Täna tähistame meie katedraali pühitsemise päeva. See on päev, mil kirik usaldatakse Jumalale, Jumala omandisse. Läbi pühitsuse saab kirikust palve- ja jumalateenistuse koht, pühakoda!
Me sageli koguneme siia Püha Armulaua ja teiste Sakrametide vastuvõtmiseks. Kuid täna, me täname eriti Jumalat selle templi eest, ja me saame aru, kui suureks kingituseks on see kaunis kirik meile antud, mille Jumal on valinud oma elupaigaks.
See kirik on tõesti imeline koht, Jumala poolt valitud! Katedraalina on meie kirik kõikide Eesti katoliku kirikute emakirikuks.
Täna tasub meenutada meie katedraali ajalugu. Nagu me teame, ei olnud Tallinnas alates reformatsioonist katoliku kirikut. Tõenäoliselt ei oodanud need, kes 1523 aasta paiku uue korra kehtestasid, et katoliiklus sünnib Tallinnas ja Eestis uuesti. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpul hakkas katoliku kogudus Tallinnas taaselustuma ja 26. detsembril 1845. aastal pühitseti see kirik, mis ehitati endise dominiiklaste refektooriumi kohale. Me teame ka, et kiriku ehitamine läks toona maksma 15 765 rubla.
1924. aastal nimetati kirik katedraaliks seoses Apostelliku Administratsiooni loomisega. Täna ei saa me unustada ka mitte Jumala sulast peapiiskop Eduard Profittlichi, kes teenis selles katedraalis preestrina, ordineeriti siin piiskopiks ja alustas siit altari trepilt teekonda oma märtrisurmani.
Rõõmu, mida kogeti meie kiriku pühitsemisel, võib võrrelda Jeruusalemma templi pühitsemisega kuningas Saalomoni poolt, millest me kuulsime täna esimeses lugemises. Kuningas Saalomon ehitas ilusa ja rikkalikult kaunistatud templi, sest ta teadis, et Jumal elab seal. Sellest hetkest alates elas Jumala auhiilgus Iisraeli maal. Kuid Saalomon küsis, kas Jumal elab maal, sest ta on suur ja kättesaamatu. Ta palus, et Jumal võtaks kuulda rahva palveid, mis loetakse selles templis.
Jumal elab ka meie templis. See on suur kingitus meie linnale. Täna võime endalt küsida, mis on see kirik meie jaoks, kas see on minu kohtumispaik Jumalaga. Meie jaoks, kes me siin käime, on see oluline koht. Kogunedes selles kirikus moodustame kogukonna, sest kogudus peaks olema nagu üks suur perekond. Ja meie kogudus on ainulaadne. Võime öelda, et siia koguneb kogu maailm, mida tõestab meie koguduse rahvusvahelisus. Sellest tuleneb üleskutse ühtsusele. Nii nagu igas perekonnas on õnnelikud ja kurvad hetked, on kokkuleppeid ja tülisid, nii on ka siin koguduses. Kuid Kristuse jüngritena ja Jumala lastena oleme kutsutud üksmeelele, ühtsusele ja andestusele. Oleks arusaamatus, kui me siin koos palvetaksime, aga pärast kirikust lahkumist olime üksteise vaenlased.
Kiriku pühitsemise tähistamine on ka võimalus mõista, et koguduseliikmetena oleme selle hoone eest vastutavad. Meie kohustus on hoolitseda selle koha ilu eest. Me oleme selle võlgu neile, kes selle kiriku ehitasid ja selle eest aastate jooksul hoolt kandnud. Väga meeldiv on vaadata meie kaunist kirikut, mis on oma lihtsuses paeluv. Mõnikord olen rääkinud inimestega, kes on meie kirikut külastanud. Paljud neist ütlevad, et siin on midagi erilist. See kirik on tõesti imeline koht. Uue kogudusepreestrina tahaksin kasutada seda võimalust, et tänada teid kogu toetuse eest, mida te meie kogudusele annate. Aga kõige enam tänan teid selle eest, et te kaunistate seda kirikut oma kohaloluga, sest kirikul ilma inimesteta ei ole mõtet.
Tänane templipüha juhib meid teisele reaalsusele, et me kõik kuulume kirikusse, sellesse kogukonda, mille Jeesus Kristus rajas, ja meie tempel on selle suure Kristusesse usklike kogukonna kujutis. Nagu me kuulsime teises lugemises, oleme Jumala tempel ja meie sees elab Jumala Vaim.
Sõna „kirik“ tähendab: „kogudus“ või „rahvakogu“. Tänases evangeeliumis näeme, kuidas Kristus kuulutab Peetrusele, et tema peale, st. kaljule, ehitab ta Kiriku ja põrguväravad ei saa sellest võitu. Peetrus juhib Kirikut ja tema määrused on jõus. Me oleme selle kiriku liikmed, mille Kristus on rajanud apostlite alusele. Kiriku liikmeteks saime me ristimise hetkel. Kirik ei ole ainult preestrid ja piiskopid. Kirik olen mina, teie ja kõik, kes tõeliselt usuvad Kristusesse. Kiriku ülesanne on juhtida inimesi Jumala juurde, et saavutada igavene elu. Püha Cyprianus kirjutas, et „Jumal ei saa olla Isa, kellel ei ole Kirikut emaks“. Kirik on meie ema - Ta on ema, kes sünnitab meid uude ellu ristimise kaudu; ema, kes hoolitseb oma laste heaolu eest ja keda me peaksime kuulama ning austama. Ka täna küsib Kristus meilt: „kelle teie ütlete minu olevat?“ Igaüks meist peab sellele küsimusele ise vastama. Kes on teie jaoks Jeesus, kas ta on Messias - Päästja, või on ta lihtsalt erakordne mees või imetegija?
Täname täna Jumalat, et ta meid oma kirikusse kutsus.
Sel päeval, mil me meenutame selle katedraali pühitsemist, täname ka neid, kes selle loomisele kaasa aitasid. Pidagem oma palvetes meeles preestreid, kes on siin teeninud ning selle kiriku ehitajaid. Rõõmustagem selle üle, et Jumal on meiega, võtab meie palveid kuulda ja annab meile meie patud andeks. Palvetagem selle katedraali eest nüüd ja alati.
Isa Tomasz Materna, kogudusepreester, 26. detsembril 2021.