Seoses tekkinud eutanaasia teemaga ühiskonnas, avaldame katoliku kiriku seisukoha tuginedes püha paavst Johannes Paulus II apostellikule ringkirjale Evangelium Vitae.
„Mina surman ja teen elavaks“ (5 Ms 32:39) – eutanaasia tragöödia
64. Eluraja teises otsas leiab inimene end silmitsi surma müsteeriumiga. Meditsiinialaste edusammude tulemusel ja üleloomulikule sageli suletud kultuurikontekstis on tänapäeval surmakogemusel mõned uued tunnusjooned. Kui valitseb kalduvus väärtustada elu ainult siis, kui see toob naudingut ja heaolu, näib kannatus talumatu löögina, millest peab iga hinna eest vabanema. Surma peetakse mõttetuseks, kui see äkki katkestab elu, mis on avatud uutele ja huvitavatele kogemustele. Kuid seal, kus elu ei peeta enam mõttekaks, sest see on täis valu ja ees ootab veelgi suurem kannatus, muutub surm “õigustatud vabanemiseks”.
Pealegi, kui eitatakse oma fundamentaalset suhet Jumalaga või see unustatakse, siis mõtleb inimene, et ta on omaenda reegel ja mõõdupuu ning et tal on õigus nõuda, et ühiskond tagaks talle kõik võimalused ja vahendid täiesti sõltumatuks otsustamiseks selle üle, mida teha oma eluga. Eriti käituvad nii arenenud riikide rahvad: selliseks käitumiseks leiavad nad julgust ka meditsiini pidevate edusammude ja selle üha täiuslikumate tehnikate tõttu. Äärmiselt keerulisi süsteeme ja seadmeid kasutades pole teadus ja meditsiin tänapäeval võimelised mitte ainult tegelema juhtumitega, mida enne peeti ravimatuteks, ning vähendama ja kaotama valu, vaid ka säilitama ja pikendama elu isegi äärmiselt rasketes olukordades, kunstlikult elustama patsiente, kelle bioloogilised põhifunktsioonid on äkitselt alt vedanud, ning valmistama eriliste protseduuride abil organid ette siirdamiseks
Sellises kontekstis kasvab kiusatus otsida abi eutanaasiast, see tähendab, võtta surm oma kontrolli alla ja põhjustada see enne õiget aega, lõpetades “õrnalt” omaenda või teiste elu. Tegelikult on see, mis võib näida loogiline ja inimlik, lähemal vaatlusel mõistusevastane ja ebainimlik. Siin puutume kokku surmakultuuri ühe kõige ärevusttekitavama tunnusega. Surmakultuur edeneb eelkõige heaoluühiskondades, kus pööratakse ülemäärast tähelepanu saavutamisvõimele ning vanade ja võimetute inimeste arvu suurenemist käsitletakse talumatu ja liigse koormana. Väga sageli on need inimesed eraldatud oma perekonnast ja ühiskonnast, mis on peaaegu alati organiseeritud tootmisvõime kriteeriumide alusel, mille järgi lootusetult nõrgenenud elul ei ole enam mingit väärtust.
