mis viib edasi. Ma soovin, et eestlastel oleks lootus, lootus Jumalas. Isegi kui on raske. Kui kõik on hästi. Kuid alati mõlemas olukorras peab kestma lootus. Ma soovin, et oleksite rõõmsad ja õnnelikud, nagu ütles Püha Paul VI – Kristus on meiega ja meie lootus on Issandas!
Paavst Franciscuse kiri Vend Gerard Francisco Timonerile, O.P.,
Jutlustajate Vendade Ordu üldmeistrile
Praedicator Gratiae: Püha Dominicusele omistatud tiitlite hulgas paistab silma „armu jutlustaja” oma kooskõlaga tema asutatud ordu karisma ja missiooniga. Sel aastal, mil tähistatakse Püha Dominicuse surma kaheksasajandat aastapäeva, ühinen hea meelega Vendade Jutlustajatega, et tänada selle karisma ja missiooni vaimset viljakust, mida on näha dominiiklaste perekonna rikkalikus mitmekesisuses, kui see on sajandite jooksul kasvanud. Minu palveid täis tervitused ja head soovid lähevad kõigile selle suure pere liikmetele, hõlmates selle nunnade ja usuõdede, preesterlike ja ilmalike vennaskondade, ilmalike ühingute ja noorte liikumiste mõtisklevat elu ja apostellikke tegusid.
Apostellikus ekshortatsioonis Gaudete et Exsultate avaldasin oma veendumust, et „iga pühak on missioon, mille Isa on kavandanud, et peegeldada ja kehastada teatud ajahetkel evangeeliumi teatud aspekti“ (nr 19). Dominicus vastas oma aja põletavale vajadusele mitte ainult uuenenud ja elujõulise evangeeliumi kuulutamise järele, vaid, mis on sama oluline, ka veenva tunnistaja järele kutses pühadusele Kiriku elavas osaduses. Tõeliselt truult reformi vaimus püüdis ta tagasi pöörduda apostlite ümber kogunenud ja nende õpetusele ustava kristliku kogukonna vaesuse ja lihtsuse juurde (vrd Ap 2:42). Samal ajal pani tema innukus hingede päästmise nimel moodustama korpust pühendunud jutlustajatest, kelle armastus Pühakirja vastu ja aus elu võisid valgustada meeli ja soojendada südant jumaliku sõna elustava tõega.
Meie ajastul, mida iseloomustavad epohhiloovad muutused ja uued väljakutsed Kiriku evangeliseerimismissioonile, võib Dominicus olla seega inspiratsiooniks kõigile ristitud inimestele, keda kutsutakse misjonijüngritena jõudma evangeeliumi valguse ja Kristuse halastava armastusega meie maailma igale „ääremaale.“
Rääkides püha Dominicuse nägemuse ja karisma igavesest õigeaegsusest, tuletas paavst Benedictus XVI meile meelde, et „Kiriku südames peab misjonituli alati põlema“ (Audients 3. veebruaril 2010).
Dominicuse suur kutsumus oli kuulutada evangeeliumi Jumala halastavast armastusest kogu selle päästvas tões ja lunastavas jõus. Palencia üliõpilasena hakkas ta hindama usu ja heategevuse, tõe ja armastuse, aususe ja kaastunde lahutamatust. Nagu ütleb Õnnis Saksi Jordan, müüs Dominicus, keda liigutas suur hulk inimesi, kes kannatasid ja surid suure näljahäda ajal, oma väärtuslikke raamatuid ja rajas eeskujuliku lahkusega almuste jagamise keskuse, kus vaeseid toita (Libellus, 10). Tema tunnistus Kristuse halastusest ja soov tuua selle tervendav palsam neile, kes kogevad materiaalset ja vaimset vaesust, pidi inspireerima teie ordu rajamist ning kujundama lugematute dominiiklaste elu ja apostolaati erinevatel aegadel ja erinevates kohtades. Tõe ja armastuse ühtsus sai võib-olla oma parima väljenduse dominiiklaste Salamanca koolkonnas ja eriti vend Francisco de Vitoria töös, kes pakkus välja rahvusvahelise õiguse raamistiku, mis põhineb universaalsetel inimõigustel. See andis omakorda filosoofilise ja teoloogilise aluse vendade Antonio Montesinose ja Bartolomé de Las Casase kangelaslikele pingutustele Ameerikas ning Domingo de Salazarile Aasias põlisrahvaste väärikuse ja õiguste kaitsmiseks.
Evangeeliumi sõnum meie võõrandamatust inimväärikusest Jumala lastena ja ühe inimpere liikmetena esitab Kirikule väljakutse meie päevil tugevdada sotsiaalse sõpruse sidemeid, ületada ebaõiglasi majanduslikke ja poliitilisi struktuure ning töötada iga üksikisiku ja rahva tervikliku arengu nimel. Ustavana Issanda tahtele ja Püha Vaimu õhutusel on Kristuse järgijad kutsutud tegema koostööd kõikides jõupingutustes, „et sünnitada uus maailm, kus me kõik oleme vennad ja õed, kus on ruumi kõigile neile, kelle meie ühiskond hülgab, kus õiglus ja rahu hiilgavad“ (Fratelli Tutti, 278). Olgu Jutlustajate Ordu, nüüd nagu siis, evangeeliumi uuenenud kuulutamise esirinnas, see, kes kõnetab meie aja meeste ja naiste südameid ning äratab neis janu Kristuse pühaduse, õigluse ja rahu kuningriigi tuleku järele!
