Jõulupüha on ülestõusmispühade järel teine väga oluline ja kindlasti kõige rõõmsam ja südamlikum püha kirikuaastas. Traditsiooniliselt pühitsetakse jõulupühal kolm, või kui arvestada ka eelõhtut, siis isegi neli Missat. Kõige tähtsam sündmus jõulupühal on jõuluöö Missa. Seda eriti katoliiklikes maades. See Missa loob veelgi sügavama ja soojema jõulutunde. Öise jõulumissa pühitsemise traditsioon on kestnud Kirikus vähemalt 1500 aastat. On teada, et jõule tähistati 25. detsembril juba kõigest mõned aastad pärast seda, kui keiser Konstantinus oli andnud kristlastele võimaluse avalikult Missat pidada (aastal 313).
Seda kinnitab esimene kirikukalender „Depositio martyrum”. Kristlased leidsid, et on loomulik tähistada oma Lunastaja sünnipäeva. Kas 25. detsember on ka õige kuupäev? Ütleme nii, et esimesed kristlased olid selles veendunud ning viimased uuringud ja 20. sajandil avastatud Qumrani käsikirjad kinnitavad seda samuti. Hispaania palverändur Egeria, kes külastas Püha Maad 381. aastal, kirjeldab, kuidas Jeruusalemma kristlased tähistasid sel ööl Kristuse sündimist teenistusega, mis algas palvusega Petlemmas, jätkus protsessiooniga Jerusalemma poole ning lõppes koidikul Püha Haua kirikus. 7. sajandil tekkis Roomas traditsioon pühitseda Missat ööl vastu 25. detsembrit.Missat pühitses paavst koos Rooma rahvaga ning seda nimetati kesköömissaks, olgugi et see ei toimunud alati keskööl. Kesköömissaga tähistatakse valguse võitu pimeduse ja elu võitu surma üle – Kristus on tõeline Valgus, kes võidab kogu pimeduse.
Mõned sajandid hiljem hakkas Kirik jõulupüha tähistamiseks pühitsema veel kaht Missat: koidumissat ja päevamissat. Koidumissa ja päevamissa ei ole tekkinud üksnes teoloogilistel, vaid ka praktilistel põhjustel: pimedad ja kõledad tänavad ei innustanud keskaja inimest öisel Missal osalema. Teine võimalik põhjus on see, et kesköömissa oli üsna kaootiline. Seda eriti piirkondades, kus lambakasvatus oli väga levinud. Nimelt oli saanud traditsiooniks, et karjased tulid oma karjaga keskööl enne Missa algust kiriku juurde – või isegi kirikusse sisse – ning laulsid ja mängisid pille: flööte ja trumme. Sellest sai rõõmsameelne, aga üsna lärmakas koosviibimine. Karjased, keda ühiskonnas tähele ei pandud ega nähtud, tundsid, et see jõuluöö on nende öö ja see Missa nende Missa, mida ei saa neilt keegi ära võtta. Sellest tulenevalt toimuvad veel tänapäeval paljudes maailma paikades enne kesköömissat jõulunäidendid, niinimetatud elavad jõulusõimed, või protsessioonid Luuka evangeeliumi järgi. Pered kogunevad kirikusse ja lapsed kehastuvad jõuluevangeeliumi tegelasteks: Maarjaks, Joosepiks, karjasteks, lammasteks, teisteks loomadeks jne.
Aquino Thomas selgitab oma „Summa Theologiae’s“, et need kolm jõulupüha Missat – kesköömissa, koidumissa ja päevamissa – sümboliseerivad Kristuse kolme sündimist: Tema igavest ja jumaliku sündimist (kesköömissa) ning Tema vaimset ja ihulikku sündimist (koidu- ja päevamissa). Öömissa, ütleb püha Thomas, tähistab Kristuse sündimist, mis on igavene ja meie jaoks varjatud. Seetõttu lauldakse sel ööl „Mu Issand ütles: sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.“ (Ps 2). Järgmine Missa tähistab ajalikku, aga spirituaalset sündimist – Kristus sünnib meie südames, nagu tõusev koidutäht (2Pt 1:19). Seetõttu lauldakse koidumissal „Meile paistab valgus“. Päevamissa meenutab Kristuse ajalikku ja ihulikku sündimist, mil Ta sai Neitsi Maarja läbi meile nähtavaks. Seetõttu kõlavad selle Missa algussalmis sõnad „Meile sünnib laps, meile antakse poeg“ (Js 9:6) ning sel päeval loeme Pühakirjast „Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus“ (Js 9:1).
Jõulumissad on tulvil sügavust, armastust ja soojust. Iga põlvkonna katoliiklased on elanud neid Missasid suure vagaduse ja hardusega. Mingil määral annavad need Missad meile eelaimuse Taevariigi elust. Võtkem neist osa kogu südame ja hingega, sest kuigi iga Missa on üks ja sama Kristuse Missa ja ainus Kristuse ohver, annavad liturgilised pühad ja nende iseärasused Missale erilise võlu. Seetõttu on iga jõulumissa, eriti kesköömissa, üks ilusamaid kogu aasta jooksul. Võtkem sellest osa samasuguse sisemise põlemisega, nagu see oli karjastel, kui nad jõudsid Petlemma sõime juurde. Inimese tegevusel võivad olla teatud piirangud, vahel raskemad, vahel kergemad, aga Jumala armul piiranguid ei ole kunagi ning Jõuluööl saame seda erakordsel viisil tunda !
Piiskop Philippe Jourdan