65. Eutanaasia korrektseks moraalseks hindamiseks on esiteks vaja selle selget definitsiooni. Eutanaasiana mõistetakse ranges tähenduses tegu või tegematajätmist, mis iseenesest ja kavatsuslikult põhjustab surma, eesmärgiga kõrvaldada kogu kannatus. “Seega on eutanaasia määratluses oluline nii tahteline kavatsus kui ka kasutatud meetodid.”[77]
Eutanaasiat tuleb eristada otsusest loobuda niinimetatud „agressiivsest meditsiinilisest kohtlemisest”, teisisõnu, meditsiinilistest protseduuridest, mis ei vasta enam patsiendi tegelikule seisundile, kas siis sellepärast, et need ei too enam kaasa loodetud tulemust, või sellepärast, et asetavad patsiendile ja tema perekonnale ülemäärase koorma. Sellistel juhtudel, kui surm on selgelt ligi ja vältimatu, võib südametunnistuse kohaselt “keelduda ravivõtetest, mis ainult kindlustaksid elu ebakindla ja koormava pikenemise, kuid lõpetamata sel juhul tavapärast haige eest hoolitsemist”.[78] Kindlasti eksisteerib moraalne kohustus enda eest hoolitseda ja lasta teistel enda eest hoolitseda, kuid see kohustus peab võtma arvesse konkreetseid asjaolusid. Tuleb kindlaks määrata, kas kasutatavad ravimisviisid vastavad objektiivselt paranemislootusele. Erakorralistest või ülemäärastest raviviisidest loobumine ei ole võrdne suitsiidi või eutanaasiaga, pigem väljendab see inimese olukorra aktsepteerimist surma palge ees.[79]
Kaasaegses meditsiinis osutatakse kõrgendatud tähelepanu sellele, mida nimetatakse “palliatiivse ravi meetoditeks”, mis püüavad haiguse viimastes faasides teha kannatusi talutavamaks ja kindlustada, et patsienti tema katsumustes toetataks ja tema kõrval oldaks. Sellises olukorras tekib küsimus, kas on lubatav kasutada mitmesuguseid valuvaigisteid ja rahusteid, mis leevendades patsiendi valu võivad ka lühendada tema elu. Kindlasti väärib kiitust inimene, kes vabatahtlikult kannatab, loobudes valuvaigistitest, et jääda täiesti selge mõistuse juurde ja, kui ta on usklik, jagada teadlikult Issanda kannatusi, kuid sellist “kangelaslikkust” ei saa siiski pidada kõigi kohustuseks. Juba Pius XII kinnitas, et narkootikumidega on lubatud valu vaigistada, isegi siis, kui tagajärjeks on teadvuse ähmastumine ja elu lühenemine, “kui ühtegi teist vahendit pole ja kui see antud olukorras ei takista teiste religioossete ja moraalsete kohustuste täitmist”.[80] Sel juhul ei taheta ega otsita surma, isegi kui õigustatud põhjustel selle riskiga arvestatakse: soovitakse lihtsalt tõhusalt leevendada valu, kasutades valuvaigisteid, mida meditsiin ette näeb. Sellegipoolest “ei ole õigust võtta surevalt inimeselt teadvust ilma tõsise põhjuseta”:[81] surmale lähenedes peaksid inimesed olema võimelised täitma oma moraalseid ja perekondlikke kohustusi, ja eelkõige peab neil olema võimalus täie teadlikkusega valmistuda lõplikuks kohtumiseks Jumalaga.
Neid iseärasusi arvestades, kooskõlas minu Eelkäijate Õpetusametiga[82] ja ühtsuses katoliku Kiriku piiskoppidega, kinnitan, et eutanaasia on Jumala Seaduse raske rikkumine, sest see on inimisiku tahtlik ja moraalselt lubamatu tapmine. See õpetus põhineb loomuseadusel ja kirjapandud Jumala Sõnal, seda on edasi andnud Kiriku Traditsioon ja seda õpetab korraline ja universaalne Õpetusamet.[83]
Sõltuvalt olukorrast sisaldab see praktika enesetapule või mõrvale omast kurjust.
66. Enesetapp on alati moraalselt lubamatu samuti nagu mõrv. Kiriku Traditsioon on selle alati kõrvale heitnud, pidades seda sügavalt kurjaks valikuks.[84] Isegi kui teatud psühholoogilised, kultuurilised või sotsiaalsed tingimused võivad inimese viia teoni, mis on nii täielikult vastuolus loomupärase elujaatamisega ja vähendavad tema isiklikku vastutust või selle isegi kõrvaldavad, on enesetapp objektiivselt vaadatuna raskelt ebamoraalne akt. Tegelikult tähendab see armastuse eitamist iseenese vastu ning loobumist õigluse ja armastuse kohustusest kaasinimese vastu, kogukondade vastu, millesse kuulutakse, ja ühiskonna vastu tervikuna.[85] Oma sügavaimas reaalsuses kujutab enesetapp endast Jumala ainuvalitsemise eitamist elu ja surma üle, nagu on kuulutatud muistses Iisraeli targa palves: „Sinul on meelevald elu ja surma üle, sina viid alla surmavalla väravaisse ja tood jälle üles“ (Trk 16:13; vt Tb 13:2).