Püha Dominicuse innukus evangeeliumi suhtes ja soov tõeliselt apostelliku elu järele pani ta rõhutama ühise elu tähtsust. Jällegi ütleb Õnnis Saksi Jordan meile, et teie ordu asutamisel valis Dominicus märkimisväärselt enda „nimetamise mitte alamprioriks, vaid vend Dominicuseks“ (Libellus, 21). See vendluse ideaal leidis väljenduse kaasavas valitsemisvormis, kus kõik osalesid otsustusprotsessis vastavalt oma rollidele ja volitustele kapiitlite süsteemi kaudu kõigil tasanditel. See „sinodaalne“ protsess võimaldas Ordul kohandada oma elu ja missiooni muutuvate ajalooliste kontekstidega, säilitades samal ajal vennaliku osaduse. Evangeelse vendluse tunnistus kui prohvetlik tunnistus Jumala lõplikust plaanist Kristuses kogu inimpere lepitamiseks ja ühtsuseks jääb dominiiklaste karisma põhielemendiks ja sambaks Ordu püüdluses edendada kristlikku elu uuenemist ja evangeeliumi levikut meie ajal.
Koos Assisi Püha Franciscusega mõistis Dominicus, et evangeeliumi, verbis et exemplo, kuulutamine tähendab kogu kirikliku kogukonna ülesehitamist vennaliku ühtsuse ja misjonijüngriks olemise kaudu. Dominiiklaste jutlustamise karisma tulv viis varakult suurema dominiiklaste perekonna erinevate harude loomisele, hõlmates kõiki Kiriku elu seisundeid. Järgnevatel sajanditel leidis see kõnekat väljendust Siena Püha Katariina kirjutistes, Õndsa Fra Angelico maalidel ja Lima Püha Roosi, Õndsa Johannes Maciase ja Castello Püha Margareti armulikes töödes. Nii inspireerib see meie ajal jätkuvalt kunstnike, teadlaste, õpetajate ja suhtlejate tööd. Sel juubeliaastal ei saa me jätta meenutamata neid dominiiklaste perekonna liikmeid, kelle märtrisurm ise oli võimas jutlustamisvorm. Või lugematuid mehi ja naisi, kes, jäljendades Püha Martin de Porrese lihtsust ja kaastunnet, on toonud rõõmu evangeeliumist ühiskondade äärealadele ja meie maailma. Siinkohal mõtlen eelkõige vaiksele tunnistusele, mille on andnud tuhanded dominiiklaste kolmanda taseme esindajad ja dominiiklaste noorteliikumise liikmed, kes peegeldavad ilmikute olulist ja tõesti asendamatut rolli evangeliseerimise töös.
Püha Dominicuse igavesesse ellu sünni juubelil tahaksin erilisel viisil tänada Vendi Jutlustajaid silmapaistva panuse eest, mille nad on andnud evangeeliumi kuulutamisele usu saladuste teoloogilise uurimise kaudu. Saates esimesed vennad Euroopa tärkavatesse ülikoolidesse, tunnistas Dominicus, kui oluline on pakkuda tulevastele jutlustajatele Pühakirjal põhinevat tugevat ja kindlat teoloogilist kujunemist, austades mõistuse poolt püstitatud küsimusi ning valmis astuma distsiplineeritud ja lugupidavasse dialoogi Jumala ilmutuse teenistuses Kristuses. Ordu intellektuaalne apostolaat, selle arvukad kõrgkoolid ja instituudid, pühade teaduste viljelemine ja kohalolek kultuurimaailmas on stimuleerinud kohtumist usu ja mõistuse vahel, kasvatanud kristliku usu elujõudu ja edendanud Kiriku missiooni, tõmmates meelt ja südant Kristuse poole.Ka selles osas võin ma vaid tänada Ordut pika ajalooga teenistuse eest Apostellikule Toolile, mis pärineb Dominicusest endast.
Viis aastat tagasi Bolognat külastades olin õnnistatud, et sain veeta mõned hetked palves Püha Dominicuse haua ees. Palvetasin eriliselt Jutlustajate Ordu eest, paludes selle liikmetele püsivuse armu truuduses oma asutamiskarismale ja suurepärasele traditsioonile, mille pärijad nad on. Tänades pühakut selle hea eest, mida tema pojad ja tütred Kirikus teevad, palusin ma erilise annina preestrite ja usuliste kutsumuste märkimisväärset suurendamist.
Juubeliaasta tähistamine toogu arvukalt armusid Vendade Jutlustajate ja kogu dominiiklaste perekonna peale ning juhatagu sisse evangeeliumi uus kevad. Suure kiindumusega usaldan ma kõik juubelipidustustest osavõtjad Roosipärja Jumalaema ja teie patriarhi Püha Dominicuse armastavale eestpalvele ning annan südamest oma apostelliku õnnistuse tarkuse, rõõmu ja rahu tõotusena Issandas.
Rooma, Püha Johannes Lateraani basiilika, 24. mai 2021
FRANCISCUS