Nõustuda inimese kavatsusega ennast tappa ja aidata tal seda teha nn. „assisteeritud enesetapu” läbi tähendab olla osaline ja mõnikord isegi tegelik toimepanija ebaõigluses, mida kuidagi ei saa õigustada, isegi kui see on vastutulek teise palvele. Väga asjakohaselt kirjutab püha Augustinus, et “kunagi pole lubatud teist tappa, isegi kui ta seda tahaks, isegi kui ta seda paluks, kui ta elu ja surma vahel rippudes anuks abi vabastada hing, mis sõdib keha köidikute vastu ja igatseb vabadust; see pole lubatud isegi siis, kui haige inimene enam elada ei suuda”.[86] Isegi kui põhjuseks pole isekas tahtmatus kanda kannataja elukoormat, peab eutanaasiat nimetama valehalastuseks, halastuse kahetsusväärseks väärastumiseks. Tõeline halastus on teise valu jagamine – see ei tapa inimest, kelle kannatust me ei talu. Pealegi on eutanaasia akt veelgi väärastunum, kui selle panevad toime need, kes – nagu sugulased – peaksid perekonnaliiget kohtlema kannatlikkuse ja armastusega, või – nagu arstid – peaksid oma ameti tõttu haige inimese eest hoolitsema isegi haiguse kõige piinarikkamas lõppjärgus.
Eutanaasia muutub veelgi tõsisemaks, kui see võtab mõrva kuju, olles pandud toime isiku kallal, kes pole mingil moel seda palunud ega sellega kunagi nõustunud. Meelevaldsuse ja ebaõigluse tipp on käes siis, kui mingid inimesed – näiteks arstid või seadusandjad – võtavad jultunult endale võimu otsustada selle üle, kes peaks elama ja kes surema. Taas leiame end Eedeni kiusatuse ees: saada Jumala sarnaseks, kes “tunneb head ja kurja” (vt 1 Ms 3:5). Ainult Jumalal on võim elu ja surma üle: „Mina surman ja teen elavaks“ (5 Ms 32:39; vt 2 Kn 5:7; 1 Sm 2:6). Kuid Tema teostab seda võimu kooskõlas tarkuse ja armastuse plaaniga. Kui inimene rumala ja iseka mõtteviisi orjana selle võimu usurpeerib, kasutab ta seda vältimatult ebaõigluse ja surma põhjustamiseks. Nõnda antakse nõrga inimese elu selle kätte, kes on tugev; ühiskonnast kaob õiglustunne, ja vastastikune usaldus, iga ehtsa inimestevahelise suhte aluspõhi, saab sügavalt õõnestatud.
67. Sellest hoopis erinev on armastuse ja tõelise halastuse tee, millele meid kutsub meie ühine inimlikkus ja millele heidab üha uut valgust usk surnud ja jälle ülestõusnud Lunastaja Kristusesse. Palve, mis kannatuse ja surmaga silmitsi seistes inimsüdamest tõuseb, eriti kiusatuse ees täielikus meeleheites alla anda, on eelkõige kaaslaste, kaastunde ja toetuse palumine katsumusaegadel. See on abipalve, et lootus püsiks, kui kogu inimlik lootus kaob. Nagu Vatikani II Kirikukogu meile meenutab: „Surma palge ees muutub inimeksistentsi mõistatus kõige suuremaks” ja ometi „järgib inimene õigesti oma südame sisendusi, kui ta kohkub eemale oma isiku täieliku hävitamise ja jäädava kadumise mõttest. Igaviku seeme, mida ta endas kannab ja mida ei saa taandada üksnes mateeriaks, mässab surma vastu.”[87]
Seda loomulikku vastikust surma vastu ja tärkavat surematuse-lootust valgustab ja viib selle täitumisele kristlik usk, mis lubab ja annab osa ülestõusnud Kristuse võidust – selle võidust, kes oma lunastava surmaga on inimese vabastanud surmast kui „patu palgast” (Rm 6:23) ja andnud talle Vaimu – ülestõusmise ja elu pandi (vt Rm 8:11). Kindlus tulevases surematuses ja lootus tõotatud ülestõusmisele heidavad kannatuse ja surma müsteeriumidele uut valgust ning annavad usklikule erakordse jõu täielikult usaldada Jumala plaani.
Apostel Paulus kirjeldas seda uut mõtteviisi väljenditega, mis tähistavad täielikku kuulumist Issandale, kes puudutab inimest igas olukorras: „Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele, sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt“ (Rm 14:7-8). Issandale suremine tähendab kogeda oma surma kui ülimat kuulekusakti Isale (vt Fl 2:8) ja olla valmis kohtuma surmaga Tema seatud ja valitud tunnil (vt Jh 13:1), sest ainult Tema saab öelda, millal meie maine teekond on lõppenud. Issandale elamine tähendab ka äratundmist, et kannatus, ehkki on iseenesest kuri ja raske katsumus, võib alati saada hea allikaks. Ta saab selleks, kui seda elatakse läbi armastuse pärast ja armastusega, osaledes Jumala teenimatu kingi ja omaenda isikliku vaba valiku kaudu ristilöödud Kristuse kannatustes. Sel moel kasvab inimene, kes elab oma kannatusi läbi Temas, rohkem Tema sarnaseks (vt Fl 3:10; 1 Pt 2:21) ja ühineb tihedamini Tema lunastustööga Kiriku ja inimkonna eest.[88] Selline oli püha Pauluse kogemus, mida iga kannatav inimene on kutsutud läbi elama: „Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest Tema Ihu, see tähendab Kiriku heaks“ (Kl 1:24).
Viited antud entsüklikas:
[66] Vt ringkiri Casti connubii (31. dets. 1930), II: AAS 22 (1930), 562-592.
[67] Pöördumine biomeditsiinilise ühingu „San Luca“ poole (12. nov. 1944): Discorsi e radiomessagi, VI (1944-1945), 191; vt Pöördumine Itaalia Katoliikliku Ämmaemandate Liidu poole (29. okt. 1951), 2: AAS 43 (1951), 838.
[68] Ringkiri Mater et Magistra (15. mai 1961), 3: AAS 53 (1961), 447.
[69] Pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 51.
[70] Kaanon 2350, § 1.
[71] Kanoonilise Õiguse Koodeks, kaanon 1398; vt Idakirikute Kaanonite Koodeks, kaanon 1450, § 2.
[72] Cf. ibid., kaanon 1329; ka Idakirikute Kaanonite Koodeks, kaanon 1417.
[73] Vt Pöördumine Itaalia Juristide Rahvuskongressi poole (9. dets. 1972): AAS 64 (1972), 777; ringkiri Humanae vitae (25. juuli 1968), 14: AAS 60 (1968), 490.
[74] Vatikani II Oikumeeniline Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, 25.
[75] Usudoktriini Kongregatsioon, instruktsioon austusest inimelu vastu selle tekkimisest peale ja soojätkamise väärikusest Donum vitae (22. veebr. 1987), I, 3: AAS 80 (1988), 80.
[76] Perekonnaõiguste harta (22. okt. 1983), art. 4b: Vatican Polyglot Press, 1983.
[77] Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon eutanaasiast Iura et bona (5. mai 1980), II: AAS 72 (1980), 546.
[78] Ibid., IV: loc. cit., 551.
[79] Cf. ibid.
[80] Pius XII, pöördumine Arstide Rahvusvahelise Rühmitise poole (24. veebr. 1957), III: AAS 49 (1957), 147; vt Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon eutanaasiast Iura et bona, III: AAS 72 (1980), 547-548.
[81] Pius XII, Pöördumine Arstide Rahvusvahelise Rühmitise poole (24. veebr. 1957), III: AAS 49 (1957), 145.
[82] Pius XII, pöördumine Arstide Rahvusvahelise Rühmitise poole (24. veebr. 1957): loc. cit., 129-147; Püha Ameti Kongregatsioon, Decretum de directa insontium occisione (2. dets. 1940): AAS 32 (1940), 553-554; Paulus VI, sõnum Prantsuse televisioonile „Iga elu on püha“ (27. jaanuar 1971): Insegnamenti IX (1971), 57-58); pöördumine Rahvusvahelise Kirurgide Kolleegiumi poole (1. juuni 1972): AAS 64 (1972), 432-436; Vatikani II Kirikukogu, pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 27.
[83] Vt Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, 25.
[84] Vt Püha Augustinus, De Civitate Dei I, 20: CCL 47, 22; Aquino püha Thomas, Summa Theologiae, II-II, q. 6, a. 5.
[85] Usudoktriini Kongregatsioon, deklaratsioon eutanaasiast Iura et bona (5. mai 1980), I: AAS 72 (1980), 545; Katoliku Kiriku Katekismus, 2281-2283.
[86] Ep., 204, 5: CSEL 57, 320.
[87] Pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes, 